Kultuur ja Elu 3/2015

Kultuur ja Elu 2/2015

Suvesõda Harjumaal 1941

Saatesõna raamatule.
Herbert Lindmäe üheksas raamat 1941. aasta võitlustest nõukogude okupatsioonivõimuga teeb kokkuvõtte eestlaste vastupanuvõitlusest.

Enam kui 700-le allikale viitav põhjalik uurimistöö annab järjekordselt ammendava vastuse sündmustest verise esimese Nõukogude okupatsiooniaasta ajal.
Niisama täpselt, põhjalikult ja vastuvaidlematult, nagu eelnevad kaheksa raamatut alates Tartumaast 1999. aastal ning lõpetades paljukannatanud Petserimaa saatuseraamatuga viisteist aastat hiljem. Ühtlasi on see kokkuvõtteks lähiajaloo uurimistöödest, mida teostas 1992. aastal loodud riiklikust komisjonist (ORURK) võrsunud meeskond. Õigusteadlane, kriminalistika emeriitprofessor Herbert Lindmäe on andnud üheksa raamatuga, milles on viiteid enam kui 6000-le algallikale, dokumentaalselt täpse selgituse palju vaidlusi tekitanud Eesti lähiajaloole. Tulemuseks on kriminalistile omane faktidele toetuv täpsus. Samas on lugejale antud võimalus ise otsustada ja teha järeldusi, sest autor esitab järjekindlalt fakte mõlema vaenupoole dokumentidest. Selline esitusviis paljastab täie selgusega nõukogude süsteemi valelikkust ja laimu, mis siiani leiab ikka veel uskujaid. Toogem ühe konkreetse näitena Nõukogude võimu eest võidelnutele määratud nn Maarjamäe mälestuskompleksi, kuhu pole maetud mitte ühtegi punasõdurit. 1941. aasta lahingute järel rajati sinna Maarjamäe Kangelaskalmistu, kuhu maeti saksa ja eesti sõjamehi ning Suvesõjas langenud partisane-metsa­vendi. Nõukoguliku memoriaali rajamisel hauarüvetamisega hakkama saanud kommunistid ei peljanud kasutada oma propaganda huvides mis tahes valet või kuritegu. Herbert Lindmäe toob suurepärase näitena Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi, kes sinna pärga asetades ei aimanud, kelle hauad seal on. Meie teame, et seal puhkavad Eesti sangarid, kes langesid võitluses punaterrori valla päästnud agressoriga.
Raamatus on valdade kaupa fikseeritud täpsed nimekirjad kõigist võitluses langenutest, niisamuti mõrvatutest, arreteeritutest, 14. juunil 1941 vägivaldselt äraviidud massioperatsiooni ohvritest ja sõjategevuse käigus hukkunutest. Võib arvata, et sellest raamatust saab paljude jaoks esmakordselt teatavaks lähedaste inimeste tegelik saatus.
Enne põgenemist Eestist sõjakuritegusid toime pannud hävituspataljonlased, NKVD üksused, mitmesugused tribunalid, punasõdurid ja -madrused on autor sama täpselt jäädvustanud, nagu nende ohvriks langenud Eesti kodanikud. Allikatena on kasutatud kurjategijate endi kirja pandud mälestusi ja aruandeid. Nõukogude propaganda poolt lahingus langenud kangelastena esitletud sõjakurjategijad, nagu oli hävituspataljonide üldjuht Mihhail Pasternak, saavad raamatus nende tegudele vastava hinnangu. M. Pasternak ei lange mitte lahingus, vaid oma kodu kaitsnud talumehe relvast. Sõjakurjategijate jõugu peamehe surm kuriteopaigal eesti talu köögis sümboliseerib väga hästi 1941. aasta Suvesõda. Autor on oskuslikult selliseid sümboli tähendusega fakte raamatusse lisanud. Veenvalt ja põhjalikumalt kui keegi teine varem, on H. Lindmäe kirjeldanud punaterrorile iseloomulikke massilisi hukkamisi aastail 1940–1941. Uskumatuna tundub julmus, mida timukad kasutasid süütute inimeste hukkamiseks Pirita-Kosel asunud Scheeli krundil. Niisama uskumatu on seegi, et 1989. aastal poliitiliste olude survel ENSV prokuratuuri algatatud 1941. aasta massiliste hukkamiste kriminaalasja uurimine lõpetati süüdlasi leidmata. Kriminalist H. Lindmäe selgitab raamatus, et prokuratuuri määrus Pirita-Kose mõrvade uurimise lõpetamise kohta on väär, kui 78 süütu kodaniku hukkamises ei leidnud nõukogude koolitusega uurijad kuriteo koosseisu!! ENSV prokurör Leo Urge palus jaanuaris 1989 Moskvast luba uurimise algatamiseks vaid selleks, et eesti rahva järjest kasvavat survet kurjategijate selgitamiseks pisutki vähendada.
H. Lindmäe sõjaraamat on ühtlasi põhjalik teatmeteos Harjumaa kohta. Alates muinasajast ning 13. sajandi sõdadest, siis Jüriöö ülestõusust, Ivan Julma ja Peeter Suure sõdade rüüstamistest saame ülevaate Harjumaal toimunud ajaloolistest sündmustest. Niisama põhjalikult on tutvustatud Harju maakonnaga seotud väljapaistvaid inimesi. Esimesena on nimetatud 17. sajandist pärit eesti maakoolide asutajat Bengt Gottfried Forseliust, kroonikut Balthasar Russowit ja teisi, lõpetades usuteadlase Uku Masinguga. Loetletud on Harjumaaga seotud kunstnikke, kirjanikke, riigimehi, sõjaväelasi, sportlasi jt (skulptor Amandus Adamson, kirjanikud Eduard Vilde ja Ernst Peterson-Särgava; 1944. aasta peaminister Otto Tief, kindral Andres Larka, Maailma Kristjani nime saanud olümpiasangar Kristjan Palusalu).
Sõjaraamatu viimases peatükis „Aeg sangarid kõik unustab…ˮ on autor teadlase ja kodanikuna meile edasi andnud sõnumi Eesti eest võidelnud meestelt: „Just nemad pärandasid Eesti rahva järeltulevatele põlvedele oma puhta ja ausa südametunnistuse, oma vaimsuse ja vabadusiha. Nii on Sinimägedest saanud Eesti sõjameeste sõdurivapruse, eestlaste rahvusliku vaimsuse ja uhkuse ning väärikuse sümbol. Ja see ongi Sinimägede pärand.ˮ
H. Lindmäe raamatut „Suvesõda Harjumaal 1941ˮ soovitan lugeda kõigile, kes soovivad tutvuda lähiminevikus toimunud eesti rahva väärika vastupanuvõitlusega, mida mäletab veel vanem põlvkond. Siis peaks saama selgeks nn arvamusliidrite, sutropite, hvostovide, ilmarraagide jt eksitavad, ebakompetentsed ning võitluses langenud sangareid alandavad seisukohad. Nn läänelike väärtuste eesti rahvale kaelamäärimisega on nad selja pööranud oma rahvale ja hüljanud meie ajaloolise tõe. Eesti vabaduse eest võidelnud sangareid ei saa ega tohi unustada, kui me rahvana soovime kestma jääda, nagu kinnitab Põhiseadus. Niisama ei või läänelike väärtuste nimel sangarite ausat võitlust maha vaikida.

toimetaja Peep Varju

Katkendeid Herbert Lindmäe raamatust Suvesõda Harjumaal 1941

Maarjamäe Kangelaskalmistu

Suvesõjas, samuti Peipsi taga ja mujal Venemaal peetud võitlustes, lõuna- ja idarindel ning 1944. aastal Eesti kaitselahingutes langenud Harjumaa mehi on maetud kodukalmistutele, laial Venemaal nüüdseks tasandatud üksik- ja ühishaudadesse, paljud on pandud mulda sõja ajal rajatud nõndanimetatud kangelaskalmistutele: Stanislavovos, Mummassaares, Jõhvis, Rakveres, Narvas ja Riias, paljud on maetud Helsingis Malmi kalmistule, samuti Tallinna Metsakalmistule ja Maarjamäele. Neile on saanud viimseks puhkepaigaks nii ristideta kui ristidega hauad.
Ajaleht Linna Teataja andis 19. oktoobril 1941 teada (270): Maa-ala Lasnamäe all Maarjamäel on määratud Saksa Sõjaväe Kangelaskalmistuks, kuhu maetakse võimalikult kõik saksa ja ühiseil alustel ka eesti sõjamehed, kes on langenud võitlusis Tallinna vabastamisel või keda tabas sõjasurm Tallinna haiglas.
Saksa sõjaväes teeninud eesti sõjamehed maetakse koos samast üksusest langenud sakslastega väeosade järgi, eesti partisanide jaoks on omaette kvartal, kuna nad loetakse eriväeosaks. Kangelaskalmistu korrashoidmine jääb Eesti Rahva Ühisabi hoole.
Varem, 1941. aastal oli samale kohale maetud suure pidulikku­sega ja mitme orkestri helide saatel Maarjamäele ümber 1919. a. „valgekaartlike timukateˮ poolt Naissaarel mõrvatud vene ristlejate „Spartakiˮ ja „Avtroiliˮ madruste põrmud ja nüüd sõjapäevil ka politrukke, ohvitsere ja sõdureid. Tegelikult polnud mõrvatute laipu Naissaarelt leitud. Madruste ühishaud kaevati lahti ja puusärkides avastati inimjäänuste asemel vaid saepuru laastudega. Politrukkide ja teiste maetute põrmud võeti samuti välja ja maeti mujale. Kalmistule püstitatakse suurem monument. Plats piiratakse puuhekkidega. (237).
Kangelaskalmistust kõneldes selgitatakse teisal (246): Lisaks Tallinna kangelaskalmistule Maarjamäel rajatakse kangelaskalmistud Pärnus ja Narvas. Veel on kavas asutada Eestis neljas kangelaskalmistu sisemaale, arvata Viljandi piirkonda... Eesti vabatahtlikud puhkavad enamasti oma ajutistes rahupaikades, kust nad hiljem ümber maetakse kangelaskalmistuile.
Ajalehes anti teada (462): Sõjas langenud eesti ohvitseride ja sõdurite ümbermatmine kalmistutele ametliku loata ei ole lubatud. Sõjas langenud on rahva kangelased ja nende haudade eest hoolitsemine kogu rahva ülesandeks. Seepärast koondatakse sõjas langenud saksa ja eesti sõdurid ühiskalmistuile. Ei tehta aga takistusi perekondade erilisel soovil langenute ümbermatmiseks perekonna matmispaikadesse. Igal üksikul juhul tuleb selleks hankida luba sõjaväehaudade valitsuselt Tallinnas.
