|
|
Elu Kadriorus Köleri
tänaval
Tekst: ARVO JAAMA
|
Vesivärava tänavat pidi kulges kitsarööpmeline
raudtee, mis ühendas Tallinn-Väike jaama Tallinn-Sadamaga.
Arhiivifoto
|
Aastakümneid
tagasi veetis praeguses Kultuuri ja Elu toimetuse hoones, aadressil
Köleri 8 lapsepõlve ARVO JAAMA. Nüüd meenutab
ta omaaegset elu sellel tänaval ning kõneleb maja
ajaloost.
Olen sündinud
ligi 87 aastat tagasi Tartus, kus elasid minu mõlemad vanavanemad.
Sealt pärinevad ka minu esimesed mälestused, peamiselt
korteri sisustusest ja piltidest seintel, ning suure pliidiga
köögist, kus liikus üks hiigelsuur kass.
Kaheaastaselt
Kadriorgu
Kui olin kaheaastane,
leidis isa töökoha Tallinnas ja minust sai alaline Kadrioru
kandi elanik. Esialgu küll Köleri ja Jakobsoni (praegu
Faehlmanni) tänavate nurgamaja teise korruse viietoalises
(+ teenijatuba) avaras korteris. Isa pangaametniku palk jäi
sellise korteri jaoks napiks ja nii olid, olenevalt olukorrast,
ühes või kahes toas allüürnikud – kaht
eesti lendurit ja preili Püümanni mäletan tänini.
Majas oli neli korterit, milles elasid majaomaniku ja tema kahe
õe perekonnad. Maja otsmises keldrikorteris elas majahoidja,
või nagu tollal nimetati – kojamees. Meie teise korruse
korteri suurel toal oli keldris paiknenud ja praegugi seal oleva
kaupluse sissepääsu kohal väljaulatuv erker otsevaatega
üle ristmiku A. H. Tammsaare elukohale. Tänavanurgal
oli väike ajalehekiosk, nagu neid oli teisigi üle terve
linna: üks selline oli Narva maanteel apteegi ees ja teine
tollase Jõe tänava vastas. Erkeri akendest oli nähtav
Köleri tänav algusest lõpuni ja Jakobsoni tänava
osa praegusel Vesivärava tänaval olnud kitsarööpmelisest
raudteest (ühendas Tallinn-Väike jaama Tallinn-Sadamaga
jaamaga) kuni Weizenbergi tänava trammiteeni.
L-kujulise elamu keldrikorruse õuenurgas paiknes eraldi
sissepääsuga pesuköök ning maja tagatrepist
pääses nii pööningule kui ka keldrisse, väga
suure vanni ja vanniahjuga üldkasutatavasse vannituppa.
Puukuurid
ja pesurull
Raudtee pool piirnes
krunt naabrite abihoone tulemüüriga ja siin olid reas
majaelanike puukuurid. Kuuride ja elamu vahel oli paeplaatidest
kõnnitee ja jalgvärav õuele pääsemiseks.
Kohe selle vastas paiknes ühekorruseline puitelamu, mis ühtlasi
eraldas avarat sirelipõõsastega eesõue maja
varju jäävast garaažilobudikust ja rullikuurist.
Viimases peitunud kahest otsast käsitsetav pesurull oli pikk
ja lai ning sellel raskuseks terve koorem paelahmakaid. Köleri
tänava suunas kitsenev krunt lõppes sõiduvärava
ja selle kõrval olnud prügikastiga, mida aeg-ajalt
tühjendati. Suures majas elasid meiega üheaegselt Reinapid,
Kermid ja Tõnisted. Õuemajas Zobelid. Siit majast
läksin ma 1933. aasta sügisel lasteaeda.
Okupatsiooniaegadel on korte-r(eid) teadaolevalt tublisti ümber
ehitatud. Pärast sõda on siin elanud Arno Rõuk,
Toomas Leius jt. Meie elasime siin 1930.–1939. aastani, mil
leiti tunduvalt mugavam, tubade arvult sama suur, kuid eraldi
WC ja vannitoa ning panipaigaga valgete kahhelahjudega korter,
mille köögis suure kahhelkivist soekapiga tavapliidi
kõrval ka gaasipliit.
Nelja korteriga elamu Köleri 8 oli igast küljest piiratud
kahe meetri kõrguse planguga. Tänavalt eesukseni viis
teerada läbi hoolitsetud eesaia. Tänava sõidutee
oli kruusakattega, kõnniteed nagu mujalgi linnas suurtest
kuldlõikelistest paeplaatidest, mille pikkus langes kokku
kõnnitee laiusega. Veerennid mõlemal pool sõiduteed
olid munakivikattega. Tänavat valgustasid gaasilaternad,
mida õhtuti üks kitsa redeliga mees süütamas
ja hommikuti kustutamas käis.
Kölerisse
koolipoisina
Kölerisse kolides
olin ma juba viienda klassi poiss ning suurem osa senistest sõpradest
ning kooli- ja mängukaaslastest jäid teisele poole Jakobsoni
(Faehlmanni) tänavat või siis tolle äärde.
Jalgratas muutis selle väikese maa olematuks. Kõik
me olime ratastega niivõrd kokku kasvanud, et isegi kõrvalmajja
mindi jalgrattal seda mõnel päeval mitmel korral keldrist
üles ja alla tassides.
Uus kodu oli kõrge sokliga kahekorruselise maja esimese
korruse vasakpoolses korteris. Kahte soklikorrusel asuvat korterit,
rulliruumi ja panipaiku (kuure) eraldas vooderdatud palkseinte
ja puitlagedega ülakorrustest sardbetoonist vahelagi, mis
sõjapäevil pakkus pommivarjendina vähemalt teoreetiliselt
mingit kindlustunnet ja lubas paanikata ka märtsipommitamise
üle elada.
Neil päevil, mil kraanist enam vett ei tulnud, aitas hädast
soklikorrusel majahoidja korteri kõrval asuv maja puurkaevu
käsipump. Kuni puhta puurkaevuvee asemel hakkas tulema mingit
hallikat värvi halvastilõhnavat (õigemini lehkavat)
vedelikku. Ju siis oli kusagil kanalisatsioonitoru lekkima hakanud.
Siis sai vett toodud ämbriga Vilmsi ja Jakobsoni tänava
nurgal olnud paekivist hoonest, mis olnuks nagu seotud Rottermanni
nimega – oli siin siis mingi jahuladu või midagi muud.
Kuid see juhtus juba sõja ajal enne maa taasvallutamist.
Soklikorruse korterite, ühiskasutatavate ruumide ja kuuride
suhteliselt suured aknad paiknesid ülakorruste akendega ühel
vertikaalil. Tänaseks näib suurem osa neist olevat kinni
müüritud.
Kõik neli ülemise korruse korterit olid analoogse
planeeringuga, parempoolsed vasakpoolsetega peegelpildis. Läbi
maja ulatuvate korterite ruumid olid ja on praegugi kõrged
ja õhurikkad. Puitraamidega kahe- ja kolmepoolsed framuugidega
aknad kindlustasid korraliku ventilatsiooni ja valguse. Põrandad
olid korraliku liistparkett- või mustrilise linoleumkattega.
Tänavapoolsesse laia trepikotta avanenud korteriuksed olid
kahepoolsed ja kahekordsed. Tagumise trepikoja omad aga tugevad,
laiad ja ühepoolsed.
Ainsad akendeta ruumid korteris olid esik, seda köögiga
ühendav koridor ning panipaik vannitoa ja teenijatoa vahel.
Viimasele andis valgust tagatrepile avanev kitsas aknake. Nende
vahel olid trepikojas sahvrid. Samasugused kitsad aknakesed valgustasid
ka vannituba ja WC-d tänavapoolse peatrepikoja akna kaudu
märgatavalt paremini. Ühenduskoridori piisava valgustuse
tagasid värvilisest klaasist ruudukestega mattklaasitud uksed,
mis viisid kööki ja laiade akendega tubadesse. Isegi
panipaigal oli lae all päris lai kinnine aken teenijatuppa,
kuid selle otstarve jäigi arusaamatuks.
Esimesele korrusele ja soklikorrusele viisid paeastmetega trepid.
Igal korteril oli soklikorrusel suurem aknaga ruum küttepuude,
briketi ja suuremate esemete hoidmiseks ning väiksem ~2 x
2 m pime ruumike, talvekartuli- ja juurviljasalvedega. Meie suurema
ruumi aken oli eesaia poole, kohe välisuksest paremal, ja
väiksem selle kõrval koridoris teisel pool kapitaalset
kiviseina. Seal me siis pommitamise ajal varjusime.
Ümberkolimisel toodi kaasa omanäoline saalimööbel,
magamistoamööbel ja raske tammepuust söögitoamööbel.
Mõni kaasaegsema moega mööbliese telliti juurde
ja määratusuur tammine söögilaud vahetati
veidi väikesema ja ümara, kuid seitsme vahetüki
abil pikaks (peo)lauaks muudetava laua vastu. Seinal leidsid oma
koha isa korp. Fraternitas Estica augulised teklid, värvid
ja suur hõbekaunistustega joogisarv.
Lasteaias
kleidiga
1950-ndatel aastatel
asus meie vastas üle trepikoja esimese korruse parempoolses
korteris venekeelne lasteaed (võimalik, et Tallinna Sadama
või Riikliku Mere-laevanduse oma). Mõnda aega käis
selles lasteaias ka minu 1951. aastal sündinud poeg Hanno.
Ei tea küll miks, kuid kõik kolme-nelja-aastased lapsed,
nii poisid kui ka tüdrukud kandsid hallides toonides kleite
ning ainsateks mänguasjadeks näisid olevat nukud. Kodus
tuli õhtusöögi ajal ka venekeelseid sõnu.
Just sellel ajal sai maja esimene korrus oma Narva maantee poolse,
postidele rajatud juurdeehituse. Tänaseks on juurdeehitus
saanud korraliku lintvundamendi, teise korruse ja näib olevat
esialgsest ka veidi laiem.
Kuni punaväe teise tulemiseni paiknesid Köleri tänava
suunas kahe toa kolm akent: ühe toa kolmepoolne ja suurema
nurgatoa kaks kahepoolset. Praeguse Vesivärava poole olid
suunatud kolm kahepoolset akent, neist tagatrepi äärne
oli köögi oma. Elamu otsaseintes (Kadrioru ja Narva
maantee poole) olid tubade laiad kolmepoolsed aknad olid alati
kohakuti soklikorruse akendega. Köleri tänava poolsete
nurgatubade kolmandad aknad Kadrioru suunas on ehitatud pärast
sõda.
Pööning oli välja ehitamata ja praktiliselt tühi.
Kuivõrd põhjakaares kõrgemaid ehitisi ei
olnud, avanes siit uhke vaade sadamale ja merele. Paar nädalat
enne märtsipommitamist võis siit jälgida Helsingi
pommitamisel toimuvat – selgelt oli näha tulekuma, prožektorikiiri
pommitajaid otsimas ja õhutõrje leekkuulide lennujooni
ning šrapnellide plahvatusi öises taevas – kõik
nagu tummfilmis.
Nagu eespool nimetatud, liikus mööda praegust Vesivärava
tänavat kohe elamu plangu taga kitsarööpmeline
raudtee, mille lõppjaam Tallinn-Sadam oli kohe üle
Narva maantee Sadama tänaval Meremeeste maja juures avara
platsi ääres. Lähim maja jäi ristumisel Jakobsoni
tänavaga rööbastikust paari meetri kaugusele. Selle
raudtee kunagine trass on ka täna hästi jälgitav.
Esimesel lõigul kuni nimetatud ristmikuni olid kahel pool
raudteed metallist torupiirdega eraldatud liivased jalakäigurajad,
teisel lõigul kuni Poska tänavani oli rööbastikust
paremal munakivikattega sõidutee. Siit edasi kaardus raudtee
koos laia muldpinnasel kõnniteega üle Vilmsi tänava
ja suundus päris sirgelt üle Tartu maantee (nende tänavate
vahelisele lõigule on nüüd rajatud ühesuunaline
sõidutee kuni ristumiseni Kunderi tänavaga).
Teisel pool Tartu maanteed möödus raudtee praeguse autobussijaama
kohal asunud täikast, täiturust. Raudtee lõunapoolne
osa läbis Kohila, Rapla, Türi, Olustvere, Viljandi ja
jõudis välja Mõisakülla. Sõidugraafik
sõjaeelsel ajal eriti tihe ei olnud ja mööduva
rongi müraga harjuti väga ruttu. Küll aga häiris
esimestel nädalatel pärast sissekolimist maja kohal
veduri antud hoiatusvile, mis teavitas asjamehi vajadusest Narva
maantee tõkkepuud õigeaegselt langetada. Kuid ka
sellega sai harjutud. Kuna maja on Vesivärava tänava
suhtes tugeva nurga all, jäid Kadrioru-poolsed korterid raudteest
oma 10–15 meetrit eemale.
Tagumise sissepääsu kohal oli kõrges plangus
jalgvärav ja plangunurgas prügikast. Tänava pool
viis jalgtee välisuksest jalgväravani. Rohelises väikese
purskkaevuga aias oli veel teisigi jalgradasid, suuri puid seal,
kus nad praegugi on, ja palju põõsaid. Sõiduvärav
oli ka siis praeguse väravata sissesõidu kohal ning
selle kõrval päris suur peagu jalgväravani ulatuv
laudpõrandaga katusealune, kus sai mängida koroonat
ja lauatennist. Vasakpoolne puuderida jäi krunte eraldanud
plangu taha.
Kes siin
majas on elanud?
Kui alustada meie korteriga,
siis tulime siia neljakesi (1936. aasta lõpupäevil
sündis vend Jüri, kellest palju aastaid hiljem sai linna
peaarhitekt, Eesti Arhitektide Liidu esimees ja esindaja loomeliitude
pleenumil). Isa töötas Harju tänava Pikalaenu Pangas
(hiljem oli siin Tallinnfilm), ema oli kodune.
Suures nurgatoas elas Eesti Raadios töötanud Evald Heinsoo,
hiljem pärast tema abiellumist ja ärakolimist kuni sõja
alguseni Valgejõelt pärit Heinsoode perekonna kolmas
poeg Ilmar, minust vanem reaalkooli õpilane ja hilisem
Eesti Vabariigi aukonsul Kanadas. Vendadest vanuselt teine, Arved,
oli kodukandi Kõnnu vallavanem ja minust veidi noorema
Olaviga olen kohtunud hiljem Vanakülas veedetud sõjasuvedel.
Kõik nad jõudsid läände. Nende vanematel
tuli aga hulk aastaid vaevelda Venemaal, kuid tagasi nad jõudsid.
Tänaseks elab neist vaid Olav.
Trepikoja kõrval olevasse väikesesse tuppa pandi Nõukogude
baaside perioodil kuni okupatsiooni alguseni Punaarmee suurtükiväe
ohvitser oma naise ja minuvanuse tütrega. Nad elasid vaikselt
ja tagasihoidlikult ning mingit tüli neist polnud. Kadusid
paar päeva enne maa okupeerimist, samal ajal kui sadamatest
viidi reidile või merele kogu siin paiknenud laevastik.
Pärast nende lahkumist elas siin väikesekasvuline Alfred
Koivel oma nääpsu kaasa Leidaga. Sõja puhkedes
Alfred mobiliseeriti ja viidi ära Venemaale. Leida jäi
veel mõneks ajaks siia elama. Alfred tuli küll sõjast
tervena tagasi, kuid nende kooselust ei saanud enam asja.
Kui sakslased Tallinna jõudsid, majutati esimesse vahekoridorist
avanevasse tuppa mõned Wehrmachti allohvitserid. Autokolonn
seisis Köleri tänaval. Nad said siin olla veidi aega,
kuni ühel hommikul – see oli 15. september, kui sadas
maha selle aasta esimene lumi – teatasid, et Leningrad on
langenud ja neid viiakse sinna üle. Nii nad läksidki
ja kadusid paariks nädalaks, kuni jälle rõõmsalt
tagasi olid ja kostitasid meidki oma rikkalikest sõjaväevarudest.
Mõne aja pärast saime toa jälle endile tagasi.
Hea tüki aega elasid väikeses toas ka Rapla kandist
pärit vennad Kallionid, minust neli ja kaks aastat vanemad
Valdo ja Olev. Nende pedagoogidest vanemad elasid Raplamaal, kus
isa oli Raikküla lastekodu juhataja kunagises krahv Alexander
Keyserlingile kuulunud mõisahäärberis. See pidi
olema aastavahemikul 1941–1943. Valdost sai peagi meie 20.
diviisi suurtükirügemendi leitnant ja lahinguohvitser
Narva, Sinimägede, Krivasoo ja Avinurme lahinguis. Ta on
kirjutanud mõlemapoolset informatsiooni kasutades sisutiheda
kirjelduse Avinurme lahingust, milles ta osales. Seda muidugi
pärast naasmist vangilaagritest Burapolomis ja Intas aastatel
1945–1954. Pärast õpinguid oli ta projekti peainsener
Maaehitusprojektis.
Minu Tartust Tallinna kolinud emapoolsed vanavanemad elasid kuni
märtsipommitamiseni esmalt Kalamaja, hiljem juba Koidu tänavas,
mitte eriti kaugel Pärnu maanteest. Seal aga tabas nende
kahekorruselist puumaja süütepomm. Päästa
ei õnnestunud suurt midagi ja järgneva öö
veetsid nad ühe suurema Pärnu maantee äärse
kivimaja tuuletõmbelises kangialuses. Sealt me nad järgmise
päeva ennelõunal viimaks leidsime. Vanaisa Jüri
oli kõvasti külma saanud, haigestus ja suri. Vanaema
Leena tuli elama meie juurde. Isaema Mai, minu teine, mammaks
kutsutud vanaema, oli meie juures juba varem.
Tema vennapoeg Aleksander Jürgenson elas oma poolatarist
abikaasa ja väikese pojaga praeguse kino Kosmos kõrval
Liivalaia tänavas, Pärnu maantee ristmikust (praegu)
esimese maja viimasel korrusel. Pärast sõda jäi
see maja talvel mingil põhjusel külmaks ja nad tulid
ajutiselt varem Heinsoode kasutuses olnud tuppa – jäädes
sinna kuni surmani. Aleksander oli kinomehaanik ja näitas
filme Sadama tänava Mereklubis. Tal oli väike margiäri,
esialgu ühes Raekoja otsaseina müügikioskis, hiljem
väikeses poekeses kõrvalmajas.
Esimeses kolmest meie perekonna kasutuses olnud toast elasin pärast
abiellumist mina abikaasa Liane (sünd. Kiil) ja poja Hannoga.
Mikk Mikiver
ja Parikased
Kui vend Jüri alustas
TPI-s arhitektuuriõpinguid, oli tema kursusekaaslaseks
Mikk Mikiver, kes hiljem võttis kursi teatrile. Ka tema
koos õe Maiga elas siin väiksemas tänavapoolses
toas päris pikka aega – Miku ütluse järgi
võimaldaski see temal oma teatriõpingutega ühele
poole saada.
Teise korruse elanikest meie kohal ei meenu mitte midagi. Kuid
linna vabastamise ajal sakslaste poolt, elas seal üks poisikeseohtu
noormees oma noore ja kena kaasaga. Miskipärast oli ta kuulunud
hävituspataljoni, kuid tema püss ja granaadid vedelesid
juba mitu päeva enne linna vabastamist eesaia põõsates
ning palkvoodri ja muldkattega pommi- või killuvarjendis.
Enne sakslaste linnajõudmist tagaõue tulnud valgete
käesidemetega Gustav Kalkuni juhitud eestlaste ilmumiseni
olid nemadki koos teiste majaelanike, naiste ja lastega, pikka
aega keldris istunud. Naispere vahelesegamise tõttu nendega
tookord midagi ei juhtunud, kuid hiljem need noored inimesed vaateväljalt
kadusid.
Meie esimese korruse vastaskorteri tänavapoolses nurgatoas
elas kuni märtsipommitamiseni Niguliste tänaval asunud
laialt tuntud Parikase fotoateljee fotograaf Hans Tölpt oma
kena proua Alice’i ja pikakarvalise kolliga. Märtsipommitamise
kahe rünnakulaine vahel käis ta linnas fotosid tegemas.
1943. aasta 4. septembril sai pommitabamuse meie Narva maantee
poolne ühekorruselise naabermaja, tuntud korvpalluriks kasvanud
Tönno Lepmetsa kodu.
Selle mürtsu tagajärgedest on olemas terve rida fotosid,
mis ilmestavad ja täiendavad Menda Kirsmaa meenutusi sellest
ööst Tallinna Linnamuuseumi 2009. aasta väljaandes
„Kaasaegsete mälestusi okupatsioonist ja sõjajärgsest
Tallinnast”. Rünnaku kaherealise kokkuvõtte võib
leida Tallinna Linnaarhiivi 1997. aastal avaldatud toimetistes
nr 2: „TALLINN TULES, dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest
9./10. märtsil 1944” lk 18. – „4./5. septembri
ööse kandus Vene pommitajate löök Vilmsi,
Koidula ja Köleri tänava kanti (kahjustati 30 maja)”.
Samas viidatakse nõrgale õhutõrjele Eestis
ja Tallinnas, kus leidus vaid üksikuid keskmise kaliibriga
õhutõrjepatareisid ja mõned kerged automaatkahurid
hajutatult majade katustele üle kogu linna. Üht sellist
olen ühe õhurünnaku aegsel koduteel vastasmaja
kangialusest näinud tulistamas praeguse Tallinna Ülikooli
peamaja katusel.
Väike tuba trepikoja kõrval oli mugavalt sisustatud
ja siin elas üks meeskooliõpetaja. Esikust raudtee
poole jääva korteriosa kolmes toas elas Tallinna Sadama
elektriinsener Evald Kirsmaa oma abikaasa Ida-Kristiine ja tütardega.
|
Vaade Köleri tänavale pärast märtsipommitamist.
|
Majavalitsus
lõhkus kahhelahjud
Isa suri infarkti juba viiekümnendate
lõpus, mina lahkusin majast kuuekümnendate alguses.
Vend läks peagi tööle Pärnusse ja meie pere
viimane lahkuja korterist ning võimalik, et ka majast,
oli ema. Maja teisele korrusele oli juba varem asunud meie eelmise
elukoha kunagistes kaupluseruumides asunud majavalitsus. Nüüd
hakati kogu maja üle võtma ja ümber ehitama –
ilusad kahhelahjud lõhuti, majja toodi keskküte, laiad
ja kõrged puitaknad asendati kitsamate plastakendega ning
tundub, et ka pööning ehitati välja.
Meie endine korter on tänaseks võimaluste piirides
ümberplaneeritud, kuid teise korruse oma on suures osas säilitanud
oma varasema planeeringu ja ruumijaotuse.
|
|
|
