Kultuur ja Elu 4/2013


Kultuur ja Elu 3/2013

 

 

 



Siin olen koos oma kalli tädi Idaga. 1957. a, kui sain ajutiselt Tallinnas olla. On jõulud, kahjuks pean varsti Venemaale tagasi sõitma...

Erinevad jõulud minu elus

tekst: Ild Ratas
Fotod: erakogu

Meie peres peeti jõulusid väga tähtsaks pühaks – Jeesuslapse sünni tähistamiseks.
Nõmmel suure toa nurgas seisis traditsiooniline jõulupuu, väga tagasihoidlikult ehitud, sest meie ema stiil oli igas asjas äärmiselt konservatiivne. Ei mingeid kirevaid kulinaid, kompvekke ega muid maiustusi. Kuuske ehtisid hõbelõngad nimega Lametto ja tagasihoidlikud valged, veidi sätendavad kuulikesed. Ka küünlad olid alati valget värvi. Muidugi olid kuuse all ka mõned kingipakid, aga neid oli vähe. Meil oli üldse vähe lelusid, ei mingit ülepakkumist.
Hoopis uhkem jõulukuusk oli vanaema ja tädi juures Kalamajas – värvilistest kuulikestest ketid, sätendavad kirjud ehted, ladvas ilmtingimata säravate tiibadega ingel. Laulsime jõululaule, mis olid juba varases lapsepõlves selgeks õpitud. Kodus saatis meie laulmist ema klaveril, vanaema juures aga tädi kitarril.
Laste jõulupidu toimus ka ohvitseride klubis, kus jõuluvana kingitusi jagas, aga sellest olen juba kirjutanud.

Esimesed erilised jõulud on mulle meelde jäänud. Need olid kohe pärast isa Viljandisse kolimist. Sõitsime sinna kogu perega kohale. Isa elas siis Uueveskis Viljandi linnapea August Maramaa majas. Tema toas seisis ka ehitud kuusk, kõik oli väga pidulik. Minul oli seljas uhiuus ilus peenvillane oranž kleit valge krae, kätiste ja nööpidega. Olin oma kleidi üle uhke, ja oli ka põhjust!
Kuusel olid küünlad alles süütamata – muidugi olid ka need küünlad valged, nagu emale meeldis – , mina kui juba kuueaastane, nurusin isalt luba küünlad süüdata. Isa lubas, aga unustas jälgida, kuidas ma oma ülesannet täidan. Muidugi tegin kõik valesti. Kõigepealt süütasin madalamatel okstel asuvad küünlad, kuhu kergemini ligi pääsesin, siis ronisin toolile, hakkasin kõrgemate poole küünitama ja puutusin oma uue kleidiga otse vastu juba põlevat küünalt! Ise ma ei taibanudki, et kleit oli süttinud, kui kuulsin õe Mai karjatust: „Illi põleb!” Mind tõmmati toolilt maha, tuli kustutati, aga kleidil oli auk sees ja seda olematuks teha ei saanud. Mina muidugi tönnisin, et kleit mokas, ema otsis, mida mulle selga panna, sest varsti pidi jõuluvana tulema. Tuju oli mitu pügalat allpool nulli ja saadud kingitus süvendas seda veelgi. Mina kui „tita” sain kingituseks pruuni karumõmmi, Mai aga toreda raamatu, Irma Truupõllu „Öömori okaslinn”. Leidsin, et see on äärmiselt ebaõiglane, kuna lugesin palju meelsamini kui mu vanem õde. Hoopis mina oleksin pidanud raamatu saama!
Haarasin raamatu kohe oma kätte ja pärast pidulikku jõulusöömingut asusin õhinal lugema. Raamat kirjeldas sipelgate elu ja oli nii põnev, et lugesin selle paari päevaga läbi. Sellest sai tükiks ajaks minu lemmikraamat, joonistasin aina pilte sipelgatest ja nende tegevusest.

Muidugi ei olnud ka karul midagi viga, panin talle Tedi nimeks ja võtsin õhtuti kaissu. Nii olin saanud endale isegi kaks kingitust. Mai luges ka raamatu läbi, aga ei mäleta, et ta sellest nii suurt vaimustust oleks tundnud kui mina.
Mäletan ka uhket jõulupidu Uusna mõisas perekond Leik’ide juures, aga kas see oli samal aastal või hiljem, ei tea, sest midagi põnevat seal ei juhtunud. Meeles on, et perepoeg Heiki demonstreeris meile uudset riistapuud – elektripiitsa, millega sai korraliku särtsu ja meie ema muidugi laulis, nagu ikka suuremas seltskonnas, ja keegi saatis teda klaveril. Võimalik, et see oli Ugala teatri näitleja Raivo Kursk, kes ka sellel peol viibis.
Järgmised jõulud veetsime juba Kalamajas Suur-Laagri tänaval vanaema juures suure kirevalt ehitud kuuse all. Sealt sõitsime voorimehesaaniga Jaani kirikusse, hobuse rangide külge kinnitatud kellukeste helinal. Kirikus oli kaks kuuske ehtsate küünaldega ja mulle meeldis kõige rohkem koos kogudusega oreli saatel jõululaule laulda. Mida õpetaja rääkis, läks mul lihtsalt kõrvust mööda. Ikkagi oli kirikus väga pidulik ja kaunis! Koju tagasi sõitsime samuti saaniga ja kuljuste helinal. Nii kordus see igal jõululaupäeval seni, kuni me Suur-Laagri tänavast Kivimäele elama kolisime. Seal saime vaid kaks aastat elada ja esimest jõuluaega uues kohas ma ei mäleta. Võimalik, et ka siis veetsime pühad vanaema ja tädi Ida seltsis.

Viimased kodumaal veedetud jõulud on mul seevastu selgelt meeles, (nendest olen kirjutanud ajakirja Kultuur ja Elu 2006. aasta 4. numbris lookese „Imeline jõuluaeg”, kuidas me suli-kass Kiti jõuluprae ära näris, kuni meie kuuse all laulsime). Isa kingitud nukk Tiiu jäigi mu viimaseks saadud jõulukingiks ja rändas järgmisel suvel isa põues kaugele Venemaale. Kui ma siis lõpuks jälle kodumaal tagasi olin, hakkas mu siiras lapselik usk jõuludesse vähehaaval nõrgenema.
Mul endal lapsi pole olnud, õel on üks poeg ja sellel omakorda kaks poega. Nende pärast sai muidugi kuusk ehitud ja kingitusi jagatud, sest traditsioon oli säilinud ja nõukogude võimu ajal tegi asja põnevaks just see, et jõule ei tohtinud pidada. Isegi kuuse hankimine oli probleem, ametlikult hakati neid müüma ju alles vahetult enne uue aasta saabumist. Kirikus küll käisime, sest see oli endiselt pidulik ja ülev.

Möödusid aastad, minu tervis hakkas iga kandi pealt „logisema” ja just talviti olin sageli kas haiglas või sanatooriumis, kus kuusk toodi alles näärideks. Katsusin ikka jõuludeks salamahti palati aknale paarist kuuseoksast ja mõnest ehtest mingi kompositsiooni sättida, seda keegi keelama ei tulnud ja üks palatikaaslane, venelanna, lausus kord tunnustavalt, et ma oskavat mõnest lihtsast asjast piduliku meeleolu luua!
Minu elu viimased, unustamatud jõulud veetsin Hiiul onkoloogiahaigla kiiritusravi osakonna üksikpalatis, kus mulle väga kallis inimene, minu õepoja 34-aastane elukaaslane veetis oma elu viimaseid nädalaid. Käisime kordamööda seal ööpäevaringselt tema voodi juures valves. Õepoeg Toivo tõi palatisse kuusekese, ehtis selle ja lootis, et Mailakesel on sellest veidikenegi silmailu. Kui saabuvad järjekordsed jõulud, meenub mulle see kurb aeg ja ma ei saa enam kodus kuuske ega isegi oksakesi ehtida.
Ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv