|
|
30 aastat tagasi – Balti Tribunal Kopenhaagenis ja vabadusristlemine Balti merel
tekst: Tamara Jegorov
fotod: erakogu
25.–31. juuli 1985 said väga suure rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu osaliseks ning asetasid Balti riigid uuesti maailmakaardile. Seda populaarsust aitas teatud määral tõsta Vene telegraafiagentuuri Tass 15. juuli rünnak Balti vabadusvõitlejate, CIA, USA, NATO, Taani ja Rootsi aadressil. See oli ka vabas maailmas elavate baltlaste kõige suurem vabadusvõitluse üritus.
Kaks teatud määral rivaalitsevat organisatsiooni – Rootsi Eestlaste Esindus ja Rootsi Rahvusnõukogu – lõid käed kokku ning maksid kinni mu osalemise sellel suurüritusel. Eesti Selts Belgias ostis mulle rongipileti alguspunkti Kopenhagenisse. See oli mulle ka esimene ning ühtlasi viimane kord, mil keegi teine peale minu enda maksis kinni mu reisikulud mõnele vabadusvõitluslikule üritusele. (Kahjuks CIA ei aidanud mind kunagi, nagu TASS seda alati mainis.) Sõitsin sinna koos flaami rahvuslasest Lieve van Onckeleniga Antwerpenist, kellel kulus Balti vabadusvõitluses osalemise peale terve kuupalk. Ta aitas mul ka kohale vedada plakatid ja pika lipuvardaga sini-must-valge Kopenhagenis, Helsingis ja Stockholmis toimuvate vabadusdemonstratsioonide tarvis. Sõitsin tribunalile päev varem, et koos hollandlase Alex de Zwartiga üles panna fotonäitust „45 aastat Molotov-Ribbentropi pakti möödumisestˮ, mis oli enne seda üleval Amsterdami kontserdihoone fuajees. Selle näituse korraldas Hollandi Bukovski komitee Briti arhiividest saadud dokumentidest.
Enne tribunali oli lätlanna Dzidra Veveris-Persson Lõuna-Rootsist korraldanud Kopenhagenis nõukogude saatkonna ees 10-päevase näljastreigi, et meenutada inimõiguste rikkumisi Baltikumis. Mõned päevad enne tribunali liitus temaga eestlanna Lietta Sander. Nad äratasid tribunalil oma leinariietega suurt tähelepanu.
Balti Tribunali kohtunikeks olid rahvusvaheliselt tuntud poliitikud, kes olid eeskätt tegelenud inimõiguste küsimusega. Kohtu esimeheks oli UNO inimõiguste komitee liige professor Felix Ermacora Austriast. Teiste kohtunike hulgas paistsid silma Euroopa Nõukogu inimõiguste komisjoni esimees James Fawcett, Rootsi endine peaministri kt, liberaalide juht Per Ahlmark ja Nõukogude eriteadlane, usutagakiusamiste kaardistaja, pastor Michael Bordeaux Keston College'ist.
Kohtusaal oli rahvusvahelisest pressist ja pealtkuulajatest tulvil. Eesti-poolseteks tunnistajateks olid seal endine ENSV justiitsministri abi Valdo Randpere ja ta lauljatarist abikaasa Leila Miller, kes olid aasta varem Rootsis asüüli palunud ning oma 2-aastase tütre n-ö pantvangina maha jätnud. Teisel päeval oli Eesti-poolseks kõnelejaks endine poliitvang ja Eesti Demokraatliku Liikumise tegelane Sergei Soldatov. Pärast tribunali ülekuulamisi toimus kohtunike pikem nõupidamine, mis lõppes otsuse väljastamisega.
|
1985. aastal peeti Kopenhaagenis Balti Tribunal Nõukogude Liidu kuritegude üle Balti riikides.
Läti noorte demonstratsioon Kopenhaagenis, nende ees seisab eestlanna Lietta Sander leinarüüs.
Kaks Bukovski Komitee kaastöölist – kirjutise autor Tamara Jegorov ja hollandlane Alex de Zwart demonstreerimas Jüri Kuke plakatiga Kopenhaageni raekoja platsil.
|
Kopenhageni manifest
kinnitas, et olukord Baltikumis rikkus võimalusi rahuks ja vabaduseks nii Euroopas kui ka maailmas, ning et esmakordselt ajaloos olid parlamentaarsed iseseisvad demokraatlikud riigid okupeeritud, annekteeritud ja koloniseeritud võõra võimu poolt.
Vastukaaluks Balti Tribunalile vedas ka Nõukogude Liidu - Taani sõprusühing kohale oma „tunnistajadˮ Baltikumist, et selgitada maailmale Balti liiduvabariikide „tõelist olukordaˮ.
Kohtule eelnenud Kopenhageni linnapea vastuvõtul kohtunikele ja kutsutuile balti rahvusgruppidest tehti 10 minutit peale algust pommiähvardus. Majas viibijatel tuli kiiremas korras lahkuda – pommi loomulikult ei leitud. Moskva tegi kõik, mis vähegi võimalik, et seda „ohtlike provokaatorite, NATO-riikide tagurlike jõudude ja ülekuumutatud noorte huligaanideˮ (Viktor Ponomarjevi sõnad) suurüritust nurjata.
Kopenhageni raekojaväljakul leidis aset suur eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabadusdemonstratsioon, millel osalesid ka mõningad teised Ida-Euroopa ikestatud rahvaste esindajad oma plakatiga. Suurt tähelepanu köitis seal pikk ja paks kett, mida kandsid läti noored, kellel olid seljas vangiriided okupatsiooni all oldud aastaarvudega. Minul kui Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskomitee Beneluxi esinaisel olid kaasas plakatid poliitvangide vabastusnõudega lisaks Eesti omale. Demonstrandid marssisid läbi kesklinna NSVL-i suursaatkonna juurde. Edasi sõitsime kõik ühiselt rongiga Stockholmi, et seal minna laevale
Baltic Star,
mis oli Panama lipu all sõitev Rootsi laev. Vabadusristlemine oli venelastele nii valusaks pinnuks silmas, et nõukogude esindajad Stockholmi saatkonnast käisid Rootsi välisministeeriumis ja nõudsid, et Rootsi võimud astuksid vahele ja peataksid kogu reisi. Rootsi selgitas siis neile, et riigis kehtib sõnavabadus ning niikaua, kuni ei ole otseseid korrarikkumisi, ei saa nad vahele astuda.
Ööbisin Stockholmis Rootsi Eestlaste Esinduse esimehe Johan Haabma pool ning viibisin päeval paar maja edasi Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskomitee esimehe Ants Kippari (KGB poolt kõige enam jahitud mees) pool, kes olid pidevalt kontaktis Rootsi julgeolekuga. Nii tuligi meile telefonikõne, et pommiähvarduse tõttu hilineb laeva väljasõit tunni võrra – eelnevalt tuli laev politseikoerte ja ekspertidega läbi otsida. Antsu naine Helgo saatis meid teele: „Võidelge hästi!ˮ sõnadega ning ka sadamas oli meid teele saatmas palju vanemaid inimesi, kellest osa tuli vaatama neid hulle, kes julgesid sellele laevale minna ning mõtlesid tõega, et me lähme surmale vastu.
26. juulil kell 8.30 õhtul asus balti noorte vabadusristlemiseks üüritud reisilaev Balti Täht teele 360 osalejaga ühislaulu „Puhu tuul ja tõuka paatiˮ saatel. Kõikjal lehvisid kolme Balti riigi lipud ning kõlasid rahvuslaulud kolmes keeles.
Ristlemislaeva kaitseks küsiti mereväe eskorti, kuid Rootsi kaitsevägede staap lükkas selle taotluse tagasi, kuna ei sõidetud kuningriigi lipu all. Ristlemine läks plaanikohaselt piki Balti rannikut neutraalvetes. Selgituskirjanduse vette loopimine jäi ära, kuna reeder Fredrik Sindahlile oli Nõukogude suursaatkonnas öeldud, et vastasel juhul ei garanteeri nad laeva julgeolekut rahvusvahelistes vetes. Selle asemel visati Leedu, Läti ja Eesti rannavetest möödudes vette lilli ja pärg, et mälestada kõiki põgenemisel hukkunuid/uppunuid.
|
Laev möödumas Eestimaast. Esireas seisavad eestlannad Rootsist ja Toomas Tuulse, kes loeb ette luuletust.
|
Leedu rannikust möödumine toimus ettenähtust kaugemalt, kuna nõukogude pool hoiatas „kaablitöödeˮ eest seal. Vahepeal jälitas meid ka mingi vene allveelaev. Möödudes Hiiumaast kursiga Soome lahele ja Helsingile, kihutas Baltic Stari poole suure kiirusega nõukogude kaaterlaev, ent pöördus siis kõrvale ja ilmus uuesti välja kiiluvette. Siis ilmus laeva ette roostes Nõukogude kalalaev, jäädes põiki teele. Patrullkaater kiirustas lähemale, kuid midagi siiski ei juhtunud. Noored alustasid isamaaliste lauludega ja tahtsid rahvuslipud lahti rullida, aga reeder keelas selle ära, põhjusega, et see võib põhjustada nõukogulaste pardale tuleku. Laevaomanikuga oli korraldajatel lahkarvamusi, kuna Nõukogude saatkonna eestlasest atašee Toivo Voit oli mõista andnud, et see reis võib tuua edaspidiseid konsekventse kogu tema laevandusettevõttele. (Ta oli varem taotlenud luba turismireisideks Stockholmist Riiga.) Reederile öeldi, et ta laev sõidab
„rahvusvaheliste terroristidega",
mispeale ta vastas, et tema firma suhtub ristlemisse kui puht majanduslikku ettevõtmisesse.
Eestlaste tseremoonia öösel kella 1 paiku, siis kui laev möödus kodumaast, oli unustamatult kaunis ja hingeminev. Toimus lühike peatus. Toomas Tuulse luges ette Satish Kumari luule inglise keeles:
Lead us from death to life,
from falsehood to truth,
Lead us from despair to hope,
from fear to trust
Lead us from hate to love,
from war to peace
Let peace fill our heart,
our world, our universe, peace!
Seejärel pidas Andres Küng lühikõne, mis oli pühendatud poliitvangile Lagle Parekile. Pärast seda jutustas Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik Jüri Estam oma ema elamustest just neis vetes 41 aastat varem, 22. septembril 1944 kell 6.30 hommikul: „Nõukogude lennukid ründasid põgenikulaevu, kuigi paljud neist olid märgistatud punase ristiga. Mu ema oli laeval, mis kandis RO-22 nimetust. Torpeedo tabas laeva. Laev ei läinud põhja, kuid sellel hukkus 200–300 inimest. Teise põgenikelaeva, Moero, põhjalaskmine nõudis umbes 3000 inimelu, suurim osa neist eestlased.ˮ
Kõigil inimestel olid pisarad silmis ja pilgud pööratud lähedalasuva ja ometi oi kui kauge Eestimaa poole, kuhu meil ei lubatud minna. Pidasin ise vapralt vastu, aga selle eest nutsin hiljem kajutis tunde ...
Vaatamata vabadusristlejate protestile ei lastud laeval saabuda kesklinna, vaid kaubasadama kaile. Rongkäik kesklinna võis toimuda, aga ilma plakatiteta. Orgkomitee keelas mul ära maale mineku poliitvangide plakatitega. Ütlesin neile seepeale, et tegin ja ütlesin okupeeritud Eestis seda, mis mulle meeldis ja teen seda enam kui kindlalt vabas maailmas. Võtsin vastutuse enda peale ja olin vajaduse korral valmis ka Soome vanglasse minema. Kaile jõudes võtsid meid vastu erinevate rõhutud riikide demonstrandid oma riikidele ja poliitvangidele vabadust nõudvate plakatitega. Mõtlesin: „Neile lubatud ja meile siis mitte!? See pole võimalik.ˮ ja astusin
Helsingis
maale plakatitega. Ma polnud teretulnud eestlaste kolonnis (vähemalt nende inimeste ridades, kellega ma soovisin liituda). Lätlased ja leedulased kutsusid mind seepeale enda kolonni, aga ma kõndisin üksinda rongkäigul eestlaste ja lätlaste grupi vahel. Sain suure pressi ja soomlaste tähelepanu osaliseks. Oli pisarateni liigutav saada soomlaste kallistuste osaliseks. Minult sooviti saada infot Eesti kohta ja suveniire. Kahjuks oli mul vaid kaks kätt kolme plakati kinnihoidmiseks ning seega polnud mul võimalik kandekotis olnud voldikuid välja jagada. Kurb oli sel hetkel vaadata mu ees kõndivatele eestlastele, kelle käed olid lihtsalt püksitaskus. Õnneks sai mu sõbratar Lietta Sander de Barrero Malmöst siiski oma „HUMAN RIGHTS IN USSRˮ surnukirstust infot välja jagatud. Jah, soome rahvas võttis meid tõesti väga soojalt vastu. Rahvuslippudega demonstratsioonil osales üle 500 inimese.
|
Grupp balti demonstrante Mannerheimi mälestussamba jalamil. Vasakult paremale: Dzidra Veveris, Lietta Sander, Tamara Jegorov ja Aili Aasa Göteborgist.
Soome politsei ei lase ZDF (Saksa TV) reporteril minna NSVL-i saatkonna juurde.
|
Eesti Vabadussõjas langenud soomlaste mälestussamba juurde asetati pärg ning seal esines kõnega rahvusvaheliselt tuntud Vene dissident, endine poliitvang Vladimir Bukovski, kes tegi kaasa meie vabadusreisi. Sõna võttis ka Vabadusristlemise esimees Andres Küng ja ta tänas Lahti omavalitsustegelast Seppo Karhut, kes oli ametlik demo loa taotleja.
Sellega oli ametlik osa lõppenud. Käed püksitaskus kõndinud tegelased läksid kõrtsi sööma-jooma ja teised suundusid NSVL-i suursaatkonna ette demonstreerima. See oli spontaanne väikeste grupikeste omaalgatuslik minek. Kõik tänavad sinna olid suletud Soome politsei poolt – lõppude lõpuks õnnestus meil kõigil siiski sihtkohta jõuda. See keelatud meeleavaldus leidis hiljem suuremat pressikajastust kui see kaunis rongkäik. Kolm läti noorukit USA-st aheldasid end tugevate kettidega saatkonna värava külge. Nende särkidel oli trükitud kolme läti poliitvangi nimed: Janis Rozkalns, Gunars Astra ja Ints Calitis. (Esimese juurest oli KGB leidnud piibli ja Helsingi kokkuleppe teksti inimõigustest, teise juurest George Orwelli raamatu „1984ˮ ning kolmanda juurest kirju Nõukogude valitsusele pakti tühistamise küsimuses + tuumavaba tsooni loomisest.) Noormehed arreteeriti, aga nad olid saavutanud ülemaailmse tähelepanu kolmele vangile. Laeva tagasisõit õhtupoole hilines, kuna tuli oodata noormeeste vabastamist.
|
 Baltic Star jõudis reisi lõpppunkti Stockholmi.
 Demonstratsioon teel sadamast Stockholmi kesklinna, blond
pärjakandja on Maare Tompson.
 Leedulaste demonstratsioon sümboolses vangiriietuses.
 Demonstratsioon Stockholmi kesklinnas.
|
Vabadusristlemine lõppes Stockholmis
Sergeli väljakul enam kui 2000 inimese osavõtul 29. juulil. Kuuldus „Njet, njet Sovjet – da, da Latvija!ˮ
Vangistatud vabadusvõitlejate piltide ja trellide kujutusega plakatite mets äratas võikalt-kurba tähelepanu, samuti 45 triibulises vangiriietuses noort, kes sümboliseerisid 45 rasket okupatsiooniaastat. Kõnedega esinesid peaaegu kõigi Rootsi parteide esindajad, väljaarvatud kompartei ja Centern. (Kutsed olid saadetud kõigile) Viimased olid sõitnud Moskvasse Noorsoofestivalile. (Küll oli aga Centerni riigipäevaliige Rune Torwald kaasas vabadusreisil.) Järjekordselt pidas kõnet V. Bukovski, kes nõudis vabadust baltlastele, aga ka venelastele. Telegramme oli saabunud peale põhjamaade ka USA-st, Kanadast, Inglismaalt, Hollandist, Belgiast ja Itaaliast. Kokku osales sellel laevasõidul 51 eestlast, 52 leedulast ja 196 lätlast, teised olid välismaalased. Kõige noorem osavõtja oli 4-aastane läti poiss USA-st, kõige vanem sakslanna Ilse-Carola Salm (75) – minu sõbratar – kes tegi kepi najal longates kõik üritused kaasa.
Baltic Peace and Freedom Cruise
paigutas Balti riigid uuesti maailmapoliitikasse. Välisajakirjanduses ilmus üle 1000 artikli selle ürituse kohta. See oli minu elu kõige emotsionaalsem ja meeldejäävam reis.
|
|
|
