Kultuur ja Elu 3/2015

Kultuur ja Elu 2/2015

Alati varjus Saskia Kasemaa

tekst: Ly Lestberg
fotoD: erakogu

Saskia Kasemaa

Kohtusin Saskia Kasemaaga (70) tema suvekodus Valgemetsas, mille Saskia isa Elmar Kits kunagi ehitas. Meie vestlusega ühinesid ka Saskia vend Margus Kits ja kunstnik Fideelia-Signe Roots, et omalt poolt midagi lisada Saskia kunstnikuks olemise loole.

Saskia, kas te lapsena tajusite, et vanemad kuidagigi teid kunsti poole suunavad?
Kasvatamist ja õpetamist väga polnud. Kuidagi nagu ise kasvasime. Kui laste kunstikool avati, siis ema viis mu sinna. Seal ma mõned aastad käisin. Mulle meeldis rohkem plastiliinist modelleerida. Tegin loomakesi. Vennad ei käinud seal. Ju siis oli neil kunstihuvi vähem. Kõiki meid pandi natukene ka muusikaga tegelema – mind klaverit, vendi viiulit õppima, aga seda mõned aastad ainult. Mu noorem vend Margus on eluaeg Vanemuises flöödi­mängija olnud. Teine vend Sebas­tian oli saksofonimängija, aga tema on juba surnud.
Lapsena tahtsin kõike hästi ja korralikult teha. Muretsesin ja tuupisin, aga see veel ei tähendanud, et ma oleksin edukas olnud. Vanaema heitis ette, et ma teen kõike väga korralikult, kuid olen liiga aeglane.
Ka Kunstiinstituu­dis oldi kiitusega kitsi. Ühel suvepraktika tööde hindamisel seisis hästi palju töid reas ja Johannes Võerahansu kritiseeris neid suure põhjalikkusega. Ühtäkki ta leebus ja ütles, et vot siitmaalt läheb juba palju paremini. Just sealt hakkasid minu tööd pihta. Tollal ei olnud kombeks kiita või ergutada. Lepo Mikko ei kiitnud isegi Tiit Pääsukest, kellest ta ilmselt väga lugu pidas. Siis oli teine õpetamise stiil. Isa ka kohmas enamasti tagantjärele, et nüüd on nagu parem.

Kuidas Elmar Kitse jaoks sõjaaeg möödus?
Sõja ajal oldi maal kuigivõrd. Suislepas, kus elas minu vanaisa õde. Sealsamas talus oli vist vahepeal sakslaste staap. Isa maalis neile vanade meistrite reprode järgi koopiaid, aga ka hulgaliselt motiive kohalikust loodusest. Kui sakslased ära läksid, siis võtsid nad kõik koopiad kaasa, maastikumaalid aga jätsid puutumata. Ju siis isa tehtud reprod oli nii meisterlikud, et tundusid väärtuslikumad.

Teie perel läks sõjajärgsel karmil repressioonide ajal suhteliselt hästi?
Ilmselt jah, aga mu isa tundis elu lõpuni nagu süüd, et miks nii paljusid viidi Siberisse, aga teda mitte. Kõiki ju ei saadetud. Mõni võis sellest juhuslikult puutumata jääda.

Kas te vanemad olid nõukogude võimu ajal valmis kompromissideks?
Ma ütlen ikka, et inimene, kellel pole peret, on oma otsustes palju vabam. Tema võib nälgida või mitte midagi teha, kui tahab. Kui sul on pere taga, siis tuleb vahetada elukutset või teha äraelamiseks nii- ja naasuguseid töid. Aga isal olid ka tellimustööd hästi tehtud. Mäletan ühte aula pilti mingi punase sümboolikaga, kus olid võrratult meisterlikult maalitud lühtrid. Samas ta tegi ka imeilusaid abstraktseid asju juba 1950-ndatel. Imetlesin neid lapsena väga.
Isal oli alati pilte varnast võtta. Ta võis valida, mida näitusele panna. Hästi töökas oli ta, jõudis korraga saja asjaga tegeleda.
Isa oli kõigest huvitatud. Isegi taevatähtedest. Ta ehitas ise suure teleskoobi. Tohutu töö oli selle klaaside lihvimine. Ega ta seda vist päris valmis ei saanudki, aga ähmaselt on meeles, nagu oleksime ühe väiksema teleskoobiga koos taevast vaadanud.
Veel ehitas ta oma kätega paadi. See oli samuti kunstiteos – tammepuust, mitte niisama. Ei tea, kust ta peale sõda selle tarvis vaskkruvid hankis, need pidid olema ilmselt siis eestiaegsed. Temal pidi kõik hästi tehtud olema, õiges proportsioonis ja vinklis. Kui paat valmis sai, siis kinkis isa selle ära, kuna teda köitis juba muu. Enne surma ehitas Elmar veel Valgemetsa hiiglasuure ateljee, kus ta eriti ei jõudnudki maalida. Ja välibasseini tegi. Aia rajamine sinna oli aga meeletu töö ja vaev, puha liivane maa metsa keskel, ega sealt saaki suurt ei saanudki.
Nüüd aga tahan parandada ühe eksiarvamuse oma isa kohta, mis mulle väga hinge läks. Eero Epner kirjutas Olev Subbi monograafias Elmar Kitse kohta, nagu ta oleks olnud viinalembeline ning ropu suuga mees. Mitte mingil juhul ei ole mu isa iial ainsatki vandesõna kasutanud, rääkimata roppustest! Selline asi ei tulnud kõne allagi, ta oli hoopis teine tüüp. Kainena oli isa väga vaikne. Kui rääkis, siis vähe ja ainult asjalikku juttu.
Aga näiteks koos Voldemar Pansoga võisid nad mitu päeva jutti vaid värssides kõnelda küll. Seda oli kõrvalt tore kuulata. Ju temas siis ikka mingi artistlikkus peitus.

