|
|
Vaasasambast, ... mitte ainult
tekst: Jüri
Tõnisson
|
Punaväe sapööride poolt 1940. aasta suve
lõpul õhkulastud I polgu mälestussammas
ootab taastamist.
|
Eesti
Vabariigi kaitseväe I polgu veteranide algatusel oli 1935.
aastal Narva jõe kaldale Vaasakülla (tänane Riigiküla
ala), Vaasa talust eraldatud ¾tiinu suurusele maatükile
püstitatud hallist graniidist ausammas selle väeüksuse
langenute mälestuseks.
I polk
oli võidelnud Vabadussõja Viru rindel ränkades
tõrjelahingutes 1919. aastal jaanuarist maini Riigiküla
ja detsembris Krivasoo lõigus.
Viru rindel oli eri ajal võidelnud enamik Eesti rahvaväe
polkudest, kuid et mälestusmärk just I polgule püstitati,
sellel on kaks võimalikku põhjust: polgu number
– „esimene”, ja et sama üksus, nüüd
rügement, ka rahu ajal Narvas paiknes. Nüüdisaegses
kirjutises mainitakse üksuse
asutamise juubeli tähistamist aprillikuus, mis viitab aastale
1917, kui Venemaa Ajutiselt Valitsuselt saadi luba esimese eesti
rahvusliku väeosa loomiseks.
Samba väljaku asukohaks oli valitud paik Narva-Jõesuu
maantee ääres Tõrvajõe paremal kaldal,
oja Narva jõkke suubumise vahetus läheduses. Võib
ette kujutada, et paik oli peaaegu maaliline – sügava
kanjoniga oja kaldaid ühendas massiivne kivisild (mida „kõveraks”
nimetati, sest maantee sellele nurga all lähenes), kaldad
olid võsavabad. Oja vasakkaldal avanes allikas, see oli
Allika talu maadel. Obeliskitaoline mälestussammas asus väikeses
hõredas puuderühmas keset heinamaad, ja mis väga
oluline – oli ka Narva jõelt hästi nähtav.
Kaitseks kariloomade eest oli samba plats ümbritsetud jämedast
terastraadist punutud meetrikõrguse võrkaiaga, mida
seestpoolt varjas põõsastara.
Samba asukoha
valik
Samba asukoht ei tähistanud
Eesti rahvaväe kaitsepositsiooni keskust 1919. aastal, mis
oli Tõrvajõe vasakul kaldal kunagise Wasahofi mõisasüdame
alal. Seal oli karjamõisast säilinud hooneid, laevaliini
maabumissild Narva jõe kaldal ning varem oli Tõrvajõel
olnud isegi vesiveski. Maastikuliste eelduste järgi otsustades
pidi olema tegemist iidse asulakohaga. Kohta tunti nüüd
Riigiküla nime all, sest mõisa omanike pikas reas
pärast krahvinna von Waseburgi Rootsi ajal oli olnud ka härra
Rieck...
Kuid Tõrvajõe vasakkaldal ei leidunud nähtavasti
samba jaoks sobivat hektarilist platsi, kuna paik oli suhteliselt
tihedalt asustatud väikepõllumeeste ja kalurite eluasemetega.
Lisaks võis põhjuseks olla ka see, et sinna, Narva
jõe kriitilisele lõigule olid kavandatud, või
juba ehitamisel, kaitseliini punkrid. Paremkalda kasuks rääkis
veel see, et sealne maatükk oli põllumajanduslikult
vähemväärtuslik, kuna vahetus naabruses oli ammendatud
diatomiidikaevanduse ala.
I polgu ausammas oli üks väheseid Eesti Vabadussõja
mälestusmärke, mis polnud taastatud ja selle asukoht
pole isegi Maa-ameti kultuurimälestiste kaardil tähistatud.
Punaväe sapööride poolt 1940. aasta suve lõpul
õhkulastud mälestus-sambast oli vaid kogum laialipaisatud
ja sammaldunud graniidirahnusid võsametsa all säilinud.
Samba tipus seisnud kahe meetri kõrgune malmrist oli siiski
terveks jäänud ning Vaasa talu peremees oli selle päästnud
– kivisillalt ojasse heites.
Nüüd on siis ette võetud mälestusmärgi
taastamine.
