Kultuur ja Elu 1/2014

Kultuur ja Elu 4/2013

Vandega valitud truudus

Tekst: Leho Männiksoo
Fotod: erakogu

Tõotan olla truu isamaale,
oma Jumalale, ja täita skaudiseadusi

Ülemaailmne skaudiliikumine sai möödunud aastal 100 aastat vanaks. Enne meie Eesti Vabariigi taasiseseisvumist haigutas meil selles liikumises ametlikult peaaegu poole sajandi suurune auk. Paljud olid kindlasti juba unustanudki selle laste-noorteliikumise olulise tähenduse meie iseseisva Eesti Vabariigi noorsoo kujundamisel isamaalise vaimuga maailmakodanikeks.

Ennesõjaaegsed skaudid-gaidid olid saanud nõukogude okupatsiooni ajal keskeltläbi viiskümmend aastat vanemaks, kuid siiski oma noorust ja skaudivannet meeles pidanud, ning salakesi olid paljud isegi koos käinud, et nooruses külgekasvanud eluviisist kinni pidada.
Skautlus oli nõukogude ajal keelatud. Selle liikmed loeti kurnajate klassi esindajate hulka. Suuremale osale ENSV-s sündinud noorsoole oli seetõttu skautlus võõras, tuttavad olid pioneerid ja kommunistlikud noored. Skautlusest ei olnud sünnis rääkida.
Ajalooline paradoks oli aga selles, et Lenini kaasa Nadežda Krupskaja võttis uut laste-noorteorganisatsiooni luues meetodi üle skautluselt, ideoloogiaks pookis sisse aga kommunismiehitaja „õilsa” programmi.
Seda auku on nüüd rööbiti taaselustunud noorte skautidega täita proovinud ka 2014. aastal 25-aastaseks saav skaudiseenioride organisatsioon ESAK – Eesti Skautlik Antoni Keskgild, mis on peaaegu oma tegevuse algusest alates vastu võetud ka seeniorskautide rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks ja viinud Eesti lipu lehvima selle kokkutulekutele mitmel pool maailmas.

ISGF-AISG

Nagu öeldust võib aru saada, on maailmas päris palju veel neid, kes oma skautlemiseks antud vandetõotusega valitud eluviisi ka vanana jätkavad. Rahvusvahelisteks ametlikeks suhtlemiskeelteks selles suures organisatsioonis on inglise ja prantsuse keel, seega tähendavad lühendid selles alapealkirjas rahvusvahelist skautide ja gaidide sõpruskonda kahes keeles – International Scout and Guide Fellowship (ISGF) – Amitié Internationale Scoute et Guide (AISG). Eesti keeli võib lühendi ISGF lahti seletada kui Rahvusvaheline Skautide ja Gaidide Sõpruskond ehk RSGS.
Möödunud aastal sai ülemaailmne seeniorskautide organisatsioon kuuekümneaastaseks. See rahvusvaheliseks tõusnud sõpruskond asutati oktoobris 1953 Luzernis (Šveits) ja loojaks olid kolme tüüpi rühmitused: endiste skautide seni organisatsiooniliselt sidumatud, omavahel kooskäivad seltskonnad; skaudiideaale omaksvõtvad ja sellel põhineva tegevusega täiskasvanute grupid ning täiskasvanute rühmad, kes ei piiritlenud oma tegevust vaid skaudiliikumisega.

Tallinn 17.10.13. ESAK-il on külas ISGF Kesk-Euroopa subregiooni president Manne Bosse(vasakul teine),tema paremal käel istub Eesti Skautide Ühingu pea­skaut Kristjan Pomm, vasakul ESAK-i suhtekorraldaja Ingrid Junisov ja aupresident Leho Männiksoo.

Tuul tiibadesse maailmakonverentsil

Tõelise tuule sai skaudigildide rahvusvaheline tegevus tiibade alla siis, kui täiskasvanuile loodud ühenduste tegevussuunad kiideti heaks Šveitsis Montreux’s toimunud ühisel maailmakonverentsil. Täiskasvanute skaudiorganisatsiooni aina laienenud tegevus on geograafiliselt jagatud Euroopa, Ameerika, Araabia ning Aasia ja Vaikse ookeani regiooniks. Eesti skaudigild registreeriti 1990. aastal organisatsiooni keskharu (Central Branch) liikmeks. Sellel seeniorskautide organisatsioonil on UNESCO-s (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon) nõuandev seisund ja mõlemapoolne infovahetus.
Eestis said selle ülemaailmse organisatsiooniga ühinemise aluskivideks põhiliselt esimesse tüüpi kuuluvad, ennesõjaaegses Eesti Vabariigis tegutsenud ja rahvuslikult meelestatud skaudid, gaidid, noorkotkad ja kodutütred, kellest olid saanud seeniorid ja keda sidus nooruses antud skaudivanne. Nendega liitusid ka täiskasvanud isikud, keda huvitasid skautluse põhimõtted ja nende täitmiseks loodud skaudigildide tegevus. Gildi nimetus pärineb keskajast, kus need olid kaupmeeste ja käsitööliste liidud, mis loodud oma liikmete abistamiseks ja toetamiseks.
Skaudigildi nimetus on pärit Taanist, meie antonigildile tulnud aga Soome kaudu, kus tegutseb organisatsioon nimetusega Pyhän Yrjönän Killat. Sealt on pärit esimene teave selliste ühenduste tegevuse kohta. Ennesõjaaegses Eestis niisuguseid täiskasvanud skautide-gaidide ühendusi ei olnud, olid küll mõnel pool vanade skautide pered, need aga ei kuulunud ametlike ühendustena rahvusvahelisse organisatsiooni ega tegelenud püüdlemisega selliste eesmärkide poole, mis tänapäeval skaudigildide ees seisavad.
Need eesmärgid on ühenduses UNESCO taotlusega – luua inimestest positiivsed tugevad isiksused. Tugeva isiksuse all tuleb mõelda isiksust, kes suudab taluda vasturääkivusi ja muutusi, kellel on võime kujundada omi seisukohti, neid põhjendada ja avaldada, kes on aktiivne ja teadmisjanuline, kes on võtnud omaks inimõiguste eetika, võime arvestada teistega, tahab üles ehitada õiglast maailma, kus kõigil oleksid eksistentsiks võrdsed võimalused. Isiksust, kes mõistab ja austab teiste rahvaste kultuuri, kellel on mõistmist näha rahvusvahelise koostöö vorme ülemaailmselt ning tahtmist sellest osa võtta, tugevdades sõprust rahvaste vahel. Need olid nopped Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhimõtetest.

Vanad skaudid kogunegu gildi

Noorte skaudi- või skautlikust (meil näiteks ka noorkotkad ja kodutütred) organisatsioonist välja kasvanud liikmed peaksid oma põhimõtetelt täiskasvanutena ühinema gildiliikumisse. Gildi nimetust kandvatel ja põhiliselt skaudiveteranidest koosnevatel ning rahvusvaheliselt koondunud ühendustel on hulk nimetusi. Nimetuse ja nime võtmine enesele on vaba. Skandinaaviamaades on koondnimetuseks Sant Georges-Gilden. Hollandis „Kringe”, Kuveidis aga hoopiski „Pionier Scouts”´ja Itaalias „Communità”. Vähemtuntud on Suurbritannias ja Gambias tegutsevad „BP gildid”. Nimetus tuleb Lord Robert Baden-Powelli kui skaudiliikumise looja nimest, keda tunti lühendatult Bi-Pi nime all.
ISGF-AISG Kesk-Euroopa regiooni ilmet näitab see, et Austrias on 3300 gildiskauti, üks keskgild ja 103 harugildi. Saksamaal on 800 liiget 42 gildis, Tšehhis 3000 liiget 500 gildis. Lätis on 126 liiget 10 gildis, Poolas 2050 liiget 17. regioonis ja 155. kreisis. Väikeses Lichtensteinis 150 liiget. Slovakkias tegutseb täiskasvanute organisatsioon koostöös noortega jne.
Maailmalaiuselt loeti möödunud aastal organisatsioonis tegevveteranide arvukust täpsemalt kokku Norras. Seal toimus ISGF-AISG kuuskümmend aastat kestnud tegevuse tähistamine, mis läbis Rootsi ja lõppes Soomes. Meiegi gildi esindajad olid saanud kutse sellel osalemiseks, paraku olid meie seeniorskaudid seekord sunnitud loobuma, sest osavõtumaks ei olnud ESAK-ile taskukohane. Uue Eesti Vabariigi pensionärid, kellest gildi liikmeskond koosneb, ei suuda rahaliselt võrdsed olla teiste arenenud maade pensionäridega.
Organisatsiooni tegevuseks toe saamine on muutnud üha raskemaks. Viie rikkama riigi hulka on meil veel pikk tee ees. Aga sellest hoolimata peetakse gildis kinni tõotusest, et skaut jääb skaudiks alati, skaut jääb skaudiks surmani.
Eestis paraku on gildide ja liikmete arv aastatega tunduvalt vähenenud, sest paljud on juba „läinud koju”. Sellist nimetust kannab matkadel ja matkamängudel maapinnale joonistatavate skaudimärkide süsteemis viide, et selles paigas viibinud skautide või gaidide grupp, kes võtsid osa mingist matkast või mängust, lõpetasid selleks korraks tegevuse ja läksid näiteks laagriplatsile tagasi. Seeniorid kasutavad oma järelhüüetes trükistes seda elust lahkumise märgina. Võrdluseks – kristluses kasutatakse selleks risti.
Harugildid mujal Eestimaa regioonides peale Tallinna on tegevuse lõpetanud ja noorte hulgast keskgildi veel juurdevoolu ei ole märgata, olgugi et gildi saab kuuluda juba 18-aastaselt. Peapõhjuseks ongi nähtavasti see eespool nimetatud viiekümne aasta suurune auk, mis meie seeniorskautide mineviku neelab ja rahvusvahelisse organisatsiooni kuuluvale gildile, mis kannab Anton Õunapuu eesnime, ka saatuslikuks saada võib. Meil on gildiliikmete keskmine vanus praegu 77,5 aastat. Need on need skaudid-gaidid, kes on oma skaudivande andnud nooruses ja seda terve elu ka läbi kõigi raskuste ja surmade täitnud. Nad on skautluse tunnistanud eluviisiks, mitte ainult mänguks. Anton Õunapuu nimega hoitakse mälestust meie riigi kangelaslikest algusaegadest. Tundub siiski, et mingi uute liikmetega täienemine gildis on viimasel ajal toimumas.

Eesti skautluse looja Anton Õunapuu (7. XI 1887 Vana-Vändra – 2. IV 1919) Petseri lähistel, maetud Vana-Vändra kalmistule), kergejõustiklane, võimlemis- ja ujumisõpetaja ning sporditegelane. Alghariduse sai 1897–1901 Vaki vallakoolis, lõpetas 1903 Vändra kihelkonnakooli. Jätkas õpinguid 1908 Tallinnas ja 1910 Kalevi stipendiaadina Helsingis. Lõpetas 1913 Helsingi ülikooli võimlemisinstituudi. Sportlasena tõusis esile 1908 Keila–Tallinna jooksu võiduga. Oli 1910–1913 100 m jooksus, hüpetes ja odaviskes Eesti esimeste tipptulemuste saavutajaid. Töötas 1913–1918 Tallinna koolides võimlemisõpetajana, aastast 1916 propageeris skautlust ning oli Tallinna reaal- ja kommertskoolis skaudirühmade organiseerija. Korraldas Haapsalus, Pärnus, Tallinnas ja Viljandis võimlemisõpetajate ning mängu- ja ujumiskursusi. Oli Eesti ujumisspordi rajajaid. Avaldas ajakirjanduses kehakultuuri- ja sporditeemalisi artikleid, oli eestikeelsete sporditerminite loojaid. 1917 oli Tallinna Omakaitses, novembris 1918 Eesti Kaitseliidu komissar. Oli Kalevlaste Maleva organiseerijaid (20. XII 1918) ja Vabadussõjas selle pealikuid. Sai 16. I 1919 Narva rindel haavata, langes Petserimaa lahinguis. 1940 püstitati Pitalovo (Piitalova) küla lähedal talle mä­lestusmärk. Vabadusristi II liigi 3. järk.