Kas vanemad omavahel kodus kunstist ka rääkisid?
See oli ilmselt nii tavaline asi, et mis sa seal ikka arutad. Käisid võib olla vahel koos väljas maalimas. Kumbki tegi oma pilti, omavahel kunstiprobleemidest eriti ei räägitud. Kui nad aga kuskil väljas seltskonnas sõpradega kokku said, ju siis mingeid teemasid ikka arutati.
Margus: Mina mäletan ainult kalapüüki. Käisime Valgemetsas öösiti kalal.
Kord siinsamas suvila kõrvalruumis isa küsis, mida ma ühest tema maalist arvan. Ma ei osanud selle peale muud teha, kui vabandada, et aru ei saa küll midagi, aga huvitav on. Vot täpselt nii peabki ütlema.
Fideelia: Elmar Kitse tööd tundusid alati põnevad. Nagu piltmõistatused. Eriti on mul meeles kaks pilti vanaisa Tähtvere-kodu seinalt: „Kohvikˮ ja „Viiuldajadˮ. Mõlemad olid nõnda abstraktsed, et polnud õieti aru saadagi, mida nendel kujutatud on. Vanemad ütlesid, et seal on inimesed. Ma uurisin neid ikka väga kaua, et ära mõistatada, mismoodi need inimeste figuurid sealt esile tulevad – kuidas täpselt keegi kohvitassi või viiulit käes hoiab. Või mitu viiuldajat orkestris on.
Elmar on maalinud ka minu vanaisa Karl Taevi kahel korral. Vanaema maalis ta ka, aga ei signeerinud seda tööd, kuna vanaema nõudis, et Elmar teeks selle väikeste hollandlaste stiilis. Üks portree tädi Tiiust on Tretjakovis. Vene ajal osteti.

Linda Kits-Mägi "Väike Fideelia" (1980) õli

Mulle on tundunud, et te ema Linda Kits-Mägi on teenimatult jäänud oma mehe varju?
Ema oli ikka ka väga hinnatud. Ta tegi rohkem maastikke ja lillemaale. Oli samuti väga hea kolorist muidugi. Emal võttis kõik palju rohkem aega. Linda elas maalitavasse väga sügavalt sisse, oli alatasa värviga koos. Isa maalis puhtalt.
Ema sai olla suhteliselt vaba ja pühenduda loomingule. Mamma hoidis lapsed ja tegi söögid. Lindale meeldis proua elu elada. Juuksurid, õmblejad ja maniküürijad olid talle ikka väga tähtsad. Eks ta elu lõpupoole pidi perenaist ka mängima, kui mamma suri.
Ema lasi minulegi õmmelda uhkeid sametkleite välismaa pakkidest saadud riidest. Mina jälle vastupidi, üldse ei hoolinud nendest asjadest. Tundsin selle üle isegi piinlikkust. Tol ajal olid paljud kunstikooli õpilased maalt pärit ja väga vaesed. Mäletan, et peokingigi laenati üksteiselt.

Mis veel vanematega seoses meelde tuleb?
Kunsti sees nad elasid, eks see oli ikka põhitegevus. Noorematena nad vana-aasta õhtuti ikka ootasid, pintsel käes, millal kell 12 saab, et siis kohe maalima hakata. See tähendas, et loominguliselt tuleb hea aasta, kui esimese asjana maalid.
Elmar Kits oli nooruses muusikaga seotud, hiljem mitte. Mäletan, et ta harjutas oma käe peal. Ema võttis laulutunde ja laulis kodus. Kui Taevide perekond meil külas käis, siis nendega koos sai musitseeritud.
Fideelia: Elmar Kits suri küll enne minu sündimist, aga mu tädi ja ema meenutasid alati heldimusega neid lapsepõlve muusikaõhtuid nende Tähtvere-kodus, kus Udo Kolk mängis tšellot, Elmar Kits viiulit, Salme Taev klaverit. Salme ja Linda Kits laulsid. Elmar olevat olnud väga emotsionaalne ja kord viiulit mängides puhkes ta nutma nõnda, et pisarad otsekui purskusid tema silmadest. Pärast ei saadud pisarate jälgi tammeparketilt muidu ära, kui pidi selle koha üle poonima.
Margus: Huvitav, et mina mäletan sealt ka tammeparketti ja klaverit.
Fideelia: Mäletan veel, kui Linda Kits-Mägi mind maalis. Ma olin nelja-aastane vist. Tema ateljee oli täis igasuguseid kanne ja potsikuid. Pidin tugitoolis istuma, aga mõtlesin kogu aeg, et huvitav, tahaks ikka pilti ka näha. Küsisin Lindalt, kas ta ikka tooli ka maalib? See oli mulle nii tähtis kuidagi. Täitsa ilus pilt tuli. Minul on seljas sinine kleit punase kärbseseenega. Siis läksime tädi Saskiale külla. Sinu ateljee oli päikest täis. Sul oli vist üks sõbranna külas. Te sõite rosoljet ja pakkusite meile ka. Väga lõbus päev oli.

Elmar Kitse seina­maalid  tema Valgemetsa suvekodus

Saskia, kas tahtsite noorena midagi kunstis teistmoodi teha kui teie vanemad?
Ei tahtnud. Ju arvasin, et kõik peab umbes sellelaadne olema, nagu Vabbe või Vardi, kes need head maalijad siis olid. Nüüd vaatan, et nii ja naa võib teha, aga ande tunneb ikka ära. Maalimine on rohkem treenimise asi. Muidugi geeniuseks ei treeni kedagi, aga heal keskmisel tasemel paneb igaühe laulma, tantsima, joonistama.

Kas teil on mingi eesmärk, kui maalite?
Ei ole. Võib ka olla, et see on harjumus, töö, mida olen eluaeg teinud. Ilma ehk ei oskagi olla. Kuigi praegu täidab elu kõik aja ilusasti ära, kogu aeg on kiire. Kunstnik siiski vist ei või ega saa pensonile jääda. Lola Liivat kunagi ütles, et kunstnik sureb pintsel käes. Mingi arusaamine või nägemine tuleb pikapeale. Aga see on üks vaevaline asi. Mulle meeldib inimest maalida. Kuigi ma alustan vahel küllaltki abstraktselt värviplekkidega ja ei tea, kuhu see lõpuks välja viib. Selles mõttes on õpetamine väga kasulik, nii saab ise ka natuke targemaks.

Saskia Kasemaa guašš (2011)

Kaua te õppejõuna töötasite?
Keskastme kunstikoolis olin veidi vähem kui kümme aastat, aga see töö ammendas end. Siis sain olla mõned aastad vabakutseline, enne kui tuli hakata vedama TÜ maaliosakonda. See oli üks suur rist ja viletsus, me muudkui kolisime. See polnud nii, et võtad klade ja pastaka kaasa ning lähed teise kohta. Kõik tehtud tööd, molbertid, maalipukid ja muu kraam tuli kaasa tarida. Tuli oma peaga välja mõtelda, mida ja kuidas õpetada, tunniplaanid koostada. Selle töö peal pidasin vastu teine kümmekond aastat.

Milline oleks teie õpetus kunstnikuks pürgijale?
See on vist väga trafaretne. Ole aus ja tee seda, mida tunned, et on vaja teha. Koolis õppides tuleks ikka nõuandeid kuulda võtta, aga hiljem peab püüdma oma rida ajada. Tegelema sellega, mis enesele sobib. Oluline on, et looming poleks võlts ega moega kaasajooksmine.
Minul on eluaeg olnud raske õpetada, kuna latt on nii kõrgel ees. Mulle on meeldinud harrastajaid õpetada, kuna nad sõna otseses mõttes armastavad seda asja, on asjaarmastajad. Olen nendega koos mitmeid näitusi teinud. Hea õpetaja õpilased on kõik ise nägu. Ma püüan ennast mitte peale suruda.
Fideelia: Saskia oli mu esimene õpetaja ülikoolis. Ta ongi meelde jäänud sellisena, kes nõudis kohalkäimist ja töötamist. Mina olin küll rahul.

Kuidas kohtusite oma tulevase abikaasa Andrus Kasemaaga?
Tartu kunstikoolis. Tema tuli sinna paar aastat hiljem kui mina. Minu grupikaaslaseks oli Lea Peil-Borovik, kellega Andrus oli juba Kalju Reiteli juures pioneeride palees koos skulptuuri õppinud. Kord olevat Lea Andrusele näidanud mingil grupipildil mind ja öelnud, et see tüdruk hakkab sulle meeldima. Üsna varsti pärast seda me Andrusega käima hakkasimegi.

Kas Andrus Kasemaa tööd on natuke Elmar Kitse maalide moodi ka?
Võib-olla küll, aga just neid kõrvutades tuleb välja, et Andrus on õppinud skulptor ja lausa robustselt jõuline oma natuurilt. Isal on teine stiil – ta on sädelevam, vaimukam, rafineeritum, rääkimata peenest koloriidist. Aga inimestena nad klappisid päris hästi. Ja muidugi nii suurt töövõimet, nagu isal või Andrusel, on vähestele antud.

Saskia lapselapse pilt Juri Lotmanist

Kas keegi teie lastest ka kunstnikuks on hakanud?
No, Markus, mu keskmine poiss on ilmselt üsna andekas. Ta esineb rohkem välismaal ja väga ei räägi oma tegemistest. Igapäevatööna teeb ta kodulehekülgi. On selleks liiga hea pereisa, et vaid kunstile pühenduda.
Kord tuli Ilmar Malin minu ateljeesse, tööd kaenlas ja pahandas, et miks ma lasen oma isa loomingul vedeleda kunstnike maja koridori põrandal. Selgus aga, et need olid hoopis Markuse, mitte Elmari tööd. Mingi värvitundlikkus on ilmselt geenides.
Mu vanim lapselaps Krister osales kord ühel arvutijoonistuste võistlusel. Seal oli sadu ilusaid töid. Oma lapselapse joonistatud portree Juri Lotmanist meeldis kohe kõige enam. Ilmselt siiski on veri paksem kui vesi. Ja Krister saigi esikoha.

Niisiis, mingis mõttes olete kõik sarnased?
Ilmselt olemegi. Näiteks mu isaema armastas kududa väga omapärase värvigammaga kampsuneid. Lapsena need mulle väga ehk ei meeldinudki. Alles nüüd hakkan mõistma, kui erilistena võivad sinepikollased roosid mõjuda tumepunase mustri sees. Ju oli mu vanaemal ikka väga peen värvimeel.

Kas teil hobisid on?
Eriti ei ole. Omal ajal, kui ma kunstistuudiot juhendasin, oli alatasa vaase ja draperiisid vaja. Püüan uusi juurde enam mitte osta, kuigi neid on üha ilusamaid. Ka igasuguseid kangaid kogunes kaheksa kastitäit. Olin väga kurb, kui need mu ateljee pööningult ära varastati.
Lastelaste jaoks üritan suguvõsa fotoalbumeid teha. Näidata, mis ajastud kunagi olid: rootsi aeg, tsaariaeg, eesti aeg, nõukogude aeg. Oma kümme sugupõlve olen välja uurinud. See on tohutult mu aega kulutanud.

Milline aeg oma elust tundub tagantjärele kõige ilusam?
Eks ikka noorus – kui lapsed olid väikesed ja pere koos. Kuigi siis vaba aega nagu polnudki. Tean, et maalisin kella järgi. Panin kella helisema, kui hakkasin maalima, et ma ei unustaks tööhoos lastele järele minna.

Kuidas iseloomustaksite enda positsiooni meie kunstielus?
Kui kõik on ühtviisi andekad, siis pole kellegagi võrrelda. Ma annan endale aru, et neid tippe või geeniusi on nii vähe ja keskpäraseid, nagu mina, on ka vaja. Muidu ei paistaks tipud välja.

Siis olete enda vastu ikka väga kriitiline?
Olen realist. Elmar Kitse tasemeni ei jõua, see on selge. Aga ma ei põe.
Aeg-ajalt ikka küsitakse inspiratsiooni kohta. Ma usun sellesse, aga see tuleb vaid kord viiekümne aasta jooksul. Selleks tuleb pintsel kogu aeg käes hoida, et see hetk ära tabada. Mul on niisugune kord juba olnud.

Mis sellest sündis?
Midagi erilist ei saanud, aga ma tundsin siis, et nii võiks lõputult maalida ja maalida. Ma ei saanud mitu ööd magada, ootasin, et läheks valgeks ja ma saaksin jälle maalima hakata. Ma nägin nagu kõrvalt, kuidas peaksin töid edasi tegema. Kõik nagu sujus. Peale seda olin taas hädas ja kinni

Kas peate ennast õnnelikuks inimeseks?
Jaa, ei leia küll mingit põhjust, et midagi kahetseda. Mul on kolm toredat poega, kuus armsat lapselast. Elan vabas Eestis ja vaevadest hoolimata olen saanud tegeleda sellega, mis meeldib.