Kultuur ja Elu 3/2015

Kultuur ja Elu 2/2015

Jüri Lina: Inimesed, mõelge oma peaga!

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Jüri Lina ja assistent Steve Ahlberg Tallinnas filmi „Jõuproov” esilinastusel kinos Artis.

Huvi Rootsis elava kirjaniku ja filmilooja Jüri Lina loengute vastu kasvab. Augustis oli Tartus saal kuulajaid puupüsti täis, Pärnus õnnestus vahetada väiksem saal suurema vastu, kuid Tallinnas tuli inimesi koju tagasi saata, sest kõik soovijad ei mahtunud ära.

Ilmumas on Jüri Lina raamatu „Varjatud tervisevalem” neljas, täiendatud trükk. Just see raamat on kodumaal kõige menukamaks osutunud. Lina kirjutab rootsi keeles, eestlasteni jõuavad nii raamatute kui ka loengute tõlked. Kas kõike ongi mõtet tõlkida? Väsimatu Lina kinnitab, et soovib rahvuskaaslastele head. Ta tahab meie silmi avada, et me näeksime võimueliidi valedest läbi, tuleksime illusioonide labürindist välja ja mõtleksime oma peaga.

Kas eesti ja rootsi lugeja või kuulaja vahel on erinevusi?
Eestis on ajupesu tugevam olnud kui arvasin. Ma ei arvestanud asjaoluga, et Eestis on vanematel inimestel nõukogudeaegne ajupesu osaliselt veel alles, see ei ole lahtunud.
Seoses mu viimase filmi „Jaanuse efekt. Baali orjad” esilinastusega Eestis oli see minu jaoks jube avastus. Eestlased ei mõista, kus ja kuidas need ideoloogiad välja on arendatud, mille ohvriks me langesime nii otseses kui ka kaudses mõttes.
IQ on eestlastel ja rootslastel samal tasemel, aga rootslaste huvi mu loengute ja raamatute vastu on ehedam. Nende ajupesu pole nii ulatuslik, kuigi selleks on kasutatud samu Anton Makarenko meetodeid, et tekitada kollektivistlik, sotsialistlik olend. Tuleb olla sotsialistliku meelsusega inimene, vastasel juhul sõimatakse sind fašistiks!

Kuidas ja millal te Nõukogude Liidust välja saite?
1975. aasta 2. aprillil tegi KGB mu Tartu kodus läbiotsimise, et leida nõukogudevastaseid materjale. Paar kahtlast filosoofilist raamatut oli, koduköitelised. Need konfiskeeriti, aga ei läinud paragrahvi alla. Näiteks Krishnamurti, kelle tekstides pole ju öeldud, et nõukogude kord on paha, et see tuleks kukutada. See on lihtsalt säärane filosoofia, mida nõukogude bossid ei seedinud. Lõpuks nad ütlesid, et neil oli minuga suuri raskusi, sest ma ei rikkunud otseselt seadusi, aga ma ka ei täitnud neid. Mingit muud väljapääsu ei olnud: mul tuli Nõukogude Liidust lahkuda.

Nad kohe ise pakkusid seda?
Nad ütlesid, et on varem ka hulle välja lasknud. Kui ma enam avalikult rääkida ei saanud, pidasin põrandaaluseid loenguid. Tudengitele, ka õpilasmalevas. Eri teemadel. Tartu filmiklubi Amfo pandi kinni, „et Linale mitte tribüüni anda”. Nii öeldigi. Nad pidasid mind Nõukogude ideoloogia õõnestajaks, sest ma tõin lagedale fakte, mis ei mahtunud marksistliku teooria raamidesse.
Ühel ilusal päeval olingi Helsingis, sealt läksin edasi Stockholmi, sest Soome Suopo pabistas, et Nõukogude Liit võiks mind tagasi nõuda, kuna tutvustasin Nõukogude tegelikkust.

Kuidas te kavatsete aidata neid inimesi, kelle ajud on ära risustatud?
Inimesi, kelle aju on reostatud, tuleb aidata, et nad vabaneksid konsensustransi seisundist. Konsensustranss on termin, mille võttis käibele Ameerika psühholoogiaprofessor Charles Tart. See kollektiivne meelsus pani aluse ühiskondlikule tellimusele. Olukord on nii masendav, et ükski fakt selle illusoorse maailma vastu ei aita. Inimesed on sattunud illusioonide labürinti. Eestlased on tehtud ajupesu ohvriks kaks korda, ka praegusel ajal.
Ülim aeg on teha uus film pealkirjaga „Illusioonide labürint”. Tahan näidata, et selles labürindis on kolm lõksu: ideoloogiline, poliitiline ja religioosne. Inimesed ei suuda sealt välja hiilida. Ei suudeta fakte vastu võtta.
Toon näite. Patagooniat külastanud Darwin kohtas indiaanlasi, kes imestasid, kuidas valged inimesed sinna said. Neile püüti selgitada, et nad on tulnud suure laevaga, aga indiaanlased ei näinud laeva, sest nende konsensuses ehk kollektiivses meelsuses ei olnud niisugusel alusel kohta. Nad olid harjunud väikeste paatidega. Neile ei mahtunud pähe, et laevad olid olemas. Siis kutsuti šamaan, kes hakkas indiaanlastele tuntud mõistetega kirjeldama, kuidas see veesõiduk välja näeb. Nende maailm avardus kujundite ja tuntud mõistete najal! Ja nad hakkasid laeva ka füüsiliselt nägema.
Tänapäeva inimesed ei suuda samuti füüsiliselt avardada oma maailma, milles on ohtrasti fakte, millega nad ei ole harjunud. Raadios ja televisioonis sellest ju ei räägita! Minule aga meeldivad originaalallikad ja need on olemas! Kui ma tsiteerin David Rockefelleri memuaare, ei saa see kuidagi olla paranoia või ettekujutus. Memuaarid on olemas, raamatu on välja andnud suurimaid kirjastusi Random House ja mees tunnistab, et ta on osaline vandenõus, kuulub salaseltsi, taotleb maailmavalitsuse võimuletulekut, soovib kehtestada uut maailmakorda, töötab Ameerika Ühendriikide huvide vastu ja nendib, et tunneb selle üle uhkust.
Kui ma tõin Rootsis ühes oma kirjutises välja Nõukogude terrori iseärasused, märkis Rootsi vasakpoolne ajakirjandus, et Jüri Lina on pruuni varjundiga publitsist. Mul ei ole mingit varjundit, ma vahendan originaaltsitaate! Kui kommunistlik lurjus tunnistab üles oma kuriteod, siis ma tsiteerin teda! Igaüks tõlgendab seda ise. Kui Lenin ütles, et 90% vene rahvast tuleb tappa, siis ma tsiteerin seda ja jätan järelduste tegemise lugejale. Ja tegu on originaalallikaga, avaldatud nõukogude tsensuuri tingimustes! Kui rootsi viguriväntadele see ei meeldi, siis õppigu ära vene keel ja lugegu oma iidolit originaalis.
Ma märkasin juba soome vasakpoolsete juures, et nende väärkujutlusi faktidega ei kalluta. Nad uskusid, et Nõukogude Liidu vajakajäämised ja puudused tulenevad ilmastikust, mitte süsteemist.
Võimueliidile muidugi meeldib, kui inimesed võtavad nende propaganda kriitikata omaks. Mingit vande­nõud ju ei ole, kes midagi säärast väidavad, kannatavad paranoia all, kes räägivad faktidega neile vastu, on hullud ehk ullikesed.

Kas teid on tahetud ka likvideerida, kui te niimoodi tõde kuulutate?
Nõukogude KGB tahtis mind likvideerida Läänes aastatel 1984–1986. Nad mõtlesid välja plaani „Avariiˮ. Eesmärk oli tappa mind autoõnnetuse lavastamisega. Operatsioon jäi katki, sest mul puudus rutiin. Teised on proovinud mind tappa vaimselt, nad püüavad isoleerida, laimata ja mustata. Eesti Ekspress läks niikaugele, et väitis Lina olevat nii lolli, et ei tee isegi seene ja inimese vahet. Ma olevat raadiointervjuus öelnud, et Lenin olnuvat seen. Eesti Ekspressi toimetusel polnud mulle seda salvestust ette mängida. Ma ähvardasin neid kohtuprotsessi ja kõrge hüvitisega. Kolme nädala pärast nad vabandasid, nad olevat mind kellegi teisega segi ajanud.

Jüri Lina (toolil) ansambli Virmalised liikmetega, vasakul Toivo Kurmet.

Millised suhted on teie ja eesti massimeediumide vahel?
1989. aastast tegin ma taas üle pika aja kaastööd Eesti Raadiole, see pidu ei kestnud küll kaua, tegin Vikerraadio keskööprogrammile saateid 1992. aastani. Oli ju ette teada, et olukord Eestis „normaliseerub” ja kehtestatakse tsensuur, nagu Lääne-Euroopa riikides. Nii läkski. Tänapäeval Eesti Raadio mulle enam sõna ei taha anda, Eesti Televisioonis ei ole ma üldse teretulnud, mind ignoreeritakse.
Eestlased on innukad kintsukraapijad, vastutajad ei taha Euroopa Liidu kriitikat lubada. Ma olen muidugi alati teadnud, et kui tutvustad ebameeldivaid fakte, mida võimueliit mingil põhjusel pelgab, siis tuleb maksta teatud hinda. Su elu läheb ebameeldivamaks.
1970. aastatel korraldasin ma Tallinna ja Tartu kultuuritegelaste korterites põrandaaluseid luuleõhtuid. Inimestel oli niisuguste asjade vastu huvi. Mõne luulelavastuse saime isegi raadio kaudu eetrisse anda. Diktor teatas: „Loeb Annes Hermann.ˮ Lugesin aga mina. Kunstnik Annes Hermann laenas mulle oma nime, et tsensuur saate läbi laseks.
1971. Originaalsalvestusest valmis Rootsis suvel 1980 plaat „Katarsis tardumuskrampidesˮ. Seda veeti Eestisse salaja sisse ja see olnud kõrges hinnas. Kaane peal seisis, et tegu on Jolle Fardo luulelavastusega. See oli üks minu varjunimesid. Nii oli plaati lihtsam okupeeritud Eestisse sokutada.
Stockholmis suvel 1980 avaldatud luulelavastuste plaate „Kuuldumusi liblikaväljade puhkemisestˮ (eesti rahvuslikust luulest) ja „Katarsis tardumuskrampidesˮ (Jüri Üdi luulest) käsitleti ka TV-sarjas „ENSVˮ. Seal näidati, et neid plaate oli salaja Eestisse sokutatud ja tudengid olid valmis maksma nende eest terve oma kuustipendiumi.
Nõukogude ajal avaldasin ise kirjastuse raamatuid Tuulo Illise nime all. Tänapäeval on luulelavastused mõeldamatud, sest valitseb mentaliteet: luule – kellele seda vaja on!
Normaalse muusikaelu hävitamine käib ka täie hooga. Saatus viis mind kokku väljapaistva helilooja Toivo Kurmetiga. Olen õnnelik selle üle, et ma teda tundsin ja sain tema tegevusele kaasa aidata. Nagu sain sõbraks ka vene filmirežissööri Andrei Tarkovskiga, kes mind oma päevikus liialt innukalt esile tõstab. Kurmet on nüüd juba aastaid manalamees, ma olen püüdnud salvestada tema teoseid ja neid ka avalikkusele tutvustada. Hiljuti saime välja tema „Fragmentaarse sümfoonia” ja Kultuur ja Elu on ainuke väljaanne, kes nõustus avaldama minu analüüsi selle teose kohta, kõik teised väljaanded keeldusid.
Sirp teatas, et neil on endal kirjutajaid. No kuidas nad kirjutaksid, teadmata midagi selle teose stilistikast, struktuurist ja vaimsusest, helilooja taustast rääkimata?
Lisaks teatas Vikerraadio boss Riina Rõõmus, et nemad ei kavatse seda teost tutvustada ja sellest ka mitte mul rääkida lasta. Aga nad võiksid mainida, et säärane teos on olemas! Klassikaraadiost (Marge-Ly Rookäär) sain teada, et neil on tähtsamaid asju tutvustada. Kurmeti sümfoonia ei ole teretulnud!
Mul on väga kahju, et Eesti Rahvusringhäälingu juhtkonnas on inimesi, kes tegelevad eesti kultuurisaavutuste saboteerimisega. Niisugused politrukid tuleks vallandada – igal demokraatliku riigi parlamendil on ringhäälinguga leping, milles nad kohustuvad rahvale väljapaistvaid kultuurisaavutusi tutvustama!
Toivo Kurmet on saanud Eestis topelt karistuse: Nõukogude okupatsiooni päevil keelduti seda teost avaldamast põhjendusega, et nõukogude inimesele ei ole nii kaunist muusikat tarvis. Tegelane, kes nii ütles, laiutab Eestis ikka veel ringi, aga need, kes praegu demokraatliku Eesti atmosfääri saastavad, on rohkemgi taunimisväärsed.

Ligi 20 aastat tagasi ütlesite Pärnu Postimehele, et tahate Eesti ühiskonda näha kultuursemana.
Minu soovunelm ei ole täitunud. Vastupidi. Kultuur on alla käinud täie hooga. Praegu on võimatu pidada tundmatuid kultuurinähtusi tutvustavaid loenguid. Puudub teadmisjanu ja uudishimu. Oleks soov rääkida barokkajastu massidele tundmatuist suurkujudest. Kolmele-neljale kuulajale? Muusikalist kõrgkultuuri hävitatakse sihilikult. Ühiskondlikud pasunad, Vikerraadio, Klassikaraadio mängivad palasid, mida ma ei suuda kuulatagi, mida ei saagi muusikaks pidada, mis on rohkem müra ja kära moodi, sest muusika ülesanne on õilistada ja vaimset naudingut pakkuda ja nõnda meid arendada! Ka laulupidude klassikaline, kena ja harmooniline olek hakkab taanduma. Toimub eemaldumine Kartaagosse.

Eemaldumine Kartaagosse, seda nime kannab üks teie paljudest raamatutest.
See on ilukirjanduslik teos, mis tugineb oma koelt suures osas Pytha­gorasele, kes ei olnud ainult matemaatik, vaid eelkõige filosoof. Tema mõttekäigud on tänapäeva inimesele tundmatud. Vaevalt, et moodne inimene teab isegi seda, et tuntud filosoof Giordano Bruno, kelle kirik hukkas veebruaris 1600 tuleriidal, Roomas Lillede väljakul, tugines samuti Pythagorasele. Need raamatud, mis ta on kirjutanud 16. sajandil, on hämmastavad teosed, ma olen neid selles romaanis ka tsiteerinud. Muu hulgas lõin stseeni, kus Giordano Brunole püstitatud ausammas Roomas saab elu sisse ja hakkab peategelasega mõtteid vahetama. Need on Bruno originaalmõtted.
Eesti publikule on filosoofiline ja kujundlik romaan võõravõitu, eestlaste filosoofiline, aga eelkõige kujundlik mõtlemine on nõrk. Kui see raamat ilmus, kirjutas üks tarkpea Rakvere lehes, et nüüd on meil kirjalikud tõendid selle kohta, et Jüri Lina on hull.
Mind saadeti ju ka Kartaagosse, kohta, mis peab hävima. Hävis aga Nõukogude Liit ja mitte Kartaago.

Mis Kartaagost nüüd saab?
Kartaago on määratud hukkumisele. Teatud jõud on teinud kõik selleks, et Kartaagot hukutada. Ühiskonna elushoidmise mehhanism on kultuur. Harmooniline muusika, kujundlik poeesia – seda ei hinnata enam. Läänemaist kultuuri surutakse jõuga tagaplaanile. Selle asemel laiutab atonaalsus ja libaluule.
Endine Rootsi sotsiaaldemokraatide liider Mona Sahlin, kes meelsasti avaks ukse kogu maailma seiklejatele, ütles mõne aasta eest: „Rootslastel pole kultuuri. On vaid hüplemine ümber jaanipärja. Kaugelt tulnud immigrantidel on aga kultuur!”
See inimene pole kindlasti lugenud kuulsat rootsi poeeti Esaias Tegnér (1782–1846) ja ma kahtlustan, et ta ei saaks ka midagi aru, kui kõnniks Birger Jarlsgatanil, seal on üks hoone kaunim kui teine. Kui arhitektuur ei ole kultuur, mis see siis on?
Rootsi on hävingu äärel, ma ei näe küll mingit rohtu, mis suudaks Rootsi allakäiku peatada. Ma ei soovi sama saatust Eestile.

Kas meil on mingit lootust?
Kuni meil laiutab võimueliit, meil lootust ei ole. Aga nii nagu varasemad võimueliidid on hääbunud, kaob seegi möödanikku. Kui aeg on käes, prantsatavad nad oma postamentide otsast alla.
Me peame ennast jalule ukerdama ja uuesti kõndima õppima, aga seekord sirge seljaga. Meile on tarvis vaimset magneesiumi! Varem või hiljem sunnib tegelikkus paljud inimesed konsensustransist ärkama. Kõikidel on oma aeg ja koht, oma roll.
On võimalik minna ka pakku, osta mõni saar ja kehtestada seal õiglase meelega ühiskond.
Me ei ole maailma tulnud selleks, et üksteisele kaikaid kodaratesse loopida ja üksteise elu kibedaks teha, vaid selleks, et üksteist aidata. Selle läbi me aitame ka iseennast ja saame ühiskonna arengut tiivustada. Need protsessid, mis takistavad ühiskonna arengut, sealhulgas massiline immigrantide sissevool, mille eesmärk on destabiliseerida rahvusriike ja närvutada kohalikku kultuuri, on kurjast. Inimesi võib aidata kohapeal palju tõhusamalt. Nagu ütles Pytha­goras, ei saa me ülekohtuste indiviidide suhtes olla solidaarsed. Teisisõnu: me ei tohiks sissetungijale saba liputada, see ei ole võimalik. Nagu väljapaistev vene etnoloog ja ajaloolane Lew Gumiljov on toonitanud: „Kui parasiidid on kohal, siis on lõpp ligi.ˮ
Inimesed hüljaku võimurite valed ja ärgu lasku end tüssata.

Valik Jüri Lina raamatuid: Varjatud tervisevalem, Maailmaehitajate pettus ja Scorpioni märgi all

Olete kirjutanud palju tervisest ja toitumisest
Ma püüan lähtuda Pythagorase põhimõtetest, et meie kõige tähtsam abivahend on meie keha ja meie kohustus on teda kaitsta ja hoida. Muidu peame kallist hinda maksma. Meie taip madaldub mürkide tõttu, mis meie toidule lisatakse. Just käisin taimetoidusööklas Inspiratsioon, kus võiksid tegutseda edumeelsemad inimesed, kes on ärganud ja mõistnud asjade käiku, aga see ei ole nõnda. Leiva sees on ikka ülikahjulik valge rafineeritud suhkur, mis midagi peale mürkide ei sisalda, kasutatakse lauasoola, mis lõhub meie südant ja sisaldab ohtlikku paakumisvastast mürkainet. Tegin neile mitu kuud tagasi ettepaneku loobuda keedusoolast, aga nad ei soovi õppida ega kundede soove arvestada. Selle asutuse eest ma hoiataksin, asub Tallinnas Lai 44 ja nad ei tea midagi söögi maitsestamisest! Mu sõber oli sunnitud toidu tagasi andma: see ei olnud söödav.
Me peaksime kasutama seda, mis on looduslik ja tasakaalustatud. Rafineeritud toiduained, sealhulgas päevalilleõli ja margariin, mis sisaldavad transrasvu, tuleks köögist välja visata, need on kõlbmatud.
Vastupidine näide on restoran Bliss Mustamäe teel. Maitsev tervislik toit. Saab teha kasulikku toitu küll, kui tahetakse ja osatakse.
Anton Makarenko ohvrid uskusid pärast ideoloogilist töötlemist, kui aju oli lõplikult risustatud, et Lenin tegutses tööliste huvide eest, aga Stalin oli headuse kehastus.
Valesid tavatsetakse korrutada. Mida väiksema IQ-ga inimene on, seda paremini propaganda peale läheb, mida kriitilisemalt inimene mõtleb, seda vähem see mõjub.
Eestlane peaks endas arendama läbinägemisvõimet, intuitsioongi peaks olema arenenud, ta ei tohi ennast meelemürkidega, sealhulgas alkoholiga, uinutada. Seda aga võim tahabki, miks meil muidu pole keelatud kangete alkohoolsete jookide müük ja tarbimine alla 21-aastastele.

Te tõesti usute, et inimesed võivad ärgata?
Ärgata võivad nutikamad. Labürindistki võib leida väljapääsu, kui on tahet pingutada! Ma tahan olla nagu too indiaani šamaan, kes aitab hullutatutel tegelikkust näha, kuigi paljud vastutasuks loobiksid mind pigem kividega. Ma tahaksin neile näidata võltsväärtuste taga peituvat pärismaailma, mis faktide varjamisega on tehtud neile nähtamatuks.