|
|
Möödunu kauge ja
ometi nii lähedane V
tekst: Ild Ratas
Artiklisarja algus KE 4-2012
|
Aasta 1940. Linnapilti ilmusid isakese Stalini ning teiste
uute tegelaste pildid ja ausambad.
|
Pöördun
veel kord tagasi oma lapsepõlve õnnelikku aega,
aastasse 1940. Meenutades oma elu saan aru, et juba varasest lapsepõlvest
alates mul ei olnudki õiget kodu, ainult üks lõputu
kolimine ühest korterist teise. Isa tahtis lõpuks
meile selle püsiva kodu rajada, aga „suur” Stalin
otsustas teisiti.
Ema käis
jälle tööl, kuna seadus seda enam ei keelanud.
Raha oli nüüd veidi rohkem, aga see ei olnud enam meie
oma, eesti raha. Miski ei olnud enam endine, tänavapildiski
oli seda näha – seal liikus palju veidralt riietatud
inimesi, kes ei sulandunud meie rahvaga ühte. Muutusid ka
paljude tänavate nimed, näiteks sai Vabaduse puiesteest
21. juuni puiestee ja Päikese puiesteest Prožektori
puiestee. Ju siis Nõukogude Liidus säras taevas päikese
asemel prožektor. Hea veel, et meie kodutänav nimega
Kandle ei saanud uut nime, näiteks Balalaika tänav.
Telegraafi, kus töötas meie ema,
toodi kah uus aparaat nimega „Bo-doo”, kuna kogu selle
telegrammide saatmise värgi olevat leiutanud keegi selle
nimega mees. Kes see oli, ei saanud ma teada ka ENE-st.
Kuna emal oli veidi luuleandi, kirjutas ta seinalehte (ka seinaleht
oli üks uuendusi) antud teemal vemmalvärsi, millest
mul on mõni rida ka meeles:
„Me telegraafi A ja O on
Moskva ja bodoo.
On Juusa hiilgeajad möödas.
Ta peagi kolikambri löödaks.
Ja morse – see ju vana logu, ta kallal mõni higistab
kui tobu.”
Vahepealne on meelest läinud, aga lõpusõnad
kõlavad nii:
„...sest tänasest me A ja O
on Moskva ja bodoo!”
Seda ema vaimusünnitist loeti ja naerdi, kuni see seinalehest
kadus. Ju siis mõnele ei meeldinud...
Reaalkooli
poisi luuletus
Eriti vastalised
ja trotsi täis olid kooliõpilased, need vanemate klasside
omad, eriti aga reaalkooli poisid, kes olid maruvihased, et nende
kooli juurest eemaldati sinna EW ajal Vabadussõjas langenud
kooliõpilaste mälestuseks püstitatud skulptuur.
Poisid võtsid sealt möödudes alati mütsi
peast ja tegid kummarduse. Kui selline asi keelati, siis korraldasid
nad just seal kohtumisi, tõstes vormimütsi ja kummardades
tervitati üksteist viisakalt. Seda ei saanud ju keelata!
Linnas liikus jutt kellestki reaalkooli poisist, kes kirjutas
vägagi patriootliku luuletuse, mis avaldati pressis. Poissi
kiideti ja olevat isegi honorari makstud. Poisi nime ega selle
väljaande nime ma ei tea, aga päris väljamõeldis
see ka olla ei saa, sest minule jäi see luuletus kohe meelde
ja hiljem panin selle ka paberile:
Laula uljast võidulaulu,
Armas rahvas, laula sa,
Kui sa vabaduse võitnud
Uue päeva koiduga.
Punalipu all nüüd uhkelt
Eesti rahvas, edasi!
Rõõmulaulu laulge ikka,
Stalinile alati.
Ei nüüd keegi meie priiust
Tohi röövida me käest.
Sest me vabaduse kaitse
Tuleb võimsalt punaväelt
Au ja kiitust laulge ikka,
Laulge nüüd ja alati.
Ikka kiidusõnu hüüdke
Nõukogude võimule!
