|
|
Hitleri peakorterid –
II
tekst: Arvo Jaama,
Koostatud välisajakirjanduse põhjal
fotod: wikipedia.org
Jätkame
artiklisarja Hitleri nn "Juhi peakorteritest". Allikate
põhjal võib väita, et Hitleril olevat olnud seitse
peamist peakorterit, ühes või teises staadiumis
valmisehitatud punkreid arvatakse olevat umbes 20 ringis.
Algusosa KE 1-2015
Felsennest
(Kaljupesa)
10.05 – 5.06.1940
JPK (Juhi Peakorter) „Kaljupesa” Münstereifeli
juures asus Bonnist 65 km edelas ja vaid 45 km kaugusel Belgia
piirist. Kaugus lennuväljast Euskircheni juures oli 15 km.
See korter rajati eesmärgiga rünnakuga lääne
suunas. Pealetungi tähtaega nihutati mõnel korral
edasi – 12.11 > 19.11 > 03.12.1939 > 17.01 >
10.05.1940. Korter sai valmis detsembris. Hitleri isikliku korteri
moodustas punker koos töötoa, magamistoa, kahe väikese
toaga adjutantidele, köögi ja vannitoaga. Peale selle
ehitati veel kuus objekti, teiste hulgas sideasjanduskeskus, supelmajad,
käimlad, köögid, söökla ning ruumid staabile
ja personalile. Hitler viibis siin 10. maist kuni 5. juunini 1940
ja väga lühidalt detsembris 1940.
|
Hitleri Felsennest (Kaljupesa) oli punker koos töötoa,
magamistoa, kahe väikese toaga adjutantidele, köögi
ning vannitoaga.
|
Adlerhorst
(Kotkapesa)
11.12.1944 – 15.01.1945
JPK „Kotkapesa” asus Taunuse jalamil Nauheimi lähedal,
kus oli üks vana aristokraatlik maavaldus Göthe-aegadest
– Ziegenberg. Siia ehitati 1939. aastal palju raha nõudnud
õhukaitsevarjendid ja paigaldati sadu kilomeetreid kaableid.
Hitler pidas seda kõike aga liig luksuslikuks ja laskis
ehitada Eifeli mägedesse uue, ranges, lihtsas, militaarses
stiilis. Pärast tulekut „Kotkapessa” (11.12.1944
– 15.01.1945), et juhtida vasturünnakut Ardennides,
ei elanud ta lossis, vaid 2 km eemal Wiesentalis, enda ettevalmistatud
korteris.
Wolfsschlucht
I
(hundikuristik I) 6. –26.06.1940
JPK „Hundikuristik
I” paiknes Bruly-de-Peche lähedal, 6 km kaugusel Belgia
piirist. Selle koha leidis 22. mail 1940 dr Fritz Todt koos rühma
ohvitseridega. Evakueeritud külasse ehitati kuus barakki
ja üks betoonpunker Hitlerile. Kõik ümbritseti
okastraadiga ja varjati moondamisvõrkudega. Maastiku õhuluure
raskendamiseks lammutati kirikutorn. Hitler peatus siin 6.–26.
juunini 1940. Nimi, nagu „hundiurulgi” võeti
varjunimest „härra Hunt”, mida Hitler kasutas juba
kakskümmend aastat.
|
Wolfsschlucht I betoonist välipunker Belgia piirist
6 km kaugusel Bruly-de-Peche lähedal.
|
Wolfsschlucht
II
(hundikuristik II) 17.06.1944
JPK „Hundikuristik
II” asus Põhja-Prantsusmaal Margivali küla lähedal.
Ehitati üks suur punker Hitlerile ja teine Kaitsevägede
Ülemjuhatusele, samuti üks võimsate terasväravatega
suletav rongitunnel Hitleri erirongi julgeoleku tagamiseks. Peale
seda veel üks ruum saatepersonalile ja teine ohvitseride
kasiinoks.
Seda korterit käis Hitler üle vaatamas ja siit kavatses
ta juhtida sissetungi Inglismaale. Hitler oli arvamisel, et „H
II” on Prantsuse vastupanuliikumise tõttu alati enam
ohustatud. Ta tuli siia vaid ühel korral, 17. juunil 1944.
Siin toimus ainult üks Hitleri väga ebameeldiv ja jõuline
jutuajamine feldmarssalite Rundstedti ja Rommeliga. Mõlemad
marssalid pidasid sõja edasist juhtimist mõttetuks
ja Rommel oli teinud otsese ettepaneku vastase ülemvõimu
tõttu sõda lõpetada. Hitler oli neile ette
heitnud võimetust sõjaliste operatsioonide juhtimisel,
mis neid väga sügavalt solvas.
Kõneluste ajal Margivalis oli korteri maa-alale sattunud
juhuslikult üks V 1 rakett, mis oli kursist kõrvale
kaldununa alla kukkunud. Hitler sõitis koheselt tagasi
Berchtesgadenisse.
|
Wolfsschlucht II hästi kaitstud hoonetekompleks 5x2
km alal Põhja-Prantsusmaal on tänaseni hästi
säilinud.
|
Tannenberg
(Kuusemägi)
28.06 – 05.07.1940
JPK „Kuusemägi”
paiknes Schwarzwaldis Baden-Badeni ja Freudenstadti vahel.
Siia ehitati kaks betoonpunkrit: Hitlerile ja sideasjanduskeskusele,
ning ca 11 muud objekti: elu- ja abitööbarakid, samuti
kasiino, kohvik, dušid. Kõrgete kuuskede varjus oli
niiskel maastikul jahe ja seetõttu kasutati ruume harva.
Kuna oli suvi, veetsid Hitler ja tema abilised palju aega värskes
õhus ja tegid väljasõite Esimese maailmasõja
lahinguväljadele Elsassis. Hitler viibis siin 28. juunist
5. juulini 1940.
Werwolf (Libahunt)
16.07. – 30.10.1942 ja 19.02 – 13.03.1943
JPK „Libahunt”
asus Vinnitsa juures Ukrainas. Venemaa kiiret vallutamist eeldanud
Hitler laskis siia ehitada uue korteri, kuhu ta võiks ümber
paigutada oma asukoha rünnaku juhtimiseks Lõuna-Venemaal.
Albert Speeri sõnul: „Vene lennuväe vähese
tegevuse ja suurest kauguse tõttu läänest ehitati
metsa üks hea väljanägemisega asula laialipillatud
puitmajadest, ilma „Hundiuru”-sarnaseid õhukaitsepunkreid
rajamata.” Hitler oli siin ainult kaks korda (16. juulist
kuni 30. oktoobrini 1942 ning 19. veebruarist 13. märtsini
1943). Terve selle korteri maa-alal oli ainult üks õhukaitsevarjend
kõikidele teistele ning Hitleri majale juurde ehitatud
õhukaitsevarjend ainult temale.
Kaks suurimat korterit olid ehitamisel ja jäid lõpetamata.
Olga
JPK „Olga”
Ohrdruf asus ühes päris väikeses kohas Thüringi
metsas Gothast veidi lõunas. Juba 1938. aastast oli siin
uusima kaugsidevarustusega luurekeskus. Aastal 1944 tehti otsus
valitsuse ja kõrgema maavägede juhtimise – eelkõige
Hitleri peakorteri – paigutamiseks Thüringisse 1945.
aasta kevadel.
Himmler tahtis selle rajatise anda Hitlerile üle sünnipäevakingina
20. aprillil 1945.
20 meetri sügavusel maa all töötasid vangid Buchenwaldi
koonduslaagrist. Ainuüksi selle ehitise jaoks toodi siia
haruraudtee Ohrdruf-Gotha raudteeliinilt. Hitler ei ole selles
korteris iialgi viibinud ja seda ei ole iialgi lõpetatud.
Aprilli lõpus 1945 jäi see Ameerika tsooni. Pärast
sõda paigutati siia Vene sõjajõud. Pärast
Saksamaa ühendamist ja Vene vägede väljaviimist
püüti selle korteri saladusi avalikustada. Otsiti ka
„Merevaigutuba”, mille jäljed sinna juhtisid. Põgenevad
SS-komandod purustasid lõhkeainega kõik stollide
sissekäigud ja need ei ole tänini ligipääsetavad
Obersalzberg
Siinne lähiümbrus,
kõrgele ulatuvate mägede vaheline, igas suunas maalilisi
vaateid pakkuv Obersalzberg, oli Hitlerile tuntud juba enam kui
viis aastat enne võimu haaramist 1933. aastal ja siin oli
ta lõpetanud ka oma „Mein Kampfi”. Viis kuud
pärast tema võimule tulekut algas Obersalzbergil tihe
tegevus. Esmalt hakati Rudolf Hessi juhtimisel siinseid maju ja
krunte kokku ostma ja nende omanikke ümber asustama.
Esimesena ostis seni tema poolt renditud, 1916. aastal ehitatud
Wachenfeldi maja ja asus seda oma suveresidentsiks ümber
ehitama Hitler. Tema parteikamraadid tulid hiljem ja ehitasid
oma majad Adolf Hitleri Berghofi (mägimõisa) lähedale.
Hiljem ehitas Bormann ümber selle 10 km2 suuruse maa-ala
(Führergebiet) 27 km kogupikkusega piirdetara (sissepääs
vaid erilubadega). Hitleri Berghof paiknes Hohe-Gölli mäejalamil
veidi enam kui 900 m kõrgusel. Siin toimusid mitmed riiklikud
vastuvõtud ja kohtumised. Teisel korrusel paiknesid konverentsiruum
eesruumi ja vestibüüliga, söögisaal,valveruum,
personali päevaruum ja suur köök ning kaks tuba
adjutantuurile. Kolmandal korrusel olid Hitleri elu- ja magamistoad,
samuti külaliste toad. Garaaž paiknes esimesel korrusel
ja selle all keldris veel keeglirada ja kütteruum. Sisustuses
domimeerisid biidermeier ja barokk, valitud valgustid, marmor,
väärispuit, looduskivi ja kahhelahjud, väärtuslikud
maalid ja raamatud, kallid vaibad ka gobeläänid.
Suurem osa sellest uhkest rajatisest hävis 1945. aasta 25.
aprilli õhurünnakus, milles kasutati ka 5000-kiloseid
pomme. Raskeid tabamusi sai Hitleri Berghof, täielikult olid
purustatud SS-kasarmud. Platterhofi „Volkshotel” sai
samuti keskmisi tabamusi (taastati 1953 aastal ja sellest sai
„General Walker Hotell”). Ka hotell „Türken”
hävis täielikult. Göringi künkale on nüüdseks
püstitatud luksushotell. Siiski pidasid mitmed ehitised sellele
vastu ja punkrisüsteemid jäid terveks. Pärast sõja
lõppu lasti kõik pommitamisest alles jäänu
õhku.
Salzbergi kuplinõlvadelt avaneb kaugvaade 2522 m kõrguse
Hohe-Gölli ja selle kõrvale jääva 1834 m
kõrguse Kehlsteini tippudele. Siia, Kehlsteinu mäetippu,
ehitas Martin Bormann oma sõjamöllus terveks jäänud
teemaja koos sellele juurdepääsu tagava 124 meetri pikkuse
tunneli ja 124 meetrit kõrgemale toova liftiga. Vaid viiel
korral külastas teda siin ülal ka kõrgust pelgav
Hitler.
Riese (Hiid)
ja Fürstenstein
JPK „Hiid”
asub Bad Charlottenbrunni lähedal Sileesias, Öökullimägedes
(Eulengebirge) Wüstewaltersdorfi juures (praeguse Poola Jedlina
Zdroi ja Walim). See pidi saama suurimaks Hitleri peakorteritest.
Jaanuaris 1943 tõusis liitlaste pommirünnakute tõttu
oht Saksa strateegilistele tsiviil- ja sõjalistele objektidele.
Ohtu tunnetasid ka riigi kõrgemad ametkonnad, partei ja
armee. Hakati otsima uusi, kindlamaid kohti, kuhu ohu korral võiks
ümber asuda. Neid kohti leidus maa all.
Aastal 1943 alustati ehitamist varjunime „Hiid” all.
