|
Ild Ratase mälestused
ilmusid raamatuna
Küsib: Kultuur
& Elu
Vastab: Ild Ratas
Ajakirjas
Kultuur ja Elu Järjejutuna ilmunud Ild Ratase meeleolukad
mälestused oma esivanemate elust Tallinnas jõudsid
raamatukaante vahele.
Kas
on tõsi, et sul on varsti raamat ilmumas?
Jah, on küll. Kui Jumal tahab, siis peaksid minu mälestused
tõesti raamatuna ilmuma. Raamatu pealkiri on „Elu
on kirju nagu vanaema lapitekk”.
Mis pani sind nii
kõrges vanuses raamatut kirjutama?
Muidugi on mul seda vanust tõesti üle normi ja ega
mina oma aruga seda ränka tööd poleks ette võtnudki.
Selle eest peab tänu ütlema Tiina Jõgedale, kelle
arvates minu kirjus elus on midagi, mis võiks lugejaid
huvitada.
K&E autor oled
sa juba ammu ja lugejatel pole sulle loodetavasti midagi ette
heita. Kas kavatsed nüüd meid maha jätta?
Eluloo kirjutamise pean küll ära lõpetama. Kõike,
mis edasi tuleb, saab ajakirja lugeja juba raamatut lugedes teada,
kui see talle huvi pakub. Mis muude lookeste kirjutamisse puutub,
eks seda näita tulevik. Peaks vaid tervist ja jõudu
jätkuma.
Millal sa üldse
kirjutama hakkasid? Meie juurde jõudsid 1992. aastal.
Kui mälu mind ei peta, kirjutasin esimese nupukese juba lapseeas,
kas ehk aastal 1940? Loo pealkiri oli „Meie varblane”
ja see ilmus mingis lastelehes. Siis hakkas elu kiiva kiskuma,
tuli sõita kodumaast kaugele, kooliskäimisele jäi
pikk vahe sisse ja kirjutamine ei tulnud kõne allagi.
Tulid koju tagasi
1946. aastal. Lõpetasid Tallinnas 13. mittetäieliku
keskkooli ja käisid natuke ka 7. keskkoolis?
Nii see paraku juhtus, jah. Siis pidin jälle pikale reisile
asuma, ja mitte omal vabal tahtel. Keskkooli lõpetasin
juba pärast vangilaagrit asumisel olles. Meditsiinikooli
sain sisse mingi ime tõttu ja oleksin tahtnud veel ka tohtriks
õppida, aga see plaan ei läinud läbi tänu
minu toimikule, mis kogu aja minuga kaasas käis, ilma et
ma seda oleksin teadnud, kuigi oleksin pidanud aimama.
Miks valisid just
meditsiini? Oled
ju üsna musikaalne, oleksid ehk võinud ka muusikat
õppida?
Ega mul suurt valikut polnud. Kirovi linnas oli küll muusikakool,
sealse haridusega oleksin saanud ainult mingisse kolkakooli lauluõpetajaks,
aga minusugune „kärnane lammas” ei oleks kindlasti
kõlvanud nõukogude lapsi õpetama! Meditsiin
huvitas mind samuti. Ema ikka jutustas, kuidas ta noorena Vabadussõjas
sõdurpoisse ravis. Mulle on alati meeldinud teisi inimesi
aidata.
Ka vangilaager kallutas minu otsust meditsiini õppida.
Seal nägin, et meedikud, kuigi vangid, olid laagrieliit,
see päästis nad ränkadest üldtöödest.
Minus elas pidev hirm tuleviku ees, kartsin jälle mingisse
ekstreemolukorda sattuda, sest ei me ette tea... Kui diplom käes,
saan olla INIMENE!
Saatuse irooniana
sattusid pärast medkooli lõpetamist ikkagi vangilaagrile
väga lähedale, nimelt Vjatlagi keskusesse, aga juba
vaba kodanikuna?
Jah, päris huvitav oli seda laagrite asjandust ka teiselt
poolt okastraati jälgida. Pean tunnistama, et kui kogu nõukogude
asjaajamine oleks sama korralikult ja punktipealt toiminud nagu
vangilaagrites, oleks vist küll kommunism võinud ammu
päral olla.