Kõlab ju äärmiselt
patriootlikult? Oli, mille eest kiita!....aga kas keegi juhtis
tähelepanu või taipas ise ridade algustähed kokku
lugeda, kes teab...
Ridade autor igatahes kadus ja rohkem temast ei kuuldud. Keegi
ei aimanud siis veel, milliseid tagajärgi sellised meelsuse
avaldamised võivad kaasa tuua. Stalini ja ka teiste uute
tegelaste piltide ning ausammaste pihta sülitamine oli täiesti
tavaline, ka minu vanem õde sai niisuguse tembuga hakkama
kui Raekoja platsil kaks meest „isakese” pilti seinale
upitasid. Mehed vaid naersid, aga Mai sai ema käest pragada,
tema juba oskas aimata, et parem on niisugustest tempudest loobuda.
Ka meie isa kutsuti kuhugi, kus teda kaua kinni peeti, koju jõudes
oli ta kahvatu ja sõnaaher.
Muidugi hakati ka koolides energiliselt õpilasi agiteerima,
et nad pioneerideks hakkaksid, kirjeldades kui tore on selles
organisatsioonis koos tegutseda – igal aastal näiteks
kuu aega laagris koos toredasti aega veeta jne. Igatahes esimesel
aastal keegi pioneeriks ei hakanud, kodudes oldi sellele vastu.
Kui üks minu sõbranna koju tuli, punane kaelarätt
rinnal lehvimas, sai ta isalt peapesu ja kindla käsu „
see punane kalts hommepäev tagasi viia”.
Minu praegune laulukoori sõbranna rääkis loo,
kuidas Koigi koolis õpetaja lausa härdalt palus, et
kas või mõni parem õpilane pioneeriks hakkaks,
sest temalt ju nõuti seda. Mu sõbranna õppis
ainult viitele ja tema pilt taheti panna kooli autahvlile, aga
selleks oli vaja kas või moepärast kaelarätt
kaela panna. Tema kuulas sõna, pani kaelaräti kaela,
aga kui fotograaf objektiivi tema poole suunas, tegi ta tobeda
näo pähe – suu viltu, silmad kõõrdi,
nii et see pilt kohe välja praagiti! Lapsed ei taibanud,
et oleksid pidanud oma õpetaja pärast pioneeriks astuma.
Koigi koolist see õpetaja varsti vallandati ja kõigil
oli temast väga kahju.
Taoline vaikne vastuhakk kestis kogu nõukogude aja. Pioneeriks
astusid ainult need, kes tahtsid kannuseid teenida ja elus edasi
jõuda.
|
Leegi tänava 29. Mittetäielik Keskkool.
|
Silikaadi
saunast sügelised
Meie käisime vastumeelses
Leegi tänava 29. Mittetäielikus Keskkoolis. Sinna oli
otsetee üle Vabaduse, ei, 21. juuni puiestee ja läbi
metsa, otse Pärnu maanteest üle, siis jupike Varbola
tänavat ja oligi Leegi tänav ja kool nr. 29. See ilus
metsatee on süüvinud mu mällu. Eriti meenutasin
seda Dudinka laagris, kus laulsime koos teiste tüdrukutega
praeguseks peaaegu unustatud laulu „Liivane nõmm”,
mis räägib mändide kohinast ja õitsvast
kanarbikust. Vahel praegugi seda laulu ümisedes tunnen sõõrmetes
mändide, kuiva liiva ja kanarbikuõite lõhna...
Muidugi viskasime koos õega poppi, kui see vähegi
võimalik oli. Sõitsime siis rongis jänest või
astusime jala Tallinna poole. Kord võttis üks talumees
meid oma reele, küsides, mida on preilidel koolipäeval
linna asja? Muidugi oleksime lõpuks ka selle kooliga harjunud,
kui meile selleks võimalus oleks antud. Ega seal kõige
hullem ju polnudki, keegi meid ei kiusanud, ja et koos poistega
pidi õppima – noh, eks poistest kasvasid mehed ja
ilma meesteta, teadagi, läbi ei saa, muidu oleks inimsugu
juba ammu välja surnud.