Anton Õunapuu ja skautlus

Skautluse sünnil Eestimaal on omanäoline eellugu. Variatsioonides kordus nii mõndagi sarnast ka Eesti Vabariigi taassünni perioodil. Seda on siinse artikli autor käsitlenud raamatutes „Murdumatud” ja „Luurajad lahkuvad linnast”. Esimene on trükitud jagamiseks skaudiliikumises osalejatele ja teist saab osta raamatukauplustest.
Anton Õunapuu oli lihtne talupoiss, kellest tänu oma visadusele ja õpihimule sai ka skautluse rajaja Eestis. 1918. aasta jõulukuu esimesel päeval ütles ta:
„Praegusel vabaduse silmapilgul elada, töötada ja kaasa tunda kõike rõõmu ja muret, on suureks teguriks igas üksikus elus. Pühendada kogu oma jõud isamaa paremale tulevikule, tunda rõõmu ainult sellest, mis on meie isamaa auks, iluks ja kasuks. Üks kaldub libedale teele, kaldub võõritsejate, ahnitsejate ja vaheltkupeldajate kilda, teine aga pühendab kogu oma jõu isamaa paremale tulevikule, ohverdab kõik, mis temal on, sellele rõõmule, et elada praegusele ülendatud meeleolule kaasa, ja tunneb südamest rõõmu ainult sellest, mis eestlasele kohane, mis meie isamaa auks, iluks ja kasuks. Niisugused tahame ka meie olla!”
See oli vundament, millele ta võimlemisõpetajana noorsoo vaimsust ja ustavust ning aatelisust ehitas. Tema rajatud skaudirühmade algusaastaks on mainitud aastat 1911. Eesti oli siis veel Tsaari-Venemaa kubermang. Tegudes, aimates nagu ette sündmuste arengut, organiseeris ta 1917. aasta kevadel skautluse kõrvale Õppiva Noorsoo Roodu (ÕN), millesse sügiseks kuulus juba 15 vanemate klasside õpilastest koosnevat rühma, kokku üle kolmesaja noore reaal-, kommerts- ja kaubanduskoolist. Relvad tuli endil hankida. Vene väes oli juba tekkinud korralagedus ja poisid kasutasid selle ära. Nad ostsid relvi ja murdsid sisse isegi relvaladudesse. Anton juhtis isiklikult roodu sõjaväelist väljaõpet võimlemistundides, kus pandi rõhk oskusele relvi käsitseda ja laskeoskust arendada.
Aastal 1917 toimus Venemaal oktoobrirevolutsioon. Eestile paotati võimalus saada iseseisvaks. 23. veebruaril 1918, seega üks päev enne seda, kui Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu kuulutas Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, kutsuti ÕN roodu rühmavanemad koosolekule, kus anti käsk rühmad väljaastumiseks valmis seada. Järgmisel päeval suundusid poisid sadamasse, kus enamlased koos vene madrustega aitasid ja ladusid tühjendasid. Madruste tulele vaatamata löödi nad Mayeri aitadest välja ja nad taganesid laevadele. Kaks õpilaste roodu poissi said haavata.
Eestis skautlusele aluse pannud Antonist sai Kalevlaste Maleva liige ja tema tee viis Vabadussõtta, milles ta langes 2. aprillil 1919. aastal Petseri lähistel.
Eesti skaudiseenioride Eesti Skautlik Antoni Keskgild kannab austusega tema eesnime, millele alati mõttes lisatakse ka perekonnanimi – Õunapuu. Igal tähtsamal kokkukäimisel tunnetatakse vaimus ka tema kohalolekut. Nõukogude võim käskis hävitada talle Petseri skautide püstitatud ausamba. ESAK taastas tema mälestuse Anton Õunapuu surma-aastapäeval 2. aprillil 1989. Vändra Muinsuskaitse Seltsi abil asetati Antoni sünnikoha, Liivoja talu õuele mälestuskivi.

Maailmajamboreel Tervas 90 laagris teel oma kunagise lipkonna juurde külastas Soome peaminister Harri Holkeri ka eesti skaudiseenioride all-laagrit Eesti Valgus ja sai rinda eesti skaudimärgi. Selle kinnitas tema reväärile Soome Talvesõjas võidelnud eesti sõduri sugulane gildiskaut Loreida Kalmu.

Rahvustunne rahvusvahelisel Jamboreel

Peale Esimest maailmasõda 1920. aasta juulis toimus Inglismaal Londonis esimene skautide ülemaailmne laager nimega Jamboree. Mis on Jamboree? See on rahvusvaheline suurlaager – kokkutulek. Sellise nimetuse andis rahvusvahelistele laagritele skautluse rajaja Robert Baden-Powell.
Sellest üritusest võttis osa 11 Eesti skauti. Üksuse juhi skm B. Rautsmani (Eesti Skautide Maleva välissekretär) ülestähendustest saab teada: „Uhkustundega võivad Eesti skaudid ütelda, et Eesti Skautide Maleva lipp on esimene Eesti Vabariigi lipp, mis viidi kodumaalt väljamaale ja lehvis maailma rahvaste pere ees tunnistajana vaba iseseisva Eesti rajamisest”.
Sama kinnitab ka Eesti Skautide Maleva Peastaabi ülema abi skm. V. Andreesen: „ ... meie sinine-must-valge lipp lehvis uhkelt teiste rahvuslippude keskel ... Inglased ja ka teised rahvad ei teadnud tol ajal midagi Eestist. Vangutades pead kuulasid inglased ja teised meie seletusi Vabadussõjast. Kas tõesti võitsite Venemaad? küsiti meilt tavaliselt.”
Lipu saamisega olid aga seotud omad keerukused. Vabadussõjale vahetult järgnenud aastatel oli Eestis raskusi sobiva lipuriide saamisega. Kui 17. juulil aurulaev Ellindi pardal Tallinnast lahkuti, oli skautide esindusüksusel sümboolselt kaasa võtta vaid tühi lipuvarras. Lipuvarras anti käest kätte, kuni see jõudis esindusüksuse juhi skm B. Rautsmanini. Skaudid hüüdsid siis oma hüüdu „Alati valmis!” ja laulsid „Eestimaa, mu isamaa...”
Hädast aitas tookord välja Eesti asekonsul Inglismaal hr Ellingsen, kes muretses siidist lipu ja toimetas selle West Hartlepooli sadamasse saabunud laevale. Nii sai tühi lipuvarras ka lipu.
Peale esindusüksuse juhi lühikest kõnet andsid üksuse liikmed lipule pühaliku tõotuse ning kinnitasid seda riigi hümni laulmisega.
Lippude defileel, kus lipud olid rivistatud vastavalt traditsioonile tähestiku järgi, sattus Eesti lipp silmapaistvale kohale kuningliku looži ja kõnelaua ette. Laagri komandant palus kõiki lippureid jälgida tseremooniate ajal Eesti lippu – see sai paraadil juhtlipuks. Peale muu said Eesti skaudid austusavalduse osaliseks, kui nad lipuga areenile marssisid, sest meie naabrid soomlased, lätlased, leedulased ja poolakad ei olnud siis veel saabunud. Meie skautidele oli see suursündmuseks, sest see oli esimene suurem austusavaldus maailmas Eesti Vabariigi lipule.

