|
|
65 aastat kommunistide genotsiidi-kuriteost
25. märtsil 1949
Tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus
Veerand
sajandit tagasi, kui möödus 40 aastat Nõukogude
okupatsioonivõimude viimasest massilisest küüditamisoperatsioonist
Eestis, kogunesid Tallinna linnahalli kannatanud kõigist
Eesti maakondadest. Kommunistliku terroririigi rängad aastad
sundasumisel Siberis või Venemaa vanglates ning vangilaagrites
üle elanud Eesti kodanikud said esmakordselt ühiselt
vabana koos olla. Said avalikult välja ütelda tõde
kommunistide kuritegudest eesti rahva vabaduse mahasurumisel.
Nad tulid
kokku ka selleks, et mälestada hukkunud saatusekaaslasi ning
koondada kannatanud ühtsesse organisatsiooni. Sellel mälestusväärsel
õhtul, 25. märtsil 1989 asutati tänaseks Eesti
Memento Liidu nime all registreeritud organisatsioon. Võeti
vastu eelnevalt töökomisjonis ettevalmistatud põhikiri,
valiti juhtorganid ja kõik kohal viibinud täitsid
lühiankeedi oma pere saatuse kohta.
Esmasest andmepangast sai alguse põhjalik uurimistöö
enam kui 100 000 Eesti kodaniku, kommunistliku terrori ohvri saatuse
selgitamiseks. Nüüdseks on meie liikmetest koosnev Eesti
Represseeritute Registri Büroo (ERRB) teinud seda uurimistööd
25 aastat. Üksnes 1949. aasta märtsiküüditamisega
seotud kannatanute üldarv on viimases trükis avaldatud
nimestikus tõusnud 32 990 inimeseni. KGB nimekirjadest
selgub, et Eestist viidi ajavahemikul 25.–30. märts
1949 vägivaldselt ja sõjalist jõudu kasutades
Venemaale sundasumisele 19 küüdirongiga kokku 20 722
inimest. Väljasaatmise sihtkohtadeks olid Krasnojarski krai,
Novosibirski oblast, Irkutski oblast, Omsk, Tomsk jt Siberi piirkonnad.
Ühe raporti järgi olevat Eestist sundasumisele saabunuid
olnud 20 601 inimest, kuid kadude kohta teel puudub täpne
info. Nimeliselt on küüditeel hukkunuid teada 51 ja
oli ka teel põgenenuid, kuid dokumentides on mainitud üksikuid.
Veel on teada rongist mitmesugustel põhjustel mahavõetuid
38. Aga vagunites oli ka neid, keda polnud nimekirjades, näiteks
neli vanemateta pantvangideks võetud last. Ebaselgus küüditatud
inimeste nimestikes on põhjustatud julgeolekumeeste lohakusest
ja harimatusest. Mõne vaguni kohta puudus inimkauba üleandmiseks
ettenähtud saateleht-nimekiri ja ohvreid sunniti teel ise
end kirja panema. Üks pliiatsiga käsitsi kirjutatud
nimestik iseloomustab hästi vagunis olnud täiskasvanute
vanust. Noorim oli 73-aastane vaguni vanemaks määratud
kirjutaja ise ja vanim oli 93-aastane vanake.
Tagaselja
süüdimõistetud
Kolme Balti riigi kodanike
massiküüditamise operatsioon märtsis 1949 sai Nõukogude
süsteemi mõistes seadusliku aluse 28. novembril
1948, kui vormistati vastav Nõukogude Liidu Ülemnõukogu
Presiidiumi salajane seadus. Üha kasvavast terrorist eestlaste,
lätlaste, leedulaste ja teiste rahvaste allutamiseks kommunistlikule
režiimile kõneleb fakt, et kaks päeva varem,
26. novembril 1948 seadustas Nõukogude riik eluaegse sundasumise
ning keelustas kodukohta tagasipöördumise. Omavoliline
lahkumine sundasumise elukohast tähendas karistuseks 20 aastat
sunnitööd.
Kõigist nendest karistustest, mida määras sügisel
1949, seega pool aastat pärast küüditamist tagaselja
kohtuväline organ nimetusega Erinõupidamine (v. k.),
sai juba Siberisse saabunud ohvritele teatavaks palju aega hiljem.
Lastena küüditatud võisid oma karistustest teada
saada mitu aastat hiljem, kui nad sundasumisel täisealiseks
saamise järel kohaliku julgeoleku ülema juurde välja
kutsuti. Siis tuli neil anda allkiri selle kohta, et aastaid tagasi
tagaselja määratud eluaegne karistus on nüüd
teatavaks saanud. 1941. aasta juuniküüditamise ohvritele
oli määratud sundasumise karistuseks 20 aastat ja see
otsus tehti teatavaks kohalike julgeolekuohvitseride kaudu kohe
pärast saabumist korraldatud külakoosolekul.
Pärast eespool nimetatud seaduse vastuvõtmist oli
järgmiseks sammuks küüditamise kuritegude ahelas
kompartei poliitbüroo istungil Moskvas 18. jaanuaril 1949
vastu võetud otsus tegutsemiseks. Sellele järgnes
29. jaanuaril 1949 Nõukogude Liidu valitsuse eriti salastatud
määrus nr 390-138 cc. Nimetatud dokumendiga tehti julgeolekuministeeriumile
ülesandeks organiseerida Eesti, Läti ja Leedu kodanike
massiline väljasaatmine sundasumisele Siberisse. Plaaniline
ülesanne oli kolme Balti riigi kohta 92 204 inimest. Hilisemad
arhiiviandmed annavad tegelikult deporteeritute koguarvuks lõpptulemusena
94 779 inimest u 30 000-st perekonnast.
Julgeolekuministeerium oli äärmiselt salastatud operatsiooni
plaanide koostaja, ettevalmistaja ning teostaja. Teised ametkonnad
eesotsas siseministeeriumiga kaasati praktilisse töösse
viimasel hetkel. Nende töö operatsiooni ettevalmistamiseks
toimus selliselt, et lõppeesmärk ja aeg jäid
saladuseks. Kõik deporteeritute nimekirjad koostati ainuüksi
KGB operatiivtöötajate poolt pärast valitsuse otsust
järgneva poolteise kuu jooksul. Nende käsutuses oli
piisavalt igasugust informatsiooni, mida oli kogutud aastaid varem.
Pealekaebamisi
ei arvestatud
Üheks selliseks
nn kompromiteerivaks materjaliks oli poliitvärvingute kartoteek,
mida Eestis hakati koostama otsekohe pärast Nõukogude
okupatsiooni algust Moskvast tulnud korraldusega 23. oktoobril
1940. Põhjaliku ülevaate sellest kartoteegist ja süsteemist
tegi ajaloolane Aigi Rahi-Tamm Memento ajalookonverentsil 13.
juunil 2006, kui möödus 65 aastat juuniküüditamisest
Eestis.
Selline terrori ohvriks langenud Eesti kodanike süsteemne
väljasõelumine KGB professionaalide töö
tulemusena lükkab vastuvaidlematult ümber sihilikult
rahva seas levitatud kuulujutte pahadest pealekaebajatest, kelle
süül omaküla inimesi olevat Siberisse saadetud.
Saaremaal 1949. aastal toimunud märtsiküüditamise
teemal bakalaurusetööd kaitsnud kaitsepolitsei töötaja
Andres Kahar tõestas veenvalt, et isiklikke kaebusi ei
ole väljasaatmise alusena kasutatud. 2007. aastal lõpetatud
uurimistöös töötas ta läbi kõik
363 arvestustoimikut, mis olid koostatud Saare maakonna elanike
kohta.
Me võime tema järeldusi kindlalt toetada, sest koos
Saaremaa Mementoga oleme samuti need arhiivitoimikud läbi
vaadanud. Meie uurimistöö tulemusena ilmus 2002. aastal
raamat „Saaremaa inimkaotused Saksa okupatsiooni ja teise
Nõukogude okupatsiooni aastail 1941–1953.” Suure
uurimistöö tegi tookordne Saaremaa Memento organisatsiooni
juht Juta Vessik, kes oli ka üks raamatu autoritest. Raamatust
leiame kõigi Saaremaalt küüditatute ja mitteküüditatute
nimed koos nende kohta koostatud arvestustoimikute numbritega
Riigiarhiivist.
|
Hilda Orni joonistus küüditatute paigutamisest
loomavagunitesse, millega nende perekond Venemaale viidi.
Foto Memento kogust, http://okupatsioon.ee
|
Operatsioon
„Murdlaine”
Märtsiküüditamine
oli Nõukogude Liidu valitsuse sõjaline operatsioon
kodeeritud nimetusega „Murdlaine”, mille eesmärgiks
oli eesti rahva füüsiline hävitamine. Operatsiooni
juhatas NL-i julgeolekuministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant
Burmak, täideviimisse kaasati suuri sissetoodud sõjaväeüksusi
mitmest liidu piirkonnast, sealhulgas üks Moskva eliitväeosa.
Nende seas oli lisaks 1193 julgeoleku operatiivtöötajat
Venemaa eri piirkondadest ja 4350 sõjaväelast NKVD
sisevägedest.
Plaani koostajatele selgus, et Eestis tuli kasutada operatsiooni
kiireks läbiviimiseks enam kui 2000 julgeoleku operatiivtöötajat.
Siin aga oli neid ainult 634! Liidust sissetoodud sõjaväeosad
saabusid paari viimase ööpäeva jooksul enne operatsiooni
algust öösel salaja. Neile lisati 1275 sõjaväelast
ENSV siseministeeriumist ja 3053 relvastatud rahvakaitsevõitlejat,
keda teati kui hävituspataljoni mehi. Julgeolekuministri
Boris Kummi plaani järgi tuli küüditamise praktiliseks
läbiviimiseks moodustada 1987 operatiivgruppi kokku 23 024
inimesega. Seega oli küüditajatena osalenud sõjaväelasi
ja nõukogude aktiviste arvuliselt rohkem kui loomavagunitesse
topitud vanakesi, lapsi, alaealisi ja noorukeid.
Et ENSV-s oli tookord kommuniste pisut üle 16 000, võib
arvata, et praktiliselt kõik siinsed kompartei liikmed
olid osalised massilises genotsiidikuriteos. Stalinlikult saatanliku
kommunistliku süsteemi eripära oligi muuta võimalikult
palju inimesi kuritegude kaasosaliseks.
Operatsiooni vägivaldset käiku iseloomustavad lisaks
äsjasündinute ning haigete vanurite surmadele küüdivaguneis
ka tabatud põgenike tapmine. Nii tapeti 28. märtsil
1949 Koigi vallas metsas haarangul kodust põgenenud taluperemees
Johannes Pajumägi, kelle laip jäeti matmata metsa loomadele
puremiseks.
Küüditamisoperatsiooni sõjalist iseloomu kinnitab
ENSV siseministri Aleksander Resevi ettekanne 12. aprillist 1949
Moskvasse oma otsesele ülemusele kindral S. Kruglovile. Sellele
ettekandele lisab ta nimekirja 73-st erioperatsioonil enam silma
paistnud ohvitserist ning esitab nad autasustamiseks. Hiljem jagatakse
neile lahinguordeneid ja lahingumedaleid väetite laste ja
vanakeste Venemaale toimetamise eest. Tabavalt nimetas märtsiküüditamist
välksõjaks Baltikumi rahvaste vastu ajaloolane Aigi
Rahi-Tamm, kes 2004. aastal kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi
nõukogude süsteemis kasutatud massilise vägivalla
teemadel.
Kuus inimsusevastase
kuriteo alamliiki
1949. aasta märtsiküüditamine
oli Nõukogude Liidu valitsuse kui kuritegeliku jõugu
organiseeritud kompleksne kuritegu. Rahvusvaheliste õigusaktide
järgi võib küüditamises eristada kuut inimsusevastase
kuriteo alamliiki. Esiteks: küüditamiskuriteo plaani
koostamine või selles osalemine. Teiseks: inimeste vägivaldne
äraviimine nende elupaigast (deporteerimine). Kolmandaks:
küüditamine kui genotsiid. Neljandaks: küüditamine
kui ebaseaduslik represseerimine ehk inimrühmade kohtuväline,
kollektiivne ja tagaselja otsustatud karistamine ohvritelt kaitse
ja vastuvaidlemise võimaluste äravõtmisega.
Viiendaks: küüditamine kui inimõigustest ilmajätmine.
Kuuendaks: küüditamise abil inimestelt nende vara omastamine.
Üks ja sama kurjategija võis eri etappidel osa võtta
kord ühest kord teisest kitsamast kuriteost, olles samas
kord organisaator, kord täideviija või kaasaaitaja.
ENSV-s olid kuritegeliku jõugu eesotsas julgeolekuminister
Boris Kumm, siseminister Aleksander Resev, EK(b)P esimene sekretär
Nikolai Karotamm ja Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer.
Iseloomulik Stalini diktatuuririigile oli see, et pärast
räpase ülesande täitmist kõrvaldati täideviijad.
Aasta hiljem, 1950. aastal ENSV kompartei märtsipleenumil
kaotasid ka need neli organisaatorit ametikoha. Süüdistuse
üheks punktiks oli olnud 1949. aasta märtsiküüditamise
ebarahuldav täideviimine Eestis!
Kõiki Eesti genotsiidis osalenud kurjategijaid iseloomustavaks
jooneks on olnud oma kuritegude eitamine ning mitte keegi neist
pole kahetsenud sooritatud tegusid. Need üksikud, kes on
saanud Eesti Vabariigis väga leebed tingimisi kohtulikud
karistused, on vastupidi oodatule pidanud end ülal väga
väljakutsuvalt, otsekui tunnetades ikka veel kadunud Nõukogude
impeeriumi tugevat kaitset.
Üheks ilmekaks näiteks oli Järvamaal küüditamist
organiseerinud julgeoleku operatiivtöötaja Loginov,
kes kohtu alla andmise järel esines avalike ähvardustega
riigiametnike vastu. Kahjuks ei ole Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid
suutnud resoluutselt tõrjuda temataoliste sõjakurjategijate
pretensioonikat käitumist selliselt, et oleks kohaldatud
täie rangusega kohtumõistmist rahvusvaheliste õigusaktide
järgi.
Loginovi tööpiirkonnas Koigi vallas haarangul tapetud
Johannes Pajumägiga toimunud juhtum andis piisavalt alust
karmiks kohtuotsuseks, kuid arusaamatul kombel ei soovinud meie
sõltumatu kohus teadaolevaid tunnistajaid protsessi kaasata.
Pole siis ime, et paljud neist kerge karistuse saanud kurjategijatest
pöördusid Euroopa Inimõiguste Kohtu poole kaebusega
Eesti riigi vastu.
Õnneks ei olnud Euroopa kohtunikud mõjutatavad ning
kaebajad said karmi ja õiglase otsuse. Eurokohus tegi 17.
jaanuaril ja 24. jaanuaril 2006 avaldatud otsustega üheselt
selgeks, et Nõukogude sovetiarmee agressioon Eestis 1940.
aastal ning seejärel Eesti elanikkonna vastu okupatsiooniaastatel
rakendatud süsteemsed aktsioonid, mis kujutavad endast aegumatuid
inimsusevastaseid kuritegusid, on karistatavad Nürnbergi
Sõjatribunali 1945. aasta Harta ja teiste rahvusvaheliste
konventsioonide alusel. Pärast Euroopa Inimõiguste
Kohtu selliseid otsuseid on vastaspoolel raske eitada Nõukogude
okupatsiooni Eestis.
Virumaa ohvritest
kaks raamatut
Märtsiküüditamise
teemal võtame täpsema vaatluse alla Virumaal toime
pandud terrori ohvrid. Aastail 1989–1999 Memento maakondlikku
organisatsiooni energiliselt juhtinud Õilme Nurk (Mill)
suutis virulaste Siberi kannatuste jäädvustamiseks koostöös
oma saatusekaaslastega anda välja kaks väga head raamatut.
Esimene neist, „Küüditatud 1949. Lääne-Virumaa”
sai valmis 1999. aastal, kui möödus 50 aastat sellest
traagilisest sündmusest. Raamatust saame teada 1840 virulase
küüditamisest. Enamik neist pandi küüdirongi
nr 97 301, mis väljus Rakverest 27. märtsil kell 23.30,
nagu fikseeris päevikus taluperenaine Edith Luus Võsult.
Umbes 300–400 inimest viidi Jõhvist väljuvale
küüdirongile nr 97 302 ja üle 100 ohvri toimetati
Tallinna küüdirongile nr 97 307. Veel sattus virulasi
Vajangult, Rakverest ja Tapal kinnivõetuna küüdirongi
nr 97 303, mis koostati Tapal.
Virulaste küüditamist kui genotsiidikuritegu iseloomustavad
raamatus nimetatud vastsündinute ja kõige vanemate
ohvrite nimed. Noorim Virumaalt küüditatu oli viiepäevane
imik, 20. märtsil 1949 sündinud Helve Privoi Sõmerult.
Teekonna talvepakases ja külmas küüdirongis pidas
ta kuidagi vastu, kuid suri 9. aprillil 1949. See oli esimene
päev pärast kohalesaabumist. Lisame märkusena,
et veel noorem küüditamise ohver oli kahepäevane,
23. märtsil 1949 sündinud Anne Ojaäär Hiiumaalt.
Selle imiku Siberisse toimetamisega häbimärgistas end
igaveseks Nõukogude Liidu pseudokangelane Arnold Meri,
tookordne ENSV komsomoliorganisatsiooni üldjuht. Arsti kategoorilisest
keelust hoolimata tuli ta päev hiljem teistkordselt haiglasse
tagasi ja viis ema koos beebiga lennukil Tallinnasse, et jõuaks
veel toimetada ohvrid Ülemiste jaamast 28. märtsil väljunud
küüdirongile. See oli üks viimastest küüdirongidest
ning vist suurim, sest sellega liideti täiendavalt neli vagunit,
milles olid Pärnumaalt ning Läänemaalt operatsiooni
viimastel päevadel kinnivõetud.
|
Küüditatud eestlased Kirovi oblasti Sovetski kivimurrus.
Foto Memento kogust, http://okupatsioon.ee
|
Pakkupääsenuid
rohkem
Märtsiküüditamist
eristab kaheksa aastat varem toimunud juuniküüditamisest
see, et nüüd oli pakkupääsenuid palju rohkem.
Mõnes piirkonnas küündis põgenike arv
kuni 20%-ni. Kuid küüditajad olid sellega arvestanud
ning koostanud täiendava nimekirja. Seda nimetati vabariigi
reserviks, kokku 1906 perekonda. 1952. aastal julgeolekuministri
polkovnik Moskalenko koostatud õiendist selgub, et märtsis
1949 oli kokku koostatud materjale 31 632 isiku küüditamise
kohta.
Masendav on kõigi mõne kuu vanuste Virumaa laste
nimekiri: Kulla Kiidla Palmse vallast; Arvi Kivirand Roelast;
Evi Lehtla Küti vallast; Miia Lillbok Vihula vallast; Toivo
Naarits Paasverest; Johannes Nurmla Salla vallast; Sirje Sondonen
ja Tiit Verner Avanduselt; Eha Udevald Lebaverest ning Evi Vanda
Haljalast.
Vanim virulastest oli 1863. aastal sündinud Miina Kvasnik
Rakvere valla Mädapea külast. 86-aastane vanainimene
suri sundasumisel detsembris 1949. 1864. aastal sündinutest
on teada Madis Pruuli Sõmeru valla Virandi-Vanakülast,
kes suri Siberis 7. augustil 1949. Samavanune Mari Pällot
Avanduse valla Kärse külast suri 23. veebruaril 1950.
Vanainimesed, voodihaiged ja imikud viidi Venemaale surema, sest
kommunistide arvates ei tohtinud neil olla õigust puhata
kodumullas. Siia võib vahemärkusena lisada viis vanainimest
saarlaste ja hiidlaste küüdirongist, kes surid teel
loomavaguneis. Vanim neist oli 1865. aastal sündinud Maria
Kitt Leisi vallast.
Lapsi kasutati
pantvangidena vanemate leidmiseks
Virulaste küüditamise
raamatust saame teada KGB töö mitmest jõhkrast
meetodist. Näiteks kasutati lapsi pantvangidena peitunud
vanemate (vanavanemate) tabamiseks. Kui Keilas tulid vanemad metsast
välja ja ühinesid vagunis lastega, siis Rakveres KGB
keldris hoitud neli last toimetati viimasel hetkel enne rongi
väljumist vanemateta ning eriaktiga küüdivagunisse.
Akti märgiti, et nende kohta puuduvad väljasaatmiseks
vajalikud dokumendid. Kolm last olid Roelast 1945. aastal vahistatud
Herman Lauri perest. lisaks Ilse Rohtmaa Tudu külast. 11.
aprillil Abakanis võeti vanemateta lapsed rongilt maha
ning toimetati Vene lastekodusse.
Teine Virumaa märtsiküüditamisele pühendatud
raamat, mille koostas ning toimetas Õilme Nurk, ilmus 2001.
aastal pealkirjaga „Mälestuseks teile kõigile”.
Raamatu autor võttis selle pühenduse postkaardilt,
mille saatis Siberist üks eesti laps, kes oli määratud
kodumaalt igaveseks ajaks väljasaadetuna elama sundasumisel,
nagu oleks ta kõige ohtlikum kriminaalkurjategija.
Kui 5. juulil 1954 vähendati mõningaid piiranguid
alaealistena sundasumisele saadetute kohta, siis selgus, et need
punktid ei kehti Baltikumist väljasaadetute puhul. 20. juulil
1954 vormistati Nõukogude Liidu peaprokuröri salajane
määrus, mis paigutas Balti riikidest sundasumisele saadetud
perekonnad täies koosseisus eriti ohtlike riiklike kurjategijate
hulka!
Iga seitsmes jäi Siberi
mulda
Teises Virumaalt küüditatute
raamatus täpsustatakse meie maakonna ohvrite saatusi sundasumisel.
Hukkunuid oli siis teada 255. Neist kuus surid kohale jõudmata
külmades ja ebainimlikes loomavagunites juba teel. Kõik
hukkunud on nimeliselt raamatus koos leinaraamiga esile toodud.
Lühidalt võiks nimetada, et iga seitsmes Virumaalt
küüditatu jäi Siberi mulda. 1840 küüditatud
virulase kohta saame raamatust sellise kokkuvõtte: naisi
oli 871 ehk 47,3%; lapsi ning alaealisi oli 584 (31,7%); noorukeid
üle 16 aasta koos meestega oli 385 (21 %).
Kuid piinamistele ning tapmistele spetsialiseerunud kurjategijad
ei suutnud murda eestlaste vaimu. Kui 18 küüdirongile
määratud julgeolekuohvitseridest ülemad nimetasid
oma aruannetes ülesande täitmisest, et kohaletoimetatud
inimeste olukord olevat olnud rahuldav ja märkusi pole, siis
üks neist söandas siiski pisut ilustamata tõde
avaldada. Tapalt väljunud rongi ülem major Drevlev kirjutas
ettekandes, et läbisõidul Uraali mägedest 20-kraadise
pakasega hakkasid küüditatud laulma. Laulud olevat kestnud
kaks ööpäeva järjest ning ilmselt eesti keelt
mittemõistev major nimetas neid laule oma ettekandes jumalikeks
palvelauludeks ().
Meie, Siberi surmateekonna järel ellujäänud, mäletame
hästi selliseid ühislaulmisi. Nii juuniküüditamisel
kuumas ja janus vaevlevate inimestega loomavagunites või
Obi jõel täistopitud praamidel kui ka märtsiküüditamisel
külmades vagunites. Ühe näitena võib tuua
Narvast pärit pr Hilda Orni kirjelduse esimese eesti väikelapse
matusest 6. juulil 1941 mälestusteraamatus „Ka see oli
elu”. Kõik Obi jõel pargasel viibinud eestlased
laulsid matuselaule, kogu selle aja püsti seistes ning mehed
paljapäi. Sellel surmateekonnal oli praamil 787 virulast.
|
|
|
