Kultuur ja Elu 4/2013

Kultuur ja Elu 3/2013

Kas Sinimägede pärandiks on tükikese kaotus eestlaste üldinimlikust südametunnistusest

tekst: Herbert Lindmäe,
õigusteaduse doktor, prof emer

1944. aastal Eestis peetud kaitselahingutest on kirjutatud nii taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kui ka Välis-Eestis palju ja mitmeti. Oma mälestusi on kirja pannud vanad sõjavelled, samuti need, kes ise sõjas ei ole käinud, kuid mäletavad Eesti saatuseaastate sündmusi kuuldu-nähtu järgi.

Eesti kaitselahingutest on kirjutanud ka ajaloolased ja asjaarmastajatest Eesti lähiajaloo uurijad. On kirjutatud ausalt, oma teadmiste ja ajaloomälu järgi, kooskõlas tõikadele rajaneva ajalootõega. (nt „Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni”, Õpetatud Eesti Selts, peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, Ilmamaa, 2005).
Samas on võhiklikke kirjatükke, mis on kirja pandud siit-sealt vilksamisi loetu pinnalt, mõnikord ka nõukogude koolist omaksvõetud tõekspidamiste kohaselt. Nii on mõneski üllitises püütud Eesti sõjamehi mõnitada ja süüdistada neid selles, et neil oli seljas Saksa sõjaväevorm ja nad võitlesid Saksa poolel. Eesti kaitselahingutes osalenud mehi on peetud küll Saksa okupatsiooni ohvriteks, küll ullikesteks, kes ei teadnud oma lapsemeelsuses, mida nad teevad (H. Lindmäe. „Kelle huvides tuleb hoiduda äratamast minevikutonte?”, Kultuur ja Elu 1/2012).

Filmimehe sõnum Sinimägede pärandist

Oma sõnumi Sinimägedest, mida on peetud Eesti Verduniks (Verdun on Eesti Vabadusristiga VR I/1 austatud Prantsuse kindluslinn, mis on Esimeses maailmasõjas võidelnud liitlaste sõjamehevapruse sümbol), edastab ajalehe Postimees vahendusel ka mainekas filmimees, režissöör ja stsenarist Ilmar Raag. (I. Raag. „Sinimägede pärand”, Postimees, 23.09.2013), kes püüab oma sõnutsi tänaste teadmiste kõrguselt ja omal moel mõista Eesti sõjamehi nende tollaegsetes võitlustes. Autor analüüsib oma sõnul Saksa mundris eestlasi lisaks rahvusromantilisele vaatenurgale küll üldisemast II maailmasõja militaarsest perspektiivist, küll natsi kindralstaabi plaanidele kaasaitamise perspektiivist lähtudes, et seeläbi meie väärtushinnanguid korrastada.
Püüaksime siis siinjuures koos filmimehega heatahtlikult arutada tema arusaamu Teisest maailmasõjast, sõjaaegsetest valikutest ja Sinimägede pärandist ning mõista tema korrastatud väärtushinnanguid.
Filmimees kirjutab oma sõnul tänaste teadmiste kõrguselt: Ometi on ajaloo eripäraks see, et sündmusi ei pea alati vaagima läbi duaalse vastanduse ning sellisel kujul ei ole Eesti II maailmasõja tragöödia mitte ainult selles, et me kaotasime oma iseseisvuse, vaid ka selles, et reageerides tehtud valule instinktiivselt, kaotasime tükikese oma üldinimlikust südametunnistusest. Jääb mõistatuseks: kas siis autori kirjatüki pealkirjast lähtudes tulebki tema sõnumi järgi pidada Sinimägede pärandiks tükikese üldinimliku südametunnistuse kaotust. Sel puhul ei saa selgust, kes oli siin oma südametunnituse kaotajaks, kas Eesti rahvas või Sinimägede lahingute sangarid ning mis on see müütiline üldinimlik südametunnistus ja kes või mis seda siin kehastab.

Ilmar Raag kinnitab: Järgnev tekst ei püüa II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi hukka mõista (hea seegi! – H.L.), sest me ei tea täpselt, millisele informatsioonile tuginedes nad tegid oma otsuseid („meie” vormi kasutamisest siin ja mujal artiklis ei ilmne, kas autor peab silmas iseennast, mingisugust isikute gruppi või kõneleb Eesti rahva nimel, ning kes on tema käsitluses need Eesti sõjameeste hukkamõistmise üle otsustajad). Autori sõnul analüüsib ta nende tegusid tänapäevastes terminites (küllap sellest ka tema sõnakasutuses raskepärane jutt narratiividest ja sõjategevuse imagoloogilisest mõjust sõdade poliitilistele eesmärkidele, mõtete anakronismist ja II maailmasõja militaarsest perspektiivist, Sinimägede lahingu aegsest Euroopa sõjateatrist ja sümbolite sõjast), ikka selleks, et seeläbi korrastada meie väärtushinnanguid.
Autor väidab, et ta ei püüa II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi hukka mõista, sest ei tea täpselt, millisele informatsioonile tuginedes nad tegid oma otsuseid. Kui autor kurdab siin teadmiste nappust, siis tulnuks küll püüda kas või uudishimust oma teadmisi täiendada: võiks lugeda Eesti sõjameeste mälestusi, võiks uurida arhiivimaterjale, uurida saksa okupatsiooni ajal, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis või ka Välis-Eesti ilmunud omaaegseid ajalehti ja ajakirju ning lugeda Eesti lähiajaloo kohta kirjutatud ajalooraamatuid.
Neid küsimusi, mida autor tõttab lahendama, ei ole ju õige selgitada vilksamisi siit-sealt loetu või kuuldu põhjal. Autor kirjutab: üks soomepoiss rääkis, kuidas Männikul Waffen-SS-ile vande andmise ajal olid mehed oma hõigetes saatnud Hitleri heasse kohta. Ja siit, nende hõigete pinnalt teebki autor kohe tänaste teadmiste kõrguselt oma järelduse: seega võib tõesti väita, et eestlaste kavatsus oli võidelda oma kodumaa eest. Aga milleks siis soomepoisid üldse Eestisse tagasi tulid ja milleks siin kõnelda soomepoiste kavatsusest, kui on teada, et nad ju võitlesid surmapõlglikult Tartu rindel ja teistes Eesti kaitselahingutes.

Ka ei ole näiteks autoril mõtet otsida vastust oma küsimustele, kas eestlased ülistasid või vihkasid natsismi, mingisugustest Sinimägedes sõdinud meeste omaaegsetest kirjadest, kus (autori sõnul) kohtab väga harva natsismi ülistamist. Mõne omaaegse kirja asemel võiks otsida siin vastust oma küsimusele sõjameeste mälestustest ja saada teada näiteks ka seda, kuidas Eesti sõdurid, vaatamata keelule laulsid avalikult, trotslikult ja vihaselt oma natsivastaseid rivilaule, nii et Heidelaager vastu kaikus: Mats alati on tubli mees, / ei kedagi ta pelga; / ei kummardu ta saksa ees, / ei tõmba küüru selga!, või Meil Führeriks on doktor Mäe jmt. Veel on ju elus Sinimägede sangareid, aga ka teisi Eesti kaitselahingutes osalenud mehi. Kas ei oleks targem minna kas või ühelegi vabadusvõitlejate kokkutulekule ja pärida seal vanadelt sõjameestelt otsesõnu, mispärast nad sõtta läksid, mille eest sõdisid ja kas nad vihkasid või armastasid natse (näiteks on teada, et Eesti sõdurid hüüdsid sõjast väsinud saksa natsistlikke sõjamehi narritamisi ja halvustavalt kämpudeks).
Samas oleks autoril võimalus selgitada neile ka seda, kuidas nad Eesti kaitselahingutes oma üld inimlikust südametunnistusest tükikese kaotasid, kuidas nad oma võitlustega pikendasid samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi, kuidas nad ei suutnud valida iseendaks jäämise teed, ja vaadata selle jutu peale vanadele sõjameestele silma. Kas tõesti ei taibata, et oma sellesisuliste targutustega solvatakse Eesti teise Vabadussõja veterane ja rüvetatakse Eesti kaitselahingutes, eks siis ka Sinimägedes võidelnud sangarite mälestust.

Sõjaaegsetest valikutest kõneldes kirjutab Ilmar Raag: Hale oleks jätta õigus Nõukogude Liidu kangelasele Arnold Merile, kes ütles, et eestlastel oli alati vaid kaks valikut: kas koos sakslastega või venelastega. Jääb arusaamatuks, milleks oli siin vaja viidata genotsiidikuriteos süüdistatud isiku väljaütlemisele, kuigi sellesisulisi väiteid võib lugeda kümnetest ja kümnetest allikatest, sealhulgas Eesti ajaloolaste ja ühiskonnategelaste kirjutistest, aga ka nendest käsitlustest, kes kirjutavad valikute tegemisel eestlaste jaoks õigest ja valest poolest ning valikuvabaduse välistanud alasi ja haamri vahel tehtud otsustusest. (Tiit Made. „Alasi ja haamri vahel: Ajaloolise tõe otsingud”, Tallinn, 2007).
Eesti sõjamehele oli tema talupojamõistuse kohaselt asi selge: Siin ilma peal on ainus Eesti, / ma teda praegu kaitsma pean. / Ei suuda kinni hoida massi, / kuid igaüks meist kohust teab! (read Eesti kaitselahingute-aegsest sõdurilaulust – H.L.).
Kolonelleitnant Harri Rent on selle valiku kohta öelnud sõjamehelikult selgelt ja ühemõtteliselt: Ma tahan teie käest küsida: kui teie tuppa tungib röövel ja keegi ulatab teile malaka, kas te siis vaatate, kes oli selle malaka ulataja... Meile oli elu küsimus võtta see malakas ja talle silmade vahele virutada. Ja selle ta siin sai. („Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu: 1992/2008”, Tallinn, 2010, lk 217). Ei mingit mõistuspärast valikuvõimalust, ei sõnakestki mingisugusest muust alternatiivist.
1944. aasta talvel olid vene peninukid taas Eesti idaväravas. Ja autor kirjutab: Automaatselt kerkib üles karjatus – mis oleks siis lahenduseks olnud? Kas me ei oleks siis üldse pidanud vastu hakkama? Kas me oleksime siis pidanud käed rüpes ootama punaokupatsiooni taastumist, aimates kõike, mida see kaasa toob? Mu vastus on muidugi eitav. Mehejutt!
Nendes tingimustes ei olnud siin tegelikult ühtki muud mõistuspärast valikut peale selle ühe ja ainuõige. Kui autor kinnitab, et käed rüpes ootamine oli vale, teeb ta ju ka ise oma valiku: ta valib tegelikult kahest teineteist välistavast võimalusest ühe ning jagab tegelikult Arnold Meri seisukohta.

Filmimees hoiatab: Ei ole sugugi raske mõista eesti meeste võitlust kodumaa eest, aga tänaste teadmiste kõrguselt ei tohi me unustada ka natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivi. See on meie üldinimlikkuse proovikivi.
Samas asub autor otsima Eesti rahva jaoks teisi alternatiive ja kinnitab mõttetargalt: Me oleme vaid siis päriselt vabad, kui usume, et meil on veel valikuid peale koostöö kurjusega. Sellepärast on alati veel kolmas tee, mis on iseendaks jäämise tee ja lubab teha liitusid vaid nendega, kes tõepoolest jagavad meiega samu väärtusi.
Jutt Eesti sõdurite või Eesti rahva koostööst kurjusega on naeruväärne ja silmakirjalik! Lugejal on õigus pärida filmimehelt, kas siis lääneriigid ei teinudki koostööd kurjusega. Nii kinnitab ajaloodoktor Hannes Walter: Viimases sõjas ei olnud meil valikut. Neljakümnenda ja neljakümne esimese aasta kogemus kinnitas kõigile, ka kõige sinisilmsematele, et nõukogude võim tähendab eesti rahva füüsilist hävitamist... Meie ajaloolised liitlased, eriti meie poolt armastatud Suurbritannia, lähtudes oma rahvuslikest huvidest, läksid koostööle kommunistliku koletisega. Meil oli jäänud valida, kas passiivne saatusele alistumine, või võitlus koos Saksamaaga. Me valisime viimase ja see oli õige otsus. (Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008, koostaja Vaino Kallas, Tallinn, 2010, lk 199). Kui Suurbritannia ja teised lääneriigid lähtusid koostöös kommunistliku koletisega oma rahvuslikest huvidest, siis mispärast küll ei tohtinuks Eesti rahvas võitluses meie jaoks kurjuse kehastusega lähtuda oma rahvuslikest huvidest ja võtta sakslastelt vastu enda kaitseks vajalikud relvad.

Eestlastest idapataljoni sõdurid Tartus, teel rindele. Foto: K. Hintzer

Jutt ühiste väärtuste jagamisest

Autor kinnitab, et alati on veel kolmas tee ja liituda tuleb nendega, kes jagavad meiega samu väärtusi!
Kas ei tuleks siis siin kõigepealt koos autoriga püüda saada selgust selles, millistest väärtustest on jutt ja kes olid neid väärtusi tollal meiega valmis jagama.
Eesti rahva ülimateks väärtusteks oli tollal ja on tänapäeval vaieldamatult iseseisev Eesti Vabariik ja selle taastamine.
Kui meie lääne sõprade ja idavaenlase väärtused ja valikud olid sellal kokkulangevad ja eitasid Eesti rahva ülimaid väärtusi, siis kellega autori arvates oleks tulnud neid väärtusi jagada ja kellelt liitu otsida.
Kas siis autorile on tõesti teadmata kurjuseriiki kehastava idanaabri ja meie lääne sõprade valikud, mis olid tehtud Eesti rahvast ja riiki reetes juba Teheranis (28.11–1.12.1943). Need valikud ja väärtused olid ju Moskval ja tema lääneliitlastel kokkulangevad ning tähendasid üheselt Eesti rahva jaoks elutähtsate väärtuste eitamist.
Kas siis tõesti on siit raske mõista, et jutt kolmanda tee valimisest ning Stalini ja tema liitlastega nende ühiste väärtuste jagamisest tähendanuks sisuliselt Punaarmee kindralstaabi plaanidele kaasaaitamist ja Eesti rahvuslike huvide porritallamist. Ei taheta mõista, et liitlaste ühiste väärtuste jagamisel terendas ju Punaarmee kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiv, mille autor ise on oma artiklis kõrvale heitnud. Samas selgitab autori jutt kolmandast teest seda, mispärast Eesti meeste võitlus oma kodu eest oli tema sõnul rehepaplus, mis tagantjärele võib tunduda ajaloolise mängurlusena ja rahvusromantilise rumalusena.

Millegipärast jätab lugupeetud filmimees valikute üle arutamisel kaasaja teadmiste kõrguselt täpsustamata, milline oli siis tolleaegsetes ajaloolistes tingimustes eesti rahva jaoks see kolmas tee, see iseeneseks jäämise tee.
Rahva saatust määravate valikute tegemisel ja valikute vabadusest kõneldes tuleb mõista, et Teist maailmasõda ei peetud kuu peal, vaid ikka siinsamas, selles maailmas, kus kõik nähtused, sealhulgas ka alternatiivid on omavahel seonduvad, põimuvad, vastanduvad, toetavad või eitavad üksteist, sõltuvalt ikka sellest, kes on valiku tegijaks ja millised on valiku tegemise tingimused. Eesti rahva puhul olid ju Saksa okupatsiooni ajal valikute tegijateks Saksa riik, Saksa kindralstaap ja Eesti okupatsioonivalitsus, aga samuti Venemaa ja lääneriikide valitsused ning Punaarmee ja lääneriikide kindralstaabid. Eesti rahvale õiguslikult siduvate otsustuste tegemisel olid valikute tegijateks Eesti Vabariigi viimane peaminister Presidendi ülesannetes, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Eesti Vabariigi taastamiskatsel Eesti Vabariigi Valitsus. Mõistagi tuli rahva saatust puudutavate valikute tegemisel arvestada teiste riikide, valitsuste, kindralstaapide jne valikutega.
Kolmandast teest, väärtuste jagamisest ja iseendaks jäämisest kirjutades tuleks teada, et Tallinna pommitamise ajal tulistas sakslaste õhutõrje Ülemiste järve lähedal alla ühe inglise Mosquito-tüüpi pommituslennuki. Katapulteerinud lendur saadi kätte. Selleks osutus kapteni auastmes Kanada naispiloot, kes oli ka esimese rünnakulaine üldjuht. Lendur tunnistas puhtsüdamlikult, et Tallinna pommitamise kava oli inglaste kokku seatud ning britid võtsid selle elluviimisest isiklikult osa... Selgus, et lendamist ameeriklaste B-25 ja briti Mosquito-pommituslennukitel ning Tallinna pommitamise strateegiat õpetasid Vene pommituslenduritele inglastest instruktorid. (T. Made. „Alasi ja haamri vahel: Ajaloolise tõe otsingud”, Tallinn, 2007, lk 429). Nii on eestlaste verd ka meie lääne sõprade kätel, kellega tulnuks meil oma väärtusi jagada. Siit küsimus autorile: kas siis Tallinna terrorirünnak tähendaski kolmanda tee valimise puhul meiega väärtuste jagamist?

Peaks olema selge, et selle kolmanda tee valikuvõimaluse, mis lähtunuks Eesti rahva ülimatest väärtustest, olid lääne sõbrad (kes jagasid idaliitlase väärtusi), oma varasemate valikutega juba läbi lõiganud. Kui eestlaste ülimaks väärtuseks oli Eesti Vabariik ja selle taastamine, siis samade väärtuste jagamisest meie sõpradega ei saanud ju juttugi olla, sest meie ja liitlaste väärtused ei olnud selles osas ju kokkulangevad, vaid välistasid teineteist.
Nii jääbki autori käsitluses saladuseks, kellega liitumisest käib jutt, kus ja milliseid väärtusi ta silmas peab ja kes olid siin need, kes olid valmis sellal jagama meiega samu väärtusi.
Mõistagi ei saa eitada seda, et alati on valikuvõimalusi. Alternatiivide kaalumisel tuleb aga arvestada asjaolu, et on olukordi, kus õigeks saab terve mõistuse kohaselt pidada vaid ühte, sest teised valikud on hullemad või päris hullud, või siis lihtsalt lollid ja rahva jaoks enesetapjalikud.
Teises maailmasõjas tehtud Eesti valikuvõimaluste kaalumisel ei tule lähtuda mitte Saksa või mõne teise kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiividest, vaid ainuüksi Eesti rahva püsima jäämise, eestluse säilimise ja Eesti riigi igikestvuse perspektiivist. Muud valikud on Eesti jaoks ebaeetilised ja sellekohased väljaütlemised vastutustundetud. Kui Eesti kaitselahingutes osales umbkaudu 70 000 Eesti sõjameest, ja rindetagalat julgestasid Eesti Omakaitseüksused, siis peaks olema igale selge, et tegu oli Eesti rahva omaksvõetud ja ainuõigeks tunnistatud alternatiiviga. Kui Eesti rahvas säilis ka nõukogude uue okupatsiooni ja terrorirežiimi kiuste, tähendab see ju, et taoline valik oli õige. Tänu Eesti meeste võitlusele Sinimägedes ja mujal, sai võimalikuks katse taastada Eesti Vabariik. Võitlused Narva rindel, Tartu ruumis ja mujal võimaldasid kümnetel tuhandetel eestlastel (Eestist lahkus kuni 80 000 eestlast) pääseda läände ja hoida seal ülal omariikluse ideed ja vaba kultuuri ning osaleda Eesti taasiseseisvumisvõitluses. („Eesti ajalugu VI”, lk 226).
Autor jätkab: Oma tahet peab väljendama, kuid tõestamaks, et olemas oli ka alternatiive, vaatleksin kasvõi Poola näidet, kus hoolimata nn Beringi armeest Punaarmee poolel, suutsid Poola iseseisvust taotlevad jõud enda vabadusihast piisavalt märku anda, nii et tänapäeval on Katõn ja Varssavi ülestõus võrdsete sümbolitena nende kangelasloo tähisteks.
Kuidas käib Eesti jaoks teiste alternatiivide olemasolu tõestamine Poola näite varal ja mil moel toetab esitatud Poola näide teiste alternatiivide olemasolu (alternatiivide paljusust), jääb autori jutust selguseta.

Küll tuleks küsida autorilt, kas siis Eesti rahval ei olegi oma kangelasajaloo tähiseid ja kas Eesti rahvas ei olegi oma vabadusihast piisavalt märku andnud, kas Eesti kaadrisõjameeste, eestkätt ohvitserkonna hävitamine Norillagis ei olnudki meie Katõn ja kas Eestis peetud kaitselahingud, sealhulgas Sinimägede põrgu ja Eesti Vabariigi taastamise katse ei kannatagi Poola rahva võitlustega võrdlemist ning ei väärigi Euroopa rahvaste silmis tähelepanu. Eesti võrdlemine oma vabadusihast märku andmisel Poolaga on ju kohatu, sest ajaloolised tingimused on siin alternatiivide valimisel ja nende hindamisel tagantjärele tarkuses täiesti erinevad. Poola oli ja on suur riik. Inglismaa ja Prantsusmaa sõdisid tema liitlastena Teise maailmasõja algusest peale ühel ja samal poolel. Kuna NSV Liit laskis Poola sõjavangidest loodud armee Venemaalt välja viia, oli poolakatel võimalus sõdida koos lääneliitlastega sakslaste vastu ning Poolast sai Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni üks asutajaliikmetest. Eesti puhul oli ja on raske enda vabadusihast piisavalt märku anda neile, kes autori jutu järgi jagavad meiega samu väärtusi, kuid kes ei taha midagi teada Eesti rahva võitlustest, kannatustest ja vabadusihast, sest nad ise on need väärtused, mida meiega jagada, Eesti Vabariigi Venemaale mahamüümisel ja Eesti rahva reetmisel jalge alla tallanud. Kuidas tulnuks Eesti rahval veel näidata oma tahet ja kas nendest ohvritest, mida kandis Eesti rahvas oma tahte väljendamisel, oli filmimehe arvates tõesti veel vähe.

Märtsipommitamises kannatada saanud Estonia teater. Foto: www.muis.ee/museaalview/1833105 TLM F 2003

Kas iga Saksa juhtimise all sõdiv sõdur aitas pikendada sõda?

Kuigi autor kinnitab oma vastuolulises käsitluses, et ta ei püüa II maailmasõja aegseid eesti sõjamehi hukka mõista, süüdistab ta neid samas, et nad võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasid samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi. Autor tõdeb: Olenemata rindest, iga Saksa juhtimise all sõdiv sõdur aitas pikendada seda sõda. Iga sõditud päev oli samuti veel üks tõhus päev surmalaagrite töötsüklisse või aitas pikendada Pariisi vabastamist. Ja nii jõuamegi hirmsa järelduseni, et võideldes oma kodumaa vabaduse eest, pikendasime me samal ajal mujal maailmas inimeste kannatusi.
Kuna kuriteole kaasaaitamine on ju samuti kuritegu, järeldub autori käsitlusest, et Eesti sõjamehed osalesid kuritegudele kaasaaitajatena natside sõjakuritegudes. Kui see ei ole Eesti sõjameeste hukkamõistmine, siis mis see siis on? Taoline autori jutt on ju äratuntavalt sarnane ajalehes Postimees avaldatud professor Rein Müllersoni heietustega Eesti sõjameeste süükoormast: Aga ega need, kes sõdides natside poolel vaatamata nende motivatsioonile ja panuse suhtelisele tühisusele, aidates kaasa liitlaste, st venelaste, ameeriklaste, inglaste ja prantslaste ja mitme teise kaotuse suurenemisele sõjatandril ja muidugi ka juutide, mustlaste ning teiste „mitteinimeste” hävitamisele surmalaagrites, ei vääri kuidagi vabadusvõitleja tiitlit.

Sama targalt või rumalalt võib kinnitada, et sakslased ise ning Saksa okupatsioonirežiimi all elavad okupeeritud ida-alade elanikud, sealhulgas ka venelased, aitasid oma tööga pikendada seda sõda, ja iga kilogramm vilja, liha või võid, kõnelemata tehastes tööliste kätega toodetud relvadest ja laskemoonast, aitas kaasa mitteinimeste hävitamisele saksa surmalaagrites. Siin tahaks küll autorilt pärida, kas ka need, kes elasid ja töötasid Saksa okupatsioonirežiimi all, olid nagu Eesti sõduridki natside sõjakuritegudes kaasosalised (teisisõnu – sõjakurjategijad – H.L.).
Räägime põhjendatult Saksa vangilaagrites toimepandud koletutest kuritegudest ja Klooga massimõrvast, kuid samas tuleb tõdeda, et Eesti sõdurite võitlusest ei sõltunud küll okupeeritud Eestis vangide saatus, mille üle otsustajaks oli natsi terrorirežiim. Tuleb tõdeda, et ajaloosündmused on omavahel seostatud, kuid alati ei ole need seosed põhjuslikku laadi. Nii on mõttetu ka siin otsida otseseoseid Eesti kaitselahingute ja Sinimägede võitluste ning teiselt poolt natside koonduslaagri vangide saatuse vahel.

Et asi oleks autorile selgem, tuletaksime meelde, et 1941. aasta sõjasuvel hukati Punaarmee rindetagalas näiteks 8. juuli hommikul Petseri miilitsamaja keldris ja arestimaja kongides 14 inimest, 8. juulil – Viljandi vangla hoovis 11 vangi, ööl vastu 9. juulit – Tartu vanglas 193 vangi, Haapsalu vanglas – 11 vangi ning septembris Kuressaares 90 vangi. 6. augustil panid enamlased bensiini abil põlema Rakvere NKVD arestimaja koos 12 vahialusega, et vahialused sel moel hukata. (T. Made. „Alasi ja haamri vahel: Ajaloolise tõe otsingud”, Tallinn, 2007, lk 405; H. Lindmäe. „Suvesõda Virumaal 1941: Suvesõda II”, Tartu, 2002, lk 383–384). Millegipärast ei süüdista autor 1941. aastal Eestis sakslaste pealetungihoogu pidurdanud Punaväes võidelnud mehi Eestis toimepandud inimsusevastastele kuritegudele kaasaaitamises. Kas siis siin autori arusaamist mööda iga sakslaste vastu sõditud Punaarmee sõjapäev ei olnud veel üks tõhus päev stalinliku põletatud maa taktika rakendamisel ja vangide massimõrvade toimepanemisel Eestis. Ja kas siis polnudki siin filmimehe arvates tegu maailma inimeste kannatustega. Küllap ei kõnele autor nendest bolševike sõjakuritegudest sellepärast, et kõik see ei riimu tema Saksa kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiividega, vaid kuulub Punaarmee kindralstaabi plaanide valda.
Samas tuleb aga punaväest kõneldes rõhutada, et selle armee väeosad ei sõdinud 1941. aastal Eestis mitte üksnes rindel sakslaste vastu, vaid ka Suvesõjas lahvatanud vastupanuvõitluses osalevate metsavendade rühmituste ja eestlastest koosnevate sõjaväeüksustega ning ka punavägi pani Eestis toime raskeid sõjakuritegusid.

Natsi kindralstaabi plaanidele kaasaitamine?

Kõneldes natsi kindralstaabi plaanidele kaasa aitamise perspektiivist ei seosta autor millegipärast Soome rahva heitlusi natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiviga ja häbeneb süüdistada soomlasi, kes nagu Eesti mehedki sõdisid samuti koos sakslastega (Põhja-Soomes võitlesid Saksa väeosad ju natsi kindralstaabi juhtimise all), sõja pikendamises ja muudes pattudes, nagu ta seda teeb Eesti sõduritest kõneldes.
Käsitleda Teise maailmasõja sündmusi vaid läbi natsi kindralstaabi paanidele kaasaaitamise perspektiivide, jääb autori käsitlus ja tema vaateväli liialt ahtakeseks. Nii ei häiri autorit natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivist kirjutades sugugi Punaarmee kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiiv, milleni ta ise kolmandast teest jutustades välja jõuab. Aga Punaarmeele kaasaaitamise perspektiiv tähendas Punaarmee pealetungi hõlbustamist lääne suunas, tähendas kogu Baltikumi kohest hõivamist, edasitungimist Ida-Preisimaale ning sealt edasi kibekähku suure osa Euroopa hõivamist ja ammu enne lääneliitlasi Elbele jõudmist. Jääb üle arutada, kas sõjasündmuste selline käik oleks riimunud lääne-liitlaste kindralstaapide plaanidest tulenevate perspektiividega.

Punaarmee kindralstaabile kaasaaitamise perspektiiv, mis vastas lääne sõprade ja nende idaliitlase väärtushinnangutele, tähendanuks ka Eesti meestel oma kodude kaitsmise asemel mobilisatsioonidest keeldumist, Eesti väeosade laialijooksmist ja Punaarmee poolele üleminekut. Aga autor kinnitab ju ise, et me ei oleks pidanud käed rüpes ootama punaokupatsiooni taastumist. Siinjuures ei tohi unustada, et Punaarmee ei sõdinud sellal mitte üksnes Eesti sõjameestega rindel, vaid ka kogu Eesti rahvaga: milleks muidu Punaarmee kindralstaap korraldas punakotkaste terrorirünnakuid Eesti tsiviilelanikkonna vastu (6. märtsi hommikul oli venelaste pommirünnak Petserile, 8. märtsil oli nõukogude lennukite pommisajus Jõhvi ja Tapa, 6.–9. märtsil 1944 sai ajaloolisest Narvast suitsev varemetehunnik, 9. märtsil toimus Tallinna ja 26. märtsil Tartu suurpommitamine (Tiit Made. „Alasi ja haamri vahel”, lk 425–439). Nõukogude lennuväe terrorirünnakutes tapeti halastamatult Eesti naisi-lapsi-vanureid. Samuti meenutagem, et 14. veebruari varahommikul 1944 maandati Meriküla juures Saksa tagalasse meredessant. Vangistatud punaväelased tunnistasid, et nad olid saanud käsu tappa kõik neile ette sattuvad tsiviilelanikud. Seda käsku olid dessantlased ka täitnud. („Eesti ajalugu VI”, lk 215).
Punaarmee sõjakuritegudest ei taha filmimees alternatiivide otsimisel aga midagi teada.

Eesti Vabariigi taastamiskatse

Ilmar Raag teab, et 27. oktoobril 1943 Hjalmar Mäe välja kuulutatud mobilisatsioon tõi kokku vaid 3300 meest, mis sisuliselt tähendas läbikukkumist. Veebruarikuu mobilisatsioon tõi püssi alla 32 000 meest (kust on autor võtnud arvu 32 000, jääb viite puudumise tõttu selguseta). Seda oli kümme korda rohkem kui eelmise mobilisatsiooni ajal.
Hea oleks teada, et 26. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe välja 1925. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse). 1924. aastakäigu meeste kaitseteenistusse kutsumise määruse allkirjastas dr Hjalmar Mäe 10. detsembril 1943 ning 30. jaanuaril 1944 kuulutati välja 1904.–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsioon. 1944. aasta jaanuarimobilisatsioon hõlmas 20 aastakäiku ja tõi kokku usaldusväärsetel andmetel 38 000 – 43 000 meest („Eesti Ajalugu VI”, lk 214; Toomas Hiio. „Eesti üksustest Wehrmacht´i, SSi ja politsei ning Relva-SSi üksustes Teise maailmasõja ajal”, Eesti sõjaajaloo aastaraamat 1/2011: Väeteenistusest Eestis ja eestlastest väeteenistuses lk 231–234). Eesti Vabariigi viimane peaminister presidendi kohustustes prof Jüri Uluots õiguspärastas Saksa okupatsiooni tingimustes läbiviidud rahvusvahelist õigust rikkuva üldmobilisatsiooni.
Kui nimetada 26. oktoobril 1943. aastal ühte aastakäiku hõlmanud mobilisatsiooni ekslikult veebruarikuu üldmobilisatsioonile eelnenud mobilisatsiooniks, siis tulnuks küll mõista, et need kaks mobilisatsiooni ja nende tulemused ei ole ju võrreldavad.

Need mehed, kes nüüd relvad kätte võtsid, läksid sõtta oma kodumaa kaitseks, mitte Kolmandat Riiki päästma. Nüüd pidasid Eesti sõjamehed Eesti kaitselahingutes oma teist Vabadussõda. Kui sakslaste jaoks oli sõda juba kaotanud oma mõtte, võitlesid Eesti sõjamehed ikka veel lootuses, et suudetakse tõkestada uut nõukogude okupatsiooni, hoida rinnet ja vastu pidada seni, kuni täidetakse Atlandi Hartas talletatud pühalik lubadus anda tagasi vabadus riikidele, kes selle Teises maailmasõjas olid kaotanud. Ei uskunud Eesti sõjamehed sellal sakslaste ajalehejuttu, et lääneriikide lubadused Eesti iseseisvuse taastamise kohta on läbinisti valelikud. Küll aga usuti meie lääne sõprade häbitut valet. Meie sõprade kätes oli ju sellal võimalus püüda kallutada Kremlit peatama Eesti taasokupeerimine, mis tähendas punase terrori läbi eesti rahva aastakümnete pikkuseid kannatusi. Aga ei, sest liitlaste omavahelised kokkulepped, koos tehtud valikud ja kokkulepitud väärtused olid hoopiski teised.
Ja autor kirjutab: Päris palju usuti, et kui eestlased suudavad sõja lõpuni kommuniste Eestist eemale hoida, siis taastatakse sõjaeelne Eesti Vabariik. Kas tõesti pole filmimees midagi kuulnud Atlandi Hartast, millele taoline uskumine rajanes ja mis Eesti valikuid oluliselt mõjutas. Tema jaoks pole aga Atlandi Hartat olnudki.

Kui sai selgeks, et sakslased on sunnitud oma väed Eestist välja tõmbama ja Eesti jäetakse maha (Estland wird verlassen), nimetas Eesti Vabariigi viimane peaminister presidendi kohustes prof Jüri Uluots selleks ajaks kujunenud ajalootingimusi arvestades 18. septembril ametisse Vabariigi Valitsuse (peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief, kohtuminister Johannes Klesment, välisminister August Rei, sõjaminister Johan Holberg jt). Valitsuse esimene koosolek toimus 19. septembril Eesti Maapanga hoones. Tegemist ei olnud ju siin uue riigi loomisega, vaid ennast Saksa okupatsioonist lahtiraputava ja läbi okupatsioonide püsinud Eesti Vabariigiga, kes teatas maailmale, et asub taas ise oma riigivõimu teostama. Nüüd sõdis Punaarmee sõda kuulutamata Eesti Vabariigiga ja Eesti Vabariigi sõdurid püüdsid kaitsta oma riiki Vene agressiooni ja Eesti taasokupeerimise vastu. Pitka löögiüksuste mehed haarasid mitmel pool linnas võimu enda kätte, takistades sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. 18. septembril asus Maardu-Lagedi liinil soomepoiste II pataljon taanduvaid saksa üksusi relvitustama. Valitsus määras kindralmajor Jaan Maide sõjavägede ülemjuhatajaks (seega oli loomisel ka Eesti kindralstaap) ning kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks. 20. septembri pärastlõunal heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Linnas algas tulevahetus Eesti ja Saksa sõdurite vahel. 21. septembri keskpäeval lahkusid sakslased Tallinnast. 22. septembri hommikuks valmis Riigi Teataja number prof Jüri Uluotsa avalduse ja valitsuse deklaratsiooniga. Murdnud Eesti üksuste vastupanu, jõudsid vene tankid kell 10.30 Toompeale. Eesmärk oli nii ruttu kui võimalik Eesti Vabariigi valitsus laiali ajada ja sinimustvalge Toompea tornist maha võtta. Võim Lääne-Eestis oli 22. septembriks läinud tegelikult Eesti Vabariigi sõdurite kätte, kellel tekkis lahkuvate sakslastega mitmel pool relvakokkupõrkeid. Eesti Vabariigi sõdurid püüdsid organiseerida Punaarmeele vastupanu Haapsalus, Kloogal, Paldiskis ja Keilas. 22.–24. septembril toimusid sakslastega kokkupõrked veel Kosel, Keilas, Arudevahel, Ristil, Märjamaal jm („Eesti ajalugu VI”, lk 224–225).

Nõukogude võimude poolt 1945. aastal hävitatud Vabadussõjas langenute mälestusmärk Viljandi Vanal kalmistul. Arhiivifoto

Sinimägedest on saanud eestlaste rahvusliku väärikuse sümbol

Autor selgitab: Eesti viimase 20 aasta peamine ajaloonarratiiv sisaldab eetilist eeldust, et suure sõja katlas oli ühes nurgas võimalik keeta väheke rammusamat suppi (mida tähendab mõistukõne supi keetmisest sõjakatla ühes nurgas, ja kas see jutt käib ka Eesti Vabariigi taastamise katse kohta, jääb selgusetuks). Ja samas lisab: Kuid kui see loogika ütleb, et igal juhul tuleb sõjas ära eelistada kõiki võimalusi oma rahvakillu edendamiseks sõltumata teiste saatusest, tähendab see ju ka teiste rahvaste kannatuste tühiseks pidamist. Kui see on nii, siis oleks ju kõikidel teistel rahvastel täielik õigus ka meie kannatusi tühiseks pidada. Kas selle jutuga tahetakse nüüd põhjendada seda, et meie lääne sõpradel oli täielik õigus meie kannatusi tühiseks pidada, Eesti riiki ja rahvast Venemaale maha müüa ja osaleda ka Tallinna terrorirünnakus?
Kust küll võetakse mõte, et võitlus Eesti rahva eluõiguse eest Teise maailmasõja tingimustes tähendab mõne teise rahva kannatuste tühiseks pidamist! Aga kuhu jääb siin rahva õigus oma olemasolule ja õigus võidelda oma vabaduse eest! Autori etteheide oma rahvakillu edendamise kohta sõltumata teiste saatusest meenutab üks-ühiselt ajalehes Postimees varem heietatud juttu ajaloolistele sündmustele ainult oma künka otsast vaatamisest, mis jätab varju laiema – üldhumanistliku – perspektiivi. (R. Müllerson. „Kelle huvides on äratada minevikutonte”, Õhtuleht, 4.01.2012). Taolised jutud ju püüavad lugejat veenda, et ühe väikerahva saatus ei maksa laiemas perspektiivis mitte tuhkagi. Jutud üldhumanistlikust perspektiivist ja tänaste teadmiste kõrguselt tehtud etteheited oma rahvakillu saatuse edendamisest teiste saatusi arvestamata on sellises sõnakasutuses ühteviisi võltsid.

Autor arutleb sõdade kahesuguse lõpu üle: Kõikidel sõdadel on ju kaks lõppu. Esimene saabub siis, kui kahurid vaikivad... Teine lõpp saabub igaviku silmis aastaid hiljem, kui selgub, milline armee pärandab järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada. Teise maailmasõja lõpust kõneldes küsigem siis täna, milline armee pärandas viimases suures sõjas autori arusaamist mööda järeltulevatele põlvedele au, millega edasi elada? Natsi-Saksamaaga on asi selge – temal ei olnud niikuinii midagi pärandada. Mis puutub Punaarmeesse, siis on teada, et Venemaa oli üks suure sõja alustajaid, kes visati Rahvasteliidust välja seoses Soome riigi vastu toimepandud agressiooniga, Punaarmee vägistas vabastajana Saksamaal Saksa naisi ja lapseeas tüdrukuid, see armee ikestas Ida-Euroopa rahvad ja upitas Ida-Euroopas võimu juurde rahvavaenulikud punased võimurid. Seesama Punaaremee okupeeris taas Eesti, kus kehtestati verine terrorirežiim. Kus on siis selle armee au, mida pärandada tulevastele põlvedele? Lääne-liitlased häbistasid ennast sõja lõpul armee au määrivate ränkade sõjakuritegudega tuumapommide heitmisel Jaapani linnadele (6. augustil 1945 hukkus Hiroshimas kohe ja suri kiiritustõppe rohkem kui 200 000 inimest ning Nagasakis hävitati 9. augustil 1945 üle kolmandiku mitmesajatuhandelise elanikkonnaga linnast). Samuti määrisid lääne kindralstaabid sõja lõpul oma armee au Saksamaa linnade mõttetu hävitamisega terrorirünnakutes pommivaipade läbi, kus liitlasvägede lendurid purustasid kultuurilinna Dresdeni ja teisi Saksa linnu ning tapsid sel moel tuhandeid saksa naisi-lapsi-vanureid. (Tiit Made, lk 428–429). Mõistagi ei pea autor vajalikuks neid terroriohvreid meenutada, sest tema lähtub ju ainult natsi kindralstaabi plaanidele kaasaaitamise perspektiivist.

Tunnistagem, et just 1944. aasta Sinimägede sangarid ja teised Eesti eest võidelnud sõjamehed olid need, kes on pärandanud meile edasi elamiseks vajaliku au. Just nemad pärandasid Eesti rahva järeltulevatele põlvedele oma puhta ja ausa südametunnistuse, oma vaimsuse ja vabadusiha. Nii on Sinimägedest saanud Eesti sõjameeste sõdurivapruse, eestlaste rahvusliku vaimsuse ja uhkuse ning väärikuse sümbol. Ja see ongi Sinimägede pärand.