|
|
Villis Lindmäe
20.04.1924 – 20.07.2013
tekst: Jaanika Kressa
|
Villis Lindmäe. Foto
Erki Nurk
|
Viljandi
on nüüd tühjem, palju tühjem, sest pole enam
inimest, kes mäletas siinse linna ja selle ümbruse ajalugu,
kelle teadmised ja isiklik mälu ulatusid tagasi sõjaeelsesse
aega.
Kui lahkub keegi, kes on sulle kallis, kelle puhul oled alati
teadnud: ta on olemas, elab siinsamas, sinuga samas linnas –
ning see teadmine on teinud hingamise kergemaks – kui selline
inimene lahkub, siis maailm muutub…
Villis
sündis Viljandi lähedal Päri rüütlimõisas
Wilhelm Schirmeri pere esimese lapsena. Nelja aasta pärast
sai ta endale väikese õe Heldi. Schirmerid olid preisisakslased,
kes rändasid vahepeal Ukrainasse ning tulid sealt Riia kaudu
Fellini, kus oli ees suur saksa kogukond. Villise isa oli Eestisse
tulles laps. Noore mehena osales ta Eesti Esimeses Vabadussõjas,
sai 1919. aastal Riia all haavata, 1921. aastal taotles omale
Eesti kodakondsuse. Ta oli lojaalne riigile, mille eest oli võidelnud.
Ent pärast Pätsi-Laidoneri ebaseaduslikku riigipööret
hakati Eestis sakslaste peale aina enam viltu vaatama. Tollal
kümneaastane Villis pani sageli tähele vanemate päevapoliitika
teemalist sõnavahetust: eestlannast ema, Olga Schirmer,
neiuna Kaljapulk, oli tuline vabadussõjalaste toetaja,
isa arvates oli aga mõistlik pigem varju hoida, et mitte
sattuda nende perede hulka, kes saadeti teise maakonda asumisele.
Kodu, see oli nii kallis, et Schirmerid ei lahkunud 1939. aastal
Saksamaale. 1940. aastal eestistasid nad oma perenime Lindmäeks.
Kui Fellin
1941. aasta 8. juulil vabastati, oli Villis 17-aastane noormees,
kel saksa keel esimese keelena suus. Esimesi sakslasi kohtas ta
juba päev varem kodusel Raudna mäel, hoiatades neid
edasi liikumast. Tol päeval nägi ta ära esimesed
vihisevad kuulid, esimesed langenud. Villisest sai tõlk,
kuid vihane noormees kippus rindele, põlisvaenlasele kätte
maksma. Ta tegutses 36. Politseipataljonis, seejärel sai
temast eliitvägede sõdur, relva-SS-i võitleja
kuulsas pataljonis „Narva”.
Eluõhtul sõjateele tagasi vaadates mõtiskles
Villis palju selle üle, mida kogu see sõda üldse
tähendas. Tollastel poistel polnud aimugi, millised jõud
olid nende vastas ja kui ülekaalukas oli vaenlane. Neil polnud
valikut, nad läksid tagasi vaatamata edasi, sest selja taga
oli kodumaa. Ammugi ei mõelnud need noored poisid sellele,
et tahavad saada sangariteks, nimedeks marmortahvlile. Nad tegutsesid
oma isade eeskujul ja loomu sunnil. Paljud surid, nende elu jäi
elamata. Seda, et nad unustatakse rohkem kui pooleks sajandiks,
ja et nende võitlust ei juleta ametlikult tunnustada isegi
vabas Eestis, ei osanud tollal keegi ette näha.
|
Villis Lindmäe 20. aprillil 1944 Viljandis.
Sama foto ilmus prantsusekeelses Relva-SS-i teemalises
raamatus.
Foto Erki Nurga erakogust
|
1944. aasta
20. aprillil oli Villis Lindmäe 20. sünnipäev.
Sel puhul oli ta kodus Viljandis, kus juubilarist ka korralik
pilt tehti. Mõni kuu tagasi tellis kollektsionäär
Erki Nurk oma muuseumikogu jaoks Mark Bando koostatud prantsusekeelse
Relva-SS-i teemalise raamatu „Prises de guerre. Insignes
et photos de la Waffen-SS”, kus on diviisi „Wiking”
mehe välimuse iseloomustamiseks trükitud just „Narva”
pataljoni võitleja Villis Lindmäe kõnealune
pilt. Nime juures ei ole, seda raamatu koostajad pole teadnud.
Pidime Erkiga Villisele just seda raamatut näitama tõttama,
kui saime teate tema lahkumisest...
1945. aastal, kui sõda oli kaotatud, eemaldas Villis eesti
tunnused ja sulas sakslaste sekka. Nii pääses ta paljude
saatusest, kes saadeti rongiga otse Siberisse. Aga ta sattus ameeriklaste
kätte vangi. Villis oli esimene, kellelt kuulsin, et venelaste
liitlased käitusid saksa vangidega sama jõhkralt kui
venelased ise. Villis oli esimene, kes rääkis mulle
sedagi, et kui Saksamaal eestlaste n-ö põgenikelaagrisse,
mis sageli kujutas endast omanikest tühjaks tehtud villade
piirkonda, sattus mõni eestlasest Saksa poolel sõdinud
sõjamees, ei võtnud rahvuskaaslased teda mitte avasüli
vastu, vaid algas ehteestlaslik hädaldamine, et ära
sina, nazi, siia tule, meie oleme erapooletud põgenikud.
Juba tollal oli paljudel eestlastel meelest läinud, kelle
eest põgeneti ja tänu kellele seda teha saadi…
Kaenlaalla tätoveeritud veregrupp,
mis nii mõnelegi sai halvas mõttes saatuslikuks,
päästis Villise elu. Otsiti taga kedagi Lindemanni ja
ta vahistatigi, sest just niisugust nimekuju oli ta kasutanud.
Nähes tätoveeringut, saadi aru, et tegemist on rindesõduriga,
otsitav Lindemann aga palju suurem kala...
Villis oli esimene, kes õpetas mind nägema Eestit
kaugemalt ja väljastpoolt: kuigi ma olin alati arvanud, et
siia jäämine polnud mingi teene, ja et siinsed inimesed
venestusid, rääkimata sellest propagandast, mida tegi
nõukogude kool väliseestlaste vastu. See annab veel
tänaseni meie maal peaaegu igal tasandil tunda, suhtumises
neisse, kes kord põgenema pääsesid ja vabas maailmas
elada said ning oma rahvuslikku identiteeti ei unustanud. Kuigi
ma olin seda kõike tajunud, oli Villis esimene, kes avas
mulle selle vaatepildi, mismoodi kõik oli teiselt poolt
paistnud.
Hiljem olen kuulnud palju lugusid
verinoortest eesti poistest, kes sõja kaotamise järel
laia maailma sattusid, seal hariduse omandasid ja väärikalt
elasid, perekonna lõid ja kel väliselt kõik
justkui korras oli. Ometi jäid need poisid igal pool alati
külalisteks, ränduriteks, kes vaid ajutiselt sattusid
mõnele maale, kelle süda samal ajal ikka oma okupeeritud
kodumaale tagasi igatses.
Selles olukorras oli oluline säilitada mõistus. Nii
ka Villisel, kui talle taheti anda luureülesannet, et ta
tuleks langevarjuga Baltimaale. „Mulle näidati Nõukogude
Liidu kaarti, näidati kohta, kus peaksin alla hüppama.
See oli aga Läti ja ma keeldusin, sest läti keelt ma
ei osanud,” jutustas Villis.
Jäädes Ameerika tsooni, oli Villis mõnda aega
Ameerika vägede teenistuses, seejärel seikles lühikest
aega Aafrikas, praeguse Nigeeria pinnal, kus oli peamiselt tee-ehituste
ja ka naftatootmisehituste töödejuhatajaks.
Naasnud Saksamaale, abiellus ta sakslannaga ja sai kaks poega.
Ühel päeval tulid pojad koolist koju ja rääkisid,
et olid kuulnud, kui hirmsad inimesed olid nazi’d. Villis
kuulas ja kuulas, võttis siis särgi seljast ja näitas
neile veregrupi tätoveeringut, lisades, et tema on üks
nende hulgast.
Aeg-ajalt
eestlastega kokku puutudes vahetati kuuldusi kodumaast. Kui Eesti
vabaks sai, tuli Villis Lindmäe tagasi sünnimaale. Olles
jälle Viljandis, rändas Villis justkui tagasi oma noorusaega:
ta liitus Kaitseliiduga, tundes ühest küljest ajaloolist
vastutust ja soovi aidata, teisalt aga tundiski ta siin end kohati
uuesti sellesama 17-aastase noormehena, kes ta oli siis, kui kodulinnast
lahkus, et maailma päästa.
Villis armastas autoga, mis kaua kandis Saksamaa numbrit, oma
armsa kodukandi teedel kihutada ja endisi aegu meenutada. Ta oli
osa meie kaunist maalilisest loodusest ja karmist kliimast. Aeg-ajalt
lahvatas temas Olga Kaljapulga õiglustunne ja võitlusvaim,
aga suurema osa ajast hoidis ta ennast Wilhelm Schirmeri kombel
varju. Kuigi oma väärt geenidega suurendas ta vaid saksa
rahvust, ta justkui lapsendas siin terve Kaitseliidu Sakala maleva,
olles neile imeline isa ja vanaisa.
Olin ajakirjanikuna Sakala maleva staabikompanii loomise juures.
See koosnes Saksa poolel sõdinud meestest, kes soovisid
veel kõrges eas Kaitseliidu tööst osa võtta.
See oli aeg, mil usuti, et Eestis taastatakse vabadussõja
vaim, oli veel lootust, sest vanu sõjamehi oli siiski palju
alles. Sõitsime korduvalt Ida-Virumaale, külastasime
vanu lahingupaiku. Villis oli alati kohal, aga ta ei rääkinud
kunagi endast, vaid ikka ja alati teistest. Viljandis asuva Eesti
Sõjameeste Sakala Ühinguga jäi Villis Lindmäe
kokkupuude põgusaks. Vahel külastas ta Viljandi lennuklubi.
Tema poisipõlve jäi ju aeg, mil Viljandi oli Eesti
eralennunduse pealinn ja kuigi Villis lapsena Sakalamaa Õhuasjanduse
Ühingu tööst osa võtta ei saanud, mäletas
ta Viljandi kuulsate lendurite Heinz Ungern-Sternbergi ja Ulrich
Brasche tegemisi ning jutustas neist. Lõuna-Saksamaal elades
tegeles ta muu hulgas ka deltaplanerismiga, lennates mägedes
paari-kolme tuhande jala kõrgusel. Villis armastas loodust
ja lisaks uhke aiaga kodule Viljandis, oli tal mõnda aega
ka maakodu Valmas.
Villis
Lindmäe oli ääretult keeruline ja kinnine mees,
kes oli küll lahke ja viskas nalja, ent soovis ise pigem
jääda tahaplaanile, ning minevikus urgitsemise asemel
oli talle tähtis tänane ja homne päev. Temas oli
uskumatult palju elujõudu ja soovi Eesti uuesti üles
ehitada. Ja kuigi ta paljut, mis ümberringi toimus, vaatas
ka kahetsuse ja kaastundega, jätkus tal kannatust ja empaatiat,
et õpetada ja julgustada neid, kes olid temast nooremad,
ent kelle silmaring ei ulatunud ümber maailma.
„Kõik, kes Villisega kokku puutusid, andsid talle
suurima respekti, kuid selleks ei pidanud Villis kunagi millegagi
suurustama, piisas mõnest lausest ja kõigile oli
selge, et Villis pole seniilne vanamees, kes heietab poolväljamõeldud
sõjalugusid, vaid tegemist on intelligentse, hea mälu
ja taktitunnet omava mehega, kes oskab väikseid detaile öelda
suurelt,” meenutab Sakala maleva staabikompanii pealik, nooremleitnant
Arli Okas.
Ühinegem Kaitseliidu Sakala Maleva praeguse pealiku kapten
Kalle Köhleri sõnadega: „Mälestus Sinust
on hea ja helge ning me lubame hoida seda väärikalt
ja kaua.”
Puhka rahus, kallis Villis.
|
|
|
