Kultuur ja Elu 3/2015

Kultuur ja Elu 2/2015

Hitleri isik Nürnbergi protsessi
dokumentide põhjal

tekst: Jüri Kotšinev
fotod: wikipedia.org

Nürnbergi protsessi eesmärk oli karistada Kolmanda Reichi kõiki kõrgemaid ametimehi, olgu siis tsiviilteenistuses või sõjaväes teeninuid. Tegemist oli isikutega, kes mängisid otsustavat rolli Hitleri võimuletulekust alates nii Saksamaa siseelus kui ka välispoliitikas. See oli protsess, kus mõisteti kohut sõja kaotanud Saksamaa poliitilise süsteemi ning riigi kui sellise üle.

Ettevalmistusi protsessiks tegid ameeriklased juba enne sõja lõppu. Kindral Eisenhoweri staabi juurde olid moodustatud erirühmad ülesandega leida, koguda ja läbi vaadata kõik sakslastelt sõjasaagiks saadud dokumendid, et neid hiljem protsessis kasutada. Tänu sellele oli kohtuprotsessi menetluste käigus avalikustatud tuhandeid dokumente, mis kvalifitseerusid sõjasaladusteks või diplomaatilisteks saladusteks. Näiteks võib tuua Flensburgis kätte saadud Saksamaa ülemjuhatuse arhiivi, mis langes ameeriklaste kätte 1945. aasta aprillis. Ameeriklastel olid nüüd Hitleri salanõupidamiste protokollid, direktiivid ning sõjaliste nõupidamiste protokollid.
Nürnbergi protsessil osalesid dokumentide kõrval ka inimesed – nii süüdistatavad kui ka tunnistajad. Tunnistajate ütlused on fikseeritud tuhandetel lehekülgedel. Kõrgemast väejuhatusest seisid tribunali ees kõik ellujäänud Saksamaa kõrgemad sõjalised juhid: Göring, Keitel, Jodl, Doenitz jne. Tunnistajatena kuulati üle kindralid ja marssalid nagu von Rundstedt, von Blomberg, von Brauchitsch, Halder, von Paulus, von Falkenhorst, von Falkenhausen, Guderian ja paljud teised. Protsessi juhtinud sir Geoffrey Lawrence nägi ja kuulis palju rohkem kui kohtuprotsessi menetluse aeg seda kõigil kuuljatatel ja tunnistajatel lubas. Materjalide maht oli tohutu.

Hitleri isik (Nürnbergi protsessil esitatud dokumentide põhjal).

Kuni 1945. aastani teadis maailm suhteliselt vähe Adolf Hitleri isikust. Saksamaa väljaanded ei tohtinud avaldada Hitleri elulugu ning tema tuttavad ja sugulased vaikisid. Ainu­ke informatsiooniallikas oli Hitleri raamat „Mein Kampf”. Suurem osa Hitleri isiksust puudutavates küsimustes on saadud marssal Keiteli tunnistustest. Keitel rääkis Nürnbergi protsessil, et Hitleri lihtsus olmes ja argielus oli tõeline ja mitte etendatud. Hitler oli kasin riietuses, ei tarvitanud alkoholi, oli taimetoitlane. Münchenis Prinzregemtenstrasse maja kolmandal korrusel kolmetoalises korteris elades alustas ta oma poliitilist karjääri agitaatorina. Hiljem võimule saades säilitas ta selle elamise privaatse puhkenurgana, kus kohtus eraviisiliselt sundimatus õhkkonnas vanade võitluskaaslastega. Tagasihoidlikku maja valvas sellistel puhkudel kõigest kaks politseiametnikku.
Martin Bormann (natsionaalsotsialistide partei administraator) ostis maja välja ja kinkis Hitlerile.
Berliinis elas Hitler riigikantsleri ruumides Riigikantselei vanas hoones. Tema käsutuses oli magamistuba, töötuba ja muusikasalong, kus võeti vastu külalisi. Uus kantselei kerkis Wilhelmstrassele ning avati 1939. aasta 1. jaanuaril. Peale selle oli Hitleri käsutuses Baieri Alpides asuv peakorter Berghof. Hitlerile meeldis naiste seltskond, kuna vaid naised oskasid tema arvates kuulata süvenenult ja andunult tarku mõttearendusi ning nendest vaimustuda. Kõige tihemini viibisid Berghofis Albert Speeri abikaasa ja Hitleri adjutandi Nicolaus von Belowi abikaasa. Marssal Keiteli tunnistuste kohaselt viibis Berghofis mõnikord Eva Braun – Hitleri isikliku fotograafi Heinrich Hoffmanni fotograaf-reporter. Ta olevat olnud väga tagasihoidlik ega tükkinud esile. Berghofis ei käinud ta kuigi tihti. Keitel lükkas kindlalt kõrvale kuulujutud nagu oleks Eva Braunil Hitleriga kaks last. Keitel kinnitas, et Hitler ei olnud impotent ega vaimuhaige ning sedagi, et tema põhitegevuseks oli võimu ja poliitikaga seonduv. Isiklikud kired ja tunded olid surutud tagaplaanile. Spekulatsioonid sellel teemal olid väga laialt levinud. Tõeliselt tegid Hitleri meele rõõmsaks võidud poliitilisel maastikul või sõjarindel. Hitler ei mänginud kaarte, ei käinud jahil, ei kalastanud, ei juhtinud autot, ei ujunud ega tegelenud millegi kogumisega. Ta magas vähe ning sõi suhteliselt mõõdukalt. Kogu tema tegevus seisnes mõtlemises ning oma mõtete ja ideede jagamises lähimate võitluskaaslastega. See toimus nõupidamistel lähemas ringis või suurte masside ees kuulsate kõnede ajal. Keitel rääkis protsessil korduvalt Hitleri erakordsest võimest keskenduda ühele eemärgile ning pühenduda ühe idee, unelma, sihi saavutamisele. Hitleri ja tema alluvate vahel ei lakanud kunagi olemast eraldussein. Keegi ei võinud iialgi teda sinatada. Hitleri lähikonnas ei suitsetatud, ei naerdud, ei lauldud. Kogu tegevus oli suunatud teenistusele ja tööle. Hitler ei tahtnud kohaneda uute nägudega oma lähikonnas ning näiteks adjutandid Rudolf Schmundt ja Nicolaus von Below olid selles ametis kuni lõpuni 1945. aastal.

