|
Rünnakrühmade ajalugu
Ärganud rahvuse teravik
Tekst: Jüri
Kotšinev
Fotod: bundesarchive bild, wikipedia.org
Aasta oli 1919, kui tulevane
Drittes Reich’i juht Adolf Hitler astus Münchenis Saksamaa
Tööpartei (Deutsche Arbeiterpartei, DAP) ridadesse.
Kahe aasta möödudes – 1921. aasta 29. juulil –
sai Hitlerist Anton Drexleri asemel partei esimees. Ta lisas selle
nimele „Rahvussotsialistlik” ning sündinud oli
Saksamaa Rahvussotsialistlik Tööpartei (National-Sozialistische
Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP).
Nagu ka teistel tolleaegsetel
parteidel ja poliitilistel rühmitustel oli NSDAP-il
vaja moodustada tugevaid võitlejaid koondavaid kaitsesalkasid.
Vaja oli tagada kord üritustel ning tõkestada konkureerivate
poliitiliste jõudude provokatsioone ja rünnakuid.
1921. aasta augustis võttis rahvussotsialistide kaitsesalgad
enda juhtimise alla endine Saksamaa õhuvägede leitnant
Hans Ulrich Klinzsch. Kaitsesalklased kandsid nime „kaitse
ja propaganda rühmad”. Kuu aega hiljem nimetati nad
ümber „rünnakrühmadeks” (Sturmabteilungen
SA). Esimesed lahinguristsed said rünnakrühmlased 1921.
aasta novembris, kui kommunistid üritasid segada rahvussotsialistide
korraldatud miitingut Hofbräuhaus’i õllesaalis
Münchenis. Vaatamata arvulisele vähemusele suutsid kindlameelsed
rünnakrühmlased anda hävitava löögi kommunistlikele
löömameestele. Juba järgmisel, 1922. aastal moodustati
NSDAP-i juurde noortesektsioon (Jugendbund). Sinna kuulusid
14–18-aastased noored.
Vanemasse gruppi (Jungsturm Adolf Hitler) kuulusid 16–18-aastased
noored. Sellest sai SA noorte allüksus ning see oli hilisema
Hitlerjugend’i eelkäija. Olgu siinkohal öeldud,
et Hitlerjugend kinnitati ametlikult omaette noorteorganisatsioonina
4. juulil 1926. aastal Weimaris. Jungsturm jäi noorteorganisatsioonina
SA alluvusse kuni 1932. aasta maikuuni.
|
|
Hitleri nimi
kogub tuntust
Niisiis oli SA sünnikohaks
üks Lõuna-Saksamaa tähtsamaid keskusi –
München. Poliitiline võitlus teravnes ning NSDAP
arenes ja kasvas. SA jaoks jõudis kätte aeg
sooritada esimene aktsioon väljaspool kodulinna. See leidis
aset 14. oktoobril 1923. aastal, kui Saksamaa päeva tähistamise
käigus toimus Baierimaa linnas Coburgis suurem kokkupõrge
kommunistidega. Coburgi tänavalahingud said tänu ajakirjandusele
tuntuks üle terve Saksamaa ning SA võit Coburgi kommunistide
üle (kommunistid suruti tänavalahingute tulemusel linnast
välja) tegi Adolf Hitleri nime tuntuks kogu riigis.
NSDAP-i esimene kongress toimus 28. jaanuaril 1923. aastal.
Selle käigus viidi läbi ka SA esimene suur paraad:
6000 rünnakrühmlast marssis paraadsammul läbi oma
juhi Adolf Hitleri eest, kes andis SA üksustele üle
uue lipu (Standarten). Lipu said vastmoodustatud SA üksused
– München, München II, Nürnberg ning
Landshut. Oma ründelipu (Sturmfahne) sai ka esimene
SA üksus, mis oli moodustatud väljaspool Baierimaad
– Zwickau rünnakrühm. 1. märtsil 1923
hakati rünnakrühmadest moodustama esimest SA rügementi
nime all SA „München”. Samal kuul asus SA-d
juhtima Hans Ulrich Klinzschi asemel Hermann Goering – I
maailmasõja kangelaslendur.
SA tegelikuks juhiks ja liidriks oli aga endise Saksa Keisririigi
ohvitser, SA staabiülem Ernst Röhm, kellel õnnestus
saada tollaselt Saksamaa väejuhatuselt relvi. Relvastatud
üksused hakkasid kandma kaitseüksuste (Wehrverbände)
nime. 1923. aasta septembris õnnestus Hitleril luua Sõjaliit
(Kampfbund) kuhu kuulus 70 000 meest. Liidu tuumiku moodustasid
SA ning endise Vabakorpuse (Freikorps) mehed ja nende organisatsioon
Bund Oberland. Nendega liitus Impeeriumi Sõjalipu (Reichskriegflagge)
Liit. 9. novembril 1923. aastal ilmus Hitler Sõjaliidu
eesotsas Müncheni tänavatele, sihiga haarata võim
kogu Baierimaal. Politsei surus selle katse otsustavalt maha.
16 Sõjaliitu kuulunud meest langes ning haavatuid oli palju.
Hitler arreteeriti. Haavatud Goering põgenes Austriasse.
Kohus mõistis Hitlerile viis aastat vanglat, kuid ta vabanes
1924. aasta detsembris amnestiaga. Röhm pääses
valju noomitusega, kuna tal oli kõrgema sõjaväejuhatuse
hulgas häid tuttavaid. Ajaloolased on neid dramaatilisi sündmusi
nimetanud Õlleputšiks.
SA
võrgustiku laienemine
SA ei lakanud
olemast. Peale „Augustiputši” hakkas SA
liikmeskond hoopis kasvama ja selle võrgustik laienes üle
kogu Saksamaa. Münchenist lahkunud mehed hakkasid poolillegaalselt
looma allüksusi üle terve riigi. SA asemel hakati
kasutama uut nime (Frontbann). Saanud poliitilise õppetunni,
otsustas Adolf Hitler, et tegutseb edaspidi ainult seadusega ettenähtud
raamistikus.
Kehtivat võimu toetas jõuliselt tollane Saksamaa
armee. 1925. aasta veebruaris lubati SA-l jälle avalikult
tegutseda. Hitler keelas neil aga relvade ning vormiriietuse kandmise,
et vältida „eraarmee loomise” süüdistuse
saamist. Uutes poliitilistes tingimustes seisis SA ees
uus ülesanne – puhastada NSDAP-ile tee poliitilistest
vastastest. Ees ootasid valimised. Ernst Röhm arvas, et SA
peab olema tulevase rahvaarmee tuumikuks. Saksamaa valmistus taasmilitariseerimiseks.
Vastuolud Hitleriga selles küsimuses viisid nii kaugele,
et Ernst Röhm lahkus 1925. aasta aprillis parteist ning emigreerus
1928. aastal Boliiviasse. Seal hakkas Röhm sõjaväeinstruktoriks.
Kuni 1926. aasta novembrini ei määratud SA-le
uut juhti. Regionaalsed üksused allusid kohalikele parteijuhtidele
Gauleiter`itele. 1. novembril 1926. aastal määras
Hitler SA staabiülemaks Pfeffer von Salomoni –
tuntud Vabakorpuse komandöri. Salomon restruktureeris SA
üksusi ning andis neile sõjaväestatud kuju. Loodi
väiksemad allüksused: grupid (Gruppen), jaod (Trupps),
kompaniid (Stürme), rügemendid (Standarten), brigaadid
(Brigaden) ning diviisid (Gaustürme). 1927. aasta augustiks
kuulus SA isikkoosseisu 30 000 meest. 1929. aastaks
oli see arv kahekordistunud. SA juurde loodi motoriseeritud
üksused (Motor SA), mis tagas suure mobiilsuse.
Arengukava olid Salomonil põhimõtteliselt sama,
mis lahkunud Röhmil. 1930. aasta augustis saatis Hitler Röhmile
telegrammi palvega naasta Saksamaale ning võtta vastu SA
staabi juhtimine. Röhm saabus kodumaale jõulude paiku
ning võttis staabiülema ameti vastu 1931. aasta 5.
jaanuaril. 1930. aasta augustis, peale Pfeffer von Salomoni errusaatmist,
kuulutas Hitler ennast SA ülemjuhatajaks (Oberste
SA Führer). Röhm reorganiseeris SA struktuuri.
Grupp (Gruppen) asendati jaoga (Scharen), moodustati pataljonid
(Sturmbann) ning endiste Gaustürme`de asemel loodi
brigaadid (Untergruppe) ja diviisid (Gruppen). Suurimad allüksused
ei allunud enam kohalikule parteijuhtidele, vaid Röhmile
isiklikult.
Hitler valitakse
riigikantslerik
1931. aasta 17.–18.
oktoobrini viidi Braunschweigi linnades läbi õppemobilisatsioon.
Sellest võttis osa 104 000 meest. Rünnakrühmlased
kandsid jälle oma univorme. Weimari Vabariigi juhid muutusid
seda jõudu nähes ärevaks ning sama aasta detsembris
keelas Weimari Vabariigi valitsus kõikide parteiliste univormide
kandmise riigis. See keeld kehtis 1932. aasta juunini. Kõik
SA mehed kandsid „keeluajal” sarnaseid riideid:
valget särki ja musta lipsu.
1932. aasta juunis alustas Röhm suuremate allüksuste
(Obergruppen) formeerimist. SA valitses olukorda linnatänavatel
täielikult ja nurjas poliitiliste oponentide üritusi
ning miitinguid. 1933. aasta jaanuaris sai Adolf Hitlerist valimiste
tulemusel Saksamaa riigikantsler.
Veebruarikuus aset leidnud Riigipäevahoone süütamises
langes kahtlus kommunistidele. See võimaldas kantsleril
läbi viia teatud seadusemuudatusi. Valitsus sai kehtestada
riigis diktatuuri. Goering oli sel ajal Preisimaa siseminister
ning seda ametikohta kasutades andis ta oma käskkirjaga SA-le
abipolitsei volitused. 1933. aasta septembrikuus toimunud parteipäevadel
Nürnbergis osales SA paraadil 120 000 meest.
Ernst Röhmist sai uue valitsuse portfellita minister. Röhmi
vastuolud Hitleriga kogusid aga pöördeid. Röhm
ei olnud Hitleriga nõus SA tulevikku ja staatust
puudutavates küsimustes. Röhm tahtis muuta SA
Saksamaa armeeks. Hitler pidas SA-d parteiliseks jõustruktuuriks.
SA peamine ülesanne – poliitilise opositsiooni
mahasurumine – oli edukalt lõpule jõudnud.
|
SA staabiülem Ernst Röhm.
Foto: Bundesarchive bild
|
Arvete klaarimine
võimuladvikus
Hitler mõistis,
et tulevaste sõdade tarvis vajab Saksamaa tõeliselt
professionaalset sõjaväge. Röhm kritiseeris samal
ajal Hitlerit avalikult oma esinemistes ja kõnedes. Konflikt
oli paisunud lepitamatuks vastuoluks. 1934. aasta kevadel sai
Hitler teada, et Röhm on salaja relvastanud SA staabi
kaitseüksuse kuulipildujatega. Kuna Röhm kehtivaid seadusi
juba avalikult ignoreeris, oli Hitleril vaja otsustavalt tegutseda.
Juunikuus said liikmed käsu minna kuuks ajaks puhkusele ning
Hitler hävitas juhatuse ja staabi.
Operatsiooni viisid läbi SS-üksused ning paarkümmend
SA kõrgemat juhti hukati kohe. Hukatute nimekirja
koostasid Hitler ja Goering. Ernst Röhm toimetati vanglasse,
kus talle tehti ettepanek sooritada enesetapp. Röhm keeldus
ning SS-valvemeeskond tulistas ta surnuks.
Röhmi asemel määras Hitler staabiülemaks (Obergruppenführer)
Viktor Lutze. SS-üksused olid senimaani kuulunud SA
ülemjuhatuse alluvusse. 20. juulil 1934 sai SS uue staatuse
ja allus sellest ajast NSDAP-ile iseseisva struktuurina.
