|
|
Kas lahkus viimane Grenaderimäe
sangar?
tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus
|
Richard Säägi
(31.03.1925 – 23.05.2013)
|
23.
mail 2013 suri Inglismaal Leicesteris 89. eluaastal tuntud vabadusvõitleja
ja Sinimägede kaitselahingute üks kangelastest allohvitser
Richard Säägi. Leinama jäid abikaasa Linda koos
poja ja kolme tütrega. Grenaderi kirjastuses 2007. aastal
avaldatud R. Säägi mälestuste raamatus „Mälestuskilde
Eesti kaitselahingutest 1943–1945” kirjutas autor, et
ta on tõenäoliselt ainuke järele jäänud
võitleja 45. rügemendi 4. raskekuulipilduja- ja miinipildujakompanii
koosseisust. Ainus ellujäänu neist, kes alustasid võitlust
Eesti pinnal Narva rindel 4. kompanii koosseisus veebruaris-märtsis
1944.
Just need
mehed Paul Maitla pataljonist said hakkama unustamatu kangelasteoga,
vallutades 29. juulil 1944 julge vasturünnakuga venelastelt
tagasi Grenaderimäe. See oli Sinimägede ohvriterohke
kaitselahingute otsustav moment, sest kogu piirkonda valitsev
mägi jäi lõpuni kaitsjate kätte ning rinne
jäi püsima 17. septembrini 1944. Nimetatud kuupäeval
said Saksa väed käsu Eestist lahkumiseks ning algas
vägede rindelt tagasitõmbamine. Grenaderimäe
hõivanud meeste kangelasmeelt iseloomustas ka see, et mõni
päev varem kuulsas Auvere lahingus 24.–25. juulil Harald
Riipalu 45. rügemendi võitlejatena tõrjusid
nad tagasi punaarmee suurrünnaku, mille eesmärgiks oli
olnud kogu Narva rinde Saksa väegrupi ümberpiiramine
ning hävitamine. Visa vastupanu Auvere lahingus andis Narva
armeegrupile võimaluse plaanipäraselt taanduda varem
ettevalmistatud Sinimägede-Mummassaare positsioonidele, mida
nimetati Tannenbergi liiniks. Auvere lahingus kahekordsest piiramisrõngast
välja murdnud eestlased kandsid raskeid kaotusi ja nimetasid
hiljem lahinguvälja Auvere Auväljaks, austades relvavendi,
kes jäid langenutena sinna igavesele unele. Aga Grenaderimäe
hõivamise järel tuli eestlastel sellel kõrgendikul
kirjeldamatus tulemöllus tagasi tõrjuda vähemalt
kaheksa vaenlase rünnakut, nagu mäletas Säägi.
Ta nimetas toimunud lahingupäevi Sinimägede põrgukatlaks.
Seal ei kehtinud tavaline reegel, et samasse auku teist mürsku
enam ei tule.
Kui verest tühjaks jooksnud punaarmee diviisid lõpuks
lõpetasid pealetungioperatsioonid Sinimägedes, siis
Maitla pataljoni vähesed ellujäänud võitlejad
viidi 6. augustil 1944 eesliinilt reservi. Sealsamas mäe
jalamil said mehed sõdurivapruse eest rinda teenetemärgid
ja allohvitser Säägi sai korraga kaks risti: Raudristi
I klassi ja II klassi märgid. Nagu pataljoni ülem Maitla
märkis, oli ta siis teine mees 20. Eesti Diviisist, kes sai
korraga mõlemad aumärgid. Paul Maitla aga sai Auvere
lahingu eest I klassi Raudristi ning Grenaderimäe tagasivallutamise
juhtimise eest 23. augustil 1944 neljanda eestlasena Raudristi
Rüütliristi.
Kes olid need sõjamehed, Narva rinde, Auvere ja Sinimägede
lahingute kangelased, kes lakkamatus tulepõrgus ja rünnakute
laviinis jäid kindlameelselt paigale ega taganenud? Richard
Säägi oma mälestustes annab relvavendadele sellise
iseloomustuse: „Kompanii koosnes peamiselt vabatahtlikest,
kes ühel või teisel põhjusel ühinesid
meie maa kaitseks idast uuesti pealetungiva venelaste massi pidurdamiseks.
Olime enamikus endised koolipoisid Tallinnast, Tartust, Viljandist,
Saaremaalt, Virumaalt ja teistest kohtadest. Meie hulka kuulus
noorte haritlaste kõrgkiht: meie generatsiooni tulevased
juhid. Mõned poistest olid gümnaasiumi lõpetanud,
aga pidid enne ülikooli minekut sõjaväeteenistuse
läbi tegema. Meie hulgas oli ka noori maakohtadest ametialadelt,
kes oleks oma intelligentsi, oskuste ja teadmistega rikastanud
ükskõik missugust ühiskonda. Need samad noored
olid aga ka kõik kangelased, kes olid valmis andma veel
rohkem, kui nende oskused ja teadmised: oma elu, et kuidagi hoida
ja säästa kodu ja maad, mis toidab oma rahvast. Teadsime
juba algul, et olukord on üsna lootusetu, aga veel lootusetum
oli uus oht idast.” Selline hinnang kehtis ka Säägi
enda kohta ja lisaks lahingulisele vaprusele, tõestas ta
veenvalt eelpool öeldut oma hilisema sõjajärgse
elukäiguga paguluses Inglismaal. Ta jäi elu lõpuni
Eestit kaitsnud sõduriks.
Vabatahtlikuna
sõjaväkke
Richard Säägi
sündis 31. märtsil 1925 Virumaal Tamsalus Nõmmkülas.
Kuueaastaselt kaotas ta isa ning elas seejärel koos kahe
vennaga Tartus tädi juures. Õppis 4. algkoolis ja
seejärel kommertskoolis. Nõukogude okupatsioonivõimu
kehtestamisega Eestis 1940. aastal tuli majanduslikel põhjustel
õpingud katkestada, sest uus võim natsionaliseeris
isalt päritud vara. Teine löök tuli 1941. aasta
Suvesõja päevil, kui hävituspataljonlased-kommunistid
põletasid maha isatalu, täites enne põgenemist
Eestist Jossif Stalini käsku põletatud maa taktika
rakendamiseks. 16-aastase noorukina nägi Säägi
14. juunil 1941 Tartus massilist vägivaldset küüditamist
Venemaale. Hiljem oli ta tunnistajaks Tartu vanglas 8. ja 9. juulil
1941 toime pandud massimõrvale, mille ohvriks langes 192
(194) tsiviilisikut kohalike elanike seast. Inimeste mälestuste
järgi on teada, et üks tema koolivendadest, samuti 16-aastane
nooruk, avastanud mõrvatute seast isa surnukeha, läks
otse vangla õuelt vabatahtlikuna rindele. Raevus olevat
ta lubanud edaspidi tappa kommuniste nii palju, kui tal jaksu
on. Säägi astus vabatahtlikult Omakaitsesse, kus ta
määrati jaoülemaks, sest oli juba koolis läbi
teinud riigikaitse kursused. Samal ajal töötas ta Postimehe
trükikojas.
Märtsis 1943. aastal astus Säägi vabatahtlikuna
sõjaväkke ja suunati Bad Tölzi sõjakooli
allohvitseride kursustele. Kursused lõpetas ta edukalt,
demonstreerides lõppmanöövritel Debica õppelaagris
kõrge komisjoni ees head tulejuhtimist kahe raskekuulipildujaga.
Komisjoni koosseisu kuulus hilisem diviisi ülem Franz Augsberger,
kellele jäi tulejuht sedavõrd meelde, et tundis tema
ära kohe esimesel taaskohtumisel rindel Auvere lahingu eel.
Tookord läksid rühmaülem leitnant Harry Niidre
ja tema lahutamatu abiline allohvitser Richard Säägi
diviisi ülemale ette kandma rindelõigu ülevõtmisest.
Pärast allohvitseride kursuse lõpetamist Bad Tölzis
suunati eesti kursandid edasi õppima ohvitseride kursusele.
Kuid peagi haigestus Säägi kollatõppe ning oli
sunnitud ravi tõttu edasised õpingud katkestama.
Paranemise järel saadeti ta veebruari lõpul 1944 Narva
rindele 45. rügemendi 4. kompaniisse. Kui allohvitser Kalju
Ruubel sai haavata, siis Säägi määrati tema
järel 1. rühma ülema kohusetäitjaks. 17. ja
18. märtsil 1944 tulid kohe rasked tõrjelahingud Narva
jõe joonel Siivertsis. Neil päevil tegi Punaarmee
järjekordse rünnaku üle Narva jõe jää
eestlaste 45. ja 46. rügemendi positsioonidele. Neis lahinguis
oli 45. rügemendis pataljoni ülemaks major Ain Mere.
Rünnakute peasuund tabas 46. rügemendi positsioone.
Lahingus sai Säägi kuulipildurina demonstreerida õppustel
omandatud oskusi vaenlase massi tagasilöömiseks efektiivse
tulega küljelt piki Narva jõge. Edukas lahingutegevus
tõmbas aga enda peale vaenlase marulise tule, kuid kiivrit
läbinud mürsukillust jäi ta imekombel terveks.
Auguga kiivrit kandis Säägi kuni augustikuu Kambja lahinguteni.
Kogu järgneva sõjategevuse aja jooksul teab Säägi
nimetada vähemalt viit juhtumit, kui sõjaõnn
hoidis teda kindla surma eest. Märtsikuu lahingute järel
tuli Narva jõe rindele suhteline vaikus.
Kevadel 1944 tulid rindele täiendusena äsja Bad Tölzi
sõjakooli lõpetanud ohvitserid. 45. rügemendi,
nüüd juba Maitla juhitavasse 1. pataljoni saabusid Säägi
kursusekaaslased Harry Niidre Iisakust ja Eerik Heine Tartust.
Niidrest sai 4. kompanii 1. rühma ülem ja Heinest Maitla
käsundusohvitser. Siit alates olid leitnant Niidre ja allohvitser
Säägi oma rühmas lahutamatud relvavennad kõikides
järgnevates lahingutes. Nad läksid oma rühma meeste
eesotsas vasturünnakule nii Auvere lahingus kui ka kuulsas
Grenaderimäe lahingus 29. juulil 1944 ning jõudsid
esimestena mäe tippu. Mälestusteraamatus kirjeldab autor
lahingut nii: „Kaks virukat vallutasid Grenaderimäe!”
Tegelikult oli esimesena kohal rühmaülem leitnant Niidre
ja Säägi oli veidi tagapool, sest tal tuli tormijooksul
mäele korraks peatuda, et teha kahjutuks kaevikusse peitunud
punaväe ohvitser. Ta ei söandanud surnut teesklevat
vaenlast selja taha jätta. Grenaderimäe vallutamise
järel andis Niidre käsu Säägile minna alla
pataljoni ülemale Maitlale ettekannet tegema ning positsioonide
kindlustamiseks taganevate venelaste pihta kahurituld tellima.
|
Richard Säägi ja 46. rügemendi sõjakirjasaatja
Karl Gailiti kohtumine 1994. aastal Gailiti kodus.
Foto: erakogu
|
Tartu rindelt haavatuna ja
laevahukust pääsenuna Saksamaale
Kui Sinimägede
lahingud lõppesid ning mindi puhkusele Kurtna laagrisse,
siis Säägi, kes pidas arvestust meeste kohta, koostas
nimekirja rivisse jäänud meestest. Ta mäletab hästi,
et nimekirjas oli täpselt 26 meest ning kirjutab mälestustes,
et peaaegu kõik võitlejad said sõdurivapruse
eest raudristid ja kandsid neid uhkusega. „Kandsime neid
ka kõigi langenud relvavendade mälestuseks. Nende
mälestuseks, kelle hauad teadmata ja puuduvad ristid. Kandsime
neid nende vaprate meeste emade-isade auks!”. Raudristi Rüütliristi
saanud pataljoni ülem kapten Maitla hindas autasu selliselt:
„See pole minu teene. Ise pole ma midagi teinud – see
on minu poiste töö!” Pärast lühikest
puhkust Kurtna laagris ja täiendust uute võitlejatega,
saadeti kompanii lõunarindele. Venelased olid rindest läbi
murdnud ja rügemendi ülem H. Riipalu saatis üksuse
Kambja alla vaenlast tagasi tõrjuma. Säägi märgib,
et üksuse lahinguvõime ei olnud enam endine. Täienduseks
tulnud uustulnukatel puudus rindekogemus, polnud raskerelvi, polnud
kindlat rindejoont ega võimalust kaevikuid kaevata. Paratamatult
tuli lahingutega taganeda vastase tankide ees. Säägi
viimaseks lahingupositsiooniks said kaevikud Tartu rindel Raadi
mõisa piirkonnas. Tema mälestuste järgi olevat
see positsioon olnud umbes 400 meetrit eemal Tartu kodumajast,
kust ta sõtta läks. Seal sai ta selja taha langenud
miinipilduja mürsu plahvatusest pähe ning selga raskelt
haavata ning toimetati Põltsamaa koolimajja, kus opereeriti
välja kaks kildu pealuust. Paar päeva hiljem toimetati
rongiga Tallinna sadamasse, kus ootasid Punase Risti märgistusega
sanitaarlaevad. Säägi lahkus Tallinnast Danzigi laeval
Moero 31. augustil 1944. Nagu teame, osutus see sanitaarlaeva
viimaseks edukaks reisiks. Viimasel sõidul Tallinnast,
22. septembril uputasid venelased Punase Risti eraldusmärkidega
laeva, pannes toime aegumatu sõjakuriteo. Laevas oli üle
3000 haavatud sõduri ja lisaks palju lastega põgenikke.
Merest päästeti konvoi teiste laevade abil vaid mõnisada
ohvrit. Danzigist toimetati haavatud rongiga Schwerini haiglasse.
Haiglaravi kestis veebruarikuuni 1945, sellele järgnes kahenädalane
puhkus ühes saksa perekonnas ja siis sõit Neuhammerisse,
kus asusid 20. diviisi üksused.
Rindele Säägi enam ei sattunud, sest suunati tagavaraüksusesse
ja selle koosseisus koos lennuväe abiteenistuse poistega
Taani. Ta tegi 13. kompanii meestele väljaõpet, sai
sõja lõpupäevadel ülenduse veltveebliks
ning viimasel sõjaretkel Berliini kaitsele pöördus
nende eestlastest üksus hoopis läände. Rännak
lõppes päev enne suure sõja lõppu relvade
loovutamisega ameeriklastele. Sõjavangide alandused ja
nälgimised Ukley sõjavangilaagris lõppesid
siis, kui Säägi koos kahe kaaslasega vabadusse põgenes.
Ta kirjutas mälestustes, et lahkus kerge südamega, sest
polnud sõdinud lääneliitlaste vastu. Oli vabatahtlikuna
läinud kodu kaitsma idast peale tunginud venelaste vastu.
Paguluses ei unustanud Säägi
kunagi oma relvavendi
|
Leitnant Harry Niidre. 20. Eesti Diviisi
45. rügemendi 4. kompanii rühmaülem langes
metsavennana 31. jaanuaril 1950 Oonurmes.
|
Pagulaste laagrist Saksamaalt Inglismaale
siirdunud Säägist sai sealgi üks eestvedajaid.
Mälestusteraamatust selgub, et tänu muusikalisele andele
kujunes temast laulukooride asutaja ning juht. Samas jätkas
ta eestlastele omast püüdlemist kõrghariduse
poole ning omandas vabrikutöölisena töö kõrvalt
visa õppimisega mehaanikainseneri kutse. Selleks kulutas
ta seitsme aasta jooksul vabad õhtud ja kõik nädalavahetused.
Töötades tuumareaktorite ehitamise alal, saavutas ta
silmapaistvaid tulemusi töös. Kuuludes mitmesse rahvusvahelisse
meeskonda, on ta saanud autoritunnistusi tehnoloogiliste lahenduste
kohta. Nii on ta eduka ametialase tööga tõestanud
vabas Eestis sündinud ning Vabadussõja vaimus kasvanud
põlvkonna võimekust hakkama saada igas olukorras
ja kõigi raskuste kiuste. Taasiseseisvunud Eestis on Richard
Säägi võitlust kodumaa kaitsel tunnustatud Kotkaristi
teenetemärgiga.
Säägi ei unustanud pika elutee jooksul kunagi oma relvavendi
ja eriti rühmaülemat leitnant Harry Niidret, keda nimetas
lugupidavalt oma relva kaksikvennaks. Niidre võitlus jätkus
kodumaal metsavennana rohkem kui viis aastat. Ta langes lahingus
kodumetsas Oonurmes 31. jaanuaril 1950. Temaga koos hukkusid punkrilahingus
veel kaheka inimest vanuses 17 kuni 53 aastat.
|
31. jaanuaril 1950 Oonurme lahingus langenud metsavendadele
püstitatud mälestussammas, kelle hulgas oli ka
hea sõber Harry Niidre.
Foto: Egon Oja
|
Säägi eestvedamisel toetasid
Kesk-Inglismaal elavad pagulased-eestlased mälestusmärgi
püstitamist Oonurme metsas langenud vabadusvõitlejaile.
Mälestusmärk avati 1994. aastal. Mälestusmärgil
on lihtne pealkiri: „Sündisin, sirgusin, võitlesin,
langesin siin 31. jaanuaril 1950 su eest Eesti, mu kodumaa”.
Säägi on pidevalt toetanud Alutaguse Memento algatusel
rajatud Purtse Hiiemäe leinaparki, millega on jäädvustatud
kommunistliku terrorirežiimi ajal eesti rahvale osaks saanud
kannatused. Võib kindlalt väita, et ilma temataoliste
ja paljude teiste pagulaste abita ei oleks leinapark püsima
jäänud.
Kui Vabadussõja kangelasliku võitluse sümboliks
on saanud leitnant Julius Kuperjanov, siis 1944. aasta Eesti kaitselahingute,
meie teise Vabadussõja vastupanuvõitluse eeskujuks
võiksime nimetada kaht Virumaalt võrsunud ja Tartus
hariduse saanud meest, kes vallutasid Grenaderimäe. Need
on leitnant Harry Niidre, kes lõpetas Treffneri gümnaasiumi
1940. aastal, ja allohvitser Richard Säägi. Üks
langes kompromissitus võitluses kommunistidega viis aastat
pärast sõja lõppu, teine aga jäi ellu
ning püüdis teha kõik selleks, et Eesti eest
langenud kangelased ei kaoks unustusse. Pidades pühaks mälestust
neist, kirjutas ta: „Kui aga oma eluteel rännates näen
kusagil üht tundmatu sõduri hauda, siis võtan
mõttes sõdurina valveseisaku, kuna seal võib
puhata mu relva kaksikvend ja rühmaülem ltn Harry Niidre”.
Väärinfo levitamine
Eesti eest võidelnud kangelaste aadressil
Kahetsusega tuleb tõdeda, et viimasel
ajal laieneb väärinfo levitamine Eesti eest võidelnud
ja langenud kangelaste aadressil. Mitmed nn kolumnistid ja arvamusliidrid
on haritud inimesele mitteomasel viisil esinenud ajakirjanduses
avaldustega, mis kinnitavad nende puudulikke teadmisi lähiajaloost.
Näiteks filmimees Ilmar Raag peaks tõsiselt häbenema
mõttemõlgutusi eesti sõdurite abist natsi
kindralstaabi plaanidele. Teise näitena on keeleteadlane
Urmas Sutrop korranud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude
uurimise komisjoni ebapädevat süüdistust eesti
rahva süüst seoses juutide hukkamisega Saksa okupatsiooni
ajal. Õigusteadlane Herbert Lindmäe on väga veenvalt
sellised teooriad kummutanud. Põhjust niisuguste ideede
levikuks ei tule kaugelt otsida. Teise maailmasõja võitjate,
nii lääneliitlaste, aga veel enam kommunistliku nõukogude
impeeriumi 50 aastat kestnud propaganda, on nendele isikutele
külge jäänud. Kaasajal moeks saanud poliitkorrektsus
ei võimalda paljudel vabalt oma arvamust avaldada. Sõnakasutus
näitab aga, et nad on omaks võtnud eesti vabadusvõitlejaid
ja kogu rahvast häbistavad järeldused nn Max Jacobsoni
rahvusvahelise komisjoni raportist. Raportist, mida olevat olnud
hädasti vaja meie rahvale Euroopa Liitu astumiseks. Need
eesti ajaloolased, kes töötasid selle raporti koostamisel,
võtsid enda kanda häbistava rolli, korrates ja uskudes
ilma kriitikata ning asjasse süvenemata kommunistliku impeeriumi
valesid. Suurim häbi on Eestit kaitsnud rindeohvitseride
nimetamine sõjakurjategijateks.
Üks neist oli Narva rindel pataljoni ülem major Ain
Mere, kelle alluvuses teenis R. Säägi. Hiljem Inglismaal
töötasid nad koos samas vabrikus ja pärast majori
surma 1969. aastal hooldas Säägi koos perekonnaga austatud
sõjamehe hauaplatsi tänaseni. Kui sõjaliitlased
Suurbritannia ja NSV Liit jahtisid ühiselt kõiki natsi
sõjakurjategijaid, siis keeldumine A. Mere väljaandmisest
1960-ndail aastail siinse kohtulavastuse tarbeks kõneleb
väga selgelt, et puudusid tõendid väidetavate
kuritegude kohta.
Vajalike teadmiste omandamiseks lähiajaloo mõistmiseks
soovitan meie arvamusliidritel lugeda ühte raamatut. See
on meie 1941. aasta Siberi saatusekaaslase, hilisema nõukogude
poliitvangi ja juudi rahvusest Eesti kodaniku ning Tartu kooliõpilase
Jakob Kaplani mälestusteraamat. Suuremat tunnustust sõjaeelsele
demokraatliku Eesti Vabariigi ühiskonnale ei ole viimase
paarikümne aasta jooksul keegi teine osanud avaldada. Nüüd
Iisraeli kodanikuna toob Kaplan esile erinevatest rahvustest Tartu
kooliõpilaste seas valitsenud head läbisaamist ja
igasuguse rahvusliku vaenu puudumist. Ta märgib kahetsusega,
et see ühiskond hävitati halastamatult kommunistide
võimuletulekuga 1940. aastal ning midagi taolist on nüüdseks
Eestis jäädavalt kadunud.
Käesoleva loo kangelased, Grenaderimäe võitlejad,
olid Tartus õppides sama vaimsuse ning eestimeelsuse omandanud.
Seepärast ei suutnud ükski terrorirežiim neid murda.
Kuid 1941. aasta juulis Tartu vanglas nähtud kommunistide
massimõrvad sundisid neid noorukeid vastupanuvõitlusele
kurjuse impeeriumiga. Hinnangu andmiseks 1944. kaitselahingute
eesti sõduritele sobib hästi õigusteadlase
Herbert Lindmäe järeldus: „Just nemad pärandasid
Eesti rahva järeltulevatele põlvedele oma puhta ja
ausa südametunnistuse, oma vaimsuse ja vabadusiha. Nii on
Sinimägedest saanud Eesti sõjameeste sõdurivapruse
ning väärikuse sümbol. Ja see ongi Sinimägede
pärand.”
|
Richard Säägi sõjalised autasud.
Foto: erakogu
|
|
|
|