Ausamba taaspüstitamisega
seonduvad probleemid
Kahjuks on mälestusmärgi
taaspüstitamine selle algses asukohas seotud probleemidega,
kuna ümbritsev maastik on tundmatuseni muutunud: vanast Narva-Jõesuu
maanteest ning maalilisest kivisillast üle Tõrvajõe
pole enam jälgegi. Ojagi pole enam nähtav – mõlema
kalda metsad on kokku kasvanud. Mälestusmärk jääb
uuelt maanteelt ca 60 m kaugusele ja oleks Narva poolt lähenedes
nähtav, kuid Narva-Jõesuu poolt sõites jääb
võsametsa varjus märkamatuks. Kuid peaaegu ainuke
Eesti Vabadussõda tähistav mälestusmärk
Narva jõel joonel peab tingimata ka jõelt vaadeldav
olema.
Kuna on otsustatud mälestusmärk algsel asukohal taastada,
peaks kõigepealt mitmehektariline maatükk Tõrvajõe
parema kalda, maantee ja Narva jõe vahel ning oja mõlemad
kaldad olema võsametsast vabastatud, kogu ala kultiveeritud
ning edaspidi sellisena peetud! Kas maaomanikelt taoliste tingimuste
täitmist taotleda on reaalne?
Kui võsamets jääbki ausambale fooniks, siis armetu
ümbrus naeruvääristab monumenti. Mälestussammas
peab maastiku foonil domineerima ning ümbruskonna kujundus
peab selle mõju võimendama.
Mõjuvuse ja hõlpsa ligipääsu vaatekohalt
ning ka ajalooliselt olnuks õigem ja igati parem asukoht
kõrgendikul Tõrvajõe vasakul kaldal riigimaal,
see on kunagise Wasahofi mõisasüdame asukohal. Võrreldes
algse asukohaga on kõrguste vahe ca 6 m! Koht on tänase
Narva-Jõesuu maantee ja Sininõmme tee ristumiskoha
vastas, „narvalaste allikale” viiva teeharu ääres.
Tee allikani on asfalteeritud ja linlaste poolt igapäevaselt
autodega külastatav. Sinna paigutatuna olnuks sammas ka jõelt
nähtav.
Eesti oma
Mannerheimi liin
|
Tõrvajõe kivisild. Arhiivifoto
|
Mälestusmärgi
algsel asukohal taastamisel ilmnevaid puudusi on võimalik
mõneti korvata kui kujundada 1. polgu sambast, 1930-ndatel
püstitatud kaitseehitiste varemetest ning II maailmasõjast
jäänud rajatistest sõjaajaloo mälestuskompleks,
mis meenutaks möödujale ajaloo kordumist...
Nimelt on samba asukoha vahetus naabruses Narva jõe kaldal
1930-ndatel EV idapiiri kaitseks ehitatud nn Laidoneri liini võimsate
punkrite varemed, mille punavägi 1940. aastal õhku
lasi. Ühel neist on pärast õhkimist säilinud
isegi enam-vähem esialgne kuju. Kui selle kaponiiri varemed
vabastada peale kasvanud lepametsast ning ümbritsev „kultuurkiht”
ekskavaatoriga eemaldada, siis võib rajatisest peaaegu
täieliku ettekujutuse saada. On mõistetamatu, miks
seda tänini tehtud pole!? Töö ei vaja Euroopast
miljoneid, piisab ekskavaatori või buldooseri paarist tööpäevast
ning avaneks suurepärane eksponaat, mis annaks ettekujutuse
ühest II ilmasõja eelsest kaitseliinist – miniatuuris.
Poleks vajadust sõita Prantsusmaale Maginot’ või
Karjalasse Mannerheimi liini jäänuseid imetlema. Pealegi
on EW kaitseehitusi põhjalikult uuritud ja kirjeldatud
(Robert Treufeldt, MTÜ Castellum). Kaponiiride varemete muinsuskaitse
alla võtmise ettepanekut toetas juba 2004. aastal tunnustatud
kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi.
|
Elamispunkrid. J.Tõnissoni
foto
|
Mälestusena II
maailmasõjast on õhkulastud kaponiiride vahetus
tagalas laiuvas liivakõrgendikus säilinud Wehrmachti
poolt 1943. aasta suvel ehitatud kummalisi nn elamispunkreid.
Need olid laotud betoonplokkidest, laeks raudbetoontalad, ainult
punkriahju korsten tõusis üle maapinna. Ruumi oli
neis vaid ca 2 x 2 x 2 m – parajasti ühe jao jaoks.
Sealt viisid jooksukraavid kaldakaevikutesse. Nende varjendite
kohta mainiski Valdo Pant oma kuulsas saates „Täna 25
aastat tagasi”, et iga taolise „elamu” tagalasse
avaneva sissepääsu ette olnud varutud virn kuivi kasepuid.
Kui neid varjendeid jaanuaris 1944 vaja läks, siis olid küll
kasepuud ukse ees, kuid mehi polnud võtta. Teatavasti Leningradi
alt paaniliselt pagenud Göringi „tööta”
lennuväelastest moodustatud diviisidel polnud Narva jõe
joonel pidamist.
Kui lisaks I polgu ausamba taaspüstitamisele luua meie Laidoneri
liini mõnest kuulipilduja-kaponiirist ja Wehrmachti varjenditest
ekspositsioon, siis kujuneks sõjaajaloo paarile seigale
tähelepanu juhtimisega saadud rahvavalgustuslik tulemus mitmekordseks.
Et möödujat nendest veidi harali paiknevatest objektidest
teavitada, võiks Tõrvajõe vasaku kalda künkale
paigutada infoplaani: see tähistaks kõigepealt kunagise
Wasahofi mõisa asukohta ning ühtlasi viitaks kolmele
ajaloolisele rajatisele.
Kindralmajor
Otto Heinze ja Gustav Wasa
|
Otto Heinze portree. Foto
Vikipeedia
|
I polgu mälestussamba
taastamise puhul on asjakohane ära märkida, et just
tänavu on Eesti Vabariigi loomisel 95 eriti silmapaistnud
isiku nimekirja arvatud üks selle polgu Vabadussõja
aegseid ülemaid polkovnik Otto Heinze VR I/2 ja II/3.
I polgu, hiljem 1. diviisi ülem Otto Emil Eduard Heinze (1877–1968)
oli 1920. aastal kindraliks ülendatud. Ta oli sündinud
Kotlõ mõisas Jamburgi maakonnas, Narvas koolis käinud
ja vabatahtlikuna siin paiknenud 92. Petseri jalaväepolku
astunud. Oli kaks sõjakooli lõpetanud, I ilmasõjas
polkovnikuks tõusnud ja kuus ordenit teeninud, kuni errusaatmiseni
1936 Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi nõukogu liige.
Perekonnal oli Narvas Hele tänaval kinnisvara. Kindralmajor
Otto Heinzel õnnestus 1941. aasta märtsis, n-ö
viimasel minutil järelümberasujana Saksamaale pääseda.
Tema kui Vabadusristi kavaleri haud Bad Windsheimis Saksamaa LV-s
on Eesti Vabariigi poolt tähistatud.
Üks ajaleht3) on tänavu levitanud fantastilist legendi
nagu oleks Wasahofi mõis olnud Rootsi kuninga Gustav Wasa
suvemõis! Nagu öeldud oli mõis oma nime pärinud
kunagiselt omanikult krahvinna von Wasobergilt – allikas
on erinevad nimekujud, esineb isegi variant de Wasoborg(!). Sellest
sai endale nime mõisa maadel asunud küla ja täna
kannab seda veel talu. Väikekülade kadumise tõttu
kaovad ka paljud ajaloolised kohanimed, seepärast tuleks
I polgu ausamba asukohana Vaasaküla nimetada, nii õnnestuks
seegi kohanimi ajaloole säilitada.
Et on käibele lastud legend kuningas Gustav Wasale kuulunud
mõisast – see ei tee paha, vastupidi, see tekitab
aina huvi unustatud ajaloolise paiga vastu.
Kuid ajaleht4) on teinud veel ühe, seekord põhimõttelise
vea teatades, et ausammas õhitud 1941. aasta suvel, viidates
sellega nagu seosele puhkenud sõjaga. Tegelikult õhkisid
punaväe sapöörid I rügemendi ausammas, Narva
Garnisoni kalmistu monument ning kaitseliini kaponiirid „sügaval
rahuajal” 1940. aasta augustis ja septembris. Õhkimistel
olnud konsultandiks riigireetur kapten Nikolai Trankman, endine
Narva jõel kaponiire ehitanud pioneerikompanii ülem.
Allikad:
Teavet teema kohta on jaganud Märt Mõtuste,
Henno Ustav, Aleksander Roos ja Aleksander Elonen.
Ajakiri Sõdur, 1935 nr 1/2. Ajaleht Põhjarannik,
29.05.2004, J. Tõnisson
Ajaleht Põhjarannik, 4.07.2013. T. Korsten
Sev.Poberežje 19.11.2013, T. Korsten
|
|
|
