|
|
Ernst Hiis ja tema klaverid
Luunjas
tekst: Alo Põldmäe
fotod: klaverimuuseum
|
Anna ja Ernst Hiis (Ihse) Tartu päevilt, 1924. aasta.
|
Muuseumi
tegevus seostub otseselt pärandkultuuri aasta temaatikaga.
30. oktoobril 2013 avas klaverimuuseum Tartumaal Luunjas koos
kohaliku valla ning kultuuri- ja vabaajakeskusega Ernst Hiisi-nimelise
filiaali. Kultuur ja Elu esitas sel puhul mõne küsimuse
klaverimuuseumi juhatuse esimehele Alo Põldmäele.
Miks
avasite Hiisi filiaali just Luunjas?
Sellepärast, et Luunja on eesti klaveriehituse grand old
man’i Ernst Hiisi sünnipaik. Ja sellepärast, et
Luunja valla inimestega leidsime kohe ühise arusaamise, et
nii suure tähendusega pärandkultuur, kui on seda Ernst
Hiisiga seotu, tuleb tuua rahvale näha sõna kõige
otsesemas mõttes. Uuema nurga alt saab tähtsustatud
meie au ja uhkus, maailmanimega klaverimeister, kes on kontsertklaveri
„Estonia” kaudu maailmanime teinud kogu Eestile! Ja
läbi omakandimehe väärilise mälestuse jäädvustamise
saab teadvustatud laiemalt ka ammuste kultuuritraditsioonidega
paik nimega Luunja. Siit pärinevad või siin on elanud
paljud eesti suurkujud nagu luuletaja Henrik Visnapuu, maadluse
maailmameister Jaan Jaago, luuletaja Karl Eduard Sööt,
viiulikunstnik-revolutsionäär Eduard Sõrmus,
eesti pasunakooride isa David Otto Wirkhaus ja maalikunstnik Johannes
Saal, aga ka väejuhi ja riigimehena Vene impeeriumi tippu
tõusnud kohalikust mõisnikust krahv Münnich.
Ja on tore sellisesse kohta midagi uut lisada. On lootust, et
Hiisi-nimelise muuseumiga võib Luunja sattuda lausa maailmakaardile.
Uus omapärane muuseum soodustab kindlasti turismindust, mille
tugipunktideks on läheduses end avastama kutsuvad loodusobjektid
nagu Emajõgi ise, Kavastus töötav Baltimaade
ainus jõeparv või Emajõe Suursoo.
Hiisi filiaali idee sai alguse sellest, kui 2012. aasta sügisel
Tartu Tasku keskuses olnud klaverinäituselt „Tartu Vaim
ja klaver” viisime Ernst Hiisi valmistatud klaverid paariks
kuuks Luunjasse, et tähistada Hiisi 140. sünniaastapäeva.
Justkui iseenesest kerkis küsimus – miks ei võiks
Hiisi klaverid Luunjas alaliselt väljas olla?
Luunja inimeste, eelkõige sealse kultuuri- ja vabaajakeskuse
direktori Toomas Aru ning vallavanema Aare Andersoni tegevus on
olnud entusiastlik, filiaali igati pooldav ning selle loomisel
muuseumiga ühte suunda vaatav. Ka Eesti Kultuurkapital on
filiaali avamist toetanud.
Mis
tähendus on Ernst Hiisil eesti kultuuripildis?
Hiis on eesti klaveriehituse sümbol. Tänasele inimesele
on ta sümbol eelkõige ülemaailmse tuntuse saavutanud
kontsertklaveri „Estonia” loojana. Kuid tegelikult oli
Hiisil „Estonia” valmimise ajaks suur osa elutööst
juba tehtud. Seda nii tsaariaegses Peterburis kui eestiaegses
Tartus-Tallinnas.
Sündinud 16. aprillil 1872 Tartu külje all Luunjas,
alustas Hiis aastatel 1886–1891 Tartus klaveriehituse õppimist
Robert Rathke klaveritööstuses. Vabriku põlemise
järel siirdus Rathke Peterburi ja avas seal kiirelt taas
oma vabriku. Hiis läks oma õpetaja jälgedes Peterburi
ja oli mõnda aega Rathke juures tööl. 1903. aastal
avas ta oma isikliku töökoja, mille toodanguks olid
pianiinod „E. Ihse”. (Perekonnanime „Ihse”
kandis Hiis aastani 1939). Hiis leidis Peterburis tunnustust mitmekülgse
klaverimeistrina, aga ka klaverihäälestaja ja -nõustajana.
Hiisi pianiinosid ostsid tolle aja kuulsused nagu laulja Fjodor
Šaljapin või Aleksandr Siloti. Helilooja Sergei Rahmaninovi
klaver oli pidevalt Hiisi hooldada. Hiisi suhtlusring oli erakordne.
Aastatel 1915–1918 töötas ta kuulsa Peterburi klaverifirma
„Diederichs Frre” peakonstruktorina. Nii mõnedki
selle firma klaverimudelid on tema loodud.
1918. aastal opteerus meister Eestisse. 1922. aastal rajas ta
Tartusse klaveritootmise o/ü „Astron” , kus konstrueeris
mitu pianiinode ja tiibklaverite „Astron” mudelit. Need
jäid teistele eesti klaverimeistritele tükiks ajaks
eeskujuks.
Hiis aga unistas isiklikust klaverifirmast. 1926. aastal rajatud
töökoda tegutses algul Tartus, kuid kolis 1929. aastal
Tallinna. Pianiinod ja tiibklaverid „Ihse” saavutasid
kiiresti populaarsuse ja neid turustati ka välismaale –
Lätti, Soome, Süüriasse, Egiptusesse ja Palestiinasse.
|
Ernst Hiis tööpostil Tallinna Klaverivabrikus.
|
Mida
eksponeerite Hiisi püsiekspositsioonis?
Praegusel hetkel on eksponeeritud kaheksa klaverit: kuus Hiisi
valmistatud pilli ja kaks temaga otseselt seotud klaverit. Need
asuvad Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuse suure saali ühes
tiivas. Taustaks on fotonäitus E. Hiisist (fotod Eesti Teatri-
ja Muusikamuuseumist). Muuseumi klaverite ümber moodustuvas
kontserdipaigas on istekohti ligi 70 inimesele. Saalis on hea
akustika ja peame plaane, et Hiisi klaverid oleksid tulevikus
osalised kontsertidel.
Näitusel on
väljas:
- kabinetklaver „Estonia” ja pianiino „Estonia”
– Hiisi mudelite järgi hakati Tallinna klaverivabrikus
valmistama „Estonia”-nimelisi kabinet-tiibklavereid
ja pianiinosid alates 1952. aastast. Kontsert- ja kabinetklaverite
tootmine kestab tänaseni, pianiinode tootmine lõpetati
1965. aastal. Mõlemad pillid andis klaverimuuseumile üle
haridusministeerium.
- Kabinetklaver „Astron” ja pianiino „Astron”
– Tiibklaver kuulus heliloojale ja koorijuhile Juhan Simmile,
selle deponeeris filiaali Tartu ülikooli üliõpilasmaja.
Valge pianiino annetas muuseumile Nõmme kultuurikeskus
Tallinnas.
- Pianiino „J. Becker” – „Beckeri”
nime all valmistas Hiis pianiinosid 1930. aastail. Et tegemist
on Hiisi pilliga kinnitab haamrite taha malmraami sissepressitud
nimi – IHSE. Miks Hiis oma töökojas „Beckeri”-nimelisi
pianiinosid valmistas on siiani veel täpselt selgitamata.
Pilli deponeeris Triin Ojamaa.
- Pianiino „Riga” – Võru muusikakooli
annetus. 1959. aastal kutsuti Hiis Riiga välja töötama
uut pianiinomudelit ja see sai nimeks „Riga”.
- Kabinetklaver „R. Rathke” – See on Hiisi
õpetaja, klaverimeister Robert Rathke vabrikus valmistatud
pill aastast 1870. Tarmo Vikati annetus.
- Pianiino „C. Bechstein” – selle klaveri
mudel oli Hiisile otseseks eeskujuks pianiinode „Astron”
mudeli väljatöötamisel. Seda kinnitab paljude „Astron”
pianiinode malmraamil seisev tähis „Syst. Bechstein”.
Sellel „Bechsteinil” on varuks huvitav ajalugu –
1920. aastail Berliinis valmistatud pill oli ligi 50 aastat kasutuses
Hollandis, siis 30 aastat Brüsselis ja nüüd on
hollandi-eesti abielupaar Hendrik Kok ja Krista Täht-Kok
deponeerinud selle klaverimuuseumile.
Peatselt loodame paika saada ka filiaali II etapi, siis saab näha
juba Hiisiga seotud 14 klaverit.
Kas olete mõelnud
ka filiaali klaverialasele tegevusele?
