Kultuur ja Elu 3/2013


Kultuur ja Elu 2/2013

 

 

 


Villis Lindmäe
20.04.1924 – 20.07.2013

tekst: Jaanika Kressa


Villis Lindmäe. Foto Erki Nurk

Viljandi on nüüd tühjem, palju tühjem, sest pole enam inimest, kes mäletas siinse linna ja selle ümbruse ajalugu, kelle teadmised ja isiklik mälu ulatusid tagasi sõjaeelsesse aega.
Kui lahkub keegi, kes on sulle kallis, kelle puhul oled alati teadnud: ta on olemas, elab siinsamas, sinuga samas linnas – ning see teadmine on teinud hingamise kergemaks – kui selline inimene lahkub, siis maailm muutub…

Villis sündis Viljandi lähedal Päri rüütlimõisas Wilhelm Schirmeri pere esimese lapsena. Nelja aasta pärast sai ta endale väikese õe Heldi. Schirmerid olid preisisakslased, kes rändasid vahepeal Ukrainasse ning tulid sealt Riia kaudu Fellini, kus oli ees suur saksa kogukond. Villise isa oli Eestisse tulles laps. Noore mehena osales ta Eesti Esimeses Vabadussõjas, sai 1919. aastal Riia all haavata, 1921. aastal taotles omale Eesti kodakondsuse. Ta oli lojaalne riigile, mille eest oli võidelnud. Ent pärast Pätsi-Laidoneri ebaseaduslikku riigipööret hakati Eestis sakslaste peale aina enam viltu vaatama. Tollal kümneaastane Villis pani sageli tähele vanemate päevapoliitika teemalist sõnavahetust: eestlannast ema, Olga Schirmer, neiuna Kalja­pulk, oli tuline vabadussõjalaste toetaja, isa arvates oli aga mõistlik pigem varju hoida, et mitte sattuda nende perede hulka, kes saadeti teise maakonda asumisele. Kodu, see oli nii kallis, et Schirmerid ei lahkunud 1939. aastal Saksamaale. 1940. aastal eestistasid nad oma perenime Lindmäeks.

Kui Fellin 1941. aasta 8. juulil vabastati, oli Villis 17-aastane noormees, kel saksa keel esimese keelena suus. Esimesi sakslasi kohtas ta juba päev varem kodusel Raudna mäel, hoiatades neid edasi liikumast. Tol päeval nägi ta ära esimesed vihisevad kuulid, esimesed langenud. Villisest sai tõlk, kuid vihane noormees kippus rindele, põlisvaenlasele kätte maksma. Ta tegutses 36. Politseipataljonis, seejärel sai temast eliitvägede sõdur, relva-SS-i võitleja kuulsas pataljonis „Narva”.
Eluõhtul sõjateele tagasi vaadates mõtiskles Villis palju selle üle, mida kogu see sõda üldse tähendas. Tollastel poistel polnud aimugi, millised jõud olid nende vastas ja kui ülekaalukas oli vaenlane. Neil polnud valikut, nad läksid tagasi vaatamata edasi, sest selja taga oli kodumaa. Ammugi ei mõelnud need noored poisid sellele, et tahavad saada sangariteks, nimedeks marmortahvlile. Nad tegutsesid oma isade eeskujul ja loomu sunnil. Paljud surid, nende elu jäi elamata. Seda, et nad unustatakse rohkem kui pooleks sajandiks, ja et nende võitlust ei juleta ametlikult tunnustada isegi vabas Eestis, ei osanud tollal keegi ette näha.


Villis Lindmäe 20. aprillil 1944 Viljandis.
Sama foto ilmus prantsusekeelses Relva-SS-i teemalises raamatus.
Foto Erki Nurga erakogust

1944. aasta 20. aprillil oli Villis Lindmäe 20. sünnipäev. Sel puhul oli ta kodus Viljandis, kus juubilarist ka korralik pilt tehti. Mõni kuu tagasi tellis kollektsionäär Erki Nurk oma muuseumikogu jaoks Mark Bando koostatud prantsusekeelse Relva-SS-i teemalise raamatu „Prises de guerre. Insignes et photos de la Waffen-SS”, kus on diviisi „Wiking” mehe välimuse iseloomustamiseks trükitud just „Narva” pataljoni ­võitleja Villis Lindmäe kõnealune pilt. Nime juures ei ole, seda raamatu koostajad pole teadnud. Pidime Erkiga Villisele just seda raamatut näitama tõttama, kui saime teate tema lahkumisest...
1945. aastal, kui sõda oli kaotatud, eemaldas Villis eesti tunnused ja sulas sakslaste sekka. Nii pääses ta paljude saatusest, kes saadeti rongiga otse Siberisse. Aga ta sattus ameeriklaste kätte vangi. Villis oli esimene, kellelt kuulsin, et venelaste liitlased käitusid saksa vangidega sama jõhkralt kui venelased ise. Villis oli esimene, kes rääkis mulle sedagi, et kui Saksamaal eestlaste n-ö põgenikelaagrisse, mis sageli kujutas endast omanikest tühjaks tehtud villade piirkonda, sattus mõni eestlasest Saksa poolel sõdinud sõjamees, ei võtnud rahvuskaaslased teda mitte avasüli vastu, vaid algas ehteestlaslik hädaldamine, et ära sina, nazi, siia tule, meie oleme erapooletud põgenikud. Juba tollal oli paljudel eestlastel meelest läinud, kelle eest põgeneti ja tänu kellele seda teha saadi…
Kaenlaalla tätoveeritud veregrupp, mis nii mõnelegi sai halvas mõttes saatuslikuks, päästis Villise elu. Otsiti taga kedagi Lindemanni ja ta vahistatigi, sest just niisugust nimekuju oli ta kasutanud. Nähes tätoveeringut, saadi aru, et tegemist on rindesõduriga, otsitav Lindemann aga palju suurem kala...
Villis oli esimene, kes õpetas mind nägema Eestit kaugemalt ja väljastpoolt: kuigi ma olin alati arvanud, et siia jäämine polnud mingi teene, ja et siinsed inimesed venestusid, rääkimata sellest propagandast, mida tegi nõukogude kool väliseestlaste vastu. See annab veel tänaseni meie maal peaaegu igal tasandil tunda, suhtumises neisse, kes kord põgenema pääsesid ja vabas maailmas elada said ning oma rahvuslikku identiteeti ei unustanud. Kuigi ma olin seda kõike tajunud, oli Villis esimene, kes avas mulle selle vaatepildi, mismoodi kõik oli teiselt poolt paistnud.
Hiljem olen kuulnud palju lugusid verinoortest eesti poistest, kes sõja kaotamise järel laia maailma sattusid, seal hariduse omandasid ja väärikalt elasid, perekonna lõid ja kel väliselt kõik justkui korras oli. Ometi jäid need poisid igal pool alati külalisteks, ränduriteks, kes vaid ajutiselt sattusid mõnele maale, kelle süda samal ajal ikka oma okupeeritud kodumaale tagasi igatses.
Selles olukorras oli oluline säilitada mõistus. Nii ka Villisel, kui talle taheti anda luureülesannet, et ta tuleks langevarjuga Baltimaale. „Mulle näidati Nõukogude Liidu kaarti, näidati kohta, kus peaksin alla hüppama. See oli aga Läti ja ma keeldusin, sest läti keelt ma ei osanud,” jutustas Villis.
Jäädes Ameerika tsooni, oli Villis mõnda aega Ameerika vägede teenistuses, seejärel seikles lühikest aega Aafrikas, praeguse Nigeeria pinnal, kus oli peamiselt tee-ehituste ja ka naftatootmisehituste töödejuhatajaks.
Naasnud Saksamaale, abiellus ta sakslannaga ja sai kaks poega. Ühel päeval tulid pojad koolist koju ja rääkisid, et olid kuulnud, kui hirmsad inimesed olid nazi’d. Villis kuulas ja kuulas, võttis siis särgi seljast ja näitas neile veregrupi tätoveeringut, lisades, et tema on üks nende hulgast.

