Kultuur ja Elu 3/2015

Kultuur ja Elu 2/2015

Mälestuskivi isamaa kaitsjatele

tekst: K&E

Toomas Lemming – Kuulsuse kuusiku rajamise ja mälestuskivi püstitamise algataja.

Järvamaal Ambla vallas Roosna külas Mõisaaseme maaüksuse põhjaosas asub Kuulsuse Kuusik koos mälestuskiviga, mis on mälestusmärk nii nendele vapratele isamaad kaitsnud eesti meestele, kes langesid siinsetes metsades kui ka nendele, kes jäid teadmata kadunuks või langesid vangi.

Metsamehest maaomanik Toomas Lemming on rajanud 3,6 hektari suurusele 30 pommiaugu ümber asuvale lageraie alale Eesti vabaduse eest võidelnud eesti meeste mälestuseks kuusekultuuri. Tema mõtet toetasid nii klubi Wiking-Narva kui ka 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi Veteranide Ühenduse juhatused.
Tähistamaks Vastupanuvõitluse päeva ja Eesti sõjaväeüksuste viimast organiseeritud vastupanu Mandri-Eestis 1944 aastal, kogunesid 55 isamaaliselt meelestatud talgulist 22 septembril 2013. aastal Mõisaaseme maaüksusele ning istutasid 1,2 hektarile 3000 kuuseistikut. 2014. aasta kevadel istutati 2,4 hektarile veel 5450 kuuseistikut.
20. septembril 2014 avasid Järvamaa maavanem Tiina Oraste, Ambla vallavanem Rait Pihelgas, sõjaveteranide esindaja Pille Lestmann ja maaomanik Toomas Lemming Kuulsuse Kuusiku mälestuskivi. Mälestuskivi õnnistas Simuna ja Väike-Maarja koguduste õpetaja Enn Salveste. Mälestuskivi püstitamist toetasid Ambla vallavalitsus, Eesti Kaitse­vägi, Kaitseliit ja paljud eraannetajad. Mälestuskivi avamisele, tulid jalgratastel ka Aravete skaudid ja hundud.

Maaomanik ja idee autor Toomas Lemming selgitab:

Lahingud Porkuni pärast algasid 1944. aasta 21. septembri ennelõunal, kui Porkuni mõisani jõudis 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon ning piirikaitse­rügementide võitlejatest koosnev kolonn. Peagi ilmusid Eesti Laskurkorpuse 925. polgu üksused. Esialgu suudeti Punaarmee pealetung peatada. Varsti jõudsid lahinguväljale 925. polgu peajõud ning ka 921. ja 917. laskurpolk. Tuhatkonna Saksa mundris eestlase vastas seisis nüüd raskerelvade poolt toetatuna ligi kümme tuhat laskurkorpuslast. Tegemist oli verise lahinguga ning mõlemal pool langes ja sai haavata sadu eesti mehi. Porkuni lahing oli viimane suurem Mandri-Eestis toimunud sõjaline kokkupõrge 1944. aastal.
Kuigi osal piirikaitserügementide ja 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi üksuste osadel (ka pataljonil „Narva”) õnnestus Porkuni lahingust tervelt pääseda, peatati nad Nõmmküla raudteeülesõidukohal punaväe soomus- ja jalaväeüksuste poolt. Ülekaalukate rünnakute all tuli eesti üksustel taanduda ja suundudes lääne poole hajuda rühmadena metsadesse.
Pataljon „Narva” tuumik püsis koos ka peale Porkunit. Väsimust trotsides edasi pürgivad võitlejad suutsid pääseda punaväe haardest. Kuid enamik Lukussaare mäe piirkonda kogunenud pataljonist ning 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi üksuste, piirikaitserügementide ja politseipataljonide eesti võitlejatest piirati 22. septembri öise puhkuse ajal laskurkorpuse üksuste poolt ümber. „Narva” üritas piiramisrõngast välja murda, kuid tõmbus vastase ülekaalu tajudes metsa. Sel päeval langes siin Mägede metsas punaarmeelaste kätte vangi üle saja Saksa poolel võidelnud eesti mehe, nende seas ka pataljoni „Narva” legendaarne komandör kapten Hando Ruus, kellele oli lahinguväljal osutatud vaprustegude ja oma pataljoni otsustava juhtimise eest ainukese eestlasena antud autasu Saksa Rist Kullas. Nii lõppes ka pataljon „Narva” võitlustee.
Ajaloolased peavad siinseid 1944. aasta 22. septembri sõjasündmusi viimaseks organiseeritud vastupanuks Punaarmeele Mandri-Eestis.
Eesti Laskurkorpuse lennueskadrill paiknes 1944. aasta septembris Narva lähedal Olgino lennuväljal. Seal asunud lennukeid PO-2 kasutati nii pommirünnakute läbiviimiseks kui ka vaenlase liikumiste kohta luure­andmete kogumiseks. Avastanud 22. septembril 1944. aastal Mõisa-
aseme kinnistut läbival Kaarevere heinamaade teel suuremat rühma taanduvaid vaenlase sõdureid, heideti valgusrakettide („Stalini küünalde”) valgel lennukitelt 30 pommi (ilmselt 50 kg õhukesekestalised lennukipommid). Need pommiaugud on hästi säilinud ja nähtavad ka praegu.