|
|
|
Siin olen koos oma kalli tädi Idaga. 1957. a, kui sain
ajutiselt Tallinnas olla. On jõulud, kahjuks pean
varsti Venemaale tagasi sõitma...
|
Erinevad jõulud minu
elus
tekst: Ild Ratas
Fotod: erakogu
Meie
peres peeti jõulusid väga tähtsaks pühaks
– Jeesuslapse sünni tähistamiseks.
Nõmmel suure toa nurgas seisis traditsiooniline jõulupuu,
väga tagasihoidlikult ehitud, sest meie ema stiil oli igas
asjas äärmiselt konservatiivne. Ei mingeid kirevaid
kulinaid, kompvekke ega muid maiustusi. Kuuske ehtisid hõbelõngad
nimega Lametto ja tagasihoidlikud valged, veidi sätendavad
kuulikesed. Ka küünlad olid alati valget värvi.
Muidugi olid kuuse all ka mõned kingipakid, aga neid oli
vähe. Meil oli üldse vähe lelusid, ei mingit ülepakkumist.
Hoopis uhkem jõulukuusk oli vanaema ja tädi juures
Kalamajas – värvilistest kuulikestest ketid, sätendavad
kirjud ehted, ladvas ilmtingimata säravate tiibadega ingel.
Laulsime jõululaule, mis olid juba varases lapsepõlves
selgeks õpitud. Kodus saatis meie laulmist ema klaveril,
vanaema juures aga tädi kitarril.
Laste jõulupidu toimus ka ohvitseride klubis, kus jõuluvana
kingitusi jagas, aga sellest olen juba kirjutanud.
Esimesed
erilised jõulud on mulle meelde jäänud. Need
olid kohe pärast isa Viljandisse kolimist. Sõitsime
sinna kogu perega kohale. Isa elas siis Uueveskis Viljandi linnapea
August Maramaa majas. Tema toas seisis ka ehitud kuusk, kõik
oli väga pidulik. Minul oli seljas uhiuus ilus peenvillane
oranž kleit valge krae, kätiste ja nööpidega.
Olin oma kleidi üle uhke, ja oli ka põhjust!
Kuusel olid küünlad alles süütamata –
muidugi olid ka need küünlad valged, nagu emale meeldis
– , mina kui juba kuueaastane, nurusin isalt luba küünlad
süüdata. Isa lubas, aga unustas jälgida, kuidas
ma oma ülesannet täidan. Muidugi tegin kõik valesti.
Kõigepealt süütasin madalamatel okstel asuvad
küünlad, kuhu kergemini ligi pääsesin, siis
ronisin toolile, hakkasin kõrgemate poole küünitama
ja puutusin oma uue kleidiga otse vastu juba põlevat küünalt!
Ise ma ei taibanudki, et kleit oli süttinud, kui kuulsin
õe Mai karjatust: „Illi põleb!” Mind tõmmati
toolilt maha, tuli kustutati, aga kleidil oli auk sees ja seda
olematuks teha ei saanud. Mina muidugi tönnisin, et kleit
mokas, ema otsis, mida mulle selga panna, sest varsti pidi jõuluvana
tulema. Tuju oli mitu pügalat allpool nulli ja saadud kingitus
süvendas seda veelgi. Mina kui „tita” sain kingituseks
pruuni karumõmmi, Mai aga toreda raamatu, Irma Truupõllu
„Öömori okaslinn”. Leidsin, et see on äärmiselt
ebaõiglane, kuna lugesin palju meelsamini kui mu vanem
õde. Hoopis mina oleksin pidanud raamatu saama!
Haarasin raamatu kohe oma kätte ja pärast pidulikku
jõulusöömingut asusin õhinal lugema. Raamat
kirjeldas sipelgate elu ja oli nii põnev, et lugesin selle
paari päevaga läbi. Sellest sai tükiks ajaks minu
lemmikraamat, joonistasin aina pilte sipelgatest ja nende tegevusest.
Muidugi
ei olnud ka karul midagi viga, panin talle Tedi nimeks ja võtsin
õhtuti kaissu. Nii olin saanud endale isegi kaks kingitust.
Mai luges ka raamatu läbi, aga ei mäleta, et ta sellest
nii suurt vaimustust oleks tundnud kui mina.
Mäletan ka uhket jõulupidu Uusna mõisas perekond
Leik’ide juures, aga kas see oli samal aastal või
hiljem, ei tea, sest midagi põnevat seal ei juhtunud. Meeles
on, et perepoeg Heiki demonstreeris meile uudset riistapuud –
elektripiitsa, millega sai korraliku särtsu ja meie ema muidugi
laulis, nagu ikka suuremas seltskonnas, ja keegi saatis teda klaveril.
Võimalik, et see oli Ugala teatri näitleja Raivo Kursk,
kes ka sellel peol viibis.
Järgmised jõulud veetsime juba Kalamajas Suur-Laagri
tänaval vanaema juures suure kirevalt ehitud kuuse all. Sealt
sõitsime voorimehesaaniga Jaani kirikusse, hobuse rangide
külge kinnitatud kellukeste helinal. Kirikus oli kaks kuuske
ehtsate küünaldega ja mulle meeldis kõige rohkem
koos kogudusega oreli saatel jõululaule laulda. Mida õpetaja
rääkis, läks mul lihtsalt kõrvust mööda.
Ikkagi oli kirikus väga pidulik ja kaunis! Koju tagasi sõitsime
samuti saaniga ja kuljuste helinal. Nii kordus see igal jõululaupäeval
seni, kuni me Suur-Laagri tänavast Kivimäele elama kolisime.
Seal saime vaid kaks aastat elada ja esimest jõuluaega
uues kohas ma ei mäleta. Võimalik, et ka siis veetsime
pühad vanaema ja tädi Ida seltsis.
Viimased
kodumaal veedetud jõulud on mul seevastu selgelt meeles,
(nendest olen kirjutanud ajakirja Kultuur ja Elu 2006. aasta 4.
numbris lookese „Imeline jõuluaeg”, kuidas me
suli-kass Kiti jõuluprae ära näris, kuni meie
kuuse all laulsime). Isa kingitud nukk Tiiu jäigi mu viimaseks
saadud jõulukingiks ja rändas järgmisel suvel
isa põues kaugele Venemaale. Kui ma siis lõpuks
jälle kodumaal tagasi olin, hakkas mu siiras lapselik usk
jõuludesse vähehaaval nõrgenema.
Mul endal lapsi pole olnud, õel on üks poeg ja sellel
omakorda kaks poega. Nende pärast sai muidugi kuusk ehitud
ja kingitusi jagatud, sest traditsioon oli säilinud ja nõukogude
võimu ajal tegi asja põnevaks just see, et jõule
ei tohtinud pidada. Isegi kuuse hankimine oli probleem, ametlikult
hakati neid müüma ju alles vahetult enne uue aasta saabumist.
Kirikus küll käisime, sest see oli endiselt pidulik
ja ülev.
Möödusid
aastad, minu tervis hakkas iga kandi pealt „logisema”
ja just talviti olin sageli kas haiglas või sanatooriumis,
kus kuusk toodi alles näärideks. Katsusin ikka jõuludeks
salamahti palati aknale paarist kuuseoksast ja mõnest ehtest
mingi kompositsiooni sättida, seda keegi keelama ei tulnud
ja üks palatikaaslane, venelanna, lausus kord tunnustavalt,
et ma oskavat mõnest lihtsast asjast piduliku meeleolu
luua!
Minu elu viimased, unustamatud jõulud veetsin Hiiul onkoloogiahaigla
kiiritusravi osakonna üksikpalatis, kus mulle väga kallis
inimene, minu õepoja 34-aastane elukaaslane veetis oma
elu viimaseid nädalaid. Käisime kordamööda
seal ööpäevaringselt tema voodi juures valves.
Õepoeg Toivo tõi palatisse kuusekese, ehtis selle
ja lootis, et Mailakesel on sellest veidikenegi silmailu. Kui
saabuvad järjekordsed jõulud, meenub mulle see kurb
aeg ja ma ei saa enam kodus kuuske ega isegi oksakesi ehtida.
Ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega.
|
|
|
