Kultuur ja Elu 4/2013

Kultuur ja Elu 3/2013

Tarkus tarre talletati, ajad aita aidati

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Pärandkultuuri aasta puhul käisime Velisel, Veski külas Sillaotsa Talumuuseumis. See on koht, kus saame näha ning tajuda oma rahvapärimust ja tehnilist kultuuri, mis oma huvitaval moel aitab meil kaasaega möödanikuga mõõta. Alustame oma pajatusi aga hoopiski kaugemalt!

Leivatükist tegi piibu

Bugulma vangikongis ellujäämine oli omaette probleem. Kohalikele toodi pakke, mis kandsid nimetust „peredatši”. Toodi igasugust kraami ja igaüks nosis omaette. Eestimaa mees, hüüdnimega Purka, oli seal võõrmaalane, ei osanud õieti vene keelt ega ka teiste käest midagi paluda. Istus, nälgis ja jälgis olukorda. Ja äkki käis peas sähvatus! Vangidele saadeti mahorkat, sellist haisvat tubakat, mida sai ajalehe sisse pläruks keerata. Aga kui ajalehte pole? Purka ei suitsetanud. 200 grammi leiba, mille ta päevas toiduks sai, oli vettinud ja kleepuv. Ta võttis leivapätsist ühe nurga ja voolis sellest piibu kaha. Mida aga piibule sabaks panna? Silma jäi kõrtest luud, millega põrandat pühiti. Sellel olid mõned jämedamad varred. Pärast nupukaid katsetusi ja paaripäevast kuivatamist saigi ta piibu valmis. Pani mahorka sisse ja näitas kaasvangidele. Need kiitsid, et oo, kak horošo! Kuidas aga tuld saada? Vangivalvurite käest kerjata oli raske, suurem osa neist „prikurit” ei andnud. Jälle tuli midagi leiutada! Vangidel olid enamasti seljas vatikuued, puhvaikad, sees puuvillavatt. Selle lükkas ta peo vahel kõvaks rulliks. Konginurgas oli paraski laud lahtine. Sellega sai vatirulli põrandal hõõruda. Kui hakkas tulema kärsahaisu, oli aeg hõõguvast vatirullist piibule tuld saada. Esimene katse oli edukas ja ta hakkaski piipe tegema. Iga piibu eest küsis süüa ja igaüks andis, palju tal anda oli. Purkale jäi elu sisse. Surmanuhtluse eest põgenes ta koos ühe ukrainlasest kaasvangiga ära ja tegi sõdurina läbi II maailmasõja.
See lugu tuli meelde kui pärandkultuuri aasta puhul Velisel Veski külas Sillaotsa Talumuuseumis käisin ja selle juhataja Kalju Ivand mulle kahte talumeeste omakonstrueeritud ja nupukalt valmistatud tubakalehtedest piibutubakat lõikavat masinat näitas.
Kaasaja inimene ei saa muidugi aru, et milleks selliseid masinaid vaja oli? Saab ju poest osta igasuguseid tubakatooteid! Ajad aga muutuvad ja mäletan minagi, kuidas mu isa, kirglik suitsumees, sõja ajal endale tubakapeenra rajas, lehti hoolega kuivatas ning neid terava noaga narmasteks lõikas. Masinat tal ei olnud. Oleks ta kantserogeensusest midagi teadnud, poleks vist vähk teda veidi üle kuuekümneselt ära viinud. Tänapäeval, teades selle tegevuse tagajärgi, võitleme suitsetamise vastu. Aga suitsetavad paljud ikkagi!
Omamoodi on suitsetaminegi, näiteks piibujuttude pajatamisega seotult, olnud pärandkultuuri osa. Näiteks olid omal ajal tubakalõikurite meistritel pead vägagi taibukad, kuigi neil tehniline ülikooliharidus puudus. Paljude talumajapidamises vajalike riistade meisterdajad said hakkama selliste masinate ehitamisega, mille üle tuleb aukartust tunda! Oleme tänases maailmas E-riigina nii kõrgele kohale jõudnud, aga esemeline pärandkultuur ja tehniline taibukus pole täna tekkinud.
Seepärast ongi talumuuseumid meile tähtsad, et seal viibides meie rahva arenguloost aru saada, läbi eksponeeritud esemete ja riistade nupukaid ja töökaid inimesi enese ümber tajuda ning oma sitkete esivanemate ja rahvuse üle uhkust tunda.

Veski küla aare

Meie jaoks on pärandkultuuri hoidjatest üheks suureks aardeks osutunud Aleksei ja Mai Parnabas Veski külast Veliselt. Just Aleksei „on süüdi”, et selline talumuuseum meil üldse olemas on, ning et saame seal näha ja tajuda oma rahvapärimust ja tehnilist kultuuri, samuti oma kaasaja keskkonna seisundit möödanikuga mõõta.
Pärandkultuuri aasta raames
Raplamaal Veski külas Sillaotsa Talumuuseumisse astunud, võtab mind vastu varahoidja Jüri Kusmin. Peagi liitub meiega muuseumi juhataja Kalju Idvand ning muuseumi pedagoog Liivi Miil. Tema teatab, et mõne aja pärast oleme oodatud pannkooke maitsma. Noh, ega ära ju ei ütle.
Veebruaris 1982 suri Aleksei Parnabasi abikaasa Mai ja mehel lõi see jalad alt. Tema koolivend Jaan Vaarmann, kes oli Tallinnas Vana-Viru tänaval asunud tuletõrjemuuseumi (nüüd asub Raua tänav 2) asutaja ja direktor, andis tõenäoliselt Alekseilegi idee muuseumi loomiseks. Teostuseni jõudis vahel ka Aaduks kutsutud Aleksei Parnabas koos eakaaslaste, see on kohalike pensionäride abiga niiöelda „teeme ära” ehk tasuta talgute korras. Hiljem, kui metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder oli Sillaotsast tekitanud Matsalu Riikliku Looduskaitseala filiaali, hakkas tulema ka materiaalne toetus. Nii said paika talurahvamuuseumi esimesed hooned. Ja muuseumisse hakkas tulema asju, mida näidata.
Isetegevusliku muuseumi passi väljastas Eesti NSV Kultuuriministeerium ning kinnitas muuseumide ja kultuurimälestiste inspektsiooni juhataja Irene Rosenberg 23. detsembril 1983. aastal. Metoodiliselt juhendavaks riiklikuks muuseumiks jäi Mahtra Talurahvamuuseum.
Sotsialistlikus ENSV-s ei peegeldanud talumuuseum ainult ENSV ajajärgu ülimust, vaid süvendas ja andis tuge tunnetusele ja arusaamadele, mis eestlasi aastasadu on rasketel ja otsustavatel hetkedel kokku hoidma ja võitlema sundinud. Nii relvaga kui lauldes. Ärgem ükskõik kui vanana unustagem muuseumis vana rehepeksumasinat vaadates nende põlvkondade saatust, kellel ellujäämiseks ja oma maa kaitseks tuli surmaga silmitsi seista. See on vundament, millel seisab meie rahvas ja tema kultuur.

Muuseumi tegevtöötajate sõbralik kolmik: vasakult juhataja Kalju Idvand, muuseumi pedagoog Liivi Miil ja varahoidja Jüri Kusmin.

Ajalugu nagu pallimäng

Aleksei Parnabas oli viimane Sillaotsa elanik, sündinud 1919. aastal siin viis aastat varem ehitatud rehielamus. Talu eeskambris võib näha fotostendi maja elanikest ja perenaiste käsitööst mitme põlvkonna jooksul, tagakambrisse on koondatud peremehe raamatud ning omad uurimustöödega kinnistunud tarkused. Rehetuba on tänaseks ümberehitatud.
Et muuseumi majandada ja elus hoida, ostis Aleksei Aleksei poeg Parnabasilt Sillaotsa talu 9308 rublaga ära Matsalu Riiklik Looduskaitseala. Müüja kasutusse jäi eluaegselt 25 ruutmeetrit pinda. Muuseumi omandusse tuli elamu koos kahe rehealusega, eraldi asuvad ait, kuur ja küün. 1983. aastaks oli muuseumis juba 3510 museaali: esemeid 320, fotosid 100, kunstiteoseid 10, dokumente 80 ja raamatuid 3000.
Kohaliku rahva elaval toel teoks saanud Sillaotsa Talumuuseumi dokumentaalne arengulugu on näha talumaja vitriinides klaasi all. See on olnud nagu ühelt peremehelt teisele visatav pallimäng, kus pall jäi 1993. aastal pidama lõpuks Märjamaa vallavalitsuses. On õnneks selle munitsipaalomandis praegugi.
Muuseumi eesmärk oli kajastada vanal Läänemaal asunud Velise valla elu-olu alates XIX sajandi teisest poolest lähiminevikuni. Tänavu on külastajaid olnud palju ka välismaalt, esirinnas on rootslased.
Muuseumi territoorium hõlmab 17,5 ha maad ja jaguneb kaitsealusteks alleedeks, dendroparkideks, ilu- ning viljapuu- ja marjaaiaks. On metsa ja põllumaadki. Viimast kasutatakse vähelevinud põllukultuuride kasvatamiseks. Näiteks tatar, lääts, lina. Dendropark on liigirikas, puid ja põõsaid peaaegu 200 liiki.
Jüri Kusmin tuli muuseumisse 1. juulil 1986. Seega viis kuud pärast Aadu, nagu ta Alekseid nimetab, Parnabasi surma sama aasta 26. jaanuaril. Jüri esimeseks tööks oli linamasinale „Helsinger”, mille andis eksponaadiks Osvald Kask Võeva külast, katusealuse ehitamine. Masin oli aastakümnete jooksul maa sisse vajunud. Selle töökorda seadmisega on raskusi ja see seisab linakuuris. Kui nüüd hakatagi vaatama eksponaate, mis väljendavad taluinimeste nupukust, siis jääb silma tänaseks kokkutoodud ja otsitud esemete rohkus. Siin näeme kõiki eesti taluelus vaja olnud ja mõneski majapidamises veel praegugi kasutusel olevaid masinaid, tarbeesemeid ja tööriistu. Muuseumi ülesandeks on koguda, säilitada, eksponeerida ja tutvustada, nii on seda tegevust defineeritud. Muidugi ka uurida.

