|
|
Märjamaa Folk sai kümneseks
tekst: Leho Männiksoo
autori fotod
Tantsusuunitlusega Märjamaa Folk pidas 29. juulist 2. augustini kümnendat aastapäeva, haarates nii Märjamaa keskväljaku, rahvamaja ruumid, koolimaja staadioni, lauluväljaku kui ka teisedki sobivad paigad, isegi mõningad talud vallakeskuse lähikonnas.
Folk oli seegi kord kokku viidud Märjamaa Päevadega, mis said alguse juba 1997. aastal ning toimusid tänavu 18. korda.
Rahvatantsule suunatud folgipidusid ei ole Eestimaal palju. Selleks peab olema tugev rahvatantsu traditsioon, tantsuõpetajad ja tantsijad. Ajakirjanduse andmeil on Märjamaa vallas tänaseks 30 tantsurühma enam kui 400 tantsijaga. Nii liidetigi ühel ajal toimuma kaks sündmust.
Folk loob ühtehoiutunde
Märjamaal avati tänavune festival kell 19 keskväljakul. Kohal oli ka kutsumata külaline – vihm. See aga ei hirmutanud kedagi! Avati vihmavarjud. Otsiti välja keebid. Vallavanem Villu Karu sõnas alustuseks: „Traditsiooni mõõtu ürituse juures varitseb alati oht, et midagi kipub korduma ja ammenduma, seda eelkõige kohaliku inimese jaoks. Samal ajal – kas me kujutaksime ette, et igal suvel oleks meil täiesti erinäoline ja omamoodi festival? Ka korduses peitub oma võlu! Märjamaa Folk on üks omanäolisemaid.” Vallavanem tänas rahvakultuuri edasikandmise eest eriti tantsuõpetajaid ning soovis kõigile jätkuvat indu ja teotahet.
Peo lipu heiskamise au sai Märjamaa valla parim veteransportlane, Euroopa meister jõutõstmises Mihkel Laurits. Nõnda kõndisid festivalil koos nii rahvatants kui kehakultuur. Näiteks sai Märjamaa gümnaasiumi staadionil elada kaasa Balti liiga ragbikohtumisele Märjamaa ja Valgevene meeskonna vahel. Seekord oli võidukas RFC Märjamaa Vikati ja Tallinna Kalevi koondvõistkond.
Festivali avaõhtu tantsupõranda kastis vihm libedaks, rahvatantsijad aga esitasid vapralt oma tantse. Siiski tuli Folgi ajal esinemisi ka rahvamaja saali suunata. Nii juhtus kahjuks Itaalia esindusega: Gazzarra Folk Group Sitsiiliast pidi oma avaesinemise viima avaralt tantsupõrandalt väljas hoopis kitsamatesse oludesse rahvamaja sees, kus nende programm ei saanud kätte seda mõõtu, mida oleks võimaldanud keskväljak.
Folgifestivali ajal nägi folgipublik väliskülalisi veel Põhja-Küproselt, Nikosiast, tantsutrupist Iskele, , Lätist (Resgali), Slovakkiast (Cindruška). Välisesinejaid oli tänavu kokku 137. Nagu juba tavaks saanud, esinesid külalised lisaks veel valla eri paigus ja mitmel pool Raplamaal.
Kümne aasta jooksul on külalisesinejaid nähtud paljudest Euroopa maadest ning isegi Hiinast ja Jaapanist. Siin on oma rahvatantsu tantsinud külalised Soomest, Rootsist, Norrast, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt Hispaaniast, Gruusiast, Slovakkiast, Venemaalt ja mujalt, isegi Seto Vabariigist, mis annab uue sisu kirjandusliku rühmituse Noor-Eesti lipulauseks saanud Gustav Suitsu sajandivanusele üleskutsele „Olgem eestlased aga saagem eurooplasteks”. Paraku tekib vahel meie noorema põlvkonna väljarännu kihku seirates tunne see lause ümber parafraseerida ja öelda kõigile, et jäägem eestlasteks, kuigi saime eurooplasteks! Folgiüritused Märjamaal ja ka mujal loovad muidugi tänapäeval tugeva. Kultuurid ju omavahel ei sõdi, vaid saavad rikastada eri rahvuste koostööd, tugevdades nii oma juurte tundmist kui ka üksteise austust. Kui just oma rahvuskultuuri ei hakata teistele lausa jõuga peale suruma.
Kümme aastat folgifestivali Eestimaa suurimas vallas, kus kahanev rahvaarv ulatub umbes 7000-ni, annab kindlustunde, et meie rahvakultuur jääb püsima ja isegi rikastub rahvusvahelises läbikäimises. On ju eestlased üle elanud nii katkud kui ka suured sõjad ning jäänud ikka oma kodumaal püsima ja seda teistegagi jagama. Jätkakem väikerahva visadust!
Folgiklubid ja folgipäevad
|
“Lõõtsakuningas” Tartes näitas,
mida lõõtsast annab välja meelitada!
|
Õhtuti kutsusid rahvast folgiklubi, mille avaõhtu sisustas Audru Jõelaevanduse Punt, kes esines meremehekuubedes. Meretunde saamiseks oli lava ette ehitatud ka reeling, olid tormilaternad, merikarbid, pilliroog. Rahvamaja saalis tiirlevatest tantsupaaridest oli paljudel seljas triipudega madrusesärk, sest korraldaja antud riietuskoodiks oli „triip”.
Folgipäevadele oli antud oma nimetus, mis avas rahvale spetsiifilised valikuvõimalused suurest folgipeost osasaamisel. Nii oli kavas eakate päev, laste- ja noortepäev kui ka suur perepäev, kuhu mahtus kodukohvikute traditsiooni jätkamine.
Eakate päev ei andnud lootust kuivale ilmale. Et saada jalge alla kuiva tantsupõrandat, tuli ka nende tantsurühmadel otsida vihma eest varju rahvamajas. Kohale olid tulnud naabervaldadest Vigala tantsumemmed ja ansambel Hõbejuus ning Kernust folkrühm Sirjelind.
Kindlasti pakkus nii noortele kui ka vanadele eriti suurt lõbu juulikuu viimasel päeval toimunud laste ja noortepäev, mille üheks huvipakkuvaimaks tegevuseks oli trummimängu õppetuba. Selle juhendaja Reigo Ahvena arvates on Eestis kadunud koduse musitseerimise rõõm, trummid aga on selleks väga sobivad. Mine sa tea, mida ütlevad kortermajas naabrid, kui iga päev kodus tunde trumme põristama hakata?! Folgile aga selline trummipõristamine sobis, sest nii palju trumme ei ole vist varem Märjamaa keskväljakul taotud kui seekord. Ja seda tegid nii noored kui ka vanad. „Nii vahva oli!” rääkisid osavõtjate näoilmed, kui lavalt ära tuldi.
Laste ja noortepäevale reedel jätkus nii mitmeidki huvipakkuvaid tegevusi. Väike poni vedas „Tuhkatriinu tõlda”, millel katusel tillukene kroon ja akende ees kardinad; väikene karussell tiirutas lastega. Sel päeval kostitasid väikesi folgipäevalisi koogi ja moosiga Pannkoogivanaemad. Töötasid täie hooga ka noortekohvikud ja omapära sisaldasid rahvusvahelise noorterühma suupisted. Ei puudunud päevakorrast isegi koertenäitus.
Märjamaa Folk X üks huvipakkuvamaid vaatemänge olid kindlasti reilenderi võidutantsimine. Seda võidutantsimist nimetati maailma kolmandaks, sest toimus just siinsel folgipeol kolmandat korda. Selles arvestati nii tantsusammude puhtust kui ka esinejate välimust. Tuli tantsusammul läbida rahvamaja esine sirge ja tulemust hindas nii rahvusvaheline žürii kui ka publik. Seekord viisid võidu Läti esindajad.
Teiseks huvitavaks etteasteks oli kindlasti kassikõnd ehk kohalike rahvariiete „tuulutamine”, kus kõik rahvatantsurühmad ja koorid demonstreerisid oma rahvarõivaid. Ei jõuagi kõike kirjeldada! Oli nii käsitöölaat kui ka koertenäitus, dolomiidist taieste meisterdamine ja veel hulk muid tegevusi.
Kodukohvik talumajas
Kodukohvikute päevad on traditsioon, mis levinud üle Eestimaa. Nagu ajalugu räägib, olevat see traditsioon saanud alguse juba 19. sajandi keskpaigast, kui Hiiumaal Kärdlas alustati avalike kohvijoomistega. Hiidlaste omapärastest seltsidest ongi kuulsamad küllap just Kärdla kohvilähkrid.
Märjamaal on folgi kodukohvikud laienenud keskusest ka taludesse. Ühte sellisesse otsustasime sisse põigata, sest sealt oli tulemas ka rooside magusat hõngu. Pääs Pargi tallu Rangu külla Tammiku kohvikusse osutus vihma tõtt parajaks krossirajaks, aga kohvikusse tulijaid see ei kohutanud ja neid leidus üle ootuste suurel hulgal.
Vana talumaja seisab metsa ääres juba 1937. aastast. Maja omanikud, vanad inimesed müüsid hoone ära ja praegused omanikud olid kolhoosiajal selle järel sabas pikas nimekirjas. Siis naeratas õnn – neil lubati see maja endale osta! Esialgu suvemajaks.
Perenaine Viive Künnap selgitab, et nüüd on siin ka remonti tehtud ning majas on oma vannituba ja duširuum, noored aga rassivad edasi, et kaasaeg tarre tuua!
|
Pargi talu perenaine ja peremees oma roosiaias.
|
Roose kasvatame ilu pärast
Ilu pärast, jah, tütre lapsed kasvasid siin. Nüüd on nad suured inimesed ja ütlevad, et vanaema, nii hea on siin olla ja eks nad aitavad ka! Tütretütar Maarja ja minia Liili tahtsidki seda kohvikut teha. Ütlesid, et vanaema, kasvatad siin roose ja keegi seda ilu ei näe! Teeme folgi ajaks õige kodukohviku!
Märjamaa folk andiski selleks hea võimaluse. Aga aias on tõesti, mida vaadata! Siin kasvab oma 200 roosisorti ja lisaks umbes 50 sorti liiliaid. Juba see vaatepilt tasus ära krossisõitu tallu viival, paduvihmast põhjatuks muutunud teel. Samuti kohvikus kohvi ja piparmünditee kõrvale pakutav talutoit – pakuti kiluvõileibu, singi-juustukringleid, vahvleid vahukoorega ning tugevamaks kehakinnituseks heeringakastet ja oma aia kartuleid. Ka roheline taimesalat ning kanamunad oli produktid puhtast eesti talupidamisest.
Tõmba aga lõõtsa, pillimees!
|
Lõõtsapäevad üle võtnud Kalev Järvela sai kingiks jaurami.
|
Kuigi pidulik rongkäik läbi Märjamaa ja simman lauluväljakul, mille muutis eriti pidulikuks ilutulestik, olid folgipäevade kulminatsiooniks, ei lõpetanud need Märjamaa kümnendat folgipidu.
Pühapäeval, 2. augustil lõppes folk hoopiski lõõtspillipäevaga Paaduotsa külas Rehe talus, kus tegutses ka teine Märjamaa folgi ajal töötav talukodukohvik. Perenaine ütles selle kohta, et saada on sööki ja jooki ja priimat pannkooki!
Lõõtspillipäevad on eriline sündmus, mis rahvaste tantsude kõrval annab folgile veelgi sügavama rahvusliku näo. Seekord süvendas ajalootunnetust rehielamu ja taluõue eestlaslik ajalooline õhkkond. Leidsime Rehe talust renoveeritud rehielamu kaskedega kaunistatud tuulekojaga, mille ees ootas Märjamaa folgi lõõtsamängijaid vaipadega ääristatud lava, ja igale tulijale paistis aidauksel kohe silma teade, millise sündmusega on täna tegemist. Õuel aga ootas peost osavõtjaid kohvikunurk õdusate sohvadega, kus nägin mõnulemas ka Põhja-Küprose türgi rahvakultuuri esindajaid. Kontserdiks jäi istekohti puudu, nii et tuli neid juurde panna. Publikuks paraku rohkem kesk- ja vanemaealised.
Lõõtspillipäeva avamise au sai mees, kes 11 aastat tagasi lõõtspillipäevi alustas, Uno Kiisma isiklikult. Märjamaa Lõõtspillipäevade isa esinemist saatis loomulikult tugev aplaus. Tänavusest lõõtsapeost osavõtjad said teada uudise, et kontserdil oli lõõtsamängijatel ka neli uut pilli, mis valmistatud Märjamaa lõõtsameisterdamisel, „suure lõõtsakuninga” Heino Tartese juhendamisel. Tänu temale on nüüd Märjamaal kuus uut lõõtsa, seitsmes tegemisel.
Ka Märjamaa Folgi lavastaja Kalev Järvelaga leidsime suures saginas mõne minuti, et lõõtsamuusika eest vaikses kohas, sauna taga, mõni sõna folgi teemal vahetada. Esialgu läks jutt hoopis nõukogude aja võimalustele eesti rahvakultuuriga tegelda. Olin mõni aeg tagasi käinud Sillaotsa Talumuuseumis mandoliiniorkestri kontserdil ja kaasa elanud keelpillimuusika taasärkamisele meie rahvakultuuris. Orkestrite mandoliinid olid ju tol ajal põhiliselt pärit Venemaalt. Keelpillimuusika aga ei ole meile kandle kaudu sugugi võõras. „Eks nõuka aeg oli rahvakultuuris kaksipidine!” mõtiskles Kalev Järvela, „Ühtepidi kahjulik, teisipidi kasulik! Kasulik oli see, et anti raha rahvakultuuriga tegelemiseks, sest nii oli hea siis propagandat teha, et, näe meie rahvuskultuurid õitsevad! Seda raha siis, sõltuvalt liiduvabariigist, osati ka oma rahvakultuuri hüvanguks mõistlikult kasutada. Ja tundub, et Eestimaal seda tõesti osati!
Tundub nii, sest kuidas muidu on taas vabaks iseseisvaks maaks saanud Eestis nii tugevasti tunda vundamenti sajandite taguse rahvakultuuri jõulisele tagasitulekule.
Paraku kutsuvad aga lauluväljakule tihti suuri hulki, just nooremat publikut, „rööklaulude” esitused, kus esitajate tätoveeritud kehade juurest on puudu ümmargused kilbid ja puust varrega odad, sest tunda on vahel nagu tagasiminekut rituaaltantsudega metslusesse. Selle atribuute asendab küll mikrofon, võimendus ja tulevärk. Aga, mis siin ikka iriseda!
Lõõtspillimuusika on kindlasti igavam. Kuid kui süveneda, kuuleb just sealt oma isamaa hääli. Väikerahvale on see vägagi tähtis. Kalev Järvela sügavam Märjamaa tunnetus algas siis, kui ta kuus aastat tagasi hakkas suvitama siin Rehel. Siis hakkas ta ka folgi korraldamisega tegelema ja põhirõhk on muidugi tema tuntust arvestades rahvatantsul. Tantsumuusika osas ei olnud aga kümme aastat tagasi siin just palju neid, kes oleksid tantsurühmadele saatemuusikat teinud. Huvi kasvades leidus küllalt neid, kes hakkasid sellega tegelema. Mõtiskledes sõna „folk” tähenduse üle, on ju nii, et see võõrkeelest laenatud mõiste tähendab rahvast.
„Kuivõrd autentne aga peaks rahvapärimus folgil olema esindatud repertuaari näol, see on niivõrd vaieldav!” arutles Kalev. „Erinevatel folkidel, mis Eestimaal toimuvad, on erinev autoriloomingu tase, üheltpoolt on see 100% autentsus, teiselt poolt 100% autorilooming. Märjamaa folk langeb tantsu koha pealt ikka autoriloomingu poole! Päevastel esinemistel. Õhtuses folgiklubis käib jälle tantsimine päris autentse materjaliga.”
Ja juba pidi ta ruttama publiku ette, kus teda ootas Uno Kiisma, et ütelda: „Pidu on peaaegu otsakorral ja ma tahaks Jäntsi-Jaani pere poolt anda tänukirja Rehe talu perele, Kalevile ja Sirjele, kes Jäntsi-Jaani traditsiooni jätkata võtsid.” Lisaks tänukirjale ulatas Uno Kalevile kingituseks tuntud külapilli, jaurami, sõnades, et ta ka pilli mängima õpiks.
Ja ongi aeg jõudnud Märjamaa Folk X lõpusõnade ütlemiseks vallavanemale: „Nagu meil eelmisedki folgid lõpevad ühe toreda lõõtspillide välisesinemisega, nii ka see. Ega mul palju öelda ei olegi. Olete ju ise kogenud ja näinud, mis siin sünnib! Kes on esimest korda, sellel on muidugi avastamisrõõmu ja kindlasti kohtume edaspidi. Tahaksin siiski veel kord tänada eelkõige meie tublisid naisi-lõõtsamehi, poisse-tüdrukuid ja kõiki tantsijaid, kes meie folgil kaasa lõid, kes laulsid, kes muuga esinesid. Tahan muidugi tänada ka publikut ja eraldi nimeliselt kolme meest, ka omavalitsuse tänu on neile: Uno Kiisma, kes 11 aastat oma õuel pillimehi võõrustas, Kalev Järvela, kes temalt teatepulga üle võttis ja Uno Tartes, kes on Märjamaa lõõtsanduses arendanud mitte ainult lõõtsa mängimist, vaid ka lõõtsade valmistamist ja kõike, mis selle juurde kuulub. Ta on väga palju edasi aidanud meie mängijaid ja huvilisi. Sellega on täna Märjamaa folk X lõppemas, tulemas arvult üheteistkümnes! Aga sellest me räägime juba aasta pärast, augusti esimesel nädalavahetusel aastal 2016.”
Laval käis järjekorras kokku 45 pillimängijat, lõõtsanaised, nagu neid esitleti, esinesid veel eraldi ja aplaus neile oli tugev!
Lõõtsamängijate ühendorkester aga lõpetas folgi rahva soovil „Ukuaru valsiga”.
Eesti jonn
Kas see on eesti jonn mis meie rahvast rahvapärimusega ikka ja jälle kokku veab, või on see muutunud mustmullaks, mis ei lase kokkuhoiutundel ära kuivada? Lõpetame täna ühe Raplamaalt pärit looga, mille üle tasub ehk igal meie rahva liikmel mõelda.
Karukse Kustilt küsiti, kuidas ta õppis nii hästi lõõtspilli mängima?
„Selgest kadedusest! Mu hing sai täis, ei kannatanud välja, kui külas aina räägiti, et Runstüki Eedi mängib ilusasti pilli ja tema valtserite järgi on kerge tantsida – jalgu all mitte ei tunnegi, lendad nagu liblikas.
Niisugune jutt ajab igal endast lugupidaval mehel harja punaseks. Kaua teise kiitmist kuulad! Eedi mängib, tantsitab tüdrukuid ja mina ei oska.
Võtsingi kätte ja õppisin pillimängu ära. Nüüd enam minu kuuldes Eedi pillimängust ei räägita!”.
|
|
|