Aeg-ajalt eestlastega kokku puutudes vahetati kuuldusi kodumaast. Kui Eesti vabaks sai, tuli Villis Lindmäe tagasi sünnimaale. Olles jälle Viljandis, rändas Villis justkui tagasi oma noorusaega: ta liitus Kaitseliiduga, tundes ühest küljest ajaloolist vastutust ja soovi aidata, teisalt aga tundiski ta siin end kohati uuesti sellesama 17-aastase noormehena, kes ta oli siis, kui kodulinnast lahkus, et maailma päästa.
Villis armastas autoga, mis kaua kandis Saksamaa numbrit, oma armsa kodukandi teedel kihutada ja endisi aegu meenutada. Ta oli osa meie kaunist maalilisest loodusest ja karmist kliimast. Aeg-ajalt lahvatas temas Olga Kaljapulga õiglustunne ja võitlusvaim, aga suurema osa ajast hoidis ta ennast Wilhelm Schirmeri kombel varju. Kuigi oma väärt geenidega suurendas ta vaid saksa rahvust, ta justkui lapsendas siin terve Kaitseliidu Sakala maleva, olles neile imeline isa ja vanaisa.
Olin ajakirjanikuna Sakala maleva staabikompanii loomise juures. See koosnes Saksa poolel sõdinud meestest, kes soovisid veel kõrges eas Kaitseliidu tööst osa võtta. See oli aeg, mil usuti, et Eestis taastatakse vabadussõja vaim, oli veel lootust, sest vanu sõjamehi oli siiski palju alles. Sõitsime korduvalt Ida-Virumaale, külastasime vanu lahingupaiku. Villis oli alati kohal, aga ta ei rääkinud kunagi endast, vaid ikka ja alati teistest. Viljandis asuva Eesti Sõjameeste Sakala Ühinguga jäi Villis Lindmäe kokkupuude põgusaks. Vahel külastas ta Viljandi lennuklubi. Tema poisipõlve jäi ju aeg, mil Viljandi oli Eesti eralennunduse pealinn ja kuigi Villis lapsena Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingu tööst osa võtta ei saanud, mäletas ta Viljandi kuulsate lendurite Heinz Ungern-Sternbergi ja Ulrich Brasche tegemisi ning jutustas neist. Lõuna-Saksamaal elades tegeles ta muu hulgas ka deltaplanerismiga, lennates mägedes paari-kolme tuhande jala kõrgusel. Villis armastas loodust ja lisaks uhke aiaga kodule Viljandis, oli tal mõnda aega ka maakodu Valmas.

Villis Lindmäe oli ääretult keeruline ja kinnine mees, kes oli küll lahke ja viskas nalja, ent soovis ise pigem jääda tahaplaanile, ning minevikus urgitsemise asemel oli talle tähtis tänane ja homne päev. Temas oli uskumatult palju elujõudu ja soovi Eesti uuesti üles ehitada. Ja kuigi ta paljut, mis ümberringi toimus, vaatas ka kahetsuse ja kaastundega, jätkus tal kannatust ja empaatiat, et õpetada ja julgustada neid, kes olid temast nooremad, ent kelle silmaring ei ulatunud ümber maailma.
„Kõik, kes Villisega kokku puutusid, andsid talle suurima respekti, kuid selleks ei pidanud Villis kunagi millegagi suurustama, piisas mõnest lausest ja kõigile oli selge, et Villis pole seniilne vanamees, kes heietab poolväljamõeldud sõjalugusid, vaid tegemist on intelligentse, hea mälu ja taktitunnet omava mehega, kes oskab väikseid detaile öelda suurelt,” meenutab Sakala maleva staabikompanii pealik, nooremleitnant Arli Okas.
Ühinegem Kaitseliidu Sakala Maleva praeguse pealiku kapten Kalle Köhleri sõnadega: „Mälestus Sinust on hea ja helge ning me lubame hoida seda väärikalt ja kaua.”
Puhka rahus, kallis Villis.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv