Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Möödunu kauge ja ometi nii lähedane IV

tekst: Ild Ratas
Fotod Ild Ratase erakogust

Viljandi lossimägedes koos perekond Nemvaltsiga. Isa vasakult teine, mina valge kübaraga (1937. või 1938. aasta).

Eelnevates ajakirjanumbrites oma suguvõsa loost kõnelenud Ild Ratas jätkab perekonna memuaare, mis seekord kõnelevad muinasjutu-mängumaast Lagedil, kolimisest Nõmmele ja 1940. aasta pöördelistest sündmustest.

Ema ei saanud ikka veel tööle minna, sest seadus seda ei lubanud. Ta tegi isale ettepaneku fiktiivselt lahutada, millest isa keeldus. Nii oli meie olukord üsna raske. Otsisime, mis me otsisime, aga sobivat korterit ikka ei leidnud, ja meil ei jäänud muud üle, kui kolida vanaema majja, kus meile loovutati kunagine külalistetuba, mis oli juhuslikult vabaks jäänud. Aga üks tuba – pealegi kööktuba – see ei olnud küll ema unistus. Ja tulla tagasi samasse agulimajja, kahe lapsega ja ilma meheta, kust nii uhkelt kena ohvitseri käevangus lahkuti – kujutan ette tema masendust. See võis talle tõesti väga ränk katsumus olla.
Vaene ema elas seda elumuutust rängalt üle – ei olnud enam ilusat korterit, majateenijat ega lastepreilit – ja õde Mai oli sunnitud oma kallist erakoolist lihtsasse linnaalgkooli minema. Sinna kooli läksin ka mina, kui aeg käes. Leidsin selle kooli väga toreda olevat, kuna see oli tütarlaste­kool, ei mingeid poisse. Meeldis ka see, et seal olime riietuselt kõik võrdsed, sest kandsime kohustuslikke koolikitleid, ja mis selle all, oli ükstapuha. Seltsisime Maiga kiiresti kohalike lastega, nendega oli nii lõbus mängida. Vanaema majal oli tore muruvaibaga kaetud õu, kus meie jaoks oli ruumi küll. Aeda meid muidugi ei lubatud, aiavärav oli tabalukuga suletud, aga ega me sinna kippunudki. Kui tuli tahtmine, jooksime tänavat pidi alla heinamaale, kus mängisime kula, ukraadinat ja igasuguseid ringmänge, mis tänaseks on ununenud... Ei tea, kas rahvastepalligi tänapäeval enam mängitakse? Poodi mängida oli eriti põnev, sest meil olid selleks ehtne raha, see tsaariaegne, mida vanaisa omal ajal hoolsalt mustadeks päevadeks oli kõrvale pannud. Hea, et ta ise seda näha ei saanud. Vanaema suhtus sellesse päris rahulikult – mis läinud, see läinud, hea, et lastel nüüd nendest paberitest lusti on.
Klaverimängu õppimisest loobus Mai vabatahtlikult, ainult mina ei tahtnud seda maha jätta – seega tuli klaver meie kitsukesse tuppa ära mahutada. Klaveriõpetaja enam meile ei tulnud, käisin ise, noodi­mapp kaenlas, Tatari tänaval õpetaja juures kodus. Tallinn oli siis väike ja üsna rahulik linn, autosid peaaegu polnudki – nii ei kartnud ema mind üksinda linna lasta. Ka seda ei mäleta, et mind keegi vanematest oleks käekõrval kooli viinud – ju siis läksime kahekesi koos õega, tal koolitee selge. Kool asus Pühavaimu tänaval kiriku kõrval. Selles koolis käis kunagi ka tädi Ida. Kuna lugemine ja kirjutamine olid mul ammu enne kooli selged, ei mõista ma, miks ema minu esimesse klassi pani, seal oli lihtsalt igav. Teised veerisid alles aabitsast tähti, aga mina oskasin juba kirjatähtedega kirjutada. Õpetajad sellest aru ei saanud, ei suunanud mind teise klassi, aga nüüd on mul muidugi ükskõik, sest õppimine käis mul üldse lünklikult, kord eesti, kord vene koolis, aga sellest edaspidi.
Mulle väga meeldis Viljandis isal külas käia, eriti kui sain sinna üksinda sõita. Ema pani mind Tallinn-Sadamas rongi peale. See oli kitsarööpmelise raudtee rong, mida rahvasuus „mulgi ekspressiks” kutsuti, ja mis venis üle kolme tunni, aga Viljandisse ta ikka jõudis. Seal oli isa mul hobuse ja kalessiga jaamas vastas. See oli väga ilus aeg, minu kuldne lapsepõlv. Kõik kooli­vaheajad veetsin ikka Viljandis, mulle see linn meeldis ja meeldib ka praegu, aga sinna kolida pole mul võimalik.
Isa elas seal paljudes kohtades, alguses Uueveskis linnapea August Maramaa juures, siis Posti tänavas, peaaegu Pataljoni staabi kõrval, Pataljoni staabi majas asub nüüd TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Viimane korter oli tal hoopis linna teises servas, Valuoja kandis Kaare tänavas. Neid tänavaid oli kolm: Kaare, Kesk-Kaare ja Väike-Kaare, aga ma ei mäleta, missuguses meie isa elukoht asus. Ühel neist tänavatest oli pansion, mida pidas leskproua Lepp. Tal oli kaks last, Eha ja Aarne, kes oli minuga ühevanune, ja me klappisime hästi.
Talvel sain tema suuskadel Valu­oja kaldanõlvakult alla lasta. Imelik, et lapsepõlves olid ilmad justkui alati ilusad, suviti paistis ikka päike, ja kui vihma vahel sadaski, oli see ka tore, sai lompides paljajalu plätsida! Proua Lepp mängis klaverit, eriti on meelde jäänud Schumanni „Träumerei”, ja ka see, kuidas Eha ema saatel laulis laulu „Kadunud muinaslood” (Kui saabub õhtu, meenub mulle mu armas hella emake...). Pansioni ümbritses ilus lilleaed, kus võisin jalutada. Isa elas ühes toas, kus ta keetis hommikuti elektrikeetjaga teed, aga lõunat söödi alati koos teiste pansioni elanikega suures söögitoas.

Suvi Lagedil 1938.

Lagedi muinasmaa

Isa otsustas, et peab meile suvila ostma, et oleksime suvelgi värskes õhus (ei tea, mis sel Laagri tänava õhul viga oli). Suvila osteti Lagedile otse jõe äärde ja üsna raudtee lähedusse, aga jaama ja poeni oli terve kilomeeter, mis emale ei meeldinud. Oleks ta siis teadnud, kui palju kilomeetreid tal õige varsti tuleb maha käia! Ega me eriti kaua seda ilusat suvila-elu nautida ei saanudki, kuigi koht oli kena, aed suur ja emale meeldis väga aias askeldada. Tomatid ja kurgid valmisid kõik avamaal, mingit kasvuhoonet ei olnud. Kas tõesti olid suved siis soojemad ja rohi rohelisem?
See suvila oli ostetud raha eest, mille isa sai oma Õie tänava krundi müümisest. Krundi sai ta Vabadussõjas võitlemise eest, aga midagi ta sinna ei ehitanud ja maalapp seisis aastaid tühjana. Lagedil meile meeldis, veetsime kõik päevad, kui just vihma ei sadanud, jõe kaldal mängides ja mudas pladistades. Mai õppis seal kiiresti ujuma ja aerutama, kuigi meil endil paati polnud. See-eest naabritel, Looritsatel, oli paat koos aerudega kogu aeg kaldaleppade külge kinniseotuna olemas, sellega sai vahel mööda jõge tiirutamas käia. Naabritel oli väike talu, kus kasvatati kanu ning lambaid ja neil olid ka lapsed Leida ja Richard. Richard oli minu silmis juba täismees – 16-aastane ja kõva spordipoiss. Leida oli Maist paar aastat vanem, aga nemad sobisid omavahel hästi. Päris ligidal asus ka president Pätsi vennale kuulunud Külma talu, kus asub praegu Sõjamuuseum. Käisime õega mööda jalgrada sellest talust piima ja mune toomas. Seal olid suured kalkunid, neid ma kartsin, tundusid nii hirmuäratavad. Saime õde Maiga vahel üsna normaalselt läbi, alati ei tülitsenudki. Kord tegime temaga ka ühe naljatembu. Suvilas olid just sel päeval külalised, kohvilaud oli kaetud aeda. Meie, lapsed, veetsime jõe ääres aega nagu tavaliselt, meid seltskonda ei kutsutud. Järsku tuli Mai geniaalsele mõttele veidi nalja teha. Eks tema, minust vanem, oli ikka see eestvedaja, kui mõnda lollust oli tarvis ette võtta! Jõe ääres oli palju hästi musta muda. Me võtsime end ihualasti ja määrisime üleni mudaga kokku. Nägime välja nagu kaks neegriplikat. Sellistena marssisime siis aiaväravast uhkelt sisse, otse külaliste keskele! Need naersid, nii et silmad märjad, vanemad aga jäid ehmatusest täitsa tummaks. Nähes, et meie temp külalisi lõbustas, hakkasid ka nemad lõpuks naerma, aga kamandasid meid seejärel jõe äärde pesema, riietuma ja alles siis võisime seltskonnaga ühineda.
Meile meeldis Lagedil väga, ei oleks kuidagi tahtnud sellest loobuda, aga isa mõtles teisiti ja meie käest nõusolekut ei küsitud. Tema elas Viljandis, meie olude sunnil Tallinnas vanaema majas, kus ruumi oli nii vähe, et kogu mööbel sinna ei mahtunudki, oli ajutiselt siia-sinna laiali jagatud. Isa otsustas Lagedi suvila maha müüa ja osta meile Nõmme kanti väikese maja. Huvitav, miks ta seda kohe ei teinud kui ta Viljandisse määrati? Oli seda Lagedi suvilat sinna vahele vaja? Minul oleks ju sel juhul üks mälestuskilluke vähem, nii et seda oli ilmselt tarvis! Lagedilt tõime endale ka koera, Looritsate Timpu isase poja. See jäi Mai koeraks, nimeks Valdi, kes oli ilus beež pikakarvalise taksi moodi kahara sabaga koer.
Mail ja minul oli Lagedist väga kahju, emal ilmselt nii väga ei olnud – ju tundus see kilomeeter poeni jala käia talle ränk, meile aga suur lõbu, kuna selles poes müüdi eriti maitsvaid kompvekke, ja see oli põhjus, miks me emaga alati kaasa läksime, kuigi ema seda eriti ei soosinud, teadagi, miks.
Lagedi, see muinasmaa oma sooja jõevee ja õitsva aiaga on mul praegugi vaimusilmas alles.
Isa oli suved meiega – vaid kaks suve seda rõõmu oligi – aastail 1937 ja 1938. Isale meeldis jõe ääres õngitseda. Istusin vahel ka tema kõrval, väike õng käes. Ja ükskord juhtus ime, sain kätte ühe ahvena! Kalake oli väike, paras suutäis naabrite kassile, aga minule oli see ikkagi saavutus. Sain isalt kiita ja sellega minu kalamehe-karjäär lõppeski.
Meeles on veel üks pardijaht. Isal olid sõbrad külas ja üks vaene part saadi ka kätte, millest emal paluti praad teha. Seekord hakkas ema vastu, tal oli pardist nii kahju, et praeahju asemel rändas pardike krundil tühjalt seisva kanala taha kaevatud hauda ja isa mossitas õhtu otsa. Kes need kunagised vaesed „kaagad” teise ilma saatis, pole teada. Meie ju olime kindlad, et nad lendasid Egiptimaale ja kui nad surnud ei ole, elavad seal tänini.
Igatahes selgeks sai tõsiasi, et mis möödas, see möödas, olgu kahju või mitte! Tuli maha jätta tuttavad rajad ja Lagedil leitud mängukaaslased.

Lagedil suvilas 1938. aastal. Isa vasakul kastekannuga ja ema tema kõrval, mina nukuga ning õde Mai koeraga.

Kolimine Nõmmele

Ees ootas sootuks uus elu, oma maja Nõmmel ja uued mängukaaslased.
Algas maja otsimine, millest meie Maiga mõlemad osa võtsime, aga meie arvamus ei lugenud midagi, sest kõik mis meile meeldis, ei meeldinud meie vanematele. Maja otsiti väga kaua, eks siingi oli probleemiks raha vähesus, sest majad, mis meile kõigile meeldisid, olid liiga kallid. Lõpuks leiti enam-vähem sobiv väike maja Kandle tn 12, hästi suure krundiga, kus kasvas enamjaolt männinoorendik, aga oli ka peenra- ja kartulimaa ning marjapõõsad ja õunapuud. Meie Maiga oleksime tahtnud endile omaette tubasid saada, aga see ei olnud võimalik, maja oli mansardkorrusega, kus elas juba üks perekond, vaid alumine korrus oli vaba. Ei me siis osanud aimatagi, milliseks nuhtluseks see 3000 m² krunt kunagi kauges tulevikus minu õepojale saab!
Ega meil uues kodus paha ei olnud, kõrvalmajas elas pere, kus oli palju lapsi, ja nendega sai nii mõndagi põnevat ette võetud. Kandle tänav ulatus ühest otsast Vabaduse puiesteeni, teiselt poolt Vanemuise tänavani, millel majad ainult ühel pool. Teisel pool seda tänavat aga algas mets, mida nimetati Mändla pargiks. Sealt läbi metsa viis jalgrada ja seda mööda lippasime kambaga Pääsküla jõkke ujuma. Jõekääru oli rajatud korralik liivase rannaga suplemiskoht, vesi oli päris sügav ja seal käis palju rahvast. Ka koer Valdi oli meil ikka kaasas, talle meeldis väga ujuda. Ümberringi laius Männiku raba, kus elas palju rästikuid ja nastikuid. Nägin kord üht nastikut ujumas, vingerdas vees nagu angerjas. Kargasime rabas ringi, ei osanud neid usse kartagi, kuigi olime paljajalu. Ühel korral, kui ma mättalt maha hüppasin, tundsin, et miski libises üle minu palja jala. Kui see oli rästik, oleksin valusalt nõelata saanud, aga õnneks ei astunud ma talle peale. Ema käskis meil metsa alt käbisid korjata, need andsid pliidi all ägeda tule. Ega see ülesanne meile eriti ei meeldinud, aga ema käsku tuli alati täita!
1939. aastal tulid Eestisse Vene väed – oli sõlmitud baaside leping. Sügisel läksime veel oma armsasse Pühavaimu tänava kooli, sõitsime bussiga. Jannseni oli siis viimane peatus ja Vabaduse puiestee tõeline puiestee – kahel pool tänavat olid mururibad ja kasvasid puud, mida nüüd enam ei ole.
Siis leidis ema, et niiviisi kulub liiga palju raha ja meid pandi Kivimäe algkooli Leegi tänavas. Uues koolis, see oli segakool, meile ei meeldinud, sest poisid kippusid kiusama.
Mina hakkasin alati vastu ja poisid hakkasid mind lausa kartma. Kord juhtusin kuulma, kuidas üks poiss teisele ütles: „Teda ei maksa puutuda, ta hakkab vastu!” Koolis õpetati vene keelt, mis oli võõras, ja ega meile ei räägitud, missuguse suure ja ohtliku maa naabruses me elame.

Nõmme maja 1940. aasta suvel.

Oli 1940. aasta

Tänavatel liikus imelikult riietatud mehi – vatikuub, vatipüksid ja kirsasaapad ei olnud veel „rahvariideks” saanud. Minule tegid mõned venekeelsed sõnad nalja, näiteks kass oli kott ja ämblik, see kole elukas, keda kartsin, oli pauk.
Sel aastal muutus kõik. President astus tagasi, rahvas kogunes Vabaduse platsile ja peeti Vene võimu pooldavaid kõnesid. Nägime ka igasuguseid kaltsakaid kambas loosungeid karjumas. Ema ei suutnud kuidagi mõista, kuidas tema Vabadussõja-aegne kõrgem ülemus dr Vares äkki oli kommunistiks muutunud. Isa vallandati sõjaväest ja suunati Narva poeglaste gümnaasiumi sõjalise kasvatuse õpetajaks, mundrit ta tohtis kanda, aga ilma eraldus­märkideta.
Seda, kuidas vene vägi sisse marssis, vaatasime koos Kivimäe rahvaga ka meie, lapsed. Kõik vaikisid ja olid väga tõsiste nägudega. See oli tohutu hall mass, mis voolas mööda Vabaduse puiesteed Tallinna poole, tankid kippusid teelt kõrvale sõitma ja jäid ühtepuhku liiva sisse kinni. Sellele väele poleks meie väike sõjavägi küll suutnud vastu hakata! Rivi oli nii tihe, et soldatitel ei olnud mingit võimalust vale jalaga astuda, liiguti lausa kõht vastu eesmineja selga. Peas olid neil naljakad nupuga mütsid, mille rahvas „täitornideks” ristis. Laulsid nad ka kuidagi karjudes, viisist ei saanud üldse aru. Jalas kandsid kõik kirsasaapaid. Rahva hulgas levis mõistatus: „Mõista, mõista mis see on? Kui liigub, siis röögib, kui seisab, siis haiseb?” Vastuseks oli: „Rühm vene sõdureid”.
Ainuke hea asi, mis juhtus, oli see, et ema sai uuesti telegraafi tööle minna ja raha oli peres natuke rohkem. Isa töötas Narvas ja arvas, et ta sinna igaveseks ei jää, tuleb Tallinna tagasi, küllap siingi on sõjalise õpetuse asjatundjaid vaja. Ema käis tööl kolmes vahetuses. Kui tal öine vahetus oli, jäime ööseks üksinda koju, üleval elas siis juba uus üüriline, keegi Johanna Kaber. Natuke kartsime öösel üksi olla, sest meile tundus, et keegi käib ümber maja. Küllap see võiski tõsi olla, sest isa oli juba sihikule võetud. Laste elu see suurt ei puudutanud, kuigi tunti vimma ja viha uue korra vastu. Kooli saali pandi kohe Stalini kipsbüst. Saalis pidime kõik vahetunnid ringiratast kõndima ja iga kord Stalini büstist möödudes sülitasid poisid selle pihta. Kui direktor seda täis­sülitatud „isakest” nägi, hakkas ta pinnima, et kes seda tegi. Poisid vastasid ilmsüütult, et küllap „isake” higistab, see Stalini päike