President Hindenburg õnnitleb Hitlerit kantsleriks saamise puhul 1932.

Umbusaldus oli Hitleri kaasasündinud iseloomujoon

Oma kõnesid koostas Hitler alati ise ja tegi seda põhjalikult. Kõigepealt dikteeris ta kõne sekretärile ning hiljem parandas ja täiendas seda mitu korda. Kõne põhiteema tähtsamad kohad õppis ta alati pähe. Oma intuitsiooni ja sünteesivõimet pidas Hitler alati laitmatult toimivaks. Mida ta tõeliselt vihkas, olid takistused mingi idee või plaani elluviimisel. Olgu need siis objektiivsed või tinglikud, asus Hitler nendega alati võitlema. Käsutäitmise liinid ehitas ta üles sellel takistuste põlgamise põhimõttel. „Ma tean, et soovin võimatut, kuid see on ainus võimalus saavutada võimalikku ning sedagi mitte alati. Kui ma nõuaksin ainult võimalikku, siis ei saavutaks ma kunagi midagi.” – See paindumatu nõudlikkus ja võimatu eitamine aitas Hitleril saavutada oma sõduritelt rindel ning töölistelt sõjatööstuse ettevõtetes tõelisi kangelategusid, kuid teiselt poolt viis paratamatult enesepettuse ja illusioonides elamiseni. Hitler kuulutas suure uhkusega, et tema kindralid ei kurda kunagi tankide ja mürskude puudumise üle. Selline olukord viis valeandmete esitamiseni raportites.
Samal ajal oli Hitler Keiteli tunnistuste kohaselt äärmiselt umbusaldav. Umbusaldus oli Hitleri kaasasündinud iseloomujoon. Kogu elatud elu oli seda umbusaldust süvendanud. Kogu võimu koondamise enda kätesse teostas Hitler mitte ainult umbusaldamisest, vaid see oli talle julgeoleku küsimus. Kogu rahvussotsialismi idee oli tema idee ning kogu süsteem lukustus Hitleri isikul. Tal ei olnud nõunikke, usaldusisikuid ega usaldusväärseid sõpru. Hitler valitses traagilises üksinduses. Kolmas Reich koosnes ühest üliloomulike võimetega geeniusest ja tema ees lömitavatest alamatest. Isegi isepäine ja võimukas Göring oli Hitlerile kauge ega mõjutanud vähimalgi määrel viimase otsuseid. Ka siis kui Hitler langetas otsuse alustada sõda Nõukogude Liiduga piirdus ta telefoni teel edasiantud teatega. Ta ütles Göringile, et on otsustanud kuulutada Venemaale sõja. Goebbels oli Hitleri truu alam, Hess kõigest vanem adjutant, Himmlerilt ei küsinud Hitler kunagi tema arvamust ning Ribbentrop omas vaid väga piiratud sõnaõigust. Vägede ülemjuhatusel ja peastaabil ei olnud mingit sõnaõigust. Göringi tunnistuste kohaselt ei küsitud üheltki kindralilt nende heakskiitu ühegi ­sõjaplaani kohta. Mitte ükski Kolmanda Reichi poliitiline samm ei olnud eelnevalt läbi arutatud ega kaalutud ja Riiginõukogu ei kogu­nenud kokku kunagi muuks kui juba vastuvõetud otsuste täitmise arutamiseks. Küsimuste otsustamise eel kutsus Hitler kokku valdkonnale kõige lähemal olevad inimesed (tava­liselt oli neid kolm-neli) ja esitas neile oma projekti. „See on see mida ma tahan. Teie ettepanekud?”
Olukord oli selline, et Saksamaa diplomaadid ei aimanud, mida plaanivad sõjaväelased, ja kindralid omakorda ei teadnud, mida töötavad välja välisministeeriumi poliitikud. Sõjaväe ülemjuhatus ei tohtinud informeerida välisministeeriumit oma väljatöötatavatest operatsioonidest ja välisministeeriumi ametnikud ei tohtinud teavitada kindraleid diplomaatilisest olukorrast. Seega ei ole midagi imestada, et relvastusminister Albert Speer sai Saksamaa pealetungist Poolale teada raadiost. Hitler ise ütles sellise olukorra kohta, et demokraatia viis Saksamaa katastroofini ning ainult „juhi” printsiip võis sellest katastroofist päästa.

