|
Ohtlik mäng
Sotside
valitsusse tulles kukkusime nagu „Tsirkuse”-mängus
vale vürflinumbri viskamisel algusruudule tagasi – 1992.
aastasse, sinna, kust Eesti parendamist alustasime.
Sotside
soov kodakondsusseadust oma meele järele ümber teha,
on vastutustundetu ja eesti inimest alandav. Hakata Eesti passe
nagu lendlehti vene inimestele jaotama? Devalveerida Eesti pass
näruseks nutsakuks, mida iga suvaline turult odavalt kätte
saab? Vene inimene peaks eelkõige ise tahtma eesti kodakondsust,
ja kui inimene on motiveeritud, siis ta passi saab. Miks seda
lihtsustada on vaja? Tekib ka julgeoleku
risk: pass kingitakse inimesele, kes esindab siin viiendat kolonni.
Sotside
„uus integratsiooniprogramm” astub mitu sammu tagasi.
Nagu „Tsirkuses”, kukume algusesse tagasi ja hakkame
jälle otsast peale, aga nüüd sotside nõudel
risti vastupidises suunas. Millist lugupidamist needsamad vene
inimesed meie valitsuse suhtes tundma peaksid? Ei mingit. Tuleb
uus vahevalitsus ja pöörab kõik eelnenu taas
pea peale.
Uue valitsuse
sotsist haridusminister Jevgeni Ossinovski juba teatas, et kogu
Jaak Aaviksoo eelnev tegevus vene lapsi rohkem eesti keeles õppima
panna, nagu pikaajaline hariduskava ette nägi, on nüüdseks
nullis tagasi – Ossinovski hakkab eelnenut „analüüsima”
ja OMA nägemuse järgi ümber tegema. Kogu Jaak Aaviksoo
tõhus tegutsemine, mis meid juba rea peale aitas, muutub
nulliks.
Miks sotsid nii kindlad
on, et nende töö järgmise valitsuse tulles ära
ei nullita. Kas neil on miski või keegi selja taga? Ukrainas
toimunu on näidanud: kui venelase soovile vastu tuled, jääd
lolliks nagu alati. Vene sõjavägi teeb sinu eest referendumi
ja määrab, kes edaspidi jumal on.
Sotside kutsumine Eesti
riigi valitsusse tekitab külma kõhedust ja ebameeldivat
tunnet. Reformierakonna vangerdus pole riigimehelik tegu, vaid
isekas võimuiha. IRL löödi minema, sest oli rahva
hulgas populaarsem kui Reform. Juba Siim Kallase tulek –
ma tahan ja tulen, panen ennast peaministriks, pärast lähen
presidendiks, tütre saadan Brüsselisse – on tuttav
nõukogude ajast, mil kindel nomenklatuur endale ja oma
parteikaaslastele kohti „broneeris”.
Kui Kallaselt küsiti,
miks te vasakpööret teostate, hakkas keerutamine stiilis
„aga mis see teie vasakpoolsus on, see on lai mõiste
jne”. Kõik väga tuttav nõukogude ajast,
mil tavainimese arvamust ei peetud millekski.
Esimese eesti iseseisvuse
ajal oli koolis isamaaline kasvatus. Nõukogude ajal sai
enamik lapsi eestimeelse kasvatuse kodust kaasa. Praegu õpitakse
koolis ühiskonnaõpetust, sama nime all nagu vene ajal.
Miks puudub koolides isamaaline kasvatus? Kas me oleme rahvusriik
või ei ole enam?
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