Kas oled päevikut
pidanud, et kõik nii hästi meeles on?
Päevikut ma ei pidanud, selleks puudusid võimalused
ja, ausalt öeldes, ei tulnud pähegi, aga mälu –
seda pole võimalik välja lülitada, kuigi vahel
väga tahaks. Kogu mu elu on mulle kindlalt mällu vajutatud,
pean seda taaka elu lõpuni kaasas kandma.
Millal jõudsid
asumiselt kodumaale tagasi ja kuidas sind seal vastu võeti?
Tagasi jõudsin 1959. aastal ja kodumaal polnud mind kellelegi
vaja. Ei saanud isegi oma erialal tööle hakata, pidin
alustama tehas „Norma” taskulambipatareide tsehhis tootva
tööga. Hiljem siiski õnnestus ka meditsiini alal
tööd saada. Olen oma elus mitu korda absoluutsest nullist
alustanud.
Kas oled oma elus
ka mõne lollusega hakkama saanud?
Muidugi olen, ja korduvalt. Ei usu, et keegi võiks ausalt
ja kindlalt väita, et ta pole kunagi mingeid lollusi teinud.
Loodan, et raamatu kirjutamine jääb minu elu viimaseks
lolluseks.
Ja sinu isiklik
elu, kuidas sellega on?
Ei oska sellele mõne sõnaga vastata. Eks kogu elu
ole ju isiklik asi. Perekonda mul pole, lapsi ka mitte, meeste
roll minu elus on olnud minimaalne.
Vahel olen küll igatsenud üht kindlat ja tugevat õlga,
mille najale end toetada, aga ikka olen ise pidanud see tugev
õlg olema, mis teisi toetab.
Kas see tähendab,
et su elu on olnud raske ja rõõmutu?
Oh ei, kaugel sellest! Ikka on ka kõige raskemas olukorras
leidunud mõni rõõmuraasuke. Olen nagu kass,
kes kukub ikka käppadele. Ja mulle on jäänud minu
suur armastus – muusika, minu sõbrad ja raamatud.
Kõike on elus olnud üsna palju. Olen väga tänulik
oma siinsetele kooliõdedele, kes mind kodumaal üles
otsisid. Suhtleme tänaseni. Suuri saavutusi mul pole, ega
ma ei ole üritanudki. Lähen siit ilmast nagu siia tulin
– tühjade pihkudega. Elan linnamaja korteris, mida ei
saa müüa, kinkida ega pärandada. See mind ei puuduta,
sest kõik, mis tuleb pärast mind, kulgeb edasi ilma
minuta, soovin kõigile ainult head ja seda, mida keegi
õnneks peab. Mina oma elu õnnetuks ei nimetaks,
olen endaga rahul, ei igatse võimatut ega taha kõrgemale
lennata kui tiivakesed kannavad.
Kas oled olnud
vahel kibestunud või ehk veidi kade, et mõnel on
elus rohkem vedanud?
Ei ole. Kadestada ei ole kunagi mõttessegi tulnud. Igaühele
on ju antud tema osa, ise ei saa midagi võtta.
Kas tervis peab
ikka vastu?
Küllap ta peab, vähemalt oma raamatu ilmumise loodan
ära näha. Minu eas ei saagi päris terve olla, mis
liigub, see kulub.
Kust on pärit
Sinu eesnimi ILD?
Eks ikka ema pani. Olevat olnud ühe Norra näitlejatari
nimi ja millegipärast see nimi mu emale meeldis. Kas keegi
veel peale minu seda nime kannab, ei tea. Alles küpses eas
sain Ain Sarvelt, Skandinaaviamaade asjatundjalt teada, et sel
nimel on ka tähendus; „tuli” või „hõõguv
süsi”. Mul on selle nime pärast igasuguseid sekeldusi
olnud…
Viimane küsimus.
Mis on sinu arvates elu mõte?
Ju elamine ise ongi see mõte. Kui oled juba siia ilma sündinud,
siis pead siin elama, kuhu sul pääsu? Nii et –
laseme aga edasi!
|