Tallinna Kangelaskalmistule Maarjamäel on seni ümber maetud 170 saksa võitlejat, kes on langenud Tallinna lähiseil, peaasjalikult Pääskülas, Raudalu ja Lasnamäe rajoonis peetud lahinguis. Aga langenuid on toodud ka kaugemalt, Tallinnast kuni 60 km kauguselt. Ümbermatmisi kaugemaist piirkonnist jätkatakse. Langenud sakslased, samuti saksa armee koosseisu kuulunud eesti vabatahtlikud maetakse kangelaskalmistule ühesugustes valgeis kirstudes. Iga langenu puhkepaika jääb kaunistama oma kalmukääbas saksa raudristi meenutava ristiga. Langenud maetakse rügementide järgi nii, et ühe ja sama väeosa võitlejad viimasele puhkusele lähevad külg-külje kõrval.
Kangelaskalmistu partisanide kvartali sängitati Harjumaa Omakaitse poolt ümbermatmise korras lendur-leitnant. Eero Saag, lendur-n/leitnant Martin Terts ja lendur-kapten Juhan Kalmet. Koos nendega maeti ümber ka lendur-kapten Arnold Streimann, kes sängitati omaste soovil perekonna matmispaika. (315).
Eero Saagi kalmule paigutati tammepuust rist, mille olid tema võitluskaaslased nikerdanud Mahtra rabas juba tema esialgse haua märkimiseks. (315).
Kirjutatakse (237): Septembris alustati töid Maarjamäele kangelaskalmistu rajamiseks. Hoolikalt kaevati välja sinna varem maetud Spartaki ja Avtroili madruste kirstud ja hiljem maetud punaväelased ning veeti ära...
Nüüd alustati uue Maarjamäe kangelaskalmistu kujundamist. Sellest pidi saama Eesti keskne sõjaväekalmistu.
Langenute kalmudel paiknesid standardsed saksa ristid, kalmistu keskel aga paekivist altar. Kalmistule asuti matma juba septembris, vahetult Tallinna hõivamise järel. Esialgu maeti siia linnas langenud sõdurid, seejärel ka Tallinna ümbruses langenuid. Sellega tegelesid spetsiaalsed matusekomandod, kel oli kasutada iga üksikult maetud sõduri matmiskohta kajastav kaart, kus iga haud oli suure täpsusega paika pandud.
1941. aastal jõuti ümbermatmine teostada Tallinna ümbruse kihelkondadest, 1942. aastal toodi Maarjamäele langenuid kokku aga juba ka kaugemalt: Harju-, Viru- ja Järvamaalt. Pole täpselt teada, kui suur Marjamäele maetute hulk võis olla. Oletatavasti oli tegemist 3000–4000 mehega. Sakslaste kõrval olid Maarjamäel ette nähtud eri sektorid ka langenud eesti sõduritele ja ohvitseridele. Siin olid kavandatud lõigud langenud metsavendadele, omakaitsemeestele, aga ka saksa sõjaväes teeninud eestlaste matmiseks. Esimeste eestlastena sängitati Maarjamäele 1941. aasta juuli lõpus haarangul maha lastud eesti lendurid. Järgnesid mitmed metsavennad ja Erna grupi sõdurid.
20. juunil 1942 maeti Maarjamäe kangelaskalmistule ümber Järvakandis 20. augustil 1941 langenud Valter Nemvalts kapten Karl Talpaku kompaniist (140).
Absoluutset ümbermatmist eestlaste puhul siiski ette ei võetud ning paljud mehed jäid puhkama kas kodukihelkonna kalmistule või koguni hukkamispaika. Osa langenud ohvitsere maeti Tallinnas Sõjaväekalmistule, mõni aga Metsakalmistule, nagu 1943. aastal haavadesse surnud A.-H. Kurg. (SS-Standartenführer Henn-Ants Kurg (kolonel – eversti) suri 28.12.1943 Tallinna Haiglas – H.L.) (610, 229).

Kolonel Henn-Ants Kure ärasaatmine Metsakalmistul 03.01.1944

Kalmistu ei täienenud ainult ümbermatmiste arvel. Lisa pakkusid Tallinnas paiknenud sõjaväelaatsaretid, kust surnuid samuti Maarjamäele viidi. 1944. aasta talvel jõudis rinne taas Eesti piiridele. Siiski lahingutes langenuid Maarjamäele kuigi ohtrasti tooma ei hakatud, nende jaoks rajati kalmistud vahetult rindelähedasse piirkonda. Küll aga hoogustus haavadesse surnute matmine Maarjamäele, nende seas järjest suuremal hulgal eestlasi. Teiste seas 1944. aasta sügisel „soomepoisteˮ komandör kapten Pärlin (kapten Voldemar Pärlin – H.L.).
Kirjutatakse (634, lk 405): Eile kerkis kangelaskalmistu haudade ritta värske sangarikalm, kuhu sõjaväeliste austusavaldustega sängitati mulda kapten Voldemar Pärlin, kes Soomest tagasipöördunud eesti meeste pataljoniülemana leidis kangelassurma võitluses kodumaa vabaduse eest.
Kapten Voldemar Pärlin (28.
03.1904 – 12.09.1944, suri Vinni haiglas Vesneris saadud haavadesse) (II kl Raudrist, III kl Soome Vabadusrist) (patül, rügement JR/200, Eesti 20. Diviisi pataljon III/46) (601, lk 225).
1944. aasta sügisel lükati kalmistu tasaseks ning järgmisel aastal haljendas siin paks ja rammus rohi, kus kohalikud elanikud meelsasti loomi karjatasid. Nii seisis Maarjamägi pea paarkümmend aastat rahus, kuni tekkis idee püstitada sinna Jääretke monument. Sõjaväekalmistut see praktiliselt ei puudutanud, küll aga tegi seda 1970. aastatel järgnenud nõukogude võimu eest langenute pompoosse memoriaalkompleksi rajamine. Selle alla jäi ligi kolmandik omaaegse kangelaskalmistu maa-alast. Memoriaalkompleksi rajamisel – süvendi kaevamisel satuti loomulikult saksa ja eesti meeste laipadele. See ei pidurdanud nõukogude võimu eest langenute mälestuse jäädvustajaid. Kaevamistel avanenud pilt oli vapustav: mundrite jäänused, skeletid, kolbad, pandlad, kiivrid. Ekskavaatorid tõstsid konte ja mulda veoautodele, mis oma koormad teadmata suunas laiali vedasid. Tegu oli hauarüvetamisega. Maarjamäe memoriaal aga kerkis, muutudes ametlike pidupäevade tseremooniate lahutamatuks koostisosaks. Kedagi ei paistnud häirivat, et sinna pole maetud ühtki nõukogude võimu eest langenut, küll aga arvukalt selle vastu võidelnuid. Maarjamäel kõrgus 1918. aastal toimunud Jääretke mälestuseks kõrge obelisk. Sinna toodi lilli ja asetati pärgi. Teiste seas tegi seda ka NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov, kes asetas sinna 1987. aasta veebruaris pärja, aimamata, kelle hauaplatsile ta tegelikult oma pärja asetas. (237).

Eesti vabatahtlikud võitlemas Soomes ja Norras

Väidetakse, et soomlasi hämmastas eestlaste negatiivne suhtumine sakslastesse (595, lk 176).
Tuleks teada, et Soomes Osasto Sisuʼs teeninud eestlastest läks kümme meest 1940. aastal Talvesõja lõppedes Põhja-Norrasse, et liituda vabatahtlikena Norra võitlusega saksa natsi-okupantide vastu. Osa neist teenis hiljem luurerühmas Erna. (595, lk 144).
Osasto Sisu üksus loodi Soomes pärast Talvesõja puhkemist, kui sinna hakkas tulema vabatahtlikke paljudest maadest ja eri rahvustest. Nende eesmärk oli väikese vapra maa sõdurite aitamine nende meeleheitlikus võitluses oma iseseisvuse ja vabaduse eest. See üksus oli Ulkomaalaisten Vapaaehtoisten Osasto Sisu, kus teenis sõjaarhiivi andmetel arvata 57 eestlast. Pärast vaherahu märtsis 1940 asuti Sisu üksust likvideerima. Enne likvideerimist otsustasid 12 (teistel andmetel vaid 10) meest minna norralastele appi. (596, lk 8–9). Trükises avaldatud fotol on norra sõjaväevormis 10 eestlast (595, lk 144 lisa).
Soomepoiss ja Erna luuregrupi võitleja Ülo Jõgi kirjutab (596, lk 9–10): Ühel 1940. aasta märtsikuu ööl lahkusidki mehed salaja Lapual asuvast „Sisuˮ üksusest. Relvi kaasa ei võetud, kuid sõjaväe vorm jäeti alles, et simuleerida puhkusele sõitvaid sõdureid. Kaasa läks ka Soome norralane tõlgina ja teejuhina. Teekond läks raudteel Ouluni ja sealt jala Jäämere suunas, kus Soome ja Norra piirid kokku puutuvad. Algul jala, kuid hiljem palgati ühest laplaste külast põhjapõtrade rakendid ja nende abil ületati piir. Kuid ka Norra poolel võttis tundras hulkumine veel poolteist ööpäeva, enne kui saadi endid Norra võimude käsutusse anda.
Viimased viisid siis salga ühte külla, kus mehed varustati Norra sõdurite vormi ja relvadega. Ehkki rinde olukord sellest külast natuke põhja poole, Narvikis, oli kriitiline, antud meestele siiski aega nädalaseks „väljaõppeksˮ ja ka Norra hümni õppimiseks, mis kuulus vabatahtlike vannutamise tseremoonia juurde. Vannutamine ise toimus ühes vanas kirikus, mis selle erandliku sündmuse puhul oli olnud inimestest tulvil. Pärast vande andmist ja õpetaja õnnistamist andnud käsundav Norra ohvitser käskluse „Valvel!ˮ hümni laulmiseks, millega see tseremoonia oleks pidanud lõppema. Kuid tegelikkuses toimus midagi ootamatut. Pärast hümni lõpetamist kõlas eestikeelne käsklus „Valvel!ˮ ja samas tõusis primitiivse varda külge kinnitatud sini-must-valge lipp meeste peade kohale ja selle järel kõlas seal kaugel põhjas meie „Mu isamaa mu õnn ja rõõmˮ kõik kolm salmi ja laulduna veel mitmehäälselt. Nii õpetaja kui ka käsundusohvitser jälgisid seda ettenähtamatut tegevust jahmunult, kuid hümni lõppemisel taipas õpetaja sündmuse õiget tausta, astus sõdurite ette ja pöördus nende poole lühikese sõnavõtuga, mis tõlgiti soome keelde. Selle kõne sisu oli lühidalt järgmine: „Tunnen suurt rõõmu võimaks täna kirjutada meie kiriku kroonikasse ilusamad leheküljed. Kaugel tulevikus võib see küll tunduda legendina, kuid täna oleme siiski tunnistajad, et see on südant liigutav tõelikkus. Nii raskel ja saatuslikul katsumiste tunnil Norra rahvale, tulevad eesti sõdalased virmaliste valgusel läbi Põhjamaa tundra, et aidata kaitsta meie kodusid, kuigi neil endil seda enam ei ole, pidades seda kaotama ühele teisele suurvõimule. Aga nad pole siia tulnud mitte kui palgasõdurid, vaid kui ühe põhjamaa rahva aatelised liikmed, kes oma lippu ja riigihümni võitlustähiseks seavad ka võõrsil võideldes. Vaevalt meist keegi siin varem tundis Eesti lipu värve või tundis nende hümni, kuid nüüd olete teie need mõlemad teinud meile unustamatuteks, õnnistagu Jumal meie võitlust koos teiega ja ka teie kannatavat kodumaad.ˮ
Samal ööl saadetakse mehed rindele, kus hommikul algas sakslaste võimas rünnak, mille jooksul eestlastel oli kaotusena üks langenu ja kaks haavatut. Vaatamata norralaste südile vastupanule, ei suudetud vaenlast tagasi hoida ja kaitserinne hajus sedavõrd, et oldi sunnitud üle piiri Soome taanduma. Kõik nad koondati Kemi interneeritute laagrisse ja kui sai teatavaks, et nende seas olid eestlased, kes olid osalenud Talve­sõjas, siis viimased vabastati laagrist ja saadeti Helsingisse.
On teada, et Norras Narviki lähistel langes 21. mail 1940 (teistel andmetel 20. mail 1940) sõdur Arnold Soinla (23.09.1913) Kuusalu vallast. Ta on maetud Norras Lenviki kalmistule (596, lk 12; 601, lk 263; 619, lk 20). Millegipärast ei pidanud president Toomas Hendrik Ilves seda tõsiasja oma Norra visiidil vajalikuks meenutada.