Stoltingi torn

See oli 23. märtsil 1989, kui Tallinna linnamüüri Stoltingi tornis said üle poole sajandi taas avalikult kokku vanad skaudid, gaidid, noorkotkad ja kodutütred, keda olid suutnud üles leida tol ajal täisverelise Eesti skautluse uue sünni eel skautlikku tegutsemist alustanud Eesti Poisteliidu eetserskaudid. Nii mõnigi skaudipõlves ühes üksuses skaudelnu sai uuesti kokku oma sõpradega ja oli, mida mälestusis jagada. Sel mälestusväärsel päeval saadi teada ka skaudigildide tegutsemisest Soomes ja otsustati moodustada samasugune seenioride organisatsioon kui oli seal. Nii sündiski Eesti Skautlik Antoni Keskgild, mis pidi ühendama kõik vanad skaudiliiliat rinnamärgina kandnud veteranid, keda veel leida suudetakse. Ega neid skautluse ideaalidele kogu oma eluajaks truuks jäänud vanureid seal enam järel polnudki, kolmekümne ümber istus neid tol õhtupoolikul iidse linnatorni müüride vahel ja heietas aina mälestusi. Peagi kasvasid keskgildi ümber, nagu loodetud, paljud skaudigildid Eestimaa eri paigus. Skaudid viidi taas kirikutesse ja rööbiti eesti vanadesse hiitessegi. Saanud rahvusvahelise organisatsiooni tiiva alla, hakati korraldama rahvusvahelisi kokkusaamisi ka Eestimaa pinnal. Neist suurima haardega olid skaudiballid ja kokkusaamised Balttreffide nimetuse all. Osavõtt oli elav ja nii meie lähimad kui ka kaugemad naabrid said nende ürituste raames tutvuda meie rahva kommete ja eluoluga. Osa võtta minevikku ja loodust tutvustavatest konverentsidest, laagritest, matkadest ja pidulikest koosolemistest rahvusliku toiduga kaetud laudade taga.
Gildiliikumine Eestis on niisiis 23. märtsil juba 25 aastat vanaks saamas ja andnud oma panuse, et noored vanade seenioride kaudu saaksid veel teada meie skautluse aegadest enne II maailmasõda. Meie seenioridele annab kuulumine gildiliikumisse aga võimaluse tunda end ka kõrges vanuses veel ülemaailmse sõpruskonna osana. Gild on saanud tunnustuseks võimaluse kuuluda täisõigusliku liikmena Kesk-Euroopa veteranide organisatsiooni ja, jäädes eestlasteks, tunda end ka täiseurooplastena. Eesti gildi parimateks sõpradeks on tänaseks soomlaste kõrval saanud saksa seeniorskaudid.
Eesti Skautliku Antoni Keskgildi ülesandeks on hoida sõprust ja oodata oma ridadesse skaute-gaide eeskätt Eesti Skautide Ühingust, kui need jõuavad seenioride ikka. Lisaks, olles ise üks kild meie rahva ajaloost, on gildi ülesandeks hoida oma tegevusega elus ikka mälestust eestlaste headest tegudest nii omal maal kui ka rahvusvaheliselt. Püüdluseks on muidugi edendada meie maa ja rahva kultuuri ja elu, tutvustades maailmaorganisatsiooni kaudu seda ka maailmale.
Eesti skautide vandetekstis lubab tõotuse andja täita skaudiseadusi. Pildi, mida need nõuavad, loovad vast skautluse 10 käsku, mis kannavad ajaloo hõngu, olles võetud 1939. aastast.

1. Ära oota kaasinimeselt midagi, vaid anna nendele, mida võid.
2. Ela isamaale ja inimkonnale, ole sõbraks kõigile.
3. Ole suuremeelne, vaeste ning nõtrade kaitsja ja õiguse kartmatu pooldaja.
4. Karasta keha ja vaimu, terita mõistust.
5. Sinu tahtmine olgu kui pingul vibu.
6. Hävita kurja maailmas, kõige esiteks aga eneses.
7. Sinu esimene mõte olgu kaaslasele, teine enese üle.
8. Kasva üles kui tugev tamm ja ära rooma maas kui vilets paju.
9. Ole homme parem kui täna.
10. Kanna Jumalat südames ning pea meeles oma hüüdsõna "Ole valmis!"

See valmisoleku nõue on võetud kuningas Arthuri ümarlauarüütlitelt. Sama hüüet kasutasid ka nõukogude pioneerid. Rüütlite käsk kõlas aga nii, et ole alati valmis, välja arvatud öösel, kui puhkad! Valmis tuli olla vaeste ja nõrkade ning oma maa kaitseks.

Kui lugeja hakkas lähemat huvi tundma Eesti Skautliku Antoni Keskgildi tegevuse vastu, siis iga kuu viimasel neljapäeval on seeniorid alates kella 13-st koos Tallinnas Kristiine Sotsiaalmajas, Sõpruse pst 5.