|
|
|
August Pulst, Linaraasijad, 1969. Foto EKM
|
Kunstnik August Pulst –
125
tekst: enno ootsing
(2006. aastal)
Vanavara
talletaja ja muuseumide looja August Pulst oli tegelikult kunstnik.
Oma mälestuskillud August Pulstist kui head impressionistlikku
maalikultuuri esindavast meistrist on 2006. aastal kirja pannud
graafik Enno Ootsing.
August
Pulst sündis Pärnumaal Tammiste vallas, Kiisa külas,
Nõmme suitsutares üle-eelmise sajandi 14. jaanuaril
1889. Tema intensiivne töö vanavara kogujana ja muuseumide
asutajana langeb eelmise sajandi esimesse poolde, avalikkusele
nähtavam ja olulisem osa kunstiloomingust aga sajandi teise
poolde. Olulisim eesti kultuurile on kindlasti tema muuseumitöö
ja Eesti vabaõhumuuseumi, Tori muuseumi ning muusikamuuseumi
asutamine. Ometi on hinnatav tema panus ka kunstivaramusse.
Kunstnikuks
rahvapärandi kogumise ja muuseumide asutamise kõrvalt
Kunstihariduse
omandas August Pulst Riia Kunstiakadeemias Vilhelms Purvtise ja
E. Tillbergsi juhendamisel aastatel 1911–1915. Samal ajal
õppisid Riia akadeemias ka Villem Ormisson ja Konstatin
Süvalo, mõlemad silmapaistvad impressionistlike tunnusjoontega
maalijad. Ka August Pulsti maalijakäekiri on valdavalt impressionistlik.
Riias omandas Pulst joonistusõpetaja kutse. Alanud maailmasõda
sundis aga eestlased Riiast lahkuma. Pulst suundus Tallinnasse
ja asus tööle dekoraatorina „Estoniasse” (1915–1917).
Võib arvata, et varasemad vanavara kogumise retked koos
Kristjan Rauaga ning rahvamuusika ja -kommete tundmaõppimine
andsid talle hea pagasi August Kitzbergi „Libahundi”
ja „Kauka jumala” lavakujunduse tegemiseks.
Pulsti esimesed maalid on dateeritud tema õpiajal Riias.
Ta viljeles eeskätt õlimaali ja alates 1920. aastatest
ka akvarelli. Ka esimesed näitustel esinemised langevad Riia
perioodi ning maalide aineski on Riiast: „Õhtu Riia
lähistel” (õli, 1913), „Riia majad”
(õli, 1914), „Riia hall päev” (õli,
1915), „Motiiv Riiast” (õli 1915).
Alates 1916. aastast oli August Pulst Eesti Rahva Muuseumi Tallinna
osakonna asutajaid ja organiseeris Põhja-Eestis vanavara
kogumist. Pärast Vabadussõda osales ta komisjonis,
mis võttis arvele mõisate kunstivarasid. Mahukaim
neist oli Liphartide kogu Raadi mõisas.
August Pulst oli Eesti Muuseumi Ühingu asutajaid ja hiljem
selle esimees. Kolmekümnendail aastail korraldas ta üle
Eesti rahvamuusikat ja -kombeid propageerivaid pidusid ning rahvamuusika
heliplaadistamist. Ta oli ka muusikamuuseumi asutajaid aastal
1931 ning hiljem teatri- ja muusikamuuseumi juhataja ja vanemteadur.
Kuid laiahaardelise muuseumitöö kõrval jätkus
ka kunstilooming. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu
liige oli ta selle alates selle algupäevadest aastal 1922
ning osales ka ühingu näitustel. Tema maalide aineks
olid maarahva tööd ja tegemised: „Kodupere ja kari
põllul” (õli, 1915), „Viisutegija”
(õli, 1915), „Künnipoiss” (õli, 1916).
Ka loodus ja linnavaated köitsid teda jätkuvalt: „Kadrioru
lossi aed kuuvalgel” (õli, 1925), „Sirel kodu
akna all” (õli, 1915), „Vaade Pirita jõelt”
(akvarell, 1923).
Kui pärast II maailmasõda asutati kunstnike liit,
kuulus ka August Pulst organisatsiooni. Aastatel 1950–1957
oli ta nimekirjast kustutatud nagu paljud teised, kes poliitilist
kiidulaulu kaasa ei laulnud.
|
A. Pulsti joonistus Hans Adamberg kodutalu, rasvakriit,
1961.
Foto: EKM
|
Kohtasin
kord üht härrasmeest
Mina tutvusin August
Pulstiga 1972. aastal, kui olin valitud kunstnike liidu vastutavaks
sekretäriks. Selle ametikoha täitja põhiliseks
vastutusalaks oli näitusetegevus.
Nii kohtasingi üht kevadnäitust paika pannes jässakat
vana härrasmeest (tollal küll „härrat”
ei pruugitud) August Pulsti, kes tuli vaatama oma piltide saatust
pärast žürii tööd. Pulst elas Meriväljal,
ja kui ta sealt juba korra oli kesklinna tulnud, käis ta
kõik huvipakkuvad paigad läbi, puhus juttu ja pakkus
tihti oma aia vilju. Jutulõng hargnes tal hästi, ju
tagas selle omaaegne kogumistöö kogemus. Tingimata külastas
Pulst ka kunstnike liidu kantseleid ning astus tihti läbi
ka kunstihoone õuel asuvast graafika eksperimentaalateljeest,
päris kõigi käekäigu järele ja andis
soovitusi, kui keegi oma tervisehädasid kurtis. Tema nõu
tasus tõsiselt võtta. Selle garandiks oli vanameistri
vitaalne olemus ja lõkendav tervis.
Oma maaliloomingust pakkus Pulst sellal näitustele akvarelle.