Hitleri suhtumises kindralitesse

Üheks Hitleri iseloomulikuks jooneks oli tema erakordne kiindumus „vanasse kaardiväesse”, mis koones rahvussotsialistide esimestest liikmetest Müncheni päevilt. Hiljem, kui rahvussotsialistid võimule tulid, said neist meestest Reichsleiterid ja Gauleiterid. Neist said uue Saksamaa „aristokraadid”. Enamik neist pärines mitte Preismaalt, vaid Saksamaa lõuna- ja lääneosast. Hitler õigustas neid „...miks peaksid mu vanad võitluskaaslased jääma tühjade kätega. Nad on võidelnud ja õiglus nõuab, et nad saaksid autasu. Nad on ju ise ennast üles ehitanud.” Keitel rääkis Nürnbergi protsessil, et mitte miski ei suutnud lüüa lõhet Hitleri ja „vana kaardiväe” vahele. Sõbralikud suhted tema ja nende vahel jäid kehtima isegi siis, kui ta oli sunnitud mõne nende hulgast ametipostilt tagandama. Selle parimaks näiteks oli Hitleri suhtumine Franconia Gauleiterisse Julius Streicherisse. Müncheni võimupöörde katse ajal oli Streicher Hitleri kõrval ning aitas tal võidelda SA juhi Ernst Röhmiga. Kõige sügavamat kiindumust tundis Hitler just selle vennaskonna liikmete vastu.
Hoopis teisiti suhtus Hitler pärus­eliiti. Ta oli kindel, et pärandatavate aadlitiitlite kandjate ajastu on möödas ning nende suguvõsade esindajate ülesanne on ilusasti välja surra. Samas hoiatas Hitler ka kodanlust, et uuel Saksamaal neile kohta ette nähtud ei ole. Ta põlgas diplomaate ja nimetas välisministeeriumi ametnikke „ luuserite klubiks”. Erilise põlguse objektiks olid Hitleri silmis aga kindralid. Need mehed tegid kogu II maailmasõja läbi, kartes pidevalt, et nad kõrvaldatakse vägede juhtimiselt. Saksa armees ei olnud poliitkomissare, kuid olid Himmleri agendid. Kui Norra vallutamisega suurepäraselt hakkama saanud kindral Falkenhorst kaebas ühe SS-rügemendi peale, teatas Hitler, et halb ei ole tema SS, vaid kindral Falkenhorst juhtimine.
Hitleri suhtumises kindralitesse mängis tähtsat rolli põhimõtteline faktor, aga ka isiklikud kogemused. Ta nägi armees ja selle vana kooli ohvitserkonnas seda kodanlikku vaimu, millega oli võidelnud 15 aastat oma elust. Neli aastat rindel võidelnud sõdurina õiendas ta nüüd arveid sõjalise hierarhiaga. Peale selle heitis Hitler elukutselistele sõjaväelastele ette täielikku kujutlusvõime puudumist ning seda, et nad keeldusid vastu võtmast rahvussotsialismi ideid. Eriti põlgas Hitler maavägesid, mis olid tema arust kõige suuremal määral vana preisi militaartraditsiooni kandjad. „Mul on rahvussotsialistlik lennuvägi, kristlik laevastik ja tagurlik jalavägi” oli Hitler öelnud Jodli tunnistuste kohaselt. Samas on ümberlükkamatu fakt, mis tuli ilmsiks Nürnbergi protsessi käigus – Hitler oli tõesti üle oma kindralitest nende endi teenistusalastelt võimetelt. Protsessil esitatud dokumendid tõestasid veenvalt, et Hitleril olid kolossaalsed teadmised ning ta näitas üles erakordset võimekust sõjanduse alal. Hitler oli uue Saksa armee looja ja juht selle sõna otseses mõttes. Selle kõigega sai ta hakkama täiesti üksi. Ei ole mõtet otsida ajaloost nõunikke ja nõustajaid, kes oleksid olnud selles valdkonnas tema kõrval. Tal olid vaid abilised. Tema sõjalised plaanid ja sõjakäikude ettevalmistamised olid võrdsed omaaegsete valitsejate-väejuhtide Friedich II ja Gustav Adolf II-ga.