Ehitamist juhtis Sileesia Tööstusühendus. Ehitajateks
olid saksa tööliste kõrval ka sõjavangid
ja sunnitöölised.
Aprillis 1944 võttis ehituse üle organisatsioon Todt,
kes kasutas töödel ainult Gross Roseni kontsentratsioonilaagri
vange, kes olid paigutatud väiksematesse laagritesse. Arvati,
et ehitusettevõtja vahetus oli tingitud tööjõuvajaduse
pakilisest suurenemisest seoses kavandatud peakorteri ehitamisega
Hitlerile.
Albert Speer kirjutab oma mälestustes, et Hitler oli 1944.
aastal teinud ülesandeks kahe maa-aluse peakorteri ehitamise.
Selleks võeti tööle mõnisada mäenduse
spetsialisti ja tuhandeid inimesi Sileesiast ja Thüringist.
Ehitustöid tehti 200 ruutkilomeetri suurusel maa-alal katkestamatult
kuni aprillini 1945, ehkki üksikud tööd juba 1945.
aasta jaanuaris olid lõpetatud. Enamik laagritest töötas
rajatise „Hiid” jaoks kuni sõja lõpuni,
8.–10. maini 1945.
Enne venelaste sissetungi 1945. aasta alguses lasksid SS-i pioneerid
õhku kõik sissepääsud. Venelased neid
arvatatavasti ei avastanud, kuid poolakad leidsid pärast
sõda nende jäljed. Tänini ei ole rajatist uuritud.
Kuuldused sinna peidetud varanduse, kaasa arvatud merevaigutoa
kohta, elavad jätkuvalt oma elu.
Maa-alused korrused koosnevad täisnurkselt õõnestatud
koridoridest ja kambritest vähemalt kahe sissepääsuga.
Maapealne osa tellis- ja puitbarakkideja betoonist objektidega
oli ehitise majandamisbaas.
Kompleks Fürstenstein, sakslaste poolt Hitleri Sileesia peakorteriks
kutsutud, asub Fürstensteini lossi all. Seda ehitati pikemat
aega. Suurem osa 950 meetri pikkusest ia umbes 3200 m² suurustest
kaevandatud tühemikest on betoneeritud. Siin on kaks korrust,
millest esimene on ca 15 meetri ja teine 55 meetri sügavusel
lossi hoovipinnast, ning üks kõiki lossikorruseid
ühendav lift. Fürstensteini loss on üks suuremaid
ja ilusamaid Euroopas, Poolas suuruselt kolmas.
Pärast sõda oli loss kuni 1946. aastani hõivatud
venelaste poolt, aastal 1956 alustati kindlustustöödega,
1960 tehti maa-aluste ruumide esimesed uuringud, 1971 avati lossiterrassid
külastajatele. Aastate jooksul on üha enam ruume ja
korruseid avatud, viimaste hulgas ka ülemine maa-alune korrus.
FÜHRERSONDERZUG
(Juhi eririong)
Esimesed
Poolale kallaletungi päevad veetis Hitler rongis „Amerika”,
millega ta liikus mitmesugustes paikades rindejoone lähedal.
Rong koosnes magamis- ja eluvagunist, mida Hitler ka töötamisvagunina
kasutas, sidevagunist, paljudest magamisvagunitest, käsundusvagunist
staabi ja pressivagunist ajakirjanikele, samuti ühest erivagunist
– flaki ja selle meeskonna vagunist. Ronge oli igal momendil
võimalik peita selleks ettevalmistatud tunnelitesse. Üks
rong varjunimega „Brandenburg” seisis Mönichkirchenis,
teine, „Amerika”, Austrias Wiener Neustadti lähedal.
Siit juhtis Hitler pealetungi Jugoslaavia vastu 12.–25. aprillini
1941.
|
|
|
Adlerhorsti hoonetekompleksi seitsmest kindlusvillast on
säilinud Pressehaus. Betoonehitised olid kombineeritud
Fachwerk stiilis puitelementidega. 
Obersalzbergi jõudnud liitlaste sõdurid leidsid
eest õhurünnakus purustatud ja põlenud
Berghofi residentsi.
