|
|
Represseeritud isiku seadusest
10 aastat
tekst: kuno raude
Nõukogude
võimu poolt represseeritud inimesed „rehabiliteeris”
kaheksakümnendate aastate lõpus sama võim,
kes oli toime pannud inimsusevastased kuriteod meie rahva kallal.
Kahjuks kandus tollest ajast pärit mõiste „represseeritu”
iseseisva Eesti riigi õigusloomesse. Repressiooni ja represseeritud
isiku mõiste, repressioonide liigid, kestvus, repressiivorganid
ja palju muud repressioonidega seonduvat jäid Eesti Vabariigi
õigusaktides kuni 1. jaanuarini 2004 avamata.
2003. aasta
alguses oli Eesti poliitikasse teed murdmas uus põlvkond,
kellele allakirjutanu otsustas teha panuse Eesti represseeritute
ja vabadusvõitlejate huvide esindamisel riigikogus. Idee
realiseerimise tingimuseks oli, et võimule pürgivad
noored inimesed kuuluksid peale 2003. aasta märtsikuiseid
riigikogu valimisi uue valitsuskoalitsiooni loojate ringi, kes
aega viitmata võiksid hakata menetlema represseeritute
poolt ettevalmistatavat represseeritute seaduseelnõud.
15. jaanuaril 2003 leidis aset esmakordne kohtumine Res Publica
volikogu esimehe Urmas Reinsaluga, kellele sai tehtud ettepanek
koostöölepingu (represseeritute seaduse vastuvõtmine,
represseeritute valitsuskomisjoni moodustamine, Represseeritute
Abistamise Fondi loomine, represseerituid esindavate organisatsioonide
koostöö riigi- ja KOV tasandil, Vabaduse ausamba püstitamine)
sõlmimiseks kõigepealt Res Publica ja Memento Liidu
vahel, seejärel aga poliitiliselt tundlikuma organisatsiooni
Eesti Vabadusvõitlejate Liiduga (EVL). Saanud Res Publica
juhtidelt põhimõttelise toetuse ja rääkinud
läbi sellel teemal ka Rahvaliidu, Mõõdukate,
Isamaaliidu ja Keskerakonnaga, tehti Memento Tallinna Ühenduse
eestseisuse koosolekule (4.02.2003) ettepanek toetada koostöölepingu
sõlmimist riigikogu valimistel osalevate erakondadega.
Tookord jäi ettepanek poliitilistel põhjustel tähelepanuta.
Ka ei leidnud ettepanek lepingu sõlmimiseks tunnustamist
Memento Liidu juhatuse laiendatud koosolekul (8.02.2003).
Isamaaliitu toetanud Memento juhtide vastuseisust hoolimata jätkus
töö lepingu lõpliku sõnastamisega. Koostööleping
Res Publica ja Memento Liidu vahel kirjutati Tallinna linnavolikogu
saalis alla 22. veebruaril 2003. Pretsedent ja lepinguline koostöö
represseeritute ning võimaliku parlamendierakonna vahel
oli loodud. 27. veebruaril 2003 tehti ettepanek koostöölepingu
sõlmimiseks ka Isamaaliidule, Rahvaliidule, Mõõdukatele
ja Keskerakonnale. Lepingulised suhted represseeritutega ei pakkunud
nendele erakondadele siiski huvi. 10. märtsil 2003 saadeti
ettevalmistatud Res Publica ja EVL-i vaheline lepinguprojekt Res
Publica juhtidele ning EVL-i juhatuse esimehele Heino Kerdele.
Res Publica ei olnud nõus enne 2003. aasta riigikogu valimisi
vabadusvõitlejatega lepingulisi suhteid sõlmima.
Jäi vaid loota, et vabadusvõitlejate huvide esindatuse
viimine riigi tasandile leiab aset veidi hiljem.
Ootamata ära missuguste tulemustega lõpevad riigikogu
valimised, tehti 12. märtsil 2003 tookordsele Okupatsioonivõimude
Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni liikmele Peep
Varjule ettepanek kutsuda kokku töögrupp tulevase represseeritute
seaduseelnõu kollektiivseks ettevalmistamiseks. Ühiselt
loodud töögrupi liikmed Enn Sarv, Aadu Oll, Lembit Liivak,
Peep Varju ning allakirjutanu said esimest korda kokku Tallinna
vanalinnas Punase Risti ruumides 25. märtsil 2003, mil arutati
selleks ajaks ettevalmistatud esialgse seaduseelnõu struktuuri,
ülesehitust, üldiseid põhimõtteid, sõnastust.
Nüüdsest algas ühine töö eelnõu
täpsel sõnastamisel, millest võtsid osa kõik
töögrupi liikmed. Suure töö eelnõu
sisulisel ettevalmistamisel tegid ära Enn Sarv ja Aadu Oll.
Aprilli alguseks 2003 oli algatusgrupi loodud „Poliitilistel
põhjustel represseeritute seaduse” eelnõu valmis,
erinedes suuresti toetuste, soodustuste ja muude väljamaksete
poole pealt hiljem riigikogus vastuvõetud seadusest.
Represseeritute
seaduseelnõu ettevalmistamine valitsuskomisjonis
|
Seaduseelnõu ettevalmistamine valitsuskomisjonis
2003. Fotol Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Aadu Oll, Enn
Sarv, Endel Palmiste, Marko Pomerants, Priit Kama ja Eero
Liivik.
|
Peale 2003. aasta riigikogu
valimisi sai Res Publicast parlamendi juhtiv erakond. Panus represseeritute
ja vabadusvõitlejate huvide kaitseks riigikogus ning valitsuses
oli tehtud õigesti. Töö koostöölepingu
realiseerimisel võis alata. Represseeritute valitsuskomisjoni
loomise, represseeritute seaduse vastuvõtmise ja Represseeritute
Abistamise Fondi loomise võttis nüüd enda kanda
Juhan Partsi juhitav valitsuskoalitsioon, kuhu peale Res Publica
kuulusid veel Reformierakond ja Rahvaliit.
Represseeritute esindajatest koosneva töögrupi ettevalmistatud
seaduseelnõu anti justiitsminister Ken-Marti Vaherile üle
kohe peale Juhan Partsi juhitava valitsuse tööleasumist
10. aprillil 2003.
10. juunil 2003 moodustas valitsus represseeritute probleemidega
tegeleva valitsuskomisjoni, kuhu kuulusid justiitsminister Ken-Marti
Vaher (komisjoni esimees), sotsiaalminister Marko Pomerants, riigikogu
liige Urmas Reinsalu, Endiste Poliitvangide Liidu esimees Aadu
Oll, Memento Liidu esimees Endel Palmiste, Endiste Poliitvangide
Liidu aseesimees Enn Sarv, ajaloolane Toomas Hiio, Memento ja
EVL-i esindaja Kuno Raude (komisjoni tegevsekretär), justiitsministeeriumi
asekantsler Priit Kama ning rahandusministeeriumi esindaja Margus
Uudam. Komisjoni peamisteks ülesanneteks oli: represseeritud
inimeste õigusliku ja sotsiaalse seisundi analüüs
ning selle alusel ettepanekute esitamine vabariigi valitsusele
ilmnenud probleemide lahendamiseks, ettepanekute tegemine sotsiaalseid
tagatisi käsitleva seaduse eelnõu väljatöötamiseks,
ettepanekute tegemine represseeritute esindusorganisatsioonide
rahastamiseks.
Valitsuskomisjoni esimene koosolek toimus 30. juunil 2003, kus
allakirjutanu ning justiitsministeeriumi töötaja Evelin
Lopmann määrati vastutavaks represseeritute seaduseelnõu
ettevalmistamise eest. Komisjoni kiire töölerakendamine
sai võimalikuks tänu töögrupi tehtud eeltööle.
Nüüd sai menetlusse esitatud eelnõud hakata koos
valitsuskomisjoni liikmetega täiustama. Moodustasime valitsuskomisjoni
juurde aktiivsematest liikmetest töögrupi, ülesandeks
edasine töö eelnõu sellisel sõnastamisel,
mis rahuldanuks represseerituid ja riigivõimu esindajaid.
Mis mõistagi ei olnud lihtne ülesanne, sest lahendamist
vajasid paljud poliitilised, õiguslikud, sotsiaalsed, rahalised
jm küsimused. Et koalitsioonipartnerid olid enne riigikogu
valimisi lubanud valijatele rohkem kui tiivad kanda suutsid, oli
just seaduseelnõuga kavandatavate rahaliste küsimuste
lahendamine eriti vaevarikas. 2003. aasta lisaeelarvega eraldas
koalitsioonivalitsus siiski represseerituid ühendavatele
organisatsioonidele 2,5 miljonit krooni, mille jagamine kuulus
justiitsministeeriumi ja valitsuskomisjoni kompetentsi.
Nelja kuu töö tulemusena lepiti komisjonis kokku, et
represseeritud isiku seaduse peamiseks eesmärgiks on Eestit
okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta
20. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele
tekitatud ülekohtu leevendamine. Seadusega sätestati
õigusvastaselt represseeritud isiku ja okupantriigi mõisted,
määrati kindlaks õigusvastaselt represseeritud
ja nendega võrdsustatud isikutele laienevad soodustused,
toetused ning pensioniõigused, vabariigi valitsuse kohustused
represseeritute ees. On ehk arusaadav, et Eesti riik ei saanud
tookord ega saa ka nüüd maksumaksja arvel heastada okupantriikide
tekitatud korvamatut ülekohut. See oli, on ja jääb
okupantriikide ülesandeks. Kahjuks ei ole poliitikutel jätkunud
tahet, ehk ka julgust, selle teema lahtiharutamiseks koos Venemaa
ja Saksamaa võimukandjatega. Küll aga sai ja saab
riik avaldada poliitilist tahet võõrvõimude
toimepandud kuritegudele hukkamõistva hinnangu andmisel
oma kodanikele tekitatud kannatuste jätkuva leevendamise
kaudu.
