Kultuur ja Elu 4/2013


Kultuur ja Elu 3/2013

 

 

 


Möödunu kauge ja ometi nii lähedane V

tekst: Ild Ratas
Artiklisarja algus KE 4-2012


Aasta 1940. Linnapilti ilmusid isakese Stalini ning teiste uute tegelaste pildid ja ausambad.

Pöördun veel kord tagasi oma lapsepõlve õnnelikku aega, aastasse 1940. Meenutades oma elu saan aru, et juba varasest lapsepõlvest alates mul ei olnudki õiget kodu, ainult üks lõputu kolimine ühest korterist teise. Isa tahtis lõpuks meile selle püsiva kodu rajada, aga „suur” Stalin otsustas teisiti.

Ema käis jälle tööl, kuna seadus seda enam ei keelanud. Raha oli nüüd veidi rohkem, aga see ei olnud enam meie oma, eesti raha. Miski ei olnud enam endine, tänavapildiski oli seda näha – seal liikus palju veidralt riietatud inimesi, kes ei sulandunud meie rahvaga ühte. Muutusid ka paljude tänavate nimed, näiteks sai Vabaduse puiesteest 21. juuni puiestee ja Päikese puiesteest Prožektori puiestee. Ju siis Nõukogude Liidus säras taevas päikese asemel prožektor. Hea veel, et meie kodutänav nimega Kandle ei saanud uut nime, näiteks Balalaika tänav.
Telegraafi, kus töötas meie ema,
toodi kah uus aparaat nimega „Bo-doo”, kuna kogu selle telegrammide saatmise värgi olevat leiutanud keegi selle nimega mees. Kes see oli, ei saanud ma teada ka ENE-st.
Kuna emal oli veidi luuleandi, kirjutas ta seinalehte (ka seinaleht oli üks uuendusi) antud teemal vemmalvärsi, millest mul on mõni rida ka meeles:
„Me telegraafi A ja O on
Moskva ja bodoo.
On Juusa hiilgeajad möödas.
Ta peagi kolikambri löödaks.
Ja morse – see ju vana logu, ta kallal mõni higistab kui tobu.”

Vahepealne on meelest läinud, aga lõpusõnad kõlavad nii:
„...sest tänasest me A ja O
on Moskva ja bodoo!”

Seda ema vaimusünnitist loeti ja naerdi, kuni see seinalehest kadus. Ju siis mõnele ei meeldinud...

Reaalkooli poisi luuletus

Eriti vastalised ja trotsi täis olid kooliõpilased, need vanemate klasside omad, eriti aga reaalkooli poisid, kes olid maruvihased, et nende kooli juurest eemaldati sinna EW ajal Vabadussõjas langenud kooliõpilaste mälestuseks püstitatud skulptuur. Poisid võtsid sealt möödudes alati mütsi peast ja tegid kummarduse. Kui selline asi keelati, siis korraldasid nad just seal kohtumisi, tõstes vormimütsi ja kummardades tervitati üksteist viisakalt. Seda ei saanud ju keelata!
Linnas liikus jutt kellestki reaalkooli poisist, kes kirjutas vägagi patriootliku luuletuse, mis avaldati pressis. Poissi kiideti ja olevat isegi honorari makstud. Poisi nime ega selle väljaande nime ma ei tea, aga päris väljamõeldis see ka olla ei saa, sest minule jäi see luuletus kohe meelde ja hiljem panin selle ka paberile:
Laula uljast võidulaulu,
Armas rahvas, laula sa,
Kui sa vabaduse võitnud
Uue päeva koiduga.
Punalipu all nüüd uhkelt
Eesti rahvas, edasi!
Rõõmulaulu laulge ikka,
Stalinile alati.
Ei nüüd keegi meie priiust
Tohi röövida me käest.
Sest me vabaduse kaitse
Tuleb võimsalt punaväelt
Au ja kiitust laulge ikka,
Laulge nüüd ja alati.
Ikka kiidusõnu hüüdke
Nõukogude võimule!

Kõlab ju äärmiselt patriootlikult? Oli, mille eest kiita!....aga kas keegi juhtis tähelepanu või taipas ise ridade algustähed kokku lugeda, kes teab...
Ridade autor igatahes kadus ja rohkem temast ei kuuldud. Keegi ei aimanud siis veel, milliseid tagajärgi sellised meelsuse avaldamised võivad kaasa tuua. Stalini ja ka teiste uute tegelaste piltide ning ausammaste pihta sülitamine oli täiesti tavaline, ka minu vanem õde sai niisuguse tembuga hakkama kui Raekoja platsil kaks meest „isakese” pilti seinale upitasid. Mehed vaid naersid, aga Mai sai ema käest pragada, tema juba oskas aimata, et parem on niisugustest tempudest loobuda.
Ka meie isa kutsuti kuhugi, kus teda kaua kinni peeti, koju jõudes oli ta kahvatu ja sõnaaher.
Muidugi hakati ka koolides energiliselt õpilasi agiteerima, et nad pioneerideks hakkaksid, kirjeldades kui tore on selles organisatsioonis koos tegutseda – igal aastal näiteks kuu aega laagris koos toredasti aega veeta jne. Igatahes esimesel aastal keegi pioneeriks ei hakanud, kodudes oldi sellele vastu. Kui üks minu sõbranna koju tuli, punane kaelarätt rinnal lehvimas, sai ta isalt peapesu ja kindla käsu „ see punane kalts hommepäev tagasi viia”.
Minu praegune laulukoori sõbranna rääkis loo, kuidas Koigi koolis õpetaja lausa härdalt palus, et kas või mõni parem õpilane pioneeriks hakkaks, sest temalt ju nõuti seda. Mu sõbranna õppis ainult viitele ja tema pilt taheti panna kooli autahvlile, aga selleks oli vaja kas või moepärast kaelarätt kaela panna. Tema kuulas sõna, pani kaelaräti kaela, aga kui fotograaf objektiivi tema poole suunas, tegi ta tobeda näo pähe – suu viltu, silmad kõõrdi, nii et see pilt kohe välja praagiti! Lapsed ei taibanud, et oleksid pidanud oma õpetaja pärast pioneeriks astuma. Koigi koolist see õpetaja varsti vallandati ja kõigil oli temast väga kahju.
Taoline vaikne vastuhakk kestis kogu nõukogude aja. Pioneeriks astusid ainult need, kes tahtsid kannuseid teenida ja elus edasi jõuda.


Leegi tänava 29. Mittetäielik Keskkool.

Silikaadi saunast sügelised

Meie käisime vastumeelses Leegi tänava 29. Mittetäielikus Keskkoolis. Sinna oli otsetee üle Vabaduse, ei, 21. juuni puiestee ja läbi metsa, otse Pärnu maanteest üle, siis jupike Varbola tänavat ja oligi Leegi tänav ja kool nr. 29. See ilus metsatee on süüvinud mu mällu. Eriti meenutasin seda Dudinka laagris, kus laulsime koos teiste tüdrukutega praeguseks peaaegu unustatud laulu „Liivane nõmm”, mis räägib mändide kohinast ja õitsvast kanarbikust. Vahel praegugi seda laulu ümisedes tunnen sõõrmetes mändide, kuiva liiva ja kanarbikuõite lõhna...
Muidugi viskasime koos õega poppi, kui see vähegi võimalik oli. Sõitsime siis rongis jänest või astusime jala Tallinna poole. Kord võttis üks talumees meid oma reele, küsides, mida on preilidel koolipäeval linna asja? Muidugi oleksime lõpuks ka selle kooliga harjunud, kui meile selleks võimalus oleks antud. Ega seal kõige hullem ju polnudki, keegi meid ei kiusanud, ja et koos poistega pidi õppima – noh, eks poistest kasvasid mehed ja ilma meesteta, teadagi, läbi ei saa, muidu oleks inimsugu juba ammu välja surnud.
Ema käis tööl, meie pidime kodus ka toimetama, sest meil olid aias peenrad ja nende rohimine kuulus meie ülesannete hulka nagu oma sukkade pesemine ja nõeluminegi. Ka kass Kitit ei tohtinud tuppa jätta, kui ise välja läksime, sest too kippus pahandust tegema.
Eriti meeldis talle riidekapis puhta pesu riiulil magada. Kapiukse avamine oli tal selge – üks liigutus küüntega ja lahti see ihaldatud uks oligi.
Ei olnud Kivimäel siis ei veevarustust ega kanalisatsiooni, vett tuli vinnata vändaga kaevust ja kogu praht viidi kompostihunnikusse. Pesemas käisime Silikaadi saunas, kust minu kallis õde ükskord sügelised sai sellele kohale, millel istutakse. Nagu heale õele kohane, andis ta selle haiguse ka mulle edasi ja me mõlemad saime arstitõendi, et oleme kooliskäimisest priid, aga õues käia ja soome kelguga mööda laia puiesteed Valdekuni ja tagasi Jannseni sõita tohtisime küll. See oli vast põli! 21. juuni puiesteel oli tollal üsna hõre liiklus, autosid liikus väga vähe, sõitsid vaid saanid ja reed, Jannseni oli busside lõpp-peatus. Muidugi leidus tubli õpilane, kes koolis õpetajale ette kandis, et Ratase-plikad viskavad poppi, koolis ei käi, aga kelgutavad, nii et vähe ei ole. Õpetaja tuli meile koju asja uurima ja me lõime võidurõõmsalt oma tähtsa paberi letti – meil on SÜGELISED!
Määrisime end haisva Vilkinsoni salviga, aga ükski õnn ei kesta kaua. Õige varsti olime terveks tunnistatud ja kooliorjus algas jälle. Nüüd oli veel raskem, sest pidime paljutki tagantjärele selgeks saama.
Selles koolis me mitte kuidagi ei tahtnud käia. Võib-olla ei olnudki põhjus niivõrd selles, et see oli segakool, vaid uutes ja meile võõrastes õppeainetes. Ajaloos ja maateaduses õppisime ainult seda, mis puudutas meile võõrast maad – Venemaad. Eestil enam ajalugu ega maateadust nagu poleks olnudki. Ja siis veel see vene keel… Kuna ema käis vahetustega tööl, siis tema päevaste vahetuste ajal puudusime sageli koolist – hulkusime ükskõik kus, ainult et mitte kooli minna.
Ühel mitte eriti külmal talvepäeval kõndisime koolimaja poole, portfellid käeotsas, ja peatusime Varbola tänava nurgal väikese poe ees, kus meie vahel toimus järgmine kõnelus. Mina alustasin: „Kuule, kas on mõtet kooli minna? Meil tuleb täna matas kontrolltöö, aga ma ei oska mitte midagi. Need kuramuse sügelised lõid teadmistesse kõva augu sisse... mis sina arvad?” Vanem, ja muidugi targem, õde jäi hetkeks mõttesse ja venitas siis: „Nojah, ega minul ka eriti tahtmist sinna minna ei ole. Kui õige...” Hommik oli pime, latern tänavanurgal ei põlenud ja me kumbki ei märganud lähedal seisatanud mustas karakullkasukas daami, kes meie jutuajamist pealt kuulis.
Õde ja mina pöörasime otsa ringi ja hakkasime Kivimäe jaama poole lonkima, et sealt rongijänestena Tallinna sõita. Daam aga läks vastassuunas, kulm kipras, koolimaja poole.
Hiljem selgus, et see oli minu klassijuhataja, õpetaja Maarla Kui järgmisel päeval kooli jõudsime, läks torm lahti. Meid kutsuti direktori kabinetti, kus viibis ka õpetaja Maarla. Mis seal ikka pikalt pajatada – ema pidi kooli tulema ja oma tütarde käitumisele hinnangu andma. Küllap oleks isa kooli kutsutud, aga tema viibis liiga kaugel, Narva linnas, kus ta sai ka ühe aasta kooliõpetaja mõru leiba proovida sõjalise kasvatuse alal. Noh oleks ta siis veel Viljandis elanud, ega sealt poleks lühem tee Tallinna kooli aru andma tulla olnud. Ja mida tema üldse oma laste käitumisest teadiski? Meie saime emalt kodus kere peale ja popiviskamine tuli mõneks ajaks peatada.

Sõit „suurele kodumaale"

Algas 1941. aasta, talv sai mööda ja saabus ilus soe suvi. Isa tuli koos oma pagasiga Narvast Tallinna tagasi ja lootis nüüd lõpuks oma perekonna juurde jääda.
Meenutades oma elu saan aru, et juba varasest lapsepõlvest alates mul ei olnudki õiget kodu, ainult üks lõputu kolimine ühest korterist teise. Isa tahtis lõpuks meile selle püsiva kodu rajada, aga „suur” Stalin otsustas teisiti. Samal, 1941. aasta ilusal suvel tuli kõik maha jätta ja võtta ette suur „kolimine” Eestimaast väga kaugele, paar kohvrit ja mõni pambuke käeotsas. Sellest eluperioodist on säilinud väga vähe fotosid, millega saaksin oma lugu illustreerida. Kõik on mul küll mälus, aga mälupildid on ainult kirjeldatavad.
Kahjuks on väheks jäänud inimesi, kes neid sündmusi ise läbi on elanud ja kõike mäletaks. Iga aastaga jääb neid üha vähemaks ja vähemaks. Aga Eesti rahva küüditamine on ju meie ajalugu, mida unustada ei tohi. On tõesti viimane aeg mälestused jäädvustada. Küüditati ju inimesi Eestist mitte ainult Siberisse, vaid ka mujale, kogu Venemaa ei ole Siber. Meid viidi Kirovi oblastisse, mis asub Venemaa Euroopa-osas ja mina ei saa kirjutada sellest ajast kui oma Siberi-elust. Siberisse, vangilaagrisse, sattusin ma märksa hiljem ja mingit kodu vangilaagris olla ei saa!
Jõuludest sellel uuel kodumaal Kirovi oblastis (mis ei ole Siber!) pole midagi kirjutada, sest olud olid viletsad. Ema küll püüdis midagi jõuludeks hoida, et söögilaud oleks veidikegi tavalisest paremini kaetud ja tuppa toodud kuusekest polnud millegagi ehtida. See oli alguses nii, aga hiljem muutus sealne elu nii raskeks, et jõulud ei tulnud pähegi.
Möödus palju aastaid, mille jooksul sain tunda ainult häda ja viletsust.
Ühed jõulud veetsin Tallinnas Patarei vanglas, kus ei tohtinud isegi jõululaule laulda. Järgmised jõulud tuli mul juba veeta Krasnojarski krais polaarjoone taga Dudinka vangilaagris. Mis jõuludest sealgi rääkida oleks? Meenub vaid üks jõuluöö, kui barakist välja astusin, eks ikka asja pärast, ja hetkeks seisatasin. Oli pime polaaröö, mida valgustasid taevas vehklevad virmalised, moodustades imetabaseid losse, kaaristuid ja sammastikke, pidevalt kujundeid muutes. Eemal särasid Jenissei jõe äärse sadama tuled. Seisin seal ja mõtlesin endamisi, et on ju jõulud, aga hommikul aetakse meid vastu relssi tagumise ja „podjomm” karjumisega kell kuus hommikul üles, tuleb jälle pikas rivis püssimeeste saatel tööle minna. Kas üldse kunagi saan veel vaba olla ja oma isiklikku elu elada?
lõpp


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv