Kultuur ja Elu 1/2014


Kultuur ja Elu 4/2013

 

 

 


Ild Ratase mälestused ilmusid raamatuna

Küsib: Kultuur & Elu
Vastab: Ild Ratas

Ajakirjas Kultuur ja Elu Järjejutuna ilmunud Ild Ratase meeleolukad mälestused oma esivanemate elust Tallinnas jõudsid raamatukaante vahele.

Kas on tõsi, et sul on varsti raamat ilmumas?
Jah, on küll. Kui Jumal tahab, siis peaksid minu mälestused tõesti raamatuna ilmuma. Raamatu pealkiri on „Elu on kirju nagu vanaema lapitekk”.

Mis pani sind nii kõrges vanuses raamatut kirjutama?
Muidugi on mul seda vanust tõesti üle normi ja ega mina oma aruga seda ränka tööd poleks ette võtnudki. Selle eest peab tänu ütlema Tiina Jõgedale, kelle arvates minu kirjus elus on midagi, mis võiks lugejaid huvitada.

K&E autor oled sa juba ammu ja lugejatel pole sulle loodetavasti midagi ette heita. Kas kavatsed nüüd meid maha jätta?
Eluloo kirjutamise pean küll ära lõpetama. Kõike, mis edasi tuleb, saab ajakirja lugeja juba raamatut lugedes teada, kui see talle huvi pakub. Mis muude lookeste kirjutamisse puutub, eks seda näita tulevik. Peaks vaid tervist ja jõudu jätkuma.

Millal sa üldse kirjutama hakkasid? Meie juurde jõudsid 1992. aastal.
Kui mälu mind ei peta, kirjutasin esimese nupukese juba lapseeas, kas ehk aastal 1940? Loo pealkiri oli „Meie varblane” ja see ilmus mingis lastelehes. Siis hakkas elu kiiva kiskuma, tuli sõita kodumaast kaugele, kooliskäimisele jäi pikk vahe sisse ja kirjutamine ei tulnud kõne allagi.

Tulid koju tagasi 1946. aastal. Lõpetasid Tallinnas 13. mittetäieliku keskkooli ja käisid natuke ka 7. keskkoolis?
Nii see paraku juhtus, jah. Siis pidin jälle pikale reisile asuma, ja mitte omal vabal tahtel. Keskkooli lõpetasin juba pärast vangilaagrit asumisel olles. Meditsiinikooli sain sisse mingi ime tõttu ja oleksin tahtnud veel ka tohtriks õppida, aga see plaan ei läinud läbi tänu minu toimikule, mis kogu aja minuga kaasas käis, ilma et ma seda oleksin teadnud, kuigi oleksin pidanud aimama.

Miks valisid just meditsiini? Oled ju üsna musikaalne, oleksid ehk võinud ka muusikat õppida?
Ega mul suurt valikut polnud. Kirovi linnas oli küll muusikakool, sealse haridusega oleksin saanud ainult mingisse kolkakooli lauluõpetajaks, aga minusugune „kärnane lammas” ei oleks kindlasti kõlvanud nõukogude lapsi õpetama! Meditsiin huvitas mind samuti. Ema ikka jutustas, kuidas ta noorena Vabadussõjas sõdurpoisse ravis. Mulle on alati meeldinud teisi inimesi aidata.
Ka vangilaager kallutas minu otsust meditsiini õppida. Seal nägin, et meedikud, kuigi vangid, olid laagrieliit, see päästis nad ränkadest üldtöödest. Minus elas pidev hirm tuleviku ees, kartsin jälle mingisse ekstreemolukorda sattuda, sest ei me ette tea... Kui diplom käes, saan olla INIMENE!

Saatuse irooniana sattusid pärast medkooli lõpetamist ikkagi vangilaagrile väga lähedale, nimelt Vjatlagi keskusesse, aga juba vaba kodanikuna?
Jah, päris huvitav oli seda laagrite asjandust ka teiselt poolt okastraati jälgida. Pean tunnistama, et kui kogu nõukogude asjaajamine oleks sama korralikult ja punktipealt toiminud nagu vangilaagrites, oleks vist küll kommunism võinud ammu päral olla.

Kas oled päevikut pidanud, et kõik nii hästi meeles on?
Päevikut ma ei pidanud, selleks puudusid võimalused ja, ausalt öeldes, ei tulnud pähegi, aga mälu – seda pole võimalik välja lülitada, kuigi vahel väga tahaks. Kogu mu elu on mulle kindlalt mällu vajutatud, pean seda taaka elu lõpuni kaasas kandma.

Millal jõudsid asumiselt kodumaale tagasi ja kuidas sind seal vastu võeti?
Tagasi jõudsin 1959. aastal ja kodumaal polnud mind kellelegi vaja. Ei saanud isegi oma erialal tööle hakata, pidin alustama tehas „Norma” taskulambipatareide tsehhis tootva tööga. Hiljem siiski õnnestus ka meditsiini alal tööd saada. Olen oma elus mitu korda absoluutsest nullist alustanud.

Kas oled oma elus ka mõne lollusega hakkama saanud?
Muidugi olen, ja korduvalt. Ei usu, et keegi võiks ausalt ja kindlalt väita, et ta pole kunagi mingeid lollusi teinud. Loodan, et raamatu kirjutamine jääb minu elu viimaseks lolluseks.

Ja sinu isiklik elu, kuidas sellega on?
Ei oska sellele mõne sõnaga vastata. Eks kogu elu ole ju isiklik asi. Perekonda mul pole, lapsi ka mitte, meeste roll minu elus on olnud minimaalne.
Vahel olen küll igatsenud üht kindlat ja tugevat õlga, mille najale end toetada, aga ikka olen ise pidanud see tugev õlg olema, mis teisi toetab.

Kas see tähendab, et su elu on olnud raske ja rõõmutu?
Oh ei, kaugel sellest! Ikka on ka kõige raskemas olukorras leidunud mõni rõõmuraasuke. Olen nagu kass, kes kukub ikka käppadele. Ja mulle on jäänud minu suur armastus – muusika, minu sõbrad ja raamatud. Kõike on elus olnud üsna palju. Olen väga tänulik oma siinsetele kooliõdedele, kes mind kodumaal üles otsisid. Suhtleme tänaseni. Suuri saavutusi mul pole, ega ma ei ole üritanudki. Lähen siit ilmast nagu siia tulin – tühjade pihkudega. Elan linnamaja korteris, mida ei saa müüa, kinkida ega pärandada. See mind ei puuduta, sest kõik, mis tuleb pärast mind, kulgeb edasi ilma minuta, soovin kõigile ainult head ja seda, mida keegi õnneks peab. Mina oma elu õnnetuks ei nimetaks, olen endaga rahul, ei igatse võimatut ega taha kõrgemale lennata kui tiivakesed kannavad.

Kas oled olnud vahel kibestunud või ehk veidi kade, et mõnel on elus rohkem vedanud?
Ei ole. Kadestada ei ole kunagi mõttessegi tulnud. Igaühele on ju antud tema osa, ise ei saa midagi võtta.

Kas tervis peab ikka vastu?
Küllap ta peab, vähemalt oma raamatu ilmumise loodan ära näha. Minu eas ei saagi päris terve olla, mis liigub, see kulub.

Kust on pärit Sinu eesnimi ILD?
Eks ikka ema pani. Olevat olnud ühe Norra näitlejatari nimi ja millegipärast see nimi mu emale meeldis. Kas keegi veel peale minu seda nime kannab, ei tea. Alles küpses eas sain Ain Sarvelt, Skandinaaviamaade asjatundjalt teada, et sel nimel on ka tähendus; „tuli” või „hõõguv süsi”. Mul on selle nime pärast igasuguseid sekeldusi olnud…

Viimane küsimus.
Mis on sinu arvates elu mõte?

Ju elamine ise ongi see mõte. Kui oled juba siia ilma sündinud, siis pead siin elama, kuhu sul pääsu? Nii et – laseme aga edasi!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv