|
|
Eesti Lennuväepoisid
– kes nad olid?
tekst: vaino kallas
Fotod: www.hot.ee/vaikal
Et saada
vastust sellele küsimusele, mingem ajas enam kui seitsekümmend
aastat tagasi. Tulevased „lennuväepoisid” olid
siis veel koolipoisid, kes õppisid erinevate koolide lõpuklassides.
Nad kõik olid sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis.
Nende õpetajateks koolis olid erudeeritud, eestimeelsed
õpetajad, kes oskasid sisendada noortesse rahvuslikku iseteadvust,
aatelisust ja kodumaa-armastust.
Valdav
osa tolle aja noortest võttis aktiivselt osa tollal tegutsenud
noorteorganisatsioonide tegevusest, kus neisse sisendati kaitsevalmiduse
tahet, et vajadusel kaitsta oma kodumaad.
Lennuväe
abiteenistuse sünnilugu
Tingituna elavjõu
vähesusest rinnetel, moodustati 1942. aasta veebruaris Saksamaal
õhutõrjeabiliste (Flakmiliz aus Jugendlichen) organisatsioon,
mis hiljem lennuväe abiteenistuseks ümber nimetati.
Sellesse organisatsiooni värvati vabatahtlikkuse alusel noormehi
kesk- ja kutsekoolidest ning saadeti teenima oma elukoha lähedal
paiknevatesse õhutõrjeüksustesse. Teenides
oma kodukohas õhutõrjes, jätkasid noored samal
ajal õpinguid.
Et selline õhujõudude vabatahtlik abistamine osutus
küllaltki efektiivseks ja aitas täiendada õhutõrjeüksuste
isikkoosseise, vabastades sealt rindele lahingutegevuseks kõlbulikke
mehi, sõlmiti 31. märtsil 1944 ida-alade ministri
A. Rosenbergi, SS üldjuhi H. Himmleri, õhujõudude
ülemjuhataja H. Göringi ning riigi noortejuhi A. Axmanni
vahel kokkulepe ida-alade noorte värbamiseks vabatahtlikkuse
alusel lennuväe abiteenistusse. See kokkulepe puudutas 15–20-aastaseid
noormehi, keda võeti teenima õhutõrjeüksustesse.
Vastavalt kokkuleppele lubati okupeeritud aladelt värvatud
vabatahtlikele samaväärseid õigusi „puhtast
rassist” saksa abiteenistuslastega ning kõigi idatööliste
suhtes kehtestatud diskrimineerimiste kõrvaldamist. Alates
1. juulist 1944 laiendati seda vabatahtlikkuse moodust ka tütarlaste
värbamiseks.
Kokkuleppe kohaselt pidi kõik lennuväe abiteenistusse
võetud noormehed pärast 8-kuulist teenimist õhutõrjeüksustes
antama üle oma rahvusest SS-väeosadele. Neil, kes ei
soovinud minna teenima õhutõrjesse, võimaldati
teenida ka riigitööteenistuses, kuid pärast 8 kuud
pidid nad ikkagi üle antama Relva-SS-i koosseisu.
Enne lennuväe abiteenistusse astumist pidid saksa noormehed
läbi tegema väliõppuse nn kaitsetubliduse laagris
(WE-laagrid), kuhu alates 1944. aasta maist hakati saatma ka eesti
noori.
Ida-Euroopa noorte värbamise koordineerimiseks moodustati
Saksamaal spetsiaalne värbamisasutus – Dienstelle
Hauptbannführer Nickel, kellele allusid kõik ida-aladel
tegutsevad ja noorteorganisatsioonide moodustamist koordineerivad
sõjalised abiteenistused. See asutus pidi kõik värbamisaktsioonid
kooskõlastama Saksa õhujõudude-, SS-kasvandike-,
riigitööteenistuse-, organisatsiooni Todt ja teiste
värbamisbüroodega. Värbamisaktsiooni tulemus sõltus
propaganda ulatusest ja põhjalikkusest. Seepärast
toimus ida-alade noorte värbamine mitmesugustesse sõjalistesse
abiteenistustesse moto all: „Jäädav vabanemine
kommunismist!”
Eriti tähtsaks pidasid sakslased nüüd Ida-Euroopa
alade noorte värbamisel nende rahvaste juures esineva alaväärsuskompleksi
vastu võitlemist. Psühholoogiliselt peeti vajalikuks
rõhutada idarahvaste üheõiguslikkust Lääne-Euroopa
aaria rassi rahvastega. Samuti toonitati järjekindlalt, et
Ida-Euroopa noored on seni bolševismivastasest võitlusest
eemal seisnud, kuna Lääne-Euroopa noored on juba pikemat
aega sellesse võitlusse lülitunud. 1944. aastal ei
räägitud sakslaste propagandas enam aaria tõu
ülimuslikkusest ega sakslaste eluruumi laiendamisest.
Noorte kaasamine õhukaitsesse ei laabunud aga kergesti.
Esimesed pretensioonid noorte värbamisel saksa õhujõudude
teenistusse tulid ida-alade ministeeriumi SS-i poliitiliselt osakonnalt.
Viimane kaebas SS-i peastaabile, et Saksa õhujõud
„näppavad” SS-i käest ära noori. Samal
ajal teatas Riia kindralkomissar, et toimuvaid värbamisaktsioone
võidakse kergesti laste küüditamiseks tembeldada.
Kuid vaatamata kõigile raskustele võis värbamisamet
Nickel juba juuni keskel raporteerida, et värvatutele
ette valmistatud 11 õppelaagrit on jäänud kitsaks
ja osa vabatahtlikke on saadetud Saksamaale ning paigutatud Hitler-Noorte
laagritesse.
28. juunil 1944 said Ukraina ja Valgevene aladel tegutsenud värbamisametid
korralduse: värvata lennuväeabiteenistusse vene-, valgevene-,
ukraina- ja leedu rahvusest naissoost vabatahtlikke. Tütarlaste
võtmisega õhujõudude abiteenistusse tekkis
aga üsna pea uus probleem – tütarlaste massiline
rasestumine. Värbamisameti ettepanekuga – teha tütarlastele
aborti – ei olnud Saksa tervishoiuministeerium nõus.
Probleem lahendati sellega, et aborti lubati teha rasestunu kirjaliku
sooviavalduse alusel. Küünilise tekstiga avalduse vorm
kõlas järgmiselt: „Et mitte olla eemaldatud õhujõudude
teenistusest ja seega mitte nõrgendada minu sõjalist
panust, palun minu rasedus katkestada.”
Vaatamata arvukaile takistustele, mida teised Saksa ametiasutused
värbamisametile tegid, oli kogu ettevõtmine üle
ootuste edukas. 1944. aasta märtsist kuni 20. septembrini
võeti Ida-Euroopa aladelt Saksa õhujõudude
abiteenistusse kokku 18 917 noormeest ja umbes 2500 tütarlast.
Rahvuste järgi jagunesid need järgmiselt:
SS-i abilisteks värvati 1383 venelasest; 5933 ukrainlasest,
2354 valgevenelasest ja 1012 leedulasest noormeest.
Lennuväe abiteenistusse võeti lätlasi 3614 ja
eestlasi umbes 3000. Kõik abiteenistustesse võetud
noored suunati algul Saksa õhujõudude käsutusse,
kus nad jaotati erinevate teenistuste vahel alljärgnevalt:
õhutõrje kahurväeüksustesse - 10000; õhukaitse
signaalteenistustesse - 1000; motoriseeritud õhukaitsesse
- 1000; sõjatööstusse - 6700.
Nagu nähtub, võeti lennuväe abiteenistusse ainult
eesti ja läti noormehi, kõik teistest Ida-Euroopa
rahvustest noored värvati SS-i abilisteks. Tegelikult said
ka neist eesti poistest, kes 1944. aasta septembris Eestist Saksamaale
viidi (ca 900 eesti poissi) pärast kaheksakuulist teenimist
saksa õhukaitse üksustes Eesti relvagrenaderide 20.
diviisi sõdurid. Kuramaa „kotti“ jäänud
eesti poisid jäid aga kuni sõja lõpuni õhukaitse
üksuste koosseisu. Eestis 1944. aasta augustis mobiliseeritud
lennuväe abilistest anti 346 noormeest mereväeabilistena
Saksa mereväele.
Valdav enamik abiteenistuse nimetuse all õhukaitse teenistusse
värvatud eesti ja läti noori sai täieliku sõjalise
väljaõppe ja neid kasutati tegevväelastena tagala
õhukaitses. Kuramaa sillapeasse jäänud noori
kasutati ka lahingutegevuses rindel.
|
Helgiheitjaga õppustel.
|
Lennuväe abiteenistusse
võetud eestlasi ja lätlasi oli vastavalt mobilisatsiooni
eeskirjadele lubatud kasutada ainult nende kodumaal paiknenud
õhutõrjeüksustes. Karistuste osas ei olnud
eesti ja läti noori lubatud anda sõjakohtu alla, vaid
tsiviilkohtu noortekohtusse, kus neid rohkem kui kolmekuulise
vanglakaristusega karistada polnud lubatud.
Värbamiseeskirjades oli veel
öeldud, et lennuväeabilisi võib kasutada nende
kehaliste ja vaimsete võimete piires. Neid võis,
niipalju kui nad saksa keelest aru said, kasutada järgmistel
teenistuskohtadel:
- õhutõrje raskepatareides
[88, 105 ja 128 mm]: FUM mõõteseadmete käsitlejate
ja vahetajatena, tulejuhtimise seadmetel, mõõtearvutuste
tegemisel, sideteenistuses ning õhutõrjesuurtükkidel
meeskonna numbritena K-1, K-2 ja K-6,
- kergetes ja keskmistes [20 ja 37 mm]
õhutõrjepatareides: signaalteenistuses, õhutõrjesuurtükkidel
kõigi meeskonnanumbritena;
- kõikidel helgiheitjatel meeskonnanumbrina
K-1, K-2 ja K-3.
Eeskirjade kohaselt pidid noored jooksva teenistuse kõrval
saama õpetust veel järgmistel erialadel: kehaline
kasvatus; toa- ja kasarmukorra nõuded, tuleohutus; spionaaž,
vastuluure, sabotaaž- ja sõjasaladused; kaitsevalmiduse
õpetus; sport ja laulmine; laskmine karabiinist või
püssist; maastikuõppuse põhialused; gaasimaski
kasutamine; punkri ehitamine, telgi püstitamine; tööriistade
kasutamine jm.
Õppuste läbiviimise kohta
oli juhendis öeldud järgmist:
„Päevane õppetegevus peab arvestama noorte kehalisi
ja kohanemisvõimeid. Mingil juhul ei tohi väljaõpe
muutuda saksa nekrutiväljaõppe sarnaseks nöökimiseks.
Eriti tuleb aga vältida kiusamist ja mõnitamist.”
Kuid nagu hiljem selgus, jäi tegelikkuses kõik eeskirjades
lubatu vaid paberile. Kui kätte jõudis september,
ei toimunud üheski õhutõrjeväeosas lubatud
koolitööd. Õppuste läbiviimisel nöökisid
sakslastest alljuhid eesti poisse eht-preisilike nekrutiõppe
võtetega.
Mis puutub karistamisse, siis 1944. aasta septembris lasksid saksa
välijäägrid Lasnamäel oma väeosast ärajooksmisel
tabatud eesti lennuväepoisse maha ilma igasuguse kohtuta.
Rootsi põgenemisel tabatud eesti abiteenistuse poisid saadeti
aga Saksamaale kontsentratsioonilaagrisse.
Ka ei peetud enamikus saksa õhutõrjeüksustes
kinni lubadusest, et Eestist mobiliseeritud noored hakkavad teenima
ainult oma kodumaa pinnal. 1944. aasta septembris alanud suure
taandumise ajal viisid sakslased Eestist kaasa ligi tuhat siinsetes
õhutõrjeüksustes teeninud eesti poissi, tehes
seda sageli sunniviisil – relvastatud valve all. Kaasaviidute
arv olnuks veelgi suurem, kui paljudel poistel poleks õnnestunud
taandumise ajal väeosast põgeneda. Eestist välja
viidud abiteenistuse poisid jätkasid teenistust Saksamaal.
Vaid Pärnus asunud õhutõrjepatareides teeninud
poisid jäid kuni sõja lõpuni Kuramaa „kotti“.
|
Grupp Tartu lennuväepoisse 1944. aasta suvel Tapal.
|
Eesti poisid
„sõjalise tubliduse” laagrites
Eesti noorte astumine
möödunud sõjapäevil mitmesugustesse tagalateenistustesse
hoogustus oluliselt 1944. aasta kevadel. Eriti aga peale eesti
linnade toimunud „punakotkaste” õhurünnakuid.
Seni oli noorte suhtumine sakslaste värbamisaktsioonidesse
olnud üsnagi leige. Nüüd aga, mil rindejoon oli
Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas
taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse
tagalateenistustesse oluliselt
1944. aasta kevadel algas eesti noorte lähetamine nn Sõjalise
Tubliduse (WE) laagritesse Saksamaal, kus valmistati ette noortejuhte
lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks.
Esimene eesti 108-st vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale,
Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Teine grupp, kuhu kuulus
umbes 120 poissi, viidi mai lõpul Poolasse, Rozani linnakese
lähedale. Kolmas, umbes 150 eesti poisist koosnev grupp viibis
õppelaagris Königsbergi lähedal.
Rozani väljaõppe laager asus Narevi jõe ääres,
kunagistes Poola ratsaväe kasarmutes. Viimane oli jaotatud
kaheks osaks: Wehrmachti ja SS-laagriks. Eesti poisid, kui võõrrahvus,
paigutati SS-laagrisse, umbes tuhandest saksa poisist koosnev
grupp moodustas Wehrmachti laagri.
Mõlema grupi tegevusprogramm oli erinev. SS-laagris, kus
olid eesti poisid, oli pearõhk pandud maastikuõppusele,
topograafiale, orienteerumisele, moondamisele, lähivõitlusele
ja laskmisele. Wehrmachti laagris treeniti saksa poisse sideteenistuseks
ja virgatsiteks. Tulevased telefonistid jooksid ringi kaablirullide
ja välitelefonidega, virgatsid kihutasid avamaastikul mootorratastel.
Raadiotelegrafistid õppisid klassis morsetähestikku
ja raadiojaamade käsitamist.
Ühiselt kasutati vaid lasketiiru, kus Wehrmachti poisid lasksid
12-ringilistesse, SS-poisid aga 10-ringilistesse (SS) märklehtedesse.
Poiste vormiriietuseks olid musta värvi villane pluus ja
suusapüksid ning suusamüts. Jalanõudeks rautatud
tanksaapad. Kuumade suvepäevade tõttu oli selline
vormiriietus õppustel väga ebamugav.
Nii eestlased kui ka sakslased olid jagatud sõpruskondadeks,
igaühes kümme poissi. Hommikune laagrilippude heiskamine
ja selle langetamine õhtul toimus koos ja lipumastidesse
tõsteti nii eesti kui ka saksa lipud. Ka tehti kõik
teadaanded ja info poistele teatavaks saksa ja eesti keeles.
Eestlaste ja sakslaste vahel korraldati pidevalt mitmesuguseid
võistlusi. Sellistel võistlusaladel nagu laskmine,
orienteerumine, rivilaul jm. olid eesti poisid sakslastest tublisti
üle. Ka mitmel spordialal, nagu maadluses, poksis ja teistel
füüsilist jõudu nõudvatel aladel olid
eestlased tugevamad, kuigi sakslaste tehniline ettevalmistus oli
parem. Peale jäid aga eestlaste visadus ja jonn.
Õppetegevus laagris oli küllaltki pingeline. Äratus
oli hommikul kell 6. Pärast hommikuvõimlemist, pesemist,
tubade korrastust, lipu heiskamist ja hommikusööki algasid
kell 8 õppused, mis kestsid kuni kella 12-ni. Pärast
lõunasööki kell 13 õppused jätkusid
ja kestsid ühtejärgi kuni kella 18-ni. Järgnesid
õhtune apel ja lipu langetamine. Pärast õhtusööki
tehti veel sporti ja treeniti. Vaba aega oli vaid kella 21–23-ni,
mil algas öörahu.
Laagri lõpetamisel pidid poisid kirjutama ühel ette
antud teemal: „Uus Euroopa”, „Rassipoliitilisi
probleeme Euroopas” või „Mida teha, et hoida
oma keha tugeva ja tervena” kirjandi. Valdav enamus poistest
valis viimase teema, ehkki kaks esimest andsid paremaid hindeid.
Jõudnud juuni lõpul tagasi Eestisse, lasti poisid
paariks päevaks koju, kust enamik neist 1. juulil tagasi
Pirita-Kose laagrisse tuli. Seal võeti nad arvele, anti
selga lennuväe abiteenistuse vorm ja neist said vabatahtlikult
lennuväe abiteenistusse astunud noorte juhendajad (ausbilder)
ja alljuhid.
Esimesed
vabatahtlikud
|
Lennuväetüdruk Lia Schofield.
|
|
Lennuväepoiss
Guido Toming.
|
Üheks põhjuseks
noorte vabatahtlike saatmisel eesti linnade kaitsel olnud õhutõrjeüksustesse,
olid nõukogude lennuväe barbaarsed pommirünnakud
eesti linnadele.
Peale Narva ja Tallinna 1944. aasta märtsipommitamist tugevdasid
sakslased Tallinna kaitsel olnud õhutõrjeüksusi.
Lasnamäele toodi juurde üks 105 mm õhutõrjesuurtükkide
patarei ja veel mitu 88 mm patareid. Kuid samal ajal nõudsid
ägedad lahingud Eesti idapiiril seal võitlevate väeosade
pidevat täiendamist ja selleks hakati rindele saatma saksa
õhukaitseüksustes teeninud saksa õhutõrjeväelasi.
Neid asendama võeti vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse
astunud koolipoisid.
Algselt oli kavas kasutada saksa õhutõrjeüksuste
täienduseks vaid vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse
astunud noormehi, võimaldades neil jätkata väeosa
juures oma koolitööd. Kuid 1944. aasta augustis hakati
õhutõrjeüksusi täiendama mobilisatsiooni
korras võetud 1927. aastakäigu noortega.
Kavas oli ka tütarlaste
mobiliseerimine mitmesugustesse tagalateenistustesse, kuid nende
võtmiseni Eestis enam ei jõutud. Küll aga tehti
seda Saksamaal, kus sealsetesse õhukaitse üksustesse
värvati ligi tuhat Eestist Saksamaale evakueerunud eesti
tütarlast.
1944. aasta juunis ilmus ajalehtedes teadaanne, milles kutsuti
16–17-aastaseid noormehi astuma vabatahtlikult lennuväe
abiteenistusse. Noorte vabatahtlike vastuvõtt algas juuni
lõpus. 30. juunil kogunesid esimesed vabatahtlikud üle
kogu Eesti Pirita-Kosele, Konstantin Pätsi vabaõhukooli
juurde, kus nad arvele võeti. Poisid pandi elama koolihoone
taha männimetsa alla ehitatud puubarakkidesse.
Esimeses saabujate grupis oli 680 poissi, kes siin neljaks kompaniiks
jagati. Laagri juhtideks olid noorteorganisatsiooni Eesti Noored
noortejuhid ja Saksamaal õppe-treeninglaagris väljaõppe
saanud eesti poisid. Kompaniide ülemateks olid 20. Eesti
diviisi allohvitserid.
Siinjuures väärib märkimist, et need noored astusid
vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse, ajal, mil punaarmee
oli Lõuna-Eesti juba vallutanud ja lahingud käisid
Tartu all. Et sakslased Eesti peagi maha jätavad oli sel
ajal juba ilmselge. Mis sundis siis neid noori sellises lootusetus
olukorras sõtta minema? Ega ometi võitlus Suur-Saksamaa
eest?
Päris kindlasti mitte. Nende soov oli ära hoida oma
kodumaa teistkordne okupeerimine punaarmee poolt. Paljud neist
poistest astusid oma nooruse tõttu sõjaväeteenistusse
vanemate kirjalikul nõusolekul.
5. juulil jagati poistele välja vormiriietus ja varustus.
Esimene koosnes tumesinisest mägiküti pluusist ja pükstest.
Peakatteks oli vormiga sama värvi suusamüts, mille ees
rombikujuline Eesti Noorte organisatsiooni märk.
8. juulil pandi noored õhukaitseväelased rongile ning
sõidutati Kiviõlisse ja Püssi, kus nad seal
asunud saksa õhutõrje üksustele anti üle.
Poisid jagati ära väikeste gruppidena õhutõrjepatareide
kahurirühmade vahel, igaühes 5–7 poissi.
Juba järgmisel päeval algasid õppused, mille
käigus poisid õppisid tundma ja kasutama neis üksustes
olnud õhutõrjesuurtükke (flak). Olenevalt sellest,
millised relvad väeosas olid, õpiti tundma ja kasutama
kolme relvaliiki, milleks olid 20, 37 ja 88 mm õhutõrjekahurid,
helgiheitjad ja tõkkeballoonid. Peale nende õpiti
kasutama kõiki neis väeosades olnud käsirelvi.
Õppused toimusid saksa keeles poiste endi hulgast valitud
tõlkide kaasabil. Üldiselt polnud poistel saksa keelega
raskusi, kuna seda oldi koolis juba paar-kolm aastat õpitud.
23. juulil viidi kõik noored lennuväeabilised Kiviõli
spordiväljakule, kus nad vandetõotuse andmiseks üles
rivistati. Keset paraadiväljakut oli üles seatud kaks
20-mm õhutõrjekahurit. Aukülaliste tribüüni
ette oli rivistatud rühm saksa lennuväelasi. Samas asus
ka sõjaväe puhkpilliorkester. Tribüünile
tulid Eesti Noorte malevajuht Gustav Kalkun, Eesti Noorte Virumaa
maleva ülem ja linnajuhid, kindralkomissari noorteosakonna
ülem Knoll, ning mitmed kõrged saksa ohvitserid ja
teised ametiisikud.
Gustav Kalkun pidas kõne ja andis noortele üle Eesti
omavalitsuse juhi dr Hjalmar Mäe tervituse.
Orkester mängis Eesti hümni ja seejärel võttis
sõna noorteosakonna ülem Knoll, kes avaldas veendumust,
et eesti noored täidavad eeskujulikult oma kohust Eesti linnade
ja asulate kaitsmisel. Seejärel pöördus noorte
vabatahtlikkude poole lühikese sõnavõtuga kohaliku
õhutõrjeväeosa ülem, kes luges ette vandetõotuse
teksti, mis samas eesti keelde tõlgiti ja mida ülesrivistatud
noored vabatahtlikud ühiselt kordasid.
Vandetõotuse tekst, mis oli ära toodud Eesti ja Läti
lennuväe abiteenistuslaste tegevus juhendis, kõlas
järgmiselt:
„Ma luban, et võitluses bolševismi vastu igas
olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust
täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii nagu see
eesti lennuväe abiteenistuslasele kohane on.”
Siinjuures tuleb märkida, et hiljem mobilisatsiooniga võetud
lennuväepoistest andsid vandetõotuse vaid Sõrve
poolsaarele viidud Pärnumaa poisid, kusjuures vandetõotuse
tekst oli sama. Kõik teised mobiliseeritud vandetõotust
ei andnud.
Kõik järgnevad päevad kulusid õppustele.
Laskeõppustel saadi käsirelvadest häid tulemusi.
12-ringise märklehe pihta lastes said paljud eesti poisid
36-st võimalikust 35 silma, edastades seega sakslastest
ausbilder’eid (juhendajaid).
Lennuväeabiliste kohustuste hulka kuulus peale õppuste
veel ka vahipostil käimine. Kiviõlis ja Püssis
asunud Eesti lennuväepoistele olid välja antud Belgia
sõjaväe karabiinid, mille jaoks puudusid padrunid.
Kuna saksa püssipadruneid, mida väeosades oli külluses,
Belgia püssidele kasutada ei saanud, käisid poisid vahipostil
laadimata, vaid täägistatud püssiga.
Juulis tuli saksa õhutõrjeüksustesse korraldus,
millega kohustati kõiki lennuväelasi tervitama ette
sirutatud käega, nn „hitleri tervitusega”. Seni
olid lennuväelased tervitanud käe tõstmisega
mütsi juurde. Uue tervituse kasutuselevõtmine oli
seotud Hitlerile tehtud atentaadiga. Eesti poisid ei saanud nüüd
enne linnaluba, kui uus tervitusviis selgeks õpitud.
1944. aasta suvel toimusid Kiviõlile ja Püssile, aga
ka teistele Põhja-Eesti tööstuslinnadele sageli
venelaste õhurünnakud. Eesti poistele olid need esimesed
tuleristsed, kus saadi esmane lahingukogemus õhutõrjekahurite
meeskondi abistades ja või ka meeskonnanumbrite kohustusi
täites. Nende õhurünnakute ajal tulistati alla
mitu venelaste pommitajat. Ühe järjekordse Püssile
toimunud õhurünnaku ajal sai kaks eesti poissi surma
ja mitu haavata.
Hoolimata esialgselt eesti lennuväe abiteenistuslastele antud
lubadustest – õpetada igaüks neist välja
vähemalt kolmel sõjalisel erialal, neid lubadusi siiski
ei täidetud. Poisid õpetati välja gruppidena
õhutõrjekahurite, helgiheitjate ja tõkkeballoonide
meeskondadeks. Ilmselt jäi aeg kolme eriala õppimiseks
väheseks, kuna patareides ei jätkunud niigi mehi ja
allohvitseridest juhendajad olid koormatud oma põhitegevusega.
Seepärast hakati juba üsna pea puuduvaid meeskonnakohti
patareides ja kahurirühmades täitma eesti poistega.
Täitmata jäid Eesti Noorte peastaabi lubadused teostada
kontrolli noorte õppetegevuse üle, jätkates õpinguid
kohtadel. Selle põhjuseks oli Eesti idapiiril tekkinud
äärmiselt ohtlik olukord. Narva rinnet ähvardas
kottijäämine ja Nõukogude 2. löögiarmee
oli vallutamas Tartut ning tungimas Valga-Riia suunas. Selles
olukorras ei saanud juttugi olla eesti lennuväepoistele värbamisjuhendis
ette nähtud tingimuste ja lubaduste täitmisest. Saamata
jäid ka lubatud puhkused.
Samal ajal hakkas esinema üksikuid deserteerimisi, kus poisid
paari-kolme kaupa patareidest ära põgenesid. Kohalejäänuile
tegid sakslased karistuseks sageli mitmeid tunde kestnud rividrilli.
Mõneks ajaks keelati ka linnalubade andmine, mis aga varsti
ära muudeti.
1927. aastakäigu
mobilisatsioon
|
Õppustel.
|
3. augustil 1944 andis
Eesti omavalitsuse juht välja määruse 1927. aastakäigu
lennuväe abiteenistusse kutsumiseks. 8. augustil 1944 andis
Eesti Noorte peastaabi ülem G. Kalkun välja mobilisatsiooni
läbiviimise korralduse, kus mobilisatsiooni läbiviimine
oli pandud kohalike omakaitseülemate peale.
Kuna paljud selle aastakäigu noormehed olid selleks ajaks
juba vabatahtlikult omakaitse või mõne piirikaitse
rügemendi koosseisus rindele läinud, siis sealt tulid
mobilisatsioonipunktidesse end üles andma vaid üksikud.
Kuid vaatamata sellele, et Lõuna-Eesti ja osa Tartumaad
oli juba punaarmee poolt vallutatud, kujunes mobilisatsioon edukaks.
Kokku tuli ligi 3000 poissi.
Mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli suhteliselt vähe.
Paljude poiste sooviks oli ükskõik millist teed pidi
rindele pääseda. Üheks võimaluseks arvati
olevat lennuväe abiteenistusse astumine. Kriitiline olukord
Eesti idapiiril põhjustas noortes, keda oli Eesti Vabariigis
kasvatatud kaitsevalmiduse vaimus, ohutunde. Samal ajal liikusid
rahva hulgas lendlehed Atlandi deklaratsiooni (Atlandi Harta)
tekstiga, milles lääneliitlaste juhid andsid lubadusi:
taastada sõja lõppedes kõigi riikide iseseisvus,
kes selle Teise maailmasõja käigus olid kaotanud.
Noored mõistsid, et on saabunud aeg kaitsta oma kodumaad
punaarmee sissetungi eest.
Sõjaaja noorte soovist, aidata igati kaasa kodumaa kaitsmisel,
räägib ka see fakt, et koos mobiliseeritutega tuli vastuvõtukomisjonidesse
palju noormehi, kellel eluaastaid vaid 15–16 ja kes oma nooruse
tõttu mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Neil mehehakatistel
oli sõtta minekuks kaasas vanemate või hooldaja
kirjalik nõusolek. Tekib küsimus: kas need emad-isad
siis ei muretsenud oma laste saatuse pärast ja lubasid neid
minna oma eluga riskima, ehkki selleks polnud neile käsku
antud? Muretsesid kindlasti ja isegi rohkem, kui paljud tänased
vanemad, kelle võsukestest on saanud tänavalapsed,
hulkurid ja narkomaanid. Kuid veel rohkem tundsid need isad-emad
neil keerulistel päevadel muret oma kodumaa, kodu ja laste
tuleviku pärast. Kartus ja hirm võõrvõimu
ja nõukogude terrori tagasituleku üle oli suurem.
Kuid oli ka juhuseid, kus poisid lihtsalt seiklushimust sõjamehe-
teele asusid ja endale ise vanemate „nõusoleku”
kirjutasid, millele siis naabripoiss ema või isa eest alla
kirjutas. Eestist Saksamaale põgenenud noorukitest astus
seal lennuväe abiteenistusse isegi 13–14-aastaseid poisse.
Sõjategevusse neid küll ei rakendatud ja nad saadeti
põllutöödele.
Kõik mobiliseeritud noormehed, samuti kui vabatahtlikud,
kogunesid algul Pirita-Kosele, kus nad Konstantin Pätsi vabaõhukooli
territooriumile rajatud barakkidesse paigutati. Seal said nad
kätte vormiriietuse ja muu varustuse (v.a käsirelvad),
jaotati seejärel gruppidesse ning saadeti laiali mitmel pool
Eestis asunud saksa õhutõrjeüksuste juurde.
Sealjuures püüti (vähemalt esialgu) saata noormehi
nende elukohale kõige lähemal paiknenud õhutõrjeüksustesse.
Nii jäi enamik Tallinnast ja Harju maakonnast mobiliseeritud
poisse teenima Lasnamäele või Tallinna lähistele,
kuigi osa neist viidi ka Põhja-Eestisse. Viru- ja Järvamaalt
pärit poisid viidi enamuses Püssi ja Kohtla-Järvele.
Läänemaalt ja Eesti saartelt mobiliseeritud poisid asusid
teenima Paldiskisse. Ainult Lõuna-Eesti ja Tartu poisse
polnud enam võimalik nende kodukohtade lähedale teenima
saata, kuna need alad olid siis juba punaarmee valduses, kuna
lahingud käisid Tartu lähistel. Enamus Tartumaa poisse
saadeti teenima Tapale, kus asus mitu flakipataljoni patareid.
Pärnumaalt mobiliseeritud poisid viidi tagasi Pärnu
ja jaotati ära seal asunud Saksa 6. õhutõrjedivisjoni
127. (liikuva) flakipataljoni patareide vahel. Pataljon koosnes
ühest sega- (20 ja 88 mm) ning ühest raskepatareist
(88 mm) ja neljast kergepatareist (20 ja 37 mm). Iga patarei koosseisu
kuulus ka üks helgiheitjate rühm.
Noorte väljaõpet õhutõrjepatareides
viisid läbi allüksuste (kahurirühmade) sakslastest
allohvitserid ja vahtmeistrid. Eelkõige tutvustati poistele
väeosa sisekorda, sõjaväe määrustikku,
lennuväe eraldustunnuseid ja tervitamist. Tehti ka riviõppust.
Põhirõhk aga oli pandud väeosas olevate õhutõrjesuurtükkide
tundmaõppimisele ja nende käsitsemisele. Paralleelselt
kahuriõppusega õpiti tundma vene ja inglise sõjalennukite
ning tankide siluettkontuure ja nende tehnilisi andmeid.
Peale kahurite õpetati poisse tundma ja kasutama ka kõiki
neis väeosas olnud käsirelvi: karabiini, kuulipildujaid,
tankirusikaid, magnetmiine, granaate ja muid sõjariistu.
Kahuriõppustel pidi iga poiss omandama vähemalt kolm
meeskonnanumbri eriala.
Järgmises numbris:
Lahkumine Eestist ning Eesti lennuväepoisid Saksamaal.
|
|
|