Hitler Berghofi mägivillas 22. augustil 1939. Lõunalauas istuvad teiste seas Göring, Keietel ja Ribbentrop.

Hitler oli andekas strateeg

Göringi tunnistuste protokollides Nürnbergi protsessil on kirja pandud et „... Führer avaldas isiklikult sügavat mõju armee ümberrelvastumisele. Ta omas laialdasi teadmisi sõjanduses. Tema huvi oli alati suunatud merejõududele ja suurtükiväele. Väga tihti määras ta isiklikult relvastuse tüübi ja koguse (tankid, kuulipildujad jne), mida tuli Saksamaal tootma hakata. Tema põhiliseks töövaldkonnaks oli jalavägi ja laevastik. Lennuväe vastu hakkas ta tundma põhjalikku huvi alles 1944. aastal. Oma valitsemise alguses ei huvitunud ta eriti tankiväest, kuid suutis kiiresti hinnata tankiväe tähtsust ning tänu temale sai Saksamaa enda relvastusse rasked tankid. Ta nõudis nende aktiivrelvastusse võtmist vaatamata armee peastaabi arvamusele, kes ei soovinud neid sõjaväkke juurutada. Kõik Prantsuse ja Poola sõjalised operatsioonid olid tema poolt üles ehitatud tankidiviiside laialdasele kasutamisele.”
Hitleri sõjalise juhtimise stiilist räägib Göring: „... Ta andis ette ülddirektiivid ning analüüsis sõjaväejuhtide mõtteavaldusi. Kooskõlastas need ideed väejuhatuse spetsialistidega ja koostas sõjalise operatsiooni üldplaani. Seda plaani kommenteeris ta operatsioonis osalema pidanud väeüksuste kõrgemale juhatusele. Ta pidas nõu ja kogus kokku väejuhtide arvamused, kuid peab tunnistama, et peamised strateegilised ideed kuulusid alati talle. Hitler oli väga andekas strateegia valdkonnas.”
Sama kinnitas oma tunnistustes ka marssal Keitel, kes tunnistas: „... Führeril ei olnud mingit sõjalist haridust, kuid tal oli geniaalne intuitsioon. Ta lõi ennast ise ning õppis üksinda sõjandustaktikat ja strateegiat. Meie, kindralid, tundsime ennast tema ees mitte õpetajate, vaid õpilastena /.../ Kõik ohvitserid, kes teda tundsid, võivad kinnitada, et ta oli sedavõrd informeeritud kõikide armeede varustatusest, organiseeritusest, relvastusest ja juhatusest, ning mis veelgi hämmastavam – teadis sama palju ka kõikide laevastike kohta, et teda oli täiesti võimatu püüda mingi vea sooritamisel kasvõi üheski küsi­muses. Nende aastate jooksul, mis veetsin tema kõrval peakorteris, võin kinnitada, et oma ööd veetis ta uurides selliste autoriteetide kirjutisi nagu Klauzevitz, Moltke või Schlieffen. Sealt ammutas ta teadmisi ja ideesid, mis võtsid meid tummaks.”
Hitler ise rääkis ise enda kohta: „Ma olen alati olnud sõdur. Minu karjääri võib mõista ainult seda vaate­nurka arvestades... Kõige raskem otsus minu elus oli 1919. aastal, kui otsustasin tulla ära armeest ning hakata poliitikuks.” Selle avalduse tegi ta 1939. aasta 22. augustil, kui esines kindralite ees. Hitler sattus sõjaväkke 1914. aastal. Mõnda aega teenis ta rüge­mendi staabi sideteenistuses. 1919. aastal Hitler demobiliseeriti ning edasi asus ta Reichswehr`i (Saksamaa militaarorganisatsioon 1919–1935, otseses tähenduses „Riigikaitse”) ridadesse, kus temast sai propagandaohvitser. Sisuliselt poolsõdur, poolluuraja, elas Hitler sel perioodil Müncheni 4. jalaväerügemendi kasarmute veltveebli ruumis.
Tema tehnikaalased teadmised (mida ta kasutas autotranspordi, relvastuse jms organiseerimisel) olid seletatavad talle omase kiire õppimisvõimega. Strateegiaalased teadmised ammutas ta uurides, nagu varem öeldud, Moltke, Schlieffeni ja Klauzevitzi töid ning sõjakäikude ajalugu õppis ta uurides Friedrich Suure sõjakäike. Ta mõistis, et suured sõjad on alati lihtsad, kui uurida nende ajalugu mitte kindralstaapide teaduslike uurimuste järgi, vaid lugedes suurte väejuhtide elulugusid. Üle rutiini uppunud kindralite peade uuendas see „diletant” sõjanduse kunsti. Vana kooli kindralid ei suutnud toibuda 1918. aasta krahhist. Hitler mõistis ühe esimesena tankivägede tähtsust kaasaegses sõjanduses ning „lendava kahurväe” (lennuväe) perspektiivi uue ajastu sõdades. Hitler leidis uued manöövriprintsiibid, mille olid ära unustanud kindralstaapide „vana kooli” mehed. Lihtsatel, kuid kindlatel põhimõtetel ehitas ta üles terve rea sõjalisi operatsioone, mis muutusid sõjaajaloo klassikaks. Need on Poola, Norra, Prantsusmaa ja Balkani sõjakäigud. Selle ajajärgu sündmuste mõistmiseks tuleb arvestada Hitleri sõjalise andekusega. Ta ei saanud keelduda sõjast, kuna oli sõjaline geenius. Vaid sõjas leidis ta rakenduse ja teostuse oma sisemisele minale. Ta tunnetas, et on sündinud armeejuhatajaks. „Mitte selleks ei loonud ma meie sõjamasina, et jätta see rakenduseta.” Hitlerit iseloomustaks kõige enam määratlus – suur väejuht.

Reichi saatus sõltub minust ja ainult minust

Nürnbergi protsessi materjalide hulgas on protokollid kahest nõupidamisest, millel osales Saksamaa kõrgem väejuhatus. Üks nõupidamine toimus 22. aprillil 1939 ja teine sama aasta 23. novembril. Nendes protokollides avaneb Hitleri olemus kõige paremini. 22. aprilli nõupidamisel rääkis ta järgmist: „Sisuliselt sõltub kõik minust. Kõik sõltub minu olemasolust. Tõenäoliselt ei pälvi keegi mitte kunagi sellisel määral Saksamaa rahva usaldust kui mina. Tõenäoliselt ei saa tulevikus olema sellist inimest, kellel oleks selline võim kui minul. Seepärast on minu olemasolu tähtsaim poliitiline faktor. Samal ajal võin ma saada kõrvaldatud mõne hullumeelse või idioodi poolt.”
Teisel – 23. novembril peetud nõupidamisel väljendas Hitler oma viha nende suhtes, kes ei usaldanud teda pöördumatult. Seal rääkis ta järgmist: „Selle konverentsi mõte on näidata teile minu ideede olemust ja öelda välja minu soovid. Kui ma alustasin oma poliitilist tööd 1919. aastal, oli mul kindel usk lõplikku edusse, mis tugines sündmuste tähelepanelikul jälgimisel ja nende järjepidevuse uurimisel. Seepärast ei kaotanud ma kunagi usku vaatamata reale eba­õnnestumistele, mis mulle osaks said. Ettemääratusele anti viimane sõna ja see viis mind sihile. Peale selle oli mul kindel ettekujutus ajalooliste sündmuste arengu kohta ning küllaldaselt tahet, et viia ellu oma karme otsuseid. Mind ei jätnud iialgi maha usk sihtide saavutamise osas.” Edasi jätkas Hitler sellega, kuidas ta nägi iseennast suure võitluse käigus: „Kui ma 1933. aastal võimule tulin, avanes mu ees raske võitluse periood. Ma pidin reorganiseerima kõike alates rahvamassidest ja lõpetades sõjaväega. Samal ajal alustasin ma Saksamaa vabastamist ahelatest. Ma väljusin Rahvasteliidust ning keeldusin mitterelvastumise konverentsist. See otsus ei olnud kerge. Nende hulk, kes hoiatasid siis Reinimaa uue okupatsiooni eest prantslaste poolt, oli suur ning minusse uskujate hulk väga väike. Seejärel tegin otsuse Saksamaa sõjalise jõu taastamisest. Jälle oli suur hulk neid, kes ennustasid katastroofi ja vähe uskujaid. Sellele vaatamata säilitasin ja relvastasin ma Reinimaa, mida tollal peeti võimatuks ettevõtmiseks.”
Edasi jätkas Hitler oma kõnet sõnadega, mis iseloomustasid teda kõige paremini: „Toetavatest faktoritest rääkides pean ma juhtima tähelepanu enda isikule ning kvalifitseerima ennast, vaatamata kogu minu tagasihoidlikkusele, asendamatuks teguriks. Mind ei saa asendada ei sõjaväelased ega tsiviilpoliitikud. Ma tean oma võimeid ja oma tahtejõudu. Ma ei lõpeta sõda enne kui olen purustanud vaenlase. Ma ei võta vastu kompromisse. Ma hakkan andma lööke ega kapituleeru. Reichi saatus sõltub minust ja ainult minust.” Hitler pidas ennast ainsaks jõuks, mis suudaks viia Saksamaa võidukalt läbi ees ootavatest katsumustest.
Võimule saades oli Hitler 44-aastane. Tal oli kinnisidee, et suur sõda peab olema võidetud enne kui ta vanaks saab. Selle kohta on Nürnbergi protsessil avalikustatud dokument 1937. aasta 5. novembrist, kus ta teatas oma kindralitele: „Peab arvestama asjaoluga, et partei ja tema juht vananevad.” Hitleri plaanid nägid ette, et ta jõuab oma eluajal anda sakslastele „eluruumi” ning võimu maailma üle. Ta oli veendunud, et need eesmärgid on saavutatavad vaid relvajõuga. See seletab tempo, millega Hitler sööstis II maailmasõtta. Ta oli relvastunud liiga kiiresti ning meelestas teised riigid enda vastu veel enne, kui oli saavutanud vajaliku võimsuse. Ajast oli ette rutatud umbes viis aastat. Sellest ajast kui Saksamaa sõjaline ja majanduslik tipp käes oleks olnud. Hitleri kardinaalsetel väärarvestustel oli kolm põhjust.
Esiteks arvas Hitler end olevat ainsa inimese, kes saaks viia Saksamaa võidule. Teiseks tõukas tema sõjaline geenius teda välkkiiretele tegudele. Kolmandaks kartis Hitler surra, enne kui on saavutatud kõik eesmärgid.
Hitler ei alahinnanud venelaste sõjalist jõudu
Hitleri ettekujutus välismaailmast kajastus samuti Nürnbergi protokollides. Sealt on näha, kuidas Hitler hindas oma liitlasi ja vaenlasi ning oma edu võimalusi. Oma iseloomust johtuvalt lähenes ta igale küsimusele sõjalisest vaatenurgast. Ta uskus pimesi sakslaste sõjalisse vaprusse. Ta rääkis: „Meie, sakslased, oleme mitte ainult kõige rohkearvulisem Euroopa rahvas, vaid ka kõige parema inimkvaliteedi kandjad. Iga Saksamaa jalaväelane on parem millisest iganes Prantsusmaa jalaväelasest.” 1918. aasta lüüasaamist pidas Hitler juhuslikuks ning selle põhjustas tema arvates keisri juhmus. Wilhelm II-st ja tema poliitikast rääkis Hitler alati põlgusega, uskudes et tema juhitud Saksamaa on võimeline vallutama maailma. Kesk-Euroopa riike, sh Poolat pidas ta mitte millekski.
Jaapanit Hitler ei usaldanud: „Ei tohi liigselt usaldada Jaapanit. Tuleb karta Jaapani reetlikkust.” Jaapani armeest oli ta samal ajal heal arvamusel. Jaapani keisrist rääkis ta, et too on pehme inimene, kellel puudub tahtejõud ning autoriteet. Selle poolest olevat Jaapani keiser meenutanud talle viimast Vene keisrit ja Hitler arvas, et Jaapani keisrit ootab sama saatus, mis viimast Venemaa isevalitsejat.
Venelaste sõjalist jõudu Hitler ei alahinnanud. Otse vastupidi, see oli maa mõõtmatu territooriumi ja lõpmatute ressurssidega. Hitler mõistis, et sõja korral tuleb Venemaale kasuks tema tohutu territoorium. Hitler sai aru kui ohtlikuks osutuksid puna­vägede õhujõudude löögid Saksamaa tööstuskeskustele ja linnadele. Löögi alla oleksid sattunud ka liitlastest rumeenlaste naftatöötlemise ettevõtted: „Kui oleks küsimus ainult Nõukogude maavägedes, poleks midagi karta, kuid ohtlik on nende lennuvägi.” 1937. aastal tegeles Nõukogude Liidu juht Stalin punaarmee ülemjuhatuse likvideerimise ja asendamisega. Selline oli Stalini komme – aeg-ajalt represseerida kõiki Nõukogude struktuuride ladvikusse kuuluvaid tegelasi. 1937. aastal oli selline „suurpuhastus” käimas armees, seega ei olnud punaarmee hetkel esimeseks välisohuks.
Prantsusmaa oli Hitleri arvates väga nõrk, kuna ühiskond oli sisemistes vastuoludes ning edu olid seal saavutamas kohalikud kommunistid. Hitler tegi 1937. aastal otsuse, et Prantsusmaa läheneb revolutsioonile. Hitler teadis paremini kui tema kindralid Prantsusmaa nõrku kohti. Ta teadis, et prantslaste lennunduses valitseb seisak ning sedagi, et prantslasi sünnib järjest vähem. Teada oli Hitleril ka Prantsusmaa kindralstaabi vaimne mandumine ning seal valitsev passiivse strateegia omaksvõtmine. Oma kindralitele surus Hitler peale just vastupidise sõjalise strateegia – ründava ja aktiivse. Ta ütles, et Prantsusmaa armee on mõõnas, et ohtu kujutab vaid nende laevastik.
Inglastesse suhtus Hitler lugupidavalt. 1937. aasta 5. novembri kõnes ütles ta: „See on tugev rahvas. Tahte­jõuline ja vapper natsioon. Vaenlasena on inglased ohtlikud, eriti kui on asunud kaitsepositsioonidele. See rahvus on organiseeritud, armastab riskida ja omab avantürismipisikut. See on germaani rassi kuuluv rahvus, kellel on germaanlastele omane kvaliteet.” Göring tunnistas Nürnbergis, et Hitler tegi kõik endast sõltuva selleks, et saada Inglismaa enda liitlaseks. Ka Ribbentrop tunnistas, et 1933. aasta veebruaris ja märtsis peetud arutlustel ütles Hitler talle: „Ribbentrop, peamiseks Euroopa poliitiliseks aluseks on liit Inglismaa ja Saksamaa vahel.” 1945. aasta aprillis toimunud viimase vestluse ajal ütles Hitler Ribbentropile: „Katsuge, kui võimalik, jõuda kokkuleppele Inglismaaga.”
Göringi ja Ribbentropi tunnistuste kohaselt uskus Hitler lõpuni, et saabub aeg, mil Inglismaa võtab omaks Hitleri vaatenurgad. Saksamaa ja Inglismaa huvid langesid Hitleri meelest kokku. Hitler ei soovinud lõhkuda Inglise koloniaalimpeeriumit. See poliitiline konglomeraat hoidis tema arvates vaos „poolnäljaseid Aasia põlisasukaid ja takistas maailmas bolševismi levikut”. Vastutasuks ootas ta Inglismaalt, et viimane tunnustaks Saksamaa võimu Kesk-Euroopa riikide üle ning Inglismaa neutraliteeti kui Saksamaa Nõukogude Liidult vallutatud alade arvelt endale „eluruumi” saab. Göring tunnistas, et Inglismaaga kokkuleppele jõudmise nimel oli Hitler nõus loobuma Elsassist-Lotringist ning garanteerima Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa territoriaalset puutumatust. Hitler arvas, et Inglismaa ei suuda lõputult valitseda kogu oma koloniaalimpeerimi 45 miljoni saareriigi elaniku jõuga. Seega oleks tema ainsaks liitlaseks Saksamaa. Hitler ei hoolinud ise koloniaalimpeeriumi loomisest. Oma ettepanekut inglastele pidas Hitler suuremeelseks. Ta kinnitas inglastele, et suunab kolmandiku oma laevastikust Briti Impeeriumi kaitseks ning garanteerib Kanada puutumatust võimaliku USA agressiooni vastu. Inglased ei tundnud selliste pakkumiste vastu mingit huvi. Hitler lootis, et inglased ­vähemalt ei sekku Euroopa mandriosas peagi puhkevasse sõtta. Ta arvas, et inglased on liialt väsinud I maailmasõjast ning Iirimaa kaotusest. Samal ajal hakkas Briti impeeriumi käest libisema Egiptus ning käest ähvardas minna ka India. Osavõtt uuest sõjast oleks Hitleri arvates hukutanud vana ja väetiks jäänud Briti impeeriumi.
USA ei huvitanud Hitlerit eriti üldse. Kogu tema energia oli suunatud põhivaenlasele NSVL-ile.

Hitleri kohtumine Hispaania riigipea Francoga, oktoober 1940.

Hitler uskus, et Inglismaa ei astu sõtta

Oma vaimuilmas lõi Hitler endale heroilise maailmanägemuse, kus tugevad ja julmad juhid allutasid oma tahtele passiivsed massid. Selliste juhtide hinnatuimaks omaduseks oli Hitleri arvates kindlameelsus. Selliste juhtide tegevust ei kammitse usulised, moraalsed ega humanistlikud raamid. Nimetatud raamides nägi Hitler massidele pealesurutud ahelaid. Kõige enam hindas ta oma ajaloolistest eelkäijatest Bismarcki ja eriti Friedrich II-st. Ta ütles ükskord: „Risk, mille ma võtan, on sama suur kui Friedrich II risk, kui too otsustas tungida Sileesiasse. Nagu temagi koondan ma enda kätte tsiviil- ja sõjalise võimu ja kehastan endas riiki.” Ka kaasaegsete poliitikute hulgast otsis Hitler „üliinimesi”, hinnates rahvaid selle järgi, milliseid juhte nad valisid ennast valitsema. Ta ütles: „Meie päevil on maailmas vaid kolm riigimeest: Mussolini, Stalin ja mina.” Sellest valikust tegi ta omakorda lõpliku pingerea, kui väitis, et Mussolini on neist kõige nõrgem, kuna ei suutnud toime tulla kuningakojast lähtuva opositsiooni ja kiriku mõjuga. Ainult Stalin ja mina oleme oma otsuste peremehed ja võime vaadata tulevikku.” Veel rääkis Hitler: „Stalin on arukas, ettevaatlik ja kaval. Kuni ta elab, ei ole karta midagi.” 1939. aastal teatas Hitler, et ründab Nõukogude Liitu siis, kui Stalin sureb.
Mussolini garanteeris Itaalia liitlaseks olemist ning Stalin garanteeris Hitleri arvates Nõukogude Liidu arukat välispoliitikat.
Kuni Hitler tegi oma poliitikat vana hea mandri Euroopa piirides, kulges kõik hästi. Ta tundis selles ruumis ennast kui kala vees ning kasutas meisterlikult ära sudeedisakslaste ja tšehhide hõõrumisi, tšehhide ja slovakkide vastuolusid, ungarlaste ja slovakkide vaenu ning ajas Poola sõtta Nõukogude Liiduga. Ta hindas õieti Prantsusmaa nõrkust. Kui aga asi väljus Hitlerile tuntud mänguruumist, algasid probleemid. Hitler ei tundnud anglosakside mõttelaadi ega osanud õigesti hinnata Inglise ja USA potensiaali. Mõistmatuks jäi talle ka Briti Impeeriumi rahvaste seotus kultuurilises ja majanduslikus mõttes. Tal polnud aimugi Londoni ja Washingtoni võimukoridoride eetikast ja tavadest. Hitler uskus, et Inglismaa ei astu sõtta. Ta uskus, et USA ei sekku Euroopa konfliktidesse. Ta arvas, et Inglismaa lubab tal vallutada Varssavi ja valitseda Moskvas vaid selle eest, et ta ei võta neilt ära Indiat. Need lüngad Hitleri arusaamises kogu maailmas toimuvast tõukasid ta kiirustades II maailmasõtta. Olles kõikides ülejäänud küsimustes realist, ei oleks ta ilma nimetatud puudujääkide ja teadmistelünkadeta maailmaasjade hindamisel alustanud II maailmasõda nagu ta seda tegi. Enne sõtta astumist Nõukogude Liiduga nägi Hitler killustatud Kesk-Euroopat, millest pooled riigid olid tema poolehoidjad, ta nägi nõrka Prantsusmaad, nägi ajutiselt nõrgestatud Nõukogude Liitu ning nägi enda arvates kompromissialdist ja neutraalset Inglismaad ja kõige suhtes ükskõikset USA-d. Selliselt nähtuna ei olnud olukord eriti riskantne ning Hitler uskus, et kõik 1937. aastal paika pandud plaanid on võimalik saavutada väga väikese hinnaga. Nii mõtles Hitler 1939. aastal. Ta ei läinud oma välispoliitikas panga peale mängima nagu arvavad paljud ajaloolased. Ta mängis kalkuleeritult ja oma arust väga arukalt. Ta oli kindel, et maailm on vallutatav suhteliselt kergelt. Ta ei osanud hinnata inglasi ja ameeriklasi, kuna ei tundnud tegelikult neid rahvaid. See oli viga, mis viis ta üsna pea hukatusse.