Ema käis tööl, meie pidime kodus ka toimetama,
sest meil olid aias peenrad ja nende rohimine kuulus meie ülesannete
hulka nagu oma sukkade pesemine ja nõeluminegi. Ka kass
Kitit ei tohtinud tuppa jätta, kui ise välja läksime,
sest too kippus pahandust tegema.
Eriti meeldis talle riidekapis puhta pesu riiulil magada. Kapiukse
avamine oli tal selge – üks liigutus küüntega
ja lahti see ihaldatud uks oligi.
Ei olnud Kivimäel siis ei veevarustust ega kanalisatsiooni,
vett tuli vinnata vändaga kaevust ja kogu praht viidi kompostihunnikusse.
Pesemas käisime Silikaadi saunas, kust minu kallis õde
ükskord sügelised sai sellele kohale, millel istutakse.
Nagu heale õele kohane, andis ta selle haiguse ka mulle
edasi ja me mõlemad saime arstitõendi, et oleme
kooliskäimisest priid, aga õues käia ja soome
kelguga mööda laia puiesteed Valdekuni ja tagasi Jannseni
sõita tohtisime küll. See oli vast põli! 21.
juuni puiesteel oli tollal üsna hõre liiklus, autosid
liikus väga vähe, sõitsid vaid saanid ja reed,
Jannseni oli busside lõpp-peatus. Muidugi leidus tubli
õpilane, kes koolis õpetajale ette kandis, et Ratase-plikad
viskavad poppi, koolis ei käi, aga kelgutavad, nii et vähe
ei ole. Õpetaja tuli meile koju asja uurima ja me lõime
võidurõõmsalt oma tähtsa paberi letti
– meil on SÜGELISED!
Määrisime end haisva Vilkinsoni salviga, aga ükski
õnn ei kesta kaua. Õige varsti olime terveks tunnistatud
ja kooliorjus algas jälle. Nüüd oli veel raskem,
sest pidime paljutki tagantjärele selgeks saama.
Selles koolis me mitte kuidagi ei tahtnud käia. Võib-olla
ei olnudki põhjus niivõrd selles, et see oli segakool,
vaid uutes ja meile võõrastes õppeainetes.
Ajaloos ja maateaduses õppisime ainult seda, mis puudutas
meile võõrast maad – Venemaad. Eestil enam
ajalugu ega maateadust nagu poleks olnudki. Ja siis veel see vene
keel… Kuna ema käis vahetustega tööl, siis
tema päevaste vahetuste ajal puudusime sageli koolist –
hulkusime ükskõik kus, ainult et mitte kooli minna.
Ühel mitte eriti külmal talvepäeval kõndisime
koolimaja poole, portfellid käeotsas, ja peatusime Varbola
tänava nurgal väikese poe ees, kus meie vahel toimus
järgmine kõnelus. Mina alustasin: „Kuule, kas
on mõtet kooli minna? Meil tuleb täna matas kontrolltöö,
aga ma ei oska mitte midagi. Need kuramuse sügelised lõid
teadmistesse kõva augu sisse... mis sina arvad?” Vanem,
ja muidugi targem, õde jäi hetkeks mõttesse
ja venitas siis: „Nojah, ega minul ka eriti tahtmist sinna
minna ei ole. Kui õige...” Hommik oli pime, latern
tänavanurgal ei põlenud ja me kumbki ei märganud
lähedal seisatanud mustas karakullkasukas daami, kes meie
jutuajamist pealt kuulis.
Õde ja mina pöörasime otsa ringi ja hakkasime
Kivimäe jaama poole lonkima, et sealt rongijänestena
Tallinna sõita. Daam aga läks vastassuunas, kulm kipras,
koolimaja poole.
Hiljem selgus, et see oli minu klassijuhataja, õpetaja
Maarla Kui järgmisel päeval kooli jõudsime, läks
torm lahti. Meid kutsuti direktori kabinetti, kus viibis ka õpetaja
Maarla. Mis seal ikka pikalt pajatada – ema pidi kooli tulema
ja oma tütarde käitumisele hinnangu andma. Küllap
oleks isa kooli kutsutud, aga tema viibis liiga kaugel, Narva
linnas, kus ta sai ka ühe aasta kooliõpetaja mõru
leiba proovida sõjalise kasvatuse alal. Noh oleks ta siis
veel Viljandis elanud, ega sealt poleks lühem tee Tallinna
kooli aru andma tulla olnud. Ja mida tema üldse oma laste
käitumisest teadiski? Meie saime emalt kodus kere peale ja
popiviskamine tuli mõneks ajaks peatada.
Sõit
„suurele kodumaale"
Algas 1941. aasta, talv
sai mööda ja saabus ilus soe suvi. Isa tuli koos oma
pagasiga Narvast Tallinna tagasi ja lootis nüüd lõpuks
oma perekonna juurde jääda.
Meenutades oma elu saan aru, et juba varasest lapsepõlvest
alates mul ei olnudki õiget kodu, ainult üks lõputu
kolimine ühest korterist teise. Isa tahtis lõpuks
meile selle püsiva kodu rajada, aga „suur” Stalin
otsustas teisiti. Samal, 1941. aasta ilusal suvel tuli kõik
maha jätta ja võtta ette suur „kolimine”
Eestimaast väga kaugele, paar kohvrit ja mõni pambuke
käeotsas. Sellest eluperioodist on säilinud väga
vähe fotosid, millega saaksin oma lugu illustreerida. Kõik
on mul küll mälus, aga mälupildid on ainult kirjeldatavad.
Kahjuks on väheks jäänud inimesi, kes neid sündmusi
ise läbi on elanud ja kõike mäletaks. Iga aastaga
jääb neid üha vähemaks ja vähemaks. Aga
Eesti rahva küüditamine on ju meie ajalugu, mida unustada
ei tohi. On tõesti viimane aeg mälestused jäädvustada.
Küüditati ju inimesi Eestist mitte ainult Siberisse,
vaid ka mujale, kogu Venemaa ei ole Siber. Meid viidi Kirovi oblastisse,
mis asub Venemaa Euroopa-osas ja mina ei saa kirjutada sellest
ajast kui oma Siberi-elust. Siberisse, vangilaagrisse, sattusin
ma märksa hiljem ja mingit kodu vangilaagris olla ei saa!
Jõuludest sellel uuel kodumaal Kirovi oblastis (mis ei
ole Siber!) pole midagi kirjutada, sest olud olid viletsad. Ema
küll püüdis midagi jõuludeks hoida, et söögilaud
oleks veidikegi tavalisest paremini kaetud ja tuppa toodud kuusekest
polnud millegagi ehtida. See oli alguses nii, aga hiljem muutus
sealne elu nii raskeks, et jõulud ei tulnud pähegi.
Möödus palju aastaid, mille jooksul sain tunda ainult
häda ja viletsust.
Ühed jõulud veetsin Tallinnas Patarei vanglas, kus
ei tohtinud isegi jõululaule laulda. Järgmised jõulud
tuli mul juba veeta Krasnojarski krais polaarjoone taga Dudinka
vangilaagris. Mis jõuludest sealgi rääkida oleks?
Meenub vaid üks jõuluöö, kui barakist välja
astusin, eks ikka asja pärast, ja hetkeks seisatasin. Oli
pime polaaröö, mida valgustasid taevas vehklevad virmalised,
moodustades imetabaseid losse, kaaristuid ja sammastikke, pidevalt
kujundeid muutes. Eemal särasid Jenissei jõe äärse
sadama tuled. Seisin seal ja mõtlesin endamisi, et on ju
jõulud, aga hommikul aetakse meid vastu relssi tagumise
ja „podjomm” karjumisega kell kuus hommikul üles,
tuleb jälle pikas rivis püssimeeste saatel tööle
minna. Kas üldse kunagi saan veel vaba olla ja oma isiklikku
elu elada?
lõpp
|
|
|