Tõelist heameelt valmistas see, et valitsuskomisjon, valitsus
ja hiljem ka riigikogu aktsepteerisid ettepaneku vabadusvõitlejate
lülitamiseks seadusesse. Need on inimesed, kes alates 1940.
aasta 16. juunist võtsid osa Eesti riikliku iseseisvuse
taastamise eest peetud relvastatud võitlusest.
Represseeritud
isiku seaduse jõudmine Riigikokku
30. oktoobril 2003 kiitis
valitsus justiitsmister Ken-Marti Vaheri ettepanekul „Okupatsioonirežiimide
poolt represseeritud isiku seaduse” eelnõu heaks ning
esitas selle vastuvõtmiseks riigikogule. On tähelepanuväärne,
et kuu aja pärast, 23. novembril 2003, avati Pärnu linnas
esimene riigi osalusel püstitatud ausammas Eesti vabadusvõitlejatele.
3. detsembril 2003 oli seaduseelnõu riigikogus esimesel
lugemisel. 07. detsembril 2003 arutati justiitsministeeriumis
ministri osavõtul viimast korda eelnõu parandusettepanekuid.
Heameelt valmistas ministri ja teiste komisjoniliikmete nõusolek
järgmiste ettepanekute lülitamiseks seaduse teksti:
„represseerituga võrdsustatud on
- isik, kes võttis osa alates
1940. aasta 16. juunist Eesti riikliku iseseisvuse taastamise
eest peetud relvastatud võitlusest;
- isik, kes invaliidistus mobiliseerituna
või ajateenijana NSV Liidu relvajõududes ega võtnud
osa repressioonide läbiviimisest Eesti territooriumil.”
Nüüd hõlmas
seadus kõiki Suvesõjast osavõtnuid (metsavennad,
Omakaitse, Kaitseliit) ning Eesti riikliku iseseisvuse taastamise
eest peetud relvastatud võitlusest osavõtnud mehi,
kelle võitlus oli kooskõlas rahvusvahelise õiguse
sätete ja põhimõtetega. Aset oli leidnud tõeline
murrang valitsejate suhtumises vabadusvõitlejatesse. 17.
detsembril 2003 võttis riigikogu 88 poolthäälega
seaduse vastu. Vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Seadus jõustus
1. jaanuaril 2004. Seaduse vastuvõtmise hetkel elas Eestis
23 378 „Riikliku pensionikindlustuse seaduse” alusel
soodustingimustel vanaduspensioni saavat rehabiliteeritud isikut.
2004. aastal väljastati 10 926 represseeritu tunnistust.
Miks jättis 12 452 inimesest seadusega antud võimalused
kasutamata? Kokku on aastatel 2004–2013 väljastatud
15 851 tunnistust, 4475 inimese toimikud on tänaseks
surma tõttu suletud. 2013. aasta 21. novembri seisuga kasutab
seadusejärgseid toetusi ja soodustusi 11 299 represseeritud
inimest.
Kas võib öelda, et selle seaduse vastuvõtmisega
ja selle seaduse alusel vastu võetud teiste õigusaktide
kaudu olid ja on represseeritute probleemid lahendatud? Päris
kindlasti mitte. Vastuvõetud seadust ning kehtivaid õigusakte
võib ja peabki muutma reaalsetele vajadustele ning muutunud
võimalustele vastavalt veelgi hoolivamaks. Sest toona jäid
täitmata paljud represseeritute ettepanekud, ka lubadus lahendada
Eesti represseeritute probleemid lepinguliste suhete kaudu Vene
Föderatsiooniga ja Euroopa Liiduga, lubadus lahendada osa
küsimusi läbi kohalike omavalitsuste õigusloome
ja nende praktilise tegevuse.
Kas tänastel koalitsioonipartneritel jätkub poliitilist
tahet selleks, et lahendada represseeritute huvides need probleemid,
mis seaduse ettevalmistamisel lahendamata jäid? Ka need,
mis tegelik elu on 10 aasta jooksul esile toonud? Võimulolijate
abi on vajalik seda enam, et igapäevatöös on represseerituid
esindavate organisatsioonide hääl ja teovõime
oma liikmete eluliste huvide esindamisel jäänud päris
nõrgaks. Põhjuseks liikmeskonna vanus ning poliitikute
vähenev huvi järjest enam väheneva elektoraadi
vastu okupantriikide omavoli ohvriks langenute tiival.
|
|
|
