Kultuur ja Elu 1/2014

Kultuur ja Elu 4/2013

Turu tn 11. Ainuke märk keskaegsest kodaniku­majast Narvas: osana uuema maja otsaseinast oli säilinud gootilik viil.

Kuidas Narva hävitamine lavastati sakslaste arvele

Tekst: Jüri Tõnisson
arhiivifotod

Narva vallutanud Punaarmee pidi maailmale teatama: Fašistlikud röövvallutajad on hävitanud Euroopa kultuuri mälestusmärgid – Narva vanalinna ning Hermanni ja Ivangorodi linnused. Kogu elanikkond on hukkunud, kõik elamud on maha põletatud.

Narva rinne 1944. aasta talvel. Järjekordne üldpealetung Jaanilinna sillapeale algas 8. märtsil. Selle eesmärgiks oli tugialalt lähtuva ohu likvideerimine jõe ülem- ja alamjooksul tegutsevate Punaväe üksuste tagalale. Nimetatud üksused valmistusid linna ümberhaardega vallutama. Frontaalse rünnakuga üle hästi kindlustatud Jaanilinna sillapea polnud Narva vallutamine reaalne.
Pealetungiga kaasnesid terrorirünnakud nii Soome kui ka Eesti linnadele, millega meid käsitleti vaenuliku sõdiva riigina, mitte operatiivplaanide järgi kahe nädala jooksul vabastada kästud liiduvabariigina.
Narvale 6. ja 7. märtsil 1944 sooritatud õhurünnakud olid ebaproportsionaalselt jõulised, kuid samas sihtmärki valivad – Kreenholmi vabrikuid ei pommitatud, vanalinna aga langesid tonnised pommid; rünnakud sooritati madallennult. Tulekuma põleva linna kohal oli nähtav 50 kilomeetri ulatuses.
Järgmisel päeval avastati, et midagi väga olulist oli jäänud tabamata ja üksikud lennukid sooritasid 9. märtsil Hermanni linnust pommitades „järelnoppimist”. Et see ikkagi vajalikku tulemust ei andnud, tulistati linnust kevadel kahe kuu vältel kaugelaskekahurist kuni torni varisemiseni juunis.

Narva ja Tallinna puhul eesmärk erinev

Kui võrrelda Narva pommitamist paari päeva pärast järgnenud rünnakuga Tallinnale, siis oli neil erinev eesmärk: Tallinna pommitamine oli puhtakujuline terrorirünnak elanikkonna mõjutamiseks, Narvas aga tsiviilelanikke ei olnud ja siin sai eesmärgiks olla vaid linna hoonestuse hävitamine alates vanalinnast. Kuid mis mõttega, mida taheti sellega saavutada?!
Vihje annab juba erinev teavitamine rünnakutest: Tallinna puhul kuulutas Sovinformbüroo, et rünnati poolt tosinat sõjalise tähtsusega objekti, mida tegelikult ei pommitatud. See olnuks ka mõttetu, sest linn pidi lähemate nädalate või kuude jooksul langema. Narva puhul, kus resultaat oli suurepärane – hävis ju kogu linn, teatati ainult raudteesõlme pommitamisest, mis juba kuu aega ei olnud tegutsenud. Selle asemel võinuks ju kuulutada, et vastase kaitserajatistele linnas anti purustav löök, või midagi sarnast.
Rünnaku sihtmärgi ja saavutatud tulemuse mahavaikimine ei olnud juhuslik. Sovinformbüroo teadaanded ei lähtunud mitte rindejuhtkonnalt, vaid ülemjuhataja peakorterist ning olid hoolikalt läbi mõeldud. Ilmselt olid 6. ja 7. märtsi õhurünnakud Narvale juba kaugelt ette salastatud. Salastamise eesmärk pidi seisnema selles, et oli otsustatud korraldada suurejooneline ideoloogiline diversioon „vaenlase alatuse” paljastamiseks – s.o korrata 1941. aastal edukalt korraldatud „Kiievi pretsedenti”*.
Linna vallutanud Punaarmee pidi maailmale teatama: Fašistlikud röövvallutajad on hävitanud Euroopa kultuuri mälestusmärgid – Narva vanalinna ning Hermanni ja Ivangorodi linnused. Kogu elanikkond on hukkunud, kõik elamud on maha põletatud. Pärast linna vallutamist oleks kohale kutsutud Lääne ajakirjanikud, et need oma silmaga võinuksid totaalses hävituses veenduda. Lääneliitlastele oleks pilt sügavat muljet avaldanud.
Kui Stalinil polnud kahju Kiievi Petšerska Lavrast kui slaavi kultuuri ülihinnalisest mälestisest, siis euroopaliku kultuuripärandi terviklik näide Narva vanalinna näol ainult selleks kõlbaski, et see hävitada ja hävitamine Saksa poole arvele kirjutada.

Narva hävitamise idee

Narva totaalse hävitamise idee pidi tekkima hiljemalt siis, kui ees seisis sisenemine territooriumile, mis enne sõda oli olnud veel Nõukogude Venemaa poolt tunnustatud iseseisev Eesti Vabariik. Teherani konverentsil oli Balti riikide annekteerimist küll juba „vaikimisi” tunnustatud, kuid juriidilist tunnustamist tuli alles taotleda. Sedagi pidi erioperatsioon kaudselt toetama, ja lääneliitlased võinuksid ennast seejuures õigustada: „Sitta kah sellest sakslaste poolt maatasa tehtud Eestist!”
Narva hävitamise idee juurdumisele aitas kaasa teadmine, et kogu linna elanikkond oli juba jaanuaris ja veebruaris evakueeritud, mis tähendas kohapealsete tunnistajate puudumist! Lisaks Saksa poole paaniline käitumine: Leningradi alt pagenud Wehrmacht polnud kindel, et tal õnnestub Jaanilinna sillapead enda käes hoida, seepärast püüti veebruari algul Ivangorodi linnuse läänemüür õhkimisega jõkke kukutada, et avada vaade linnuse õue. Müüri taha jõudnud vastane võinuks raskeist miinipildujaist Narvat tulistada lausa nina alt. Kuigi laengud olid kolmetonnised, õnnestus Ivangorodi müüri lõhkumine vaid osaliselt, kuid pretsedent oli loodud – Vene impeeriumi tähtis ajaloomälestis oli tõsiselt kahjustatud.
Märtsi pealetungiga linna hõivamine ei õnnestunud ja Wehrmacht oli sunnitud „rindejoone lühendamise” põhjendusega linna maha jätma alles juulis. Punaarmee erioperatsiooni ideoloogilise diversiooniga vastase kahjustamiseks tuli aga jätkata võiduka lõpuni.
Juhtnööri andis jällegi Sovinformbüroo teadaanne 27. juulil 1944 Narva linna vabastamisest, milles väideti, et hävitatud linnast leiti elusana vaid kaks inimest. Sellest ametlikust teatest pidid kõik, alates kohalikust võimust kuni ministrini teadmiseks võtma, et linna kogu sõjaeelne elanikkond (22 437 elanikku) on tapetud. Kuigi kohalik võim ega minister ei saanud seda arvu kuidagi esitada tapetud elanikkonna arvuna, see olnuks liiga absurdne, tuli edaspidi ikkagi arvust kramplikult kinni pidada ja näidata seda kas laagris surnud või hukatud sõjavangide või juutidest vangide kohta käivana. Kõik see nähtub koostatud aktidest ja ametiisikute avaldustest.

Rootsi toomkiriku varemed.

Valetunnistused sakslastelt

Vahetult linna hõivamise järel pidi SMERŠ Saksa sõjavangidelt valetunnistusi võtma. Üks kättesattunud 48. rügemendi õhkimiskomando autojuhist sõjavang Michael Wernich „tunnistabki” 27. juulil 1944: „24. juulil kell 12 sõitsime [õhkimiseks] 24-tonnise silla juurde /---/. Seejärel sõitsime Puusilla juurde, kus algul lasksime õhku Ivangorodi kindluse. Ka kirik ja raekoda põlesid. Õhtul lasksime õhku mõlemad kirikud, Hermanni torni ja maa-aluse. Lõpuks süütasime põlema suure kinohoone, kus varem asus meie väeosa.” Suure kinohoone all võidi mõelda börsihoonet, mis oli juba 6. ja 7. märtsi rünnakutes põlenud ja osaliselt varisenud.
Ülekuulajal oli ilmselt ülesanne muretseda sõjavangidelt „tunnistus” kogu vanalinna, eriti mõlema linnuse, kõikide kirikute, sildade ja isegi rootsiaegsete kindlustuste õhkulaskmise kohta. Ülekuulaja oli bastionide õhkimise (st „maa-aluse”) osas üle pingutanud, kuid tunnistus läks korrigeerimata kujul „ajalukku”. Edasi pidi Glavlit hoolitsema selle eest, et operatsiooni salastatus jääks igavesti püsima. See püsiski raudselt, kuid ainult punaimpeeriumi lõpuni.
Isegi ametkondlikuks kasutamiseks määratud dokumentide koostajaid oli ilmselt eelnevalt hoiatatud märtsipommitamist mainimast. Nii näiteks on 1945. aasta asjatundjate komisjoni koostatud muinuskaitseliste hoonete purustuste hindamise aktides vaid ühe hoone hävimise põhjusena ebamääraselt märgitud „sõjategevust märtsis”.
1945. aastal on Narva linna varemeid süstemaatiliselt pildistatud ja fotodest koostatud album kolmekeelsete allkirjadega, mis väidetavalt oli määratud Nürnbergi sõjaroimarite protsessile süüdistusmaterjalina esitamiseks.
Linnamuuseumi direktori J. Krivošejevi ja sõjaveteran N. Kostini veel 1983. aastal ilmutatud mälestusraamatus „Bitva za Narvu” on lennu­väe tegevusele Narva rindelõigus pühendatud terve peatükk – milles pole sõnagi sõdivate poolte lennuväe tegevusest 6. ja 7. märtsil 1944!
EKP Partei Ajaloo Instituudi üllitises „Eesti rahvas Suures Isamaasõjas II” (1977) tsiteeritud Eesti korpuse sõjameeste „mälestustes” kirjeldatakse Narva mahapõletamist sakslaste poolt juba 2. märtsil 1944.
Ka aineliste kahjustuste loetelule on linna täitevkomitee esimehe, parteikomitee sekretäri, haridusosakonna juhataja ja NKGB linnaosakonna ülema poolt 5. oktoobril 1944. aastal allakirjutatud aktis pühendatud paar lehekülge. Linna purustuste ulatusest on aktis antud objektiivne hinnang, kuid kõik on eranditult pandud Saksa poole arvele: „Narvas võimutsemise aja jooksul on saksa fašistlikud röövvallutajad linna süstemaatiliselt põletanud, purustanud ja röövinud. Sakslastest 20. sajandi vandaalide hävitustöö tulemusena pühiti iidne Narva linn täielikult maapinnalt. Linna 3350 hoonest on säilinud vaid 11 taastamiskõlblikku. Öelduga pidanuks kõik juba selge olema, sest linn oli ju „maapinnalt pühitud”, kuid edasi järgneb terve lehekülg üksikasjalikku loetelu hävitatud linnustest, vabrikutest, elektrijaamadest, keskkoolidest, haiglatest, raamatukogudest, muuseumitest, tööstuskoolidest, limonaaditehastest, klubidest, kinodest, lasteaedadest, polikliinikutest, rahvamajadest, vendispanserist, teatrist, pumbamajadest, tellisetehastest, raudteesõlmest, lastesõimedest, 130 väikeettevõttest ...

Vaade Raeplatsilt: vana apteek ja hotell Du Nord.

Ja lõpuks on paari lausega kirjeldatud, kuidas siis linn tegelikult „maapealt pühiti”:
„Alates veebruarist hakkasid saksa värdjad (izvergi) süstemaatiliselt linna purustama, korraldades iga päev 8–19 jõulist lõhkamist. Viimased kolm päeva enne taganemist põletasid fašistlikud süütajate erikomandod maha kõik puithooned ja lasksid õhku veel säilinud kivimajad.”
Seda kõike sooritanud Wehrmacht ise linnas viibides!?
Ja kõik see kandis vilja: Eesti taasiseseisvumise aastail reageerisid Narva sõjaveteranid raevukate protestidega, kui ajakirjanduses ilmusid artiklid, milles oli esmakordselt mainitud Narva hävitavat pommitamist punalennuväe poolt 6. ja 7. märtsil 1944.
1930. aastate lõpuks oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus hirmu ja harjutamise abil täiuseni juurutatud „ametliku vale kultus”, mis tähendas „Suure venna” kõige absurdsemate väidete tingimusteta uskumist.

Narva hävitamise teine vaatus

Eelkirjeldatu oli ajaloolise Narva linna hävitamise esimene vaatus. Teine vaatus, mis seisnes otsuses igasugused jäljedki vanalinnast kaotada, algas riigipöördega ENSV tasemel, mis on ajaloos tuntud EK(b)P 1950. aasta VIII, nn märtsipleenumi nime all. Pöördega kukutati juunikommunistid ja vanglakommunistid ning kodanlike natsionalistide mahitaja Nikolai Karotamm. Võimule pandi Ivan Käbin Venemaalt toodud meeskonnaga, kelle hulgas oli ka arhitekte. Viimased nõudsid Narva „rüütliarhitektuurile” lõpu tegemist.
Selle pleenumi ühe järelmina vormistas ENSV Plaanikomitee 24. aprillil 1950 otsuse nr 7, mis kohustas Narva linnavõimu vanalinna varemed lammutama ning saadud materjali teedeehituseks kasutama.
Eelnenud viis aastat olid „kodnatsid” teinud pingelist kavandamistööd vanalinna ehitusliku kultuuripärandi restaureerimiseks. Veel 1947. aastal olid vanalinna 31 hoone varemed võetud muinsuskaitse alla ...

*„Kiievi pretsedent” – slaavi kultuuri suurepärase mälestise – Kiievi Petšerska Lavra õhkulaskmine 1941. aastal kloostri keldrisse peidetud lõhkelaenguga. Laeng süüdati Moskvast võimsa raadiosignaali abil paar nädalat pärast linna vallutamist Wehrmachti poolt.