Muidugi. Koostöös Luunja kultuurikeskusega saame püsinäituse
pillide kasutuse seostada nii kohalike kui ka laiema kõlapinnaga
ettevõtmistega – kutsuda kohale Eesti muusikakoolide
ja muusikaakadeemia noori pianiste ning pedagooge, klaverisõprade
ühingu rahvast ja klaveriga seotud inimesi, et korraldada
klaverialaseid üritusi – seminare, kontserte, muusikaloenguid
ning tähistada Ernst Hiisi ja teiste klaveriga seotud isikute
tähtpäevi. Üks tähis meil juba on „Ernst
Hiisi klaveripäeva” näol, see tuleb 16. aprillil
2014 – Hiisi sünnipäeval.
Klaverimuuseumi
filiaal on avatud. Mis seisus on aga põhimuuseum?
Tõepoolest, omamoodi paradoks – enne põhimuuseumi
tuli filiaal. See on ere näide meeldivast ootamatusest, mis
võib ette tulla suure ettevõtmise, klaverimuuseumi
loomise staadiumis. Huvitav on siinkohal kõrvutada klaverimuuseumi
ja Hiisi tegutsemisi. Nimelt olevat Hiis korduvalt rääkinud
muigvelsui, et „Estonia” puhul alustati klaveritootmist
tagant ettepoole. Tavaliselt alustatakse pianiinost, jätkatakse
kabinetklaveriga ja alles siis tuleb kontsertklaver. Tallinna
Klaverivabrikus toimus vastupidi – esiteks kontsertklaver,
siis kabinetklaver ja seejärel pianiino.
Helme mõisahoonesse plaanitavas klaverimuuseumis pole veel
olnud võimalust klaverite ekspositsiooni avada. Hoone vajab
renoveerimist ja otsime edasi võimalikku rahastajat, kelle
abiga hoone korrastada.
Helme mõisas klaverimuuseumi hoidlates olevaid klavereid
oleme suviti tutvustanud turistidele, Helme valla päevadel
osalejatele ja viimati Valgamaa rattamatkadel osalejatele. Mõisahoone
saalis on toimunud kontserte koostöös kontsertagentuuri
Corelli Consort ja Eesti Klaverisõprade Ühinguga.
|
Luunja klaverimuuseum - Alo Põldmäe.
|
Millega veel on klaverimuuseum
tegelenud?
Kuigi põhiekspositsioon pole veel avatud, ei oota me käed
rüpes, sest eesti klaverimaastikul on nii palju avastada!
Oleme nagu arheoloogid, kes labida maasse löömise järel
ärevuses on. Igal aastal avastame keskmiselt kolm senitundmatut
eesti klaverimudelit. Viimased avastused on tahvelklaverid „J.
Wiedemann”, „E. Kessler” ja „C. L. Ammende”,
pianiinod „A. Emmo”, „D. Leppik” ja „Ihse-Sprenk”.
Korraldame klaverinäitusi ning -festivale Tartus, Tallinnas
ja maakohtades. Ikka selleks, et teadvustada ja tähtsustada
eesti klaverite olulisust meie kultuuripildis. Näitused Tartus,
Rõuges ja Luunjas olid pühendatud E. Hiisi 140. sünniaastapäevale.
Viimase nelja aasta jooksul oleme korraldatud 10 klaverinäitust
ja -festivali, neist suuremad olid „Tallinn – kultuuripealinn
2011” käigus klaverifestival Viru Keskuses ja festival
„Tartu Vaim ja klaver” Tasku keskuses. Suuremõõtmelised
olid ka näitused „Tartu oma klaver” Vanemuise kontserdimajas
pühendusega helilooja ja klaverimeister Aleksander Lätte
150. sünniaastapäevale ning „Tartu Ülikooli
rektorite ja akadeemikute klavereid” TÜ ajaloomuuseumis
pühendusega F. Liszti 200. sünniaastapäevale. Veel
oli 2012. aastal näitus „Tahvelklavereid Eestis”
Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Klaverimeister Robert Rathke
175. sünniaastapäeva tähistasime tema klaverite
näitusega Tartu linnamuuseumis. Koostöös Tartu
saksa instituudiga oleme korraldanud neli muusikaõhtut
„Hingega klaverid”, kus osaleb üks saksa ning üks
eesti klaver, mis on olnud omavahel ajaloolises seoses. Ees seisab
aga hulk uusi näitusi. Juba jaanuaris 2014 on Tartu laulupeomuuseumis
näitus „Klaveritoolid ja -puldid”. Kavas on veel
mahukad näitused „Saksa klaver Eestis”, „Peterburi
– Eesti klaveriehituse häll ja „Eesti klaveriavastusi”.
|
|
|
