Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Rapla raudteejaam 1930-ndatel. Foto: raudtee.eu

Suslaga Saaremaale soldatiks

tekst: Leho Männiksoo

Tänavu toimus Märjamaal kitsarööpmelise raudtee arhitektuuri teabepäev, millega mälestati vana hea „susla” aegu. Nii nimetas rahvas teatud heldimusega kitsarööpmelist rongi, mis aurupahvakute susinal ja kohati nagu rasket koormat vedava veduri ähkides-puhkides mööda kitsast rööpapaari veeres. Juba ammu ei ole enam säilinud Rapla-Virtsu raudteed. Mälestused sellest aga on veel alles.

Kultuuripärandi aasta ühel ilusal päeval näen meest töötamas kunagist jaamaehitust meenutava maja juures. Tema ümber tiirutavad midagi mängides kaks tüdrukut. Seiskan auto.
Siit läks kunagi läbi kitsarööpmelise raudtee liin Raplast Virtsu. See siin oli kunagise Koikse jaama raudteetööliste maja, nagu selgub seda usinalt restaureeriva mehe jutust. Sellistes hoonetes olid harilikult ühetoalised korterid, vaid jaamaülem võis laiutada kahetoalises. Korter koosnes esikust, toast, sahvriga köögist ja kuivkäimlast. Nõukogude võimu ajal kuulunud Koikse jaam Lenini-nimelise kolhoosi elamufondi. Mingil perioodil asunud siin veterinaarapteek.
Uued ajad tulid, hooned hakkasid lagunema, erastati. Raudteetööliste maja elas üle mitu tulekahju ja sai suitsukahjustusi, siiski leidus mees, kes selle oma perele uueks elupaigaks valis. Praegune omanik pole siin toimetanud veel kuigi kaua.
Ruumikas aias saavad lapsed joosta ja mängida. Saungi tuleb uuenenuna maja juurde, see on üpris lagunenud ja teha on veel palju. Ka aiamaalapp, kus olid marjapõõsad ja sibulapeenrad, kuulus vanasti iga majaelaniku majapidamise juurde. Tubli mees, et on sellise raske taastamistöö ette võtnud ja kultuuri­­pärandist lugu peab.
Rapla-Virtsu raudtee ehitati eeldusega edendada Läänemaa ja Saaremaa elu. Raudtee märgiti maha 1928. aastal ja see 96 km pikk rauast tee, mida nimetati ka saarlaste ja silgu raudteeks, sai käiku juba kolm aastat hiljem. Liiklus raudteel lõppes 1968. aasta maikuus. Ajalookirjanduses on mainitud, et üheks selle põhjuseks oli Ikarus-autobusside ilmumine ja bussiliinide konkurents.

Rapla-Virtsu raudtee ehitamine 1928. Foto: raudtee.eu

Suslaga sõjaväkke

Astun maantee keskele ja vaatan piki selles paigas sirgjoonelist teed kaugusesse. Väidetavalt on kunagi sellel teel relsse mööda suhisenud suslad. Mõnigi imestaks, kui teaks, et „Virtsu ekspress” sõitis Tallinna üle kolme tunni.
Mulle aga tuleb teele vaadates meelde aeg, kui kaubavagunitäis eesti poisse suslaga Tallinnast Virtsu sõitis, et edasi Saaremaale jõuda, ja nad ei teinud seda sugugi rõõmuga.
Olin üks nendest. Et just sellesse vagunisse pugitud saada, pidid poisid valdama hästi vene keelt. Oli aasta 1952. Seitse aastat pärast suurt maailmasõda, mis meie riigi ja rahva jälle vene võimu alla käänas, ehkki räägiti Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist, kui vabatahtlikult rahva tahtel suure NSVL-i liiduvabariigiks saamisest. See tõi meie rahvale kaela kannatusi ja alandusi.
Sain vene keele selgeks tänu kahele eesti poisile, kes jõudsid koos emaga Siberist Tallinna tagasi, saabudes sugulaste juurde, kes meiega ühes majas elasid. Korterit leida Tallinnas oli tol ajal raske ja nii jäidki nad sinna mitmeks aastaks. Need eesti poisid olid Vitja ja Vova (Viktor ja Volodja) ja nad ei rääkinud kuigi vabalt eesti keelt. Seepärast oligi meievaheliseks suhtlemiseks algul mingi segakeel, mille jooksul õppisin vene keeles rääkima.
Millegipärast otsustati kusagil, et minu vene keel ja taust olid nii head, et võisin tõlgina tegutseda, ja nii tahtis saatus, et kui minu langevarjuritest kursusekaaslased dessantvägedesse suunati, istusin mina Virtsu viivale suslale ja peagi olin Kingissepa (Kuressaare) linnas sanatooriumis, sest meie kasarm asus endise sanatooriumi hoonetes.
Meid oli Eestimaalt kusagil 40 ümber, osa vene rahvusest, kuid eesti keelt kõnelevaid sõdureid. Õppusi veel ei olnud, pidime ootama mitu nädalat noorsõdureid mujalt, ja meie tegevuseks oli põhiliselt kolhoosidest toidumoona toimetamine väeosa ladudesse.
Päev algas ikka mere ääres pesemise ja hommikumarsiga mööda linna tänavaid. Sealjuures pidi muidugi ka laulma. Ma ei tea, kuidas, kuid äkki alustasid kõik korraga marsitaktis: „Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad...”

Kargi kordonis teenis kaks eesti poissi – Harri Murula ja artikli autor Leho Männiksoo (fotol paremal). Foto erakogu

Meie kõrval sammuv vene ohvitser kiitis: „Horošo pajote, davaite eštšo!” (Hästi laulate, laulge aga veel!)
Meie siis lisasime võimsust ja laulsime edasi, et tänav kõlas: „Jää vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind, ei tormi ega tuisku ei karda meie rind!”
Kahel pool tänavat avanesid aknad ja inimesed vaatasid välja, et mis ime see on, et Kuressaare tänavail kõlavad sellised eestikeelsed isamaalised laulud! Ega me neid väga kaua laulda ei saanudki, tuli hakata laulma hoopiski, et kuidas sauna taga tiigi ääres Miku Manniga mängis.
Siis saabusid seltsimehed Venemaalt ja me pidime hakkama laulma: „Kak v Berlin sbojami šjol soldat, vremja pesnjam pogremet...” Tõlkes siis, et kui Berliini läksid läbi võitluste sõdurid, tuli aeg lasta lauludel kõlada.”
Pataljoni jagu sõdureid, keda vanemad soldatid salaagadeks (silgud) kutsusid, rivistati enne allüksustesse jagamist sanatooriumi õuele üles. Öeldi, et kellel on keskkooli haridus, astugu viis sammu ette. Paar Tallinna poissi seda tegid. Teiseks hüüti, et kellel on seitse ja üle seitsme klassi haridust. Ette astusid Tallinnast tulnud poisid, nende järel ka mõni Venemaalt tulnu. Kellel on neli klassi? Kogu ülejäänud vägi astus sammu ette. Neli klassi tähendas tol ajal NSVL-is algharidust. Nõnda siis jaotati poisid hariduse järgi jagudesse laiali.
Jõudis kätte raske päev, mil tuli anda vanne, Õnneks rivistati pataljon lihtsalt üles, kaks sõdurit astus ette, vandetekst peos, ja luges lause haaval ette. Kogu ülejäänud meeskond pidi siis seda kõvahäälselt kordama. See oli hea, sest meie poisid paljud pomisesid hoopiski mingit muud teksti ja nii jäi minulgi vene sõjaväele truudusevanne andmata.
Mind saadeti Lümandusse ja sealt Kargi kordonisse, kus selgus, et mul oli hästi läinud, sest üheski kordonis ei olnud koos kaht eestlast. Kargisse sattus aga teinegi, Hiiumaa poiss, kelle vene keel ei vastanud tõlgile esitatavatele nõuetele ja ta jäi lihtsalt sõduriks. Me jäime väga headeks sõpradeks ka pärast sõjaväeteenistust.

Raudtee ehitajad ja käiad

Leho Männiksoo. Kalapaatide range kontroll oli vastutusrikas tegevus. Foto erakogu

1950. aastal oli Saaremaal alanud laiarööpmelise raudtee ehitamine. See pidi hakkama teenindama Balti laevastiku rannakaitsesüsteeme ja raskesuurtükke kõige vajalikuga.
See tegevus just meie rahva kultuuripärandi rikastamise hulka ei kuulunud, oli aga nagu jätkuks Peeter Suure merekindluse raudteevõrgu rajamisele, mis sai 1907. aastal Tsaari-Venemaal alguse. Nii rajatigi ehituseks materjalide ja hiljem merekindlustele moona vedamiseks kitsarööpmelised kindluseraudteed.
1918. aasta veebruaris saabus Peeter Suure merekindlusele lõpp. Esimene maailmasõda ja sakslaste pealetung sundis mererinde kindlustusi õhkima. Soomusrongid Vabadussõjas kasutasid aga veel edukalt tsaariajast pärit järelejäänud raudteevõrku.
Nõukogude ajal võeti raudteede ehitus Saaremaal uuesti ette. Mingid kindlustused oli veel järel ja ehitati uusi. Mulle meenub meie kordoni lähedusest Stebeli patarei. Sellest on kuuldavasti saanud turismiobjekt. Sõita sinna rongiga ei saa. 200 kilomeetrit raudteed jäi lõpuks Saaremaale ikkagi rajamata.
Mustapagunimehed, nagu ehitusvägede sõdureid kutsuti, said rööbiti madrustega kohalike inimeste ja nende kõrval mõneti ka piirivalvurite nuhtluseks. Raudtee ehitajad kippusid rahvamajades purjutama ja tüdrukuid kimbutama. Piirivalve­patrull korjas nad kohalike nurina peale kokku, viis kordoni, kus oli kamber kinnipeetutele.
Mitmel korral tulid kohalikud piirivalvuritelt abi saama Gotlandi käiade otsinguil, mis öösiti majade juurest kadusid. Tavaliselt võtsid piirivalvekoerad ikka jäljed üles ja need viisi enamikel juhtumitest Mõntu sadamasse mereväelaste juurde, ja nii mõnigi käi leidis mõnelt laevalt tagasitee omaniku ulualla.
Tõlgil oli selles kõiges tavaliselt oma vahendaja roll kohalikega ja tänu võimalusele kordonis eesti keeles oma häda kurta seda ka kasutati. Tõlkide ülesandeks oligi kontaktide hoidmine kohalikega ja rahvamajas esinemine loengutega piirivalve osast meie piiride kaitsel. Ja ega seal võõraid polnudki, sest kehtestatud olid piiritsoonid.
Saaremaa oli I tsoon ning sinna pääses vaid lubadega. Kordoni ülem toonitas rivistustel, et piirivalvurid peavad kohaliku rahvaga olema korrektsed ja hästi läbi saama. Kas see ka igal pool ja alati niimoodi oli, ei ole teada. Meie ülemus oli olnud sõja ajal polgu poeg, kelle oli võtnud tänavalt enda juurde kasvama Musta mere piirivalvelaeva meeskond. Ta soovitas ka mul piirivalvekooli minna, sest sobiksin piirivalve­ohvitseriks. Mul olevat hea kasv ja munder istuvat hästi selga. Saime temaga ülihästi läbi.

“Aga tee ei lõpe...”

Nõnda Koikse kunagise jaamahoone ees seistes meenubki kõik. Meelde tuleb väike katke Eno Raua sõnadele loodud laulust „...aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa!”
Seda laulis alati minu hea sõber, lastekirjanik Heino Väli, kui me koos poistelaagreid korraldades telki või kuuseokstest valmistatud onni jagasime. Aga loodusest ja selle jõududest lugupidamist õppisin Vene väes, kõndides Saaremaa kivistel randadel nii päikeses, tormis kui marutuules, nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel. Üle kolme aasta oli seda õpet ning siia juurde kuulus ka inimeste tundmise kool.
Pean tänaseni lugu sitketest siberlastest, kellega me kaks eesti poissi seal Sõrves kõige paremini sõbrunesime. Ma ei olnud enam kade oma sõbrale, kes dessantvägedes sai teha üle tuhande langevarjuhüppe. Ma sain Vene väes sügavamalt tuttavaks oma kodumaaga, tundsin ühtesulavust ning seda, kuidas juured veelgi sügavamalt kinnitusid Eestimaa mulda.

Suslaga sõjaväest koju

Karm talveilm oli, kui ree ette rakendati hobune, kes meid, demobiliseerituid, pidi vedama kõrvalkordonisse, kus ootas autobuss, et meid Kuivastu sadamase sõidutada. Ei mingit raudteed! Saabusime sadamasse läbikülmunuina, 22-kraadise pakasega, pärast lahtist rege tundus kütmata buss veelgi külmemana. Meil ei olnud üll enam talvevarustust ja jalas vilte, olime sinelites ja nahksäärikutes. Taskus krõbises veidi teele kaasa antud rublasid ja saime Kuivastus teha enne laevale asumist soojendavad „tropid”. Selle eest enam kartsas istumist karta ei olnud.
Virtsus pahvis susla ja asutasime end selle viimasesse vagunisse. Kuidagi hirmus armas oli äkki see kitsarööpmeline rong, mis susistades lõpuks aeglaselt Rapla suunas tossutama hakkas. Liiga aeglaselt, tundus. Tasapisi jäid selja taha raudteejaamad Karuse, Lihula, Rootsi, Rumba, Vigala, Paeküla, Märjamaa, Pühatu, Koikse, Raikküla. Raplas puhkis vedur torni juurde vett võtma.
Mis nendest jaamahoonetest kõigist on saanud? Kui palju on neil veel tänapäeval ajaloolis-kultuuriloolist tähendust?
Rong jõudis Liiva jaama Nõmmel. Hüppasin maha tagumise vaguni trepilt, kus olin juba seisnud enne rongi jaamajõudmist, ja lehvitasin saatusekaaslastele hüvastijätuks. Juba oli kontidesse tulnud kodutunne. Samm oli kiire ja kindel. See eluring oli sulgunud. Ees ootasid uued ringid. Piirivalvurid on teise mundri ja nime saanud.
Istun kunagise Koikse jaama ees autosse ja sõidan minevikust taas tulevikku. Selgeltnägijaks ei saa hakata. Tagasivaatepeeglist aga paistab veel mõndagi.
Lapsed laulavad veel tänagi lasteaias, et rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...