SA motoriseeritud üksused said samuti iseseisva staatuse
ning lennuüksused (Flieger SA) ühendati Saksamaa Õhuspordi
Assotsiatsiooniga. Välijäägrikorpus (Feldjägerkorps
SA) liideti Preisimaa politseiüksustega. Vaatamata nendele
sündmustele jätkus SA liikmeskonna kasv. 1935.
aastal moodustati SA koosseisus 36 uut rügementi.
Liikmete põhitegevuseks oli sportimine ja sõjaline
ettevalmistus. Nad harjutasid granaadiheitmist, kuid ei unustanud
ka propagandistlikku tegevust. Propageeriti rahvussotsialistlikku
ideoloogiat. Tähtsündmuseks aastakalendris olid loomulikult
NSDAP-i parteipäevade üritused Nürnbergis.
Teise maailmasõja alguses, 1939. aastal, moodustati SA
üksustest sõjaväelised komandod (Wehrmannschaften).
Viktor Lutze hukkus 1943. aasta maikuus ning tema asemel sai uueks
staabiülemaks Wilhelm Schepmann.
1944. aastal moodustati patriootiline omakaitseorganisatsioon
Volksturm. Schepmannist sai selle organisatsiooni laskeinstruktorite
ülem ning SA endine juht Franz von Pfeffer määrati
Volksturmi brigaadikomandöriks.
Struktuur
SA ülesehitus
võitlusüksustena oli väiksemalt suuremale liikudes
järgmine: jaod (Scharen): 8–16 meest, rühmad (Trupps):
3–4 jagu, kompaniid (Stürme): 3–4 rühma, pataljonid
(Sturmbahne): 3–5 kompaniid, rügemendid (Standarten):
3–5 pataljoni, brigaadid (Untergruppen): 3–9 rügementi,
diviisid (Gruppen): mitu rügementi, korpused (Obergruppen):
mitu diviisi, SA kõrgem juhatus (Oberste SA Führung)
Algselt oli SA-s kümme korpust, mis kandsid tähistena
rooma numbreid I kuni X. Peale nende likvideerimist oli SA
suurimaks piirkondliku alluvusega üksuseks diviis. 1933.
aastaks koosnes SA 21. diviisist. Lisaks sellele oli üks
diviis Austrias. Sõja alguseks oli diviise juba 25 ning
peale uute territooriumite liitmist Saksamaaga kasvas diviiside
arv 29-le.
SA juhatuse moodustasid juhtimisvalitsus, kaadrivalitsus,
ettevalmistusvalitsus, sanitaarvalitsus, administratiivvalitsus,
sõjalis-sportlik (Wehrsport) valitsus ja ratsutamisvalitsus.
Eraldi olid juhatuse alluvuses spetsiaalsed koolid, mis tegelesid
kaadri koolitamisega.
Liikmete
auastmed
Reakoosseis: sõdur
(Sturmmann), vanemsõdur (Obersturmmann), jefreitor (Rottenführer),
allohvitser (Scharführer), , veltveebel (Truppführer),
vanemveltveebel (Obertruppführer),vanemstaabiveltveebel (Hauptruppführer).
Ohvitseride koosseis: leitnant (Sturmführer), vanemleitnant
(Obersturmführer), kapten (Sturmhauptführer)
Vanemohvitserkond: major (Sturmbannführer), kolonelleitnant
(Obersturmbannführer), kolonel (Standartenführer).
Kõrgem ohvitserkond: Oberführer (vaste Wehrmachti
auastmete hulgas puudub), kindralmajor (Brigadeführer ),
kindralleitnant (Gruppenführer), jalaväekindral (Obergruppenführer),
kindralfeldmarssal (Stabschef ).
|
Rühmaülem lipuga 1923.
|
Standardid
ja lipud
SA ja NSDAP-i
lippudest ning standarditest (rügemendilipp) kirjutas leitnant
Horst Ludwig Wessel oma kuulsaks saanud luuletuse „Die Fahne
Hoch”, millest sai NSDAP-i hümn. Wessel langes
1930. aasta jaanuaris, 23-aastaselt, seniteadmata mõrvari
käe läbi.
Esimesed standardid – Vana-Rooma leegionide lahingulippe
meenutavad lipuvarre kaldpulga külge kinnitatud – said
SA rügemendid kätte 28. jaanuaril 1923. Varraste
tippu olid kinnitatud metallist kotkad, kes hoidsid küüniste
vahel tammepärjaga ümbritsetud haakristi. Kotka all
oli lipuvarda küljes ristkülik, mille esiküljele
oli kirjutatud NSDAP ja tagaküljele üksuse nimi.
1933. aastast hakkas toimima vastupidine kord, kus üksuse
nimi oli kirjutatud ristküliku esiküljele ja NSDAP
tagaküljele. Selle ristküliku alla oli kinnitatud lipukangas
lipuvarre küljes olevale risti asetsevale põikpuule.
Punasel lipukangal oli kujutatud valges ringis asetsev musta värvi
haakrist, mille all oli kiri Deutschland Erwache („Ärka
Saksamaa”). Lipukanga tagaküljel oli tekst Nat. Soz.
Deutsche Arbeiterpartei Sturmabteilungen (Saksamaa Rahvussotsialistliku
Tööpartei Rünnakrühmad”). Sõnal
„standart” oli SA-s nii lipu kui ka rügemendi
tähendus. See seletabki asjaolu, et standardi tüüpi
lahinglipp oli ainult rügementidel. Väiksematel allüksustel
olid nende asemel pataljonilipud (Sturmbahne). Ka sellel punast
värvi lipukangal oli keskel valge ring musta haakristiga
ning lipu ülemises vasakus nurgas nn Fahnenspiegel,
millel oli kirjas pataljoni number. Mere- ja motoriseeritud üksuste
lipud erinesid pisut jalaväeüksuste lippudest –
neil puudus kiri NSDAP. Lipukandjad kandsid kaelas metallist
goržetti, kus oli sama sümboolika, mis rihmapannaldel.
Pistodad
Pistodasid kandsid kõik
SA liikmed. Need võeti ametlikult kasutusele 1933.
aasta 15. jaanuaril. Tegelikult olid esimesed pistodad kasutusele
võetud juba Ernst Röhmi ajal. Nende teral oli graveeritud
tekst In herzlicher Freundschaft Ernst Röhm (Südamlikus
sõpruses. Ernst Röhm). Selliseid pistodasid oli käibel
125 000. Peale Röhmi hukkamist korjati need pistodad
meestelt ära ning asendati uut tüüpi pistodadega,
mille terale oli graveeritud tekst Alles für Deutschland
(Kõik Saksamaa hüvanguks). 1935. aastal võeti
kasutusele ka luksuslikum variant, mis oli mõeldud kõrgematele
ohvitseridele. Nende pidemetel ja käekaitsetel olid kujutatud
kullatud tammelehed, nagu ka pistodade teradel. Selliste pistodade
pikkuseks oli 37 cm. 1937. aastal võeti kasutusele järjekordne
pistodade variant pikkusega 42 cm. Pistodad kinnitati rihma külge
kahe ketiga. Ketid olid kaunistatud haakristide ja SA embleemidega.
Mereüksustel oli pistodade tupp must – kõigil
teistel üksustel oli see pruun. Eriliste kinkepistodade teral
oli temaatiline graveering.
|
SA pistoda 1937
|
Rihmapandlad
Ametlikult reglementeeriti
SA univormi juurde kuuluvad rihmapandlad 1934. aastal.
Ristkülikukujulise metallist pandla keskel oli ring. Selles
oli kujutatud kotkas, kes hoidis tammepärga, mille keskel
oli haakrist. Ringi alumises osas oli tammelehtedest ornament.
1938. aastal võeti kasutusele SA kõrgemale
juhatusele mõeldud pandlavariant. Sellel oli kujutatud
langetatud tiibadega kotkas. Kotka rinnal asetses SA monogramm.
Kotka all oli tammelehtedest pärg ning kotka kohal deviis
Unser Führer, unser Glaube (Meie juht on meie usk).
Käiselindid
Mansetist 15 mm kõrgemal
olevaid, 30 mm laiuseid linte eksisteeris üle 50 variandi.
Tekst lintidel oli kujutatud gooti tähtedega. Kõige
auväärsemad oli lindid tekstiga Slosstrupp Adolf
Hitler (Adolf Hitleri löögirühm). Selliseid
linte kandsid veteranid, kes kuulusid Hitleri isiklikku turvameeskonda.
Väärikad olid ka lindid kirjaga SA-Regiment München
1923 (SA rügement München) ja Der Kommandeur
SA-Regiment München 1923 (SA rügemendi München
komandör, 1923). Kõrgem juhatus kandis linte kirjaga
Oberste SA Führung.
|
Käiselint SA rügemendi München komandör,
1923.
|
Univorm
Esialgu oli rünnakrühmlaste
tunnusjooneks vaid käeside (Kampfbinde) – punane lint
valge ringiga, keskel haakrist. 1922. aastal hakkas kujunema univorm.
Alguses koosnes see hallist tuulepluusist, mille all oli valge
särk. Ka püksid olid halli värvi. Peakatteks oli
rünnakrühmlastel tumesinine või kollakaspruun
müts. Müts oli tolleaegse suusamütsi lõike
ning nokaga. Ümmargustele mütsidele oli kinnitatud embleem,
millel oli kujutatud pealuu ja kondid. Kasutusele võeti
uued käisesidemed, millel oli haakristide keskele kirjutatud
vastava allüksuse number. Allüksuste juhtidel oli üksuse
numbrite all metallist tärnid. 1923. aastal koosnes võitlejate
vorm hallist pluusist ja pükstest, mida kanti ratsasaabastega.
Mütsidel oli ees kaks nööpi, mille kohal must-valge-punane
kokard. Auaste märgiti valgete triipudega käiselindile.
Üks triip oli jaokomandöril (Gruppenführer), kaks
triipu rühmakomandöril (Zugführer), kolm triipu
kompanii komandöril (Hundetschaftführer), neli triipu
rügemendi komandöril (Regimentsführer).
Peale legaliseerimist (Õlleputšile järgnevad
keeluaastad) 1925. aasta veebruaris sai SA uue univormi.
See koosnes pruunidest särkidest (Austriast soodsa hinnaga
ostetud, Saksa armee Esimese maailmasõja aegsed troopikamundrid).
Auastmete eraldusmärke krael hakati kandma alates 1926. aasta
novembrist. Suurim univormi puudutav reform toimus 1932. aastal.
Pruun vormivärv asendati khakivärviga. Pagunid viidi
sisse 1933. aastal. Sama aasta novembris muutus univormi värv
oliivpruuniks.
Eriüksused
Lennuüksused
(Flieger SA)
SA lennuüksused moodustati 1930. aastal. 1931. aastal
loodi SA alluvuses olevas SS-is samuti lennuüksused.
1932. aastal formeeriti „Rahvussotsialistlik Lennukorpus”.
Igal SA formeeringul oli üks lennueskadrill (Fliegerstaffel),
mis jagunes allüksusteks (Fliegerstürme ja Fliegertrupps).
Iga Fliegerstürme juures oli vähemalt üks õppelüli
(Lehrtrupp). Lennuüksuste mehed kandsid vormil tiibadega
propellerit. 1933. aasta septembrist ühendati SA lennuüksused
Saksamaa Lennuspordi Assotsiatsiooniga (DLV).
Mereüksused
( SA)
SA mereüksused moodustati 1930. aastal. Nendesse üksustesse
kuuluvad mehed kandsid tumesinist mütsi, mis erines teiste
üksuste mütsidest kuju poolest, ning tumesiniseid pükse.
Eraldusmärgiks oli kuldne või hõbedane ankur.
1934. aastal loodi iseseisev mereüksus – Marine SA.
Nende pagunid olid tumesinised valgega reakoosseisul ja tumesinised
kullaga ohvitseridel. 1939. aastast muudeti mereüksustes
pagunid samasugusteks nagu teistes üksustes – pruunid
hõbeniidistikuga. Mundrikuub oli mereüksustes tumesinine.
Motoriseeritud
üksused (Motortrupps SA)
Motoriseeritud rühmad (Motortrupps) ning motoriseeritud kompaniid
(Motostürme) asutati 1930. aasta aprillis. Sama aasta jooksul
said nad uue nimetuse – Motor SA. Nimetatud üksuste
paralleelina eksisteeris Saksamaal Rahvussotsialistlik Autokorpus
(NS Kraftfahrkorps). Motoüksuste mehed kandsid paremal kraenurgal
tähte „M”, musti vormipükse ning autojuhi
embleemi vasakul käisel. See embleem viidi sisse 1931. aastal
ning sel oli kujutatud rooliratas ja kotkas, kes hoidis küüniste
vahel haakristi. Embleemi alus oli musta värvi ning rombikujuline.
Sideüksused
(Nachrichten SA)
Esimesed sideüksused (Nachrichten SA) asutati 1930.
aastal. Igal rügemendil (SA-Standart) oli üks siderühm.
Nende rühmade liikmed õppisid mereväe valgussignaale,
morsetähestikku ning traadita telegraafi käsitlemist.
Esialgu kandsid sideüksuste mehed eraldusmärkidena paremal
kraenurgal tähti „Na”. 1933. aastal asendati need
metallikarva välgunooltega. 1935. aastal hakati nendes üksustes
kasutama vasakul käisel kantavat pruuni värvi ümmargust
embleemi, millel oli kujutatud punast värvi välgunool.
1939. aasta septembrist vahetati punane nool hõbedase või
kuldse noole vastu. Hõbedase noole kandjal oli üks
sideerialane sertifikaat, kuldse noole kandjal kolm sidealast
sertifikaati. Lisaks nimetatud sidealastele teadmistele koolitati
sideüksuste mehi töötama ka sidekoertega (Meldehunde),
keda kasutati laialdaselt nii Saksa armees kui ka politseiüksustes.
Sapööriüksused
(Pioner SA)
Sapööriteenistus (Pioner SA) loodi 1930. aastal. Alguses
oli nende üksuste tunnuseks paremal kraenurgal kantav tähekombinatsioon
„Pi”. 1933. aastal asendati tähed ristatud kirka
ja labida kujutisega. Iga rügemendi (SA Standart) juurde
kuulus üks sapöörikompanii (Pionersturm SA). Peale
selle olid SA alluvuses terved sapöörirügemendid
(Pionerstandarte SA). Sapöörioskuste sertifikaadiga
mehed kandsid vasakul käisel pruuni ovaalset embleemi, millel
olid ristatud hõbedane labidas ja kirka.
Ratsaväeüksused
(Reiter SA)
Need üksused loodi SA alluvusse olemasolevate spordiklubide
baasil. Ratsaväeüksuste märgatav kasv toimus alates
1933. aastast, kui SA sai enda käsutusse tallid ja
ratsahobused. Ratsaväeüksuste mehed kandsid tunnusena
paremal särgikrael kahte ristatud piiki. 1936. aasta märtsis
moodustati Rahvussotsialistlik Ratsaväekorpus, mille üleminspektoriks
(Reichsinspektor) sai Karl-Siegmund Litzmann (Eesti kindralkomissar
aastatel 1941–1944.)
Reserv (Reserve
SA)
SA reserviüksuste ametlikuks asutamise ajaks peetakse
1929. aasta märtsi, kuigi vastavad üksused olid olemas
juba varem. Reservi pandi kirja mehed, kes olid üle 40 aasta
vanad, ja mehed, keda põhitöö ei lubanud olla
täisajaga teenistuses. Nende vahetu teenistus SA ridades
piirdus kolme tunniga nädalas. Sellistele reservimeestele
korraldati igal aastal kahenädalane õppus ja täienduskursused.
Kuni 1933. aastani oli selliseid mehi 20%. Peale Hitleri võimuletulekut
kaotati reserv endisel kujul. Kuni 1933. aastani jaotus reserv
esimeseks (SA Reserve I; SAR I), kuhu kuulusid 35–40-aastased
mehed, ning teiseks reserviks (SA Reserve II; SAR II), kuhu kuulusid
üle 45-aastased mehed. Sellistes reserviüksustes olid
peamiselt Esimese maailmasõja veteranide suurimate ühingute
Stahlhelm ja Kyffhäuserbund liikmed. Peale
1934. aasta ümberkorraldusi oli reserv struktuurilt järgmine:
aktiivne reserv I (18–35-aastased mehed), aktiivne reserv
II (35–45-aastased mehed), mitteaktiivne reserv (üle
45-aastased mehed). Tunnusena kandsid reservi mehed paremal kraenurgal
tähte „R” ja vastava allüksuse numbrit. Kui
täht oli enne numbrit, kuulus selle kandja aktiivsesse reservi,
kui vastupidi, siis mitteaktiivsesse.
Sanitaarüksused
(Sanitäts SA)
Kuna eksisteerimise algusaastatel tuli võitlejatel tihti
osaleda veristes tänavakaklustes, oli SA-l tarvis
kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid. Meedikute tunnuseks
oli kuni 1932. aastani käisepael: arstidel punane rist valgel
põhjal, sanitaridel ja velskritel valge rist punasel põhjal.
1932. aasta oktoobris hakkasid kvalifitseeritud meedikud kandma
kraenurgas violetset värvi rombe. Arstid, kellel oli koloneli
(Standartenführer) auaste, kandsid mõlemal kraenurgal
ümber saua põimunud mao kujutist. Auastmelt madalamad
meedikud kandsid sama kujutist vaid paremal kraenurgal. Farmatseudid
kandsid kraenurgal vastavalt tähte „A” (sõnast
Apotheker), hambaarstid tähte „Z” (sõnast
Zahnarst) ning veterinaarid mao kujutist ilma sauata.
Teised SA
allüksused
Sõjaväemuusika
üksused
Iga rügemendi koosseisus oli üks muusikarühm (Muzikzug)
ning iga pataljoni koosseisus oli üks pasuna- ja trummirühm
(Spielmannzug). Vana armeetraditsiooni kohaselt kandsid sõjaväemuusikud
univormi õlgadel erilisi ääriseid, mida sakslased
nimetasid Schwalbennester. Alates 1931. aastast kandsid
moosekandid vasakul kraenurgal kreeka lüüra kujutist
ning paremal kraenurgal üksuse numbrit. Tavaliselt teenis
ühes üksuses 24 orkestranti.
Jäägri- ja laskurüksused
SA järgis jäägriüksusi luues Saksamaa
ja Austria vana traditsiooni. Ajalooliselt oli mõlema riigi
armees alati küttide ehk jäägrite üksus, kus
teenisid elukutselised jahimehed ning metsaülemad. Saksamaa
mägirajoonides moodustati vastavad mägiküti üksused.
Nende meeste tunnuseks univormil olid vasakul kraenurgal rohelised
tähed „GJ” (Gebirgsjäger-Regiment). Tõlkes
tähendab see „mägiküttide rügement”.
Laskurüksused olid tavaliselt laskurrügemendid (Schützen-Standarten)
ning nende tunnuseks univormil oli paremal kraenurgal roheline
täht „S”. Mägilaskurite (Gebirgsschützen-Standarten)
rügemendi liikmed kandsid paremal kraenurgal rohelisi tähti
„GS”. Mägiküttide ja -laskurite ettevalmistuse
hulka kuulus ka hea suusatamisoskus. Nende varustuses olid suusajakid
(Bergrock), suusapüksid ning mägisaapad.
SA Leibstandart
See üksus ei tegelenud Adolf Hitleri isiku turvamisega nagu
nende nimekaim SS-is (Leibstandart „Adolf Hitler”),
vaid täitis auvalve teenistust NSDAP-i tseremooniatel
ja paraadidel. Selle üksuse mehed kandsid paremal kraenurgal
sinist värvi rombil tähte „L”.
Rügement
„List” (SA Standart „List”).
Adolf Hitler teenis Esimese maailmasõja ajal 16. reservrügemendis
(Köninglich Bayerische 16. Reserve-Infanterie-Regiment),
mida tollal nimetati vana traditsiooni järgi rügemendi
komandöri nimega. Selle väeosa komandöriks oli
Oberst Julius List. Nimetatud sündmuse mälestuseks
moodustati SA-s rügement nimega „List”.
Selle rügemendi mehed kandsid kraenurgal mustal alusel valget
tähte „L”.
Finantsvalitsus
(SA Geldverwaltung)
SA-s sai palka vaid kõrgem komandöride koosseis.
Sellele vaatamata tegeleti ka finantsküsimustega. Finantsadministratsioon
(Geldverwaltung) loodi 1931. aastal. Diviisi finantsadministraator
(Gruppengeldverwalter) kandis mõlemal kraenurgal punasel
alusel hõbedast loorberilehe kujutist. Brigaadi finantsadministraator
(Untergruppengeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal kuldset
loorberilehe kujutist ning rügemendi finantsadministraator
(Standartengeldverwalter) nelja kolmeharulist hõbedast
tärni ja paremal kraeäärel rügemendi numbrit.
Pataljoni finantsadministraator (Sturmbanngeldverwalter) kandis
vasakul kraenurgal kolme kolmeharulist tärni ning paremal
kraenurgal pataljoni või rügemendi numbrit. Kompanii
finantsadministraator (Sturmgeldverwalter) kandis vasakul kraenurgal
kahte kolmeharulist hõbedast tärni ning paremal kompanii
või pataljoni numbrit.
Administratiivametnikud
1933. aastal saadeti laiali finantsadministratsioon ning selle
isikkoosseis viidi üle ühtsesse administratiivteenistusse.
Selle tarvis viidi sisse erilised auastmed: Oberverwaltungsführer
kuni Stabsrechtungsführer. Teenistuse ohvitserid kandsid
sinisel põhjal hõbedasi paguneid ning rombid nende
kraenurkadel olid sinist kasutama eraldusmärkidena kraenurkadel
tähte „V”.
Kortermeisterteenistus
(Reichszeugmeisterei)
See teenistus loodi 1929. aastal kortermeisterteenistuse valitsuse
näol. Hitleri võimuletulekuga moodustati üleriiklik
kortermeisterteenistus (Reichszeugmeisterei, RZM), mis tegeles
vormiriiete ja mundrite hangetega kõigile rahvussotsialistide
partei struktuuridele. Ainult RZM tohtis esitada ettevõtetele
vastavaid tellimusi ning kõik parteiliste struktuuride
univormid hakkasid kandma märget RZM. Teenistuse mehed kandsid
eraldusmärke, mis kinnitati 1932. aasta oktoobris. RZM juht
(Reichszeugmeistr) kandis mundri mõlemal kraenurgal kuldseid
lehti (Goldenes gezahten Blatt). Kortermeisterteenistuse ladude
direktorid (Vorstände der Zeugmeisterai) kandsid vasakul
kraenurgal kuldset lehte ning paremal kraenurgal tähti „ZM”.
Teenistuse ladude töötajad (Angstellte der Zeugmeisterai)
kandsid vasakul kraenurgal tavalisi auastmemärke ning paremal
tähti „ZM”. 1933. aastal asendati see leht tavalise
tammelehe kujutisega.
Raudteeüksused
(Eisenbahneinheiten SA)
Need üksused eksisteerisid lühikest aega Austria territooriumil.
Seal teeninud mehed kandsid paremal kraenurgal tiivulise raudteeratta
kujutisega embleemi ning paremal kraenurgal tähte „E”.
Autotranspordi
rühm „Deutschland” (Reichsautozug Deutschland,
RAZ )
Idee asutada selline üksus, tuli Hitlerile 1933. aastal,
kui Sturmführer Paul Scheffer kasutas valimispropaganda
ajal isiklikku autot, kuhu oli paigutatud valjuhääldi.
Selle rühma mehed kandsid vormil musta käiselinti, kuhu
oli valgete tähtedega kirjutatud Reichsautozug Deutschland.
Peakatteks oli neil pruun musta äärisega barett. Paremal
kraenurga olid tähed RAZ ning vasakul tavalised auastmemärgid.
See allüksus kaotati 1937. aastal.
Politseiüksused
Staabivalveüksus
SA põhiülesanne loomisest alates oli kaitsta
NSDAP-i parteilisi üritusi: kõnekoosolekuid,
miitinguid ja muid ülesastumisi. 1933. aastal loodi staabivalveüksus
(Stabswachen), kus teenivad mehed olid teenistuses kogu normeeritud
tööaja. Seljas oli staabivalve meestel tavaline SA
univorm ning nende kuulumist staabivalveüksusesse näitas
vasakul käisel kantav lint. Staabiülem Ernst Röhmi
valvemeeskond kandis karmiinpunast linti kuldse ääristusega
ja kuldsete gooti tähtedega kirjutatud tekstiga „Stabschef”.
Diviiside ja korpuste staabivalvemeeskonna mehed kandsid helepunaseid
linte kirjaga „Stabswache”. Väiksemate üksuste
staabivalve mehed kandsid linte, mis olid vastavuses allüksustes
kasutatud kraeääriste värviga ning neilgi oli gooti
tähtedega kiri „Stabswache”. 1934. aasta märtsist
hakkasid Ernst Röhmi ihukaitsjad kandma linti kuldse kirjaga
„Stabschef Ernst Röhm”, Adolf Hitleri ihukaitsjad
musta linti halli kirjaga „Adolf Hitler”, Goeringi ihukaitsjad
helepunast linti kirjaga „Stabswache Göring”.
Patrullteenistus
(SA Streifendiest)
SA oli alluvuses Politseiteenistus mis allus kohalikule
SA komandörile Standortführe`ile. Selle üksuse
mehed kandsid univormil teenistuses olles kollaseid 110 mm laiuseid
käesidemeid, kuhu oli musta värvi gooti tähtedega
kirjutatud „Standortführer Streifedienst”. Hiljem
asendati need 26 mm laiuste musta värvi sidemetega, kus oli
valgete gooti tähtedega kirjutatud „Der Standortführer”
ning selle all kiri, mis märkis konkreetset paika, kus teenistust
läbi viidi.
Abipolitsei
Peale võimuletulekut 1933. aastal määras Hitler
Hermann Goeringi Preisimaa siseministriks. Preisimaa oli territooriumilt
2/3 Saksamaast ning uus siseminister pidi oma suures haldusalas
võitlema „kõigi riigi vaenlastega”. Et
tööga paremini toime tulla, asutas Goering 1933. aasta
veebruaris SA ja SS-i liikmetest abipolitseiüksused
(Hilfspolizei). Alguses kandsid abipolitseinikud oma tavavormil
käesidet kirjaga „Hilfspolizei”. 1933. aasta aprillis
nimetati abipolitsei ümber „Berlin-Brandenburgi välipolitseiks”
(Feldpolizei der Gruppe Berlin-Brandenburg). Selle üksuse
mehed kandsid eraldusmärkidena vasakul kraenurgal hõbedast
Preisi politseitärni ning samasugust tärni mütsil.
SA pruuni sineli asemel kandsid välipolitseinikud
sinist politseisinelit ning kaelas metallist politseigoržetti
(metallist erikujuline plaat). Kraenurgad olid musta värvi
hõbedase äärisega. Goržetil oli hõbedane
Preisi politseitärn, mille keskel haakristi kujutis.
Välijäägrite
korpus (SA Feldjägerkorps)
1933. aasta oktoobris nimetati välipolitsei ümber „välijäägrite
korpuseks”. Selles teenivad mehed said uued oliivipruuni
värvi mundrid. Rihmad ja portupeed olid pruunist nahast.
Sinelid olid selles korpuses oliivipruunid tumepruuni kraega.
Peas kanti tavalist SA vormimütsi. Mundri kraeruudud
olid valge põhjaga. Paremal kraeruudul oli hõbedane
tärn ning vasaku ruudu vasakul kraenurgal auastmemärgid.
Kõik välijäägri korpuse mehed kandsid sõltumata
auastmest valget akselbanti (punutud õlapaela) ning teenistuse
ajal goržetti, kuhu oli kantud täht „A” (sõnast
Abteilung (pataljon)) ja rooma numbreid „I” kuni „VI
b”. Välijäägrite staap asus „III b”
numbrit kandva pataljoni juures, mis paiknes Berliinis. Selle
pataljoni mehed kandsid valgeid käiselinte, millel oli kuldsete
tähtedega kiri „III B Berlin”. Varrukal kanti peale
selle ka tavalist SA käesidet. Kuna selle üksuse
näol oli tegemist politseiüksusega, tohtisid seal teenivad
mehed kanda tääki ja tulirelva ning ohvitserid paraadide
ajal mõõka. 1934. aastal viis Goering välipolitsei
korpuse kaitsepolitsei alluvusse ning seega lõppes seal
teenivate meeste seos SA-ga.
|
SA staabiülem Victor Lutze.
|
Rügement
„Feldherrnhalle” (SA Standarte „Feldherrnhalle”)
Peale Ernst Röhmi hukkamist saadeti laiali ka temaaegsed
staabivalveüksused ning nende asemele moodustati ühtne
valverügement (SA Wachstandarte). Seda rügementi kasutati
tseremooniatel aueskordina ning peale 1935. aasta märtsi,
kui Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus,
eliitväeosana, kelle ülesandeks oli tulevaste võitlejate
ettevalmistamine sõjategevuseks. Igal liikmel oli õigus
teenida 24-kuulisest sundteenistusest Saksa armees kuus kuud selles
rügemendis. 1936. aasta septembris hakkas rügement kandma
nime SA Standarte „Feldherrnhalle”. Nimi tuli
Münchenis asuvast samanimelisest memoriaalist. Seal olid
urnid 1923. aasta novembriputšis osalenute ja selle käigus
hukkunud rahvussotsialistide tuhaga. 1937. aasta 12. jaanuaril
omistas uus staabiülem (Obergruppenführer) Viktor Lutze
Hermann Goeringile tolle 44. sünnipäeva puhul „Feldherrnhalle”
rügemendi aukomandöri nimetuse. Viivitamatult peale
seda määras Goering kogu rügemendi Luftwaffe alluvusse.
Rügemendil oli seitse pataljoni, mis paiknesid Saksamaa eri
piirkondades. II maailmasõja puhkedes liitus osa rügemendi
pataljonidest õhuväega, osa maaväega (271 jalaväerügemendi
koosseisus). 1942. aasta augustis omistati 271. rügemendile
(Grenadierregiment 271) „Feldherrnhalle” nimi. 1943.
aasta juunis moodustati selle nime all terve motoriseeritud jalaväediviis,
mis formeeriti laiali 1944. aasta juulis, kui ta oli idarindel
kõvasti räsida saanud. 1945. aasta jaanuaris moodustati
tankidiviis, mis sai endale nimeks „Feldherrnhalle II”.
Nimetatud rügemendis teenivad mehed kandsid pruuni käisepaela
hõbedase kirjaga „Feldherrnhalle”. Rügemendi
allohvitseride pagunid selles üksuses olid karmiinpunase
ja valge värvi kombinatsioon, mis hiljem asendati halli värviga.
Valveteenistuse ajal kandsid rügemendi mehed kaelas erilist
goržetti.
Maakaitse
(SA Wehrmannschaften)
Maakaitseteenistus asutati
19. jaanuaril 1939. aastal. Teenistuse ülesandeks oli kõikide
Saksamaa meeskodanike sõjaline ettevalmistus. Eelkõige
puudutas see Hitlerjugendi vanemate liikmete ettevalmistust. SA
teenistus oli vabatahtlik Wehrmacht`is kohustuslik. Vahetult
enne II maailmasõja algust läks sõjalise algõpetuse
organiseerimine SA-lt üle SS-ile. Tegeleti samuti
reservi määratud meeste kordusõppuste organiseerimisega.
Seega kujunes SA maakaitseväest Wehrmacht`i reserv.
Sõja ajal tegeles maakaitse tsiviilkaitse ning sõjaliselt
tähtsate objektide valvamisega. Täisväärtuslike
lahingüksustena kasutati maakaitseväelasi Jugoslaavias.
1942. aastal moodustati Wehrmachti poolt vallutatud Jugoslaavia
aladel SA maakaitsepataljon „Süd” (Wehrmannschaftsbataillon
Süd). Hiljem moodustati tema baasil viiest pataljonist koosnev
rügement „Wehrmannschaftsregiment Unterstiermark”.
Rügement võitles Jugoslaavia partisanidega. Maakaitseväe
univormid olid oliivipruuni värvi. Peas kanti „Itaalia
tüüpi” lendurimütse, millel oli kokard tähtedega
„SA” ning mütsi vasakul pool musta värvi
kolmnurgal kujutatud kotkas, kes hoidis küüniste vahel
haakristi. 1943. aastal asendati need peakatted tavaliste SA
peakatetega. Mägimaastikul tegutsevad maakaitseväelased
kandsid mütsidel Edelweiss`i (alpilille) kujutist. Kõik
maakaitseväe mehed kandsid varrukal tavalist SA käesidet.
Sõja viimastel kuudel allutati SA maakaitseväe
üksused Volksturm`ile.
Väljaõppeüksused
1931. aasta märtsis
avati Münchenis kõrgema väejuhatuse kool (Reichführerschule).
Selle kooli õppejõud kandsid paremal kraenurgal
karmiinpunasel põhjal mustvalget värvi ruunimärki
„T”. Õppurite pagunid olid valgepunased punasel
põhjal. 1933. aastal moodustas Röhm SA kõrgema
juhatuse juurde õppeteenistuse (Ausbildungswesen). 1935.
aastal loodi selle juurde ka ametikoht – õppeosakonna
juhataja (Chef des Ausbildungswesen). Selle teenistuse alluvusse
kuulusid nii üleriiklikud (Reichs) kui ka kohalikud (Gruppen)
koolid, kus valmistati ette sõjalis-rakenduslike erialade
spetsialiste. Neis koolides õpetati muu hulgas ratsutamist,
autojuhtimist jne. Õpetajad ja õppurid kandsid tavalist
SA vormi. Õpetajad kandsid kraenurkadel tähte
„A” (sõnast Ausbildung). Sellised koolid valmistasid
ette tulevasi ohvitsere. Olemas olid ka tulevastele allohvitseridele
mõeldud õppeasutused, kus õppetöö
kestis paarist nädalavahetusest kuni paarinädalase kursuseni.
Sellistel õppekompaniidel (Lehrstürme) ja õppepataljonidel
(Lehrsturmbanne) oli eraldusmärgiks paremal kraenurgal kantav
täht „L”. 1936. aastast hakkas nende üksuste
järelvalvet tegema SA asemel NSDAP. SA
väljaõppeüksuste ülemaks oli SA Obergruppenführer
Julius Goerlitz. 1941. aastast läksid SA väljaõppeüksused
Hitlerjugend`i juhatuse alluvusse. Väljaõppekeskuse
uueks nimeks sai N.S. Deutsche Oberschule Starnbergersee.
Uue kooli õppurid ja õppejõud kandsid vastava
tekstiga käiselinte.
Õppe- ja ühiskondliku
töö laagrid
Veel mõni aasta enne Hitleri võimule tulekut oli
Saksamaal tohutu töötute armee. Väga paljud neist
liitusid SA-ga. 1931. aastal loodi nende rakendamiseks
SA juhtimise all olevad „Ühiskondliku Töö
Laagrid”. 1933. aasta oktoobris moodustati tehnilised õppekompaniid
(Technische Lehrstürme). Töötutele, kellel puudusid
igasugused erialased oskused, moodustati „Abitöölaagrid”
(Hilfslagern). Tööd tehti sellistes laagrites 6 nädalast
kuni 14 kuuni. 1936. aastal kaotati kõik laagrid, kuna
töötus kadus ning enamik noori mehi asus väeteenistusse
loodavasse Wehrmachti.
|
