|
|
Olukord Ukrainas – 1940.
aastate sündmuste valguses
Tekst: Kuno Raude
Korralikult
ettevalmistatud Venemaa sõda Gruusiaga ja tänased
sündmused Ukrainas on äravahetamiseni sarnased vanemat
generatsiooni valusalt puudutanud sündmustega möödunud
sajandil.
Peale
natsionaalsotsialistide võimule pääsemist Saksamaal
hakkasid nad esimese sammuna koondama piiri taga elavaid saksakeelseid
inimesi Kolmanda Reichi koosseisu. Vaatamata olulistele poliitilistele
järelandmistele, esitas Hitler 11. märtsil 1938 Austria
kantslerile ultimaatumi, milles nõudis kogu võimu
üleandmist Austria natsionaalsotsialistidele. Vastuse sisust
hoolimata oli Hitler valmis vägede saatmiseks naaberriiki.
Saamata palutud abi Prantsusmaalt ja Inglismaalt, teatas Austria
kantsler, et astub verevalamise vältimiseks ametist tagasi,
lubades natsidel valitsuse üle võtta. Nende kätte
langesid olulised ametiasutused; tähtsamad poliitikud ja
valitsuse liikmed arreteeriti. Järgmisel päeval, 12.
märtsil 1938, sisenes Austriasse vastupanuta Saksa 8. armee,
lääneriikide vaikival nõusolekul riik annekteeriti.
1930-ndate teisel poolel langesid Berliini propagandarünnakute
alla sudeedisakslased, eesmärgiks LoodeTšehhis
elanud vähemusrahva (ca 25% elanikkonnast) rahvustunde
üleskütmine ja selle kaudu naaberriigi destabiliseerimine.
Praha tegi ühe järeleandmise teise järel, mõistagi
tulutult. Lääneriikide, eeskätt Inglismaa ja Prantsusmaa
lepituspoliitika lubas 1938. aasta septembris (Müncheni sobing)
natsidel sõjalise jõu ähvardusel liita sudeedisakslased
Saksamaa külge. 1939. aastal hõivas ülejäänud
Tšehhi ala Wehrmacht. Iseseisev demokraatlik riik Euroopa
südames lakkas Euroopa juhtivate riikide nõusolekul
olemast.
Kaua aega varjul olnud Natsi-Saksamaa ja NSV liidu vahel 23. augustil
1939 sõlmitud mittekallaletungilepingu (MRP) salajasest
lisaprotokollist: „Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse
puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel
aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa
ja NSVL-i huvisfääride piiri.” Kaks totalitaarriiki
olid määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome
ja Bessaraabia edasise saatuse – veelgi enam, kogu Euroopa
saatuse pikkadeks aastakümneteks. Sealt meie hädad,
mis paljuski kestavad tänase päevani, algasid.
Vaid nädal aega peale MRP sõlmimist algas 1. septembril
1939 Saksamaa kallaletungiga Poolale II maailmasõda. 3.
septembril 1939 kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa sõja
Saksamaale. 17. septembril 1939 tühistas NSV Liit ühepoolselt
25. juunil 1932. aastal Poolaga sõlmitud vastastikuse abistamise
lepingu ja väidetavalt „ukrainlaste ning valgevenelaste
kaitseks” ründas sakslastega võitlevat Poolat
selja tagant. 28. septembril 1939 Poola kapituleerus. Inglismaa
ja Prantsusmaa NSV Liidule, Saksamaa liitlasele, sõda ei
kuulutanud. Vastupidi, nendest riikidest said NSV Liidu liitlased
II maailmasõjas.
|
24. veebruar 1940. Vabariigi aastapäeva paraadi tervitavad
Laidoner, Päts ja Uluots.
|
Kas sõda
NSV Liiduga või alistumine?
Peale Poola ühist
alistamist teatas Stalin 25. septembril 1939 Saksa saadikule Schulenburgile:
„Kui sakslased sellega nõustuvad, siis asub NSV liit
otsekohe, kooskõlas 23. augustil sõlmitud protokolliga,
reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab seejuures Saksa valitsuse
täielikku toetust.” Järgnesid alandavad läbirääkimised
sõjaväebaaside rajamiseks Eestisse, kes Rahvaste Liidu
liikmena oli suhetes sõjaka naabriga jäetud üksinda.
Vastata tuli küsimusele: „Kas sõda NSV Liiduga
või alistumine?” Tollase Riigikogu üksmeelne
seisukoht oli: „Jõuähvarduse rängal
survel tuleb nõustuda NSV Liidu ettepanekutega” baaside
loomiseks Eestis, kuhu viivitamatult marssis
25 000 hästi relvastatud punaarmeelast.
Tollased riigiisad uskusid, et venelased ei sekku Eesti siseasjadesse.
President Päts ütles 28. septembril 1939 Kremlis allakirjutatud
vastastikuse abistamise pakti kohta: „See leping on üheks
väljapaistvamaks katseks korraldada rahuliku koostöö
teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi.” Tagantjärele
tarkusena: naiivne lootus! See järeleandmine Venemaa nõudmistele
läks eesti rahvale ülimalt kalliks maksma. Balti riikide
piirile koondati 29. septembriks 1939 kolm armeed (8., 7. ja 3.)
kokku 437 000 mehega, kes ootasid käsku edasitungiks. Eestil
oli vastu panna 115 000 sõjaliselt väljaõpetatud
meest ja lahkhelid Balti riikide ühisel kaitse organiseerimisel
sissetungija vastu.
Soome ajaloolase Martti Turtola hinnang meie juhtide tegevusele
1939. aastal: „Konstantin Päts ei püüdnud
kordagi vastu seista idanaabri nõuetele, ta tegi kõike
nii, nagu seda tahtis Stalin. Eesti väeosade võitlustahet
ja soovi kaitsta oma seaduslikke õigusi ei purustanud mitte
Punaarmee, vaid eesti ohvitserid ning riigi juhtkond eesotsas
K. Pätsi ja J. Laidoneriga, kes ei teinud ühtegi liigutust
Eesti kaitsmiseks. Need mehed nõustusid Eesti okupatsiooniga
ja relvade loovutamisega venelastele. Päts ei esitanud isegi
mitte formaalselt protesti Eesti okupeerimise, aga samuti baaside
lepingu rikkumise vastu.” Karmid sõnad. Konstantin
Päts allkirjastas Eesti riiklust hävitavad ebaseaduslikud
dokumendid, Johan Laidoner käskis kaitseliitlastel 48 tunni
jooksul loovutada relvad Eesti okupeerijatele. Kui Laidoner oli
oma töö teinud, vabastas Päts ta 22. juunil 1940
ametist! Mis veelgi kohutavam, Päts kinnitas oma allkirjaga
ametisse Moskva poolt nimetatud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse.
Kas ajalugu võib Ukrainas ja teistes endistes liiduvabariikides
korduda?
Soome säilitab
oma riikliku iseseisvuse
Punaarmee Peastaabi
töötaja K. Sokolov-Strahhovi aruandest Kodusõja
kogemuste kohta: „Noh, kuidas sa teed proletaarset revolutsiooni
sellise (Soome – K.R) rahvaga? Ei joo, ei varasta,
töötavad, kuid on seejuures jonnakad ja lisaks veel
head laskurid! ... Kulak vihkab metsikult nõukogude võimu
ja on valmis kägistama või surnuks pussitama tuhandeid
töölisi.” Möödunud sajandi kahekümnendatel
aastatel loodeti Moskvas siiski, et „proletariaadi võimuhaaramine
Soomes” saab lähitulevikus teoks. Soome oli järjekorras
viimane, kuid tähtsuselt esimene riik, kellele nõukogude
valitsus esitas ettepaneku „vastastikuse abi sõlmimiseks”.
Ootamata ära Soome valitsuse vastust, alustas NSV Liit Soome
kommunisti Otto Kuusineni teadmisel oktoobri alguses 1939 sõjalise
operatsiooni kavandamist Soome Vabariigi vastu. 17. novembril
1939 loobus teine tuntud Soome kommunist Arvo Tuominen asumast
talle Moskva pakutud „Soome Demokraatliku Vabariigi Rahvavalitsuse”
etteotsa. Arvo Tuominen Kominterni juhile Dimitrovile: „Teie
ja mõned teised Kominterni sekretärid (Otto Kuusinen
– K.R) teadsite juba 13. novembril 1939, et Soomet rünnatakse
ja et rahvavalitsuse loomine on juba otsustatud.”
Nüüd määrasid maruvihased peremehed Moskvas
Soome Rahvavalitsuse etteotsa Venemaa kompartei Keskkomitee liikme
Otto Kuusineni. „Terijoki tööliste ülestõus”
ja „demokraatliku Soome” väljakuulutamine oli muutunud
farsiks, mida mõistis iga soomlane. Soome annekteerimine
samal viisil nagu Eesti, Läti ja Leedu ühendamine NSV
Liiduga, kukkus läbi. Järgnesid nõukogude relvastatud
provokatsioonid NSV Liidu ja Soome riigipiiril. Tallates jalge
alla 1920. aastal Tartus alla kirjutatud rahulepingu ja 1932.
aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu, ründas
NSV Liit 30. novembril 1939 Soomet, mille eest Nõukogude
Liit heideti 14. detsembril 1939 Rahvasteliidust välja. Algas
13. märtsini 1940 kestnud Talvesõda, mille käigus
Soome kaotas langenute, haavatute ja teadmata kadunutena ca 68 000
meest, ca 10% oma territooriumist, sh Viiburi linna ja
enamiku Soome Karjalast. NSV Liit kaotas Talvesõjas 105
päevaga üle 200 000 punaarmeelase. Kartes Inglismaa
ja Prantsusmaa sekkumist sõtta, sõlmiti 13. märtsil
1940 vaherahu, mis hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise
12. liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu. Nüüd ja 1944.
aastal õnnestus Soomel säilitada oma riiklik iseseisvus.
|
Talvesõjas kaotas Soome ca 68 000 meest
ja umbes 10% oma territooriumist.
|
Punane terror
Eestis
Ei olnud veel Eestimaa
pinnale astunud vene sõduri saabas, kui 11. oktoobril 1939
nägi ilmavalgust NKVD (Ivan Serov) käskkiri nr 001223
Leedu, Läti ja Eesti elanike küüditamise kohta!
Hävitamisele kuulus Eesti poliitiline juhtkond, ohvitserkond,
haritlased. Soome ja NSV Liidu vahel peetud Talvesõja tulemused
ja Poola annekteerimine avasid tee MRP-s ettenähtud Baltimaade
okupeerimiseks. 16. juunil 1940 said Punaarmee väeosad käsu
tungida Eesti ja Läti territooriumile. 17. juunil 1940 kell
15 kirjutas Johan Laidoner alla kommunistide ultimaatumi nõudmistele.
Pange tähele! 10 tundi enne seda marssis Eestisse täiendavalt
12 punadiviisi. Nii nagu praegu Krimmigi, mis on jätkuvalt
Ukraina osa. 17.–21. juunil 1940 moodustati okupeeritud Balti
riikides eestlaste, lätlaste ja leedulaste lahkel kaasabil
„rahvavalitsused”, hävitustöö korraldamiseks
moodustati repressiivorganite võrgustik. Aastatel 1940–1941
mõisteti Eestis surma vähemalt 300 inimest, 1941.
aasta juunist oktoobrini hukati 2199 inimest. Massimõrvad
Tartu vanglas (198), Kuressaares (90), Pirital, Iide külas
Saaremaal ja Viljandi vanglas. Nõukogude diplomaatia võit
oli täielik, „koostöö kahe rahva vahel”
jäi heleroosaks unistuseks.
Aastatel 1940–1941 arreteeriti, küüditati ja mõrvati
peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed, enamus
Riigikogu liikmeist, üheksa endist valitsusjuhti kümnest.
14. juunil 1941 küüditati Eestist Venemaale 10 205 inimest.
30. juulil 1940 küüditati koos perega Venemaale ka Konstantin
Päts. Johan Laidoner veelgi varem. Vaid üks aasta nõukogude
okupatsiooni tähendas meile
41 000 hukkunut, hukatut või mõrvatut, mis oli 4%
elanikkonna koguarvust. USA-s oleks see tähendanud üle
viie, Saksamaal üle kolme miljoni hukkunud inimese. Enesekaitseks
punase terrori vastu sündis metsavendlus ehk Suvesõda.
Kuidas suhtusid Baltikumis toimuvasse teised Euroopa suurriigid?
Winston Churchill: „NSV Liit pidi väevõimuga
ja pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne
kui neid rünnatakse. Ehki nende poliitika oli kalk, oli see
antud hetkel äärmiselt realistlik.” Saksamaa asus
seisukohale, et „Baltimaade sündmused puudutavad vaid
Venemaad ja Balti riike.”. Ülejäänud lääneriigid
vaatasid osavõtmatult pealt, kui Rahvasteliidu liikmed,
Balti riigid, kaotasid oma iseseisvuse. Kuue aasta tagune sõda
üksi jäetud Gruusias, idapiiritaguste Eesti alade loovutamiskatsed
Venemaale ja Krimmi okupeerimine tõendavad Lääneriikide
hoiakute kordumist tänapäeval.
Suuriigid
määrasid Eesti saatuse
22. juunil 1941 algas
Saksamaa ennetava löögiga Venemaa pihta endiste sõprade
vahel sõda. Venemaa eesmärgiks maailmarevolutsioon
ehk kogu maailma bolševiseerimine, Saksamaa taotluseks endiste
riigipiiride taastamine, Suur-Saksamaa loomine.
Okupeeritud rahvana haarati eestlased paratamatult suurriikidevahelisse
konflikti. Nad võitlesid nii Punaarmee kui ka Wehrmachti
ja Relva-SS-i koosseisus. Ligemale pool 35 000-st tööpataljonlasest
suri orjasurma, ülejäänud aitasid peale sõda
valitseda Eestit. Saksa armees nägid eestlased ainsat võimalust
ühiseks vastuseismiseks Eesti taasokupeerimisele, uutele
repressioonidele. 70 000 eesti meest lootis, et sobival hetkel
õnnestub taastada Eesti riiklik iseseisvus. Just tänu
nendele meestele jäi rinne Eestis püsima üheksaks
kuuks, kergendades soomlaste olukorda Jätkusõjas ning
võimaldades 72 000 eestlasel põgeneda välismaale.
Eestit kaitstes langes üle 20 000 mehe, kelle nimed ei ole
leidnud väärilist jäädvustamist heroilisel
lahingutandril, Sinimägedes, tänaseni.
Atlandi Hartale ja kangelaslikule võitlusele vaatamata
meid reedeti. Veel enne sõja lõppu (1943) määrasid
Stalin, Roosevelt ja Churchill Teheranis järjekordselt tulevase
maailma, kaasa arvatud Eesti, saatuse. USA ja Suurbritannia nõustusid
Stalini nõudega tunnustada NSV Liitu 1941. aasta piirides.
Stalin oli saavutanud Balti riikide, Poola ja osaliselt Rumeenia
(Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina) okupatsiooni ning sellele
eelnenud ja järgnenud repressioonide tunnustamise USA ja
Suurbritannia poolt! Jälk silmakirjalikkus! On ehk maailmas
midagi muutunud? Alles see oli (2010), kui presidendid Obama ja
Medvedev igatsesid Elbel taga sõjaaega, mil jagati maailma
mõjusfääre ning müüdi maha riike ja
rahvaid.
NSV Liidu
anastamispoliitika on tärganud uuele elule
Miks ma räägin
nii pikalt möödunud sõjast? Aga sellepärast,
et just II maailmasõda kujundas meie oleviku ja tuleviku,
et Lääne silme all nõukogude repressioonid jätkusid:
kodumaa kaitsel sõdinud mehed ja nende meeste perekonnad
kas lasti maha, pandi vangi (75 000 inimest) või küüditati
Venemaale. 25. märtsil 1949 viidi vägivaldselt Siberisse
20 702 inimest ehk 3% rahvastikust. Üle 63% küüditatutest
olid tapetud või arreteeritud sõjameeste perekonnaliikmed,
ülejäänud – rahva toitjad, talupojad. Paljud
nende seast jäid igaveseks Siberi mulda. Nende hulgas minu
vanaema, lihtne taluperenaine, Marie Kello. Muutus Eesti etniline
koosseis: 1944 – 95% eestlasi, 1989 – 61,5%. Sõjas
kaotanute kuriteod mõisteti Nürnbergis võitjate
poolt hukka, süüdlasi karistati. Võitjate, Venemaa
ja tema lääneliitlaste, kuritegude üle ei ole kohut
mõistetud tänase päevani.
Vastupidi – Venemaa jätkab II maailmasõjast osa
võtnud Punaarmee ja NKVD väeosade heroiseerimist,
lubades nende järglasi kasutada venelaste kaitseks terves
maailmas. Kas ka Saksamaal? USA-s? Hiinas? Kõiki, kes on
Venemaa kavatsuste vastu, nimetatakse fašistideks, natsionalistideks.
Krimm on okupeeritud, 100 000 Venemaa sõjaväelast
on valmis ründama Ukraina ülejäänud osa. Ajaloofaktid,
ka kõige viimased, on tõestuseks selle kohta, et
NSV Liidu anastamispoliitika on Vene Föderatsioonis tärganud
uuele elule. 15. märtsil 2014 kasutas Venemaa Krimmi referendumit
hukka mõistva resolutsioonikavandi hääletamisel
ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigust. Resolutsiooni
vastuvõtmist toetas 13 julgeolekunõukogu liiget
15-st, Hiina jäi erapooletuks. Kordumas on Rahvasteliidu
teovõimetus suhetes Kolmanda Reichiga enne II maailmasõda.
Ka seekord ei suuda ÜRO taltsutada 21. sajandi agressorit.
Ja kuidas suudakski, kui Venemaal on vetoõigus? Sõna
on NATO ja Hiina käes, kes koos oleksid võimelised
panema käe ette Venemaa imperialistlikele ambitsioonidele.
Esialgu sõjata.
20. sajandi genotsiidi läbi kaotas Eesti 17,5% rahvaarvust,
mis näiteks USA-le oleks tähendanud 22,4 ja Saksamaale
13,7 miljonit inimest. Üheksa kümnendiku ulatuses oli
selles süüdlaseks nõukogude võim, ühe
kümnendiku ulatuses saksa okupandid. Vaid meie endi hoolimatuse
tõttu ei kõla meie kallal toimepandud genotsiid
maailmas samaväärselt holokaustiga. Olgu kõigile
ühemõtteliselt selge: mobilisatsioonid ja küüditamised
olid ja on aegumatud inimsusvastased kuriteod. 1968. aastast kehtiva
ÜRO aegumatuskonventsiooni kohaselt on inimsusevastased ja
sõjakuriteod karistatavad alati, sõltumata nende
toimepanemise ajast. Eesti ratifitseeris selle konventsiooni 26.
septembril 1991, kuid mingeid tulemusi ei ole ratifitseerimine
siiani kaasa toonud!? See on Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse
tegemata töö. Meie esindajatel Riigikogus on kohustus
oma tegematajätmised, kaasa arvatud 10 aasta taguse represseeritute
seaduse täiendamine, heastada, aga mitte tegeleda vanaisade
kättevõidetud Tartu rahu tingimuste revideerimisega.
Ajaloolise, Tartu rahulepinguga kinnitatud, põhiseadusjärgse
piiri alandav hülgamine ning IRL-i ja Reformierakonna noorpoliitikute
lootused, et piirileping Eesti ja Venemaa vahel jahutab Venemaa
agressiivsust Eesti vastu, ei ole leidnud kinnitust, mida tõendavad
hiljutised Venemaa Lääne- ja Kesksõjaväeringkondade
relvajõudude suurõppused Balti riikide piiridel.
Jälle apelleerib Venemaa suhetes lääneriikidega,
ka NATO-ga, sõjalisele jõule, mida on aidanud kasvatada
seesama Lääs. Kas XII Riigikogu liikmed, kellel puudub
rahva mandaat Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimiseks, lähevad
vastuollu põhiseadusega ja rahva tahtega, näitab aeg.
Ärgu olgu Riigikogu järgmises koosseisus kohta parteidel,
kelle liikmed hääletavad piirilepingu ratifitseerimisel
lepingu ratifitseerimise poolt.
Ei saa olla
rahvusriiki põlisrahvata
Oleme ligemale 23 aastat
korraldanud oma elu nii nagu oskame. Osa elanikkonnast elab jõukamalt
kui kunagi varem, osa armetus viletsuses. Ülimat rõõmu
teeb siiski teadmine, et koos Poola, Läti ja Leeduga oleme
NATO liikmed. Me kõik loodame, et nüüd ei seisa
Balti rahvad kurjuse vastu enam üksinda, vaid koos maailma
võimsaima sõjalise organisatsiooni liikmesriikidega.
Lootkem ka, et meid ei reedeta enam mitte kunagi, ka oma riigimehed
mitte, et eesolev aeg annab Eestile soodsamad võimalused
rahvusvahelisest õigusest tulenevate võimaluste
kasutamiseks. Jätkuks vaid poliitikutel enam väärikust,
julgust, riigimehelikkust.
Jätkuks julgust ligemale poolel valimisõiguslikest
kodanikest, kes ei ole rahul negatiivsete suundumustega Eesti
elu korraldamisel. Ei saa olla rahvusriiki põlisrahvata.
Oleme rahu tingimustes kaotanud veerand miljonit inimest, ehk
16,67% rahva arvust! Järjekorras on kontrolljoonetagused
14 valda teisel pool Narva jõge ja Peipsi järve! Meie
rikkused on võõrkapitali käes. Kaovad arstid,
õpetajad, koolid, päästjad, külad, postkontorid,
jätkuvalt laguneb maaelu. Inimesed on jäetud oma muredega
üksinda. Ei saa leppida töötuse, tõrjutuse
ja vohava vaesusega, mille põhjuste likvideerimine on soovi
korral koalitsioonierakondadele jõukohane. Paljudel, väga
paljudel Eesti kodanikel, ei ole valikuvõimalust oma ja
riigi elu korraldamisel. Saeme oksa, millel istume. Kas Eesti
on vaba riik Põhiseaduse tähenduses? Kas Eestit juhivad
oma rahva ees täit vastutust kandvad inimesed? Kas rahvas
teab, mida kujunenud olukorras teha või millele –
peale kodumaalt lahkumise – loota? Meil kõigil tuleb
nendele ja paljudele teistele küsimustele leida ausad vastused
enne, kui anname oma hääle Euroopa Parlamendi ja Riigikogu
valimistel 2015.
Ning lõpetuseks. Igavikku on kadunud kaks represseeritute
põlv-
konda. Minu põlvkond on kolmas, viimane. Pöördun
kõikide kohalike omavalitsuste liitude ja Vabariigi Valitsuse
poole palvega jäädvustada igas Eestimaa kihelkonnas
sealt küüditatud ja vangi mõistetud Eesti kodanike
mälestus. Kui meie seda ei tee, ei tee seda mitte keegi.
Ärge jääge kõrvaltvaatajateks siis, kui
on vajalik teie otsustav sekkumine meid kõiki puudutavatesse
sündmustesse Eestis, EL-is, maailmas. Kadugu ükskõiksus!
Meie olemegi riigivõim!
|
|
|