Need olid enamasti Tallinna vaated inimestega tänaval, maalitud
diskreetses sini-punases koloriidis. Figuurid olid tal jässakad,
nagu ta isegi. Personaalväljapanekud olid Pulstil olnud 1964.
Aastal kunstihoones ja 1973. aastal Pärnus.
Neil aegadel oli kombeks korraldada ka juubelini jõudnud
kunstnike loomingu ülevaatenäitusi. Kui juubilare sattus
ühe aasta sisse mitu, korraldati kunstihoones grupinäitus.
1974. aastal olid ümmargused tähtpäevad August
Pulstil – 85, Valerian Loigul – 70, Ilmar Linnatil –
60, Linda Rosinal – 70 ja Henn Roodel – 50. Kunstihoone
viimase aastanäitusena võeti plaani eelmainitute grupinäitus.
Sellega seoses ilmus vanahärra Pulst ühel päeval
kunstnike liitu ja kutsus mind Meriväljale oma loomingut
vaatama.
|
August Pulst abikaasaga juubelinäituse avamisel, vasakul
Enno Ootsing.
|
Impressionistliku
maalikultuuri võludes
Pulsti pere elas kenas
eramus, kus pisikeses ateljees me töid vaatasimegi.
Selgus, et meister oli otsustanud kunstihoone näitusel eksponeerida
oma õlimaale, mida ta ammu polnud näidanud. Minule
meeldisid need pildid kohe. Neis oli head impressionistlikku maalikultuuri,
vahetut elamust ja intiimsust. Formaadilt olid tööd
väikesed, eriti võrdluses tolle aja muu maaliloominguga,
mil enamiku taieste formaadid määrati kunstihoone eksponeerimispindasid
arvestades.
Tööde hulgas oli loodusvaateid: „Merivälja
meri sügisel” (õli, 1950), „Raba põleb”
(õli, 1950), „Kased talvel” (õli, 1960),
„Pärnu jõgi” (õli, 1961). Aga ka
meeleolukaid lillemaale: „Lilled laual” (õli,
1960), „Sügislilled vaasis” (õli, 1961),
„Magunad” (õli, 1968). Eriti võluvad olid
aga vanarahva töid-tegemisi kujutavad kompositsioonid: „Linaraasijad”
(õli, 1969), „Käärija” (õli,
1969), „Ruhnu naised rukkipõllul” (õli,
1970). Ruhnu motiive oli veel teisigi, niisamuti arhailisi paiku
mujalt Eestimaalt. Nendes kompositsioonides oli impressionistlik
käsitluslaad asendunud kargema ja asjalikumaga, kuid värvid
püsisid endiselt erksad.
Tööväe poosid kompositsioonides olid liigutavalt
kohmakad, kuid selgelt oli tajutav, et meister tundis kujutatud
töö olemust. Ruhnu naised veavad enda järel rehasid,
riisudes kokkupandud rukkihakkide vahelt sinna pudenenud viimaseid
viljapäid. Tõsine ja pühalik toiming. Kuid Pulstil
oli ka humoristlikke kompositsioone: „Hiie Liisu hüppab
hauda” (õli, 1972), „Revolutsioon Tallinnas 1917”
(I ja II, õli, 1974). Viimaseid saab küll täna
humoristlikeks liigitada, Tookord olid nad mõeldud muidugi
ideoloogiliselt õige aktsendi andmiseks, aga ka siis mõjusid
pigem lustakalt. Veel oli tal arvukalt muistendiainelisi töid
Tori põrgust. Need tundusid mulle aga liiga grotesksed
ja kunstiliselt kahvatumad ning meister nõustus neid mitte
eksponeerima.
August Pulstilt on säilinud hulgaliselt pliiatsi- või
rasvakriidiga joonistusplokilehele tehtud looduspilte. Meeleolust
ajendatuna võis ilmuda joonise teisele küljele ka
luuletus. Luuletusi jätkus tal mitme kogu tarvis, mida aga
puna-toimetajad omal ajal mittesobiva ideoloogia tõttu
kõrvale tõrjusid.
|
Akvarell Sügismotiiv Kadriorus 1966.
Foto: EKM
|
August Pulst tegi ka veinist
kunstiteose
Kui olime tööde vaatamisega
ühele poole saanud, kutsus Pulst mind oma koduveine degusteerima.
Siirdusime keldrisse, kus seisid suured korvpudelid, sildid peal:
1955, 1958. Kui olin maininud, et 1958 alustasin mina oma kunstiõpinguid,
korkis meister selle pudeli lahti ja valas kaasavõetud
karahvini täis. Siis siirdusime üles. Kui pokaalid olid
täis valatud, ütles vanameister, et kõigepealt
tuleb veini nuusutada, siis vaadata vastu valgust tema värvi
ja seejärel maitsta. Veini värv oli punakaskuldne, maitse
oivaline. August Pulsti veine sain ka hiljem mitmel puhul maitsta.
August oli osavõtlik inimene.
Alati oli ta oma kolleege ka viimsel teekonnal saatmas. Mällu
on jäänud pilt temast matuserongis väärikalt
sammumas, tohutult pikk, ilmselt omakasvatatud gladioolivars nagu
vikat üle õla. August Pulst lahkus ise 1977. aastal.
Tema peielauas degusteerisid kolleegid viimast korda tema veine.
Riikliku tunnustusena kandis August Pulst ka teenelise kultuuritegelase
aunime. Teeneid oli tal aga mitme nimetuse jagu.
Lõpetuseks võib ütelda, et August Pulst oli
mees nagu orkester, kes oma mitmekülgse tegevusega jättis
eesti kultuuri jälje, mis püsib ka täna.
Lühendanud ja täiendanud
KE.
|
|
|