Ait, mis taluelus täitis mitmeidki otstarbeid. Aidas lubati suvel tüdrukutel magada ja see meelitas ligi ehalisi. Alumisel pildil eksponeeritud tubakalõikajaid valmistati nii puidust kui metallist.

Võid minna üle silla vasemale või otse

Enne, kui astuda muuseumi territooriumile ja kohtuda muuseumi töötajatega, tuleb ületada kõigepealt sild. Ja esimesele viidale, mis sealjuures silme ette jääb, on suurelt kirjutatud KEMMERG. See on oluline kultuuripärand, ilma milleta ei saanud isegi keiser läbi. Väga nupukalt tehtud, sest viidale kirjutatu jääb kohe meelde ja igaühele on selge, kuhu suunduda, et vajadusel olla mõni minut üksinda oma isikliku ajalooga.
Aga muuseumi juhataja Kalju Ivand avab nähtuse kultuurilise tagapõhja: „Seni käidi kükitamas juuremaal või põõsa taga, külmal ajal tagumises rehealuses loomadega kokku. Meie vabariigi algaastail tegi kultuur suure sammu edasi. Ilmusid putkakesed, mille uksele välja lõigati südame kujutis.”
Seejärel tuli sinna vesi ja need erinevad majakesed seisavad muuseumis kõrvuti kasutuses, pakkudes valikuvõimalusi tunnetada arengut ka selles, mis inimesele igapäevaselt on vältimatu.
Aga külastaja ei pruugi üldsegi minna selle viida magnetvälja mööda juhitud suunas, vaid astuda otse edasi ja jõuda ehitisteni, kus on väljas see, mida otseselt vaatama ja tunnetama tuldi. Ja seda on palju, nagu öeldud. Mitmete esemetega on seotud legendid. Ühe lõbusamaid lugusid talumehe omavalmistatud ja käsitsiveetava puuvankri juures jutustas mulle juhataja. Nimelt pandud mees, kui naine teda sellise lühikesevõitu käruga kõrtsist koju tuli viima, vankrile nii, et jalad olid eespool ja pea rippus üle vankri tagaosa. Muidugi oli mees vankriga võrreldes nii pikk, et pea lohises mööda maad. Ja juhataja küsis, et miks seda niimoodi tehti? Võiks ju jätta küsimuseks, sest äraarvamise mängud on viimasel ajal teleekraanidelgi väga moes. Pole siiski lugejale auhinda pakkuda! Vastus on, et kallid saapad oleksid mööda teed lohisedes väga kulunud, pea aga paranes ise!
Eks ole igal muuseumigiidil külastajatele neid lugusid mitmeid rääkida ja vastupidigi, see vähevankri lugu saabaste ja mehega ongi giidini jõudnud tegelikult hiidlastest külastajate kaudu. Piirdugem öelduga, sest sellest loost võib nii paljugi välja lugeda. Ja see väljalugemine jäägu siis lugeja rõõmuks.

Oluline teeviit kohe pärast silda.

Sillaotsa aidad

Kindlasti üheks huvitavamaks teemaks talumuuseumis on aidad, kuhu aeg on vaikelu elama aidatud.
Sillaotsa aidad on ehitatud 1922. aastal ümarpalkidest, ristnurgas laotuna, toetudes nurkadega põllukividele. Aidale pandi sindlikatus ja siingi oli tarvis leidlikkust, sest oli Vabadussõja järgne aeg, naelu ei olnud ja need valmistati lihtsalt traadist.
Nagu ütleb teabetahvel: „Põrand valmistati lõhki aetud kase ja musta lepa jumpidest. Viljaaidale tehti 1937. aastal uus punnitud laudadest põrand. Riideaidal aga on esialgne põrand tänaseni”.
Riideaidas näeme kirste tekkide, suurrättide ja riidekangastega. Talvel rippunud siin aamtala küljes nagis talvised üleriided. Meie ajaloos mängis ait suurt rolli, sest külapoisid käisid siin ehal. See sai toimuda jüripäevast mihklipäevani, kui tüdrukutel oli lubatud aidas ööbida.
Võimasinad pütid, tünnid jm hoiti muldpõrandaga külmaidas ehk kuurialuses. Kui palju oli olnud peadel nuputamist ja kätel tegemist, et need asjad kõik käsitsi meisterdada ja kokku kududa-õmmelda.
Kui Aleksei Parnabas muuseumi asutas, lähtus ta museaalide paigutamisel väga paljus lastest, et nad saaksid ka esivanemate valmistatud masinaid käima panna. Näiteks oli lastel võimalus kohaliku meistri Jaan Jeeriku kettajamiga hoburehepeksumasinat ise ringi ajada. Leiame muu hulgas ka kätejõul töötava kodukootud kraana, omatreitud sidurid, tervest puust tehtud rattapingi ja palju muud. Huvitav eksponaat aga ripub ühe kuuri seinal ning on pärit hoopiski Riiast. Hobuserauale on pandud kummist elastne kate. Kas on seda inspireerinud mingi kummiratastega hobuveok või hoopiski autorehv? Hobusele tõi selline kaval kabjaraud munakiviteel traavides kindlasti leevendust.

Jaan Jeeriku käte all valminud kettajamiga rehepeksumasin aastast 1910. All: Hiidlaste naljaobjektiks olnud hästi meisterdatud käsivanker toetub mugavalt täisvankrile.

Eksponaadid laekuvad hea tahte korras

Aleksei-Aadu Parnabas andis oma vara ühiskonnale kasutada tasuta ja tahtis, et muuseumi külastamine oleks kõigile prii. Seda on siiski raske olnud järgida, sest muuseumi majandamine nõuab ikkagi ressursse, olgugi et eksponaadid laekuvad hea tahte korras. Esimene suurem annetaja oli säilinud teabe põhjal Alviine (Reinvee) Piisang Mäliste küla Mäe talust, kelle muu vara hulgas oli ka kohaliku meistri valmistatud hobuajamiga rehepeksumasin.
Aga ega see talupoja elu ei olnud ainult töörabamine. Aega jätkus ka muuks. Sellest annab tunnistust muuseumi õuel seisev külakiik. Suviste kiigepidudel, neid peetakse suvistepühal alates aastast 1987, on siin suminat kindlasti palju. Tänased muuseumis rügajad on ka muule mõelnud. Muuseumi ruumides saab korraldada perekondlikke tähtpäevi, õppepäevi ja seminare. Telkimis- ja lõkkeplatsi rentimine pole probleem.
Üle 2000 aasta on ju meie esivanemad Eestimaal põldu harinud, metsas alet põletades põllumaad rajanud. Puude langetamiseks olid siis kivikirved. Põllutööriistad arenesid taluperedest sirgunud meistrite-seppade käe all. Pikka aega tehti tööd vaid talveõhtuti pirruvalgel, sest suvel oli vaja harida põldu, varuda toitu nii loomadele kui inimestele. Kui räägime pärandkultuurist, üldse pärandist, siis pidagem meeles, et meie inimesi ei ole toitnud linn, vaid ikka maa ja toidab praegugi. Mustale leivale ilmus või alles keskajal, kui hakkas edenema piimakarja kasvatamine. Või ajalugu ise on ajalookirjanduse järgi aga oma 5000–6000 aastat vana. Palestiinas olevat või olnud kasutusel ravisalvina. Kosmosest pole meil midagi söödavat võtta, linnakividelt ka mitte. Põld on pärandkultuurile pannud aluse ja jätnud meile tähtsaima päranduse, sest kellel on põld, sellel on ikka leib laual. Viimase maailmasõja ajal olid ka paljudele linnainimestele välja mõõdetud aiamaad, mis peresid elus hoidsid. Aga põldu narrida ei tohi! Ega meie vanasõna meile vaid naljaviluks edasta sajandite põhitarkust, et kui narrid põldu korra, narrib see sind üheksa korda vastu!
Ringkäigul muuseumis tuli äkki teade, et pannkoogid on valmis saanud. Tuleb jutule lõpp teha. Ega jõuakski kõigest rääkida, Meenutagem siiski üht vanasõna – oma silm on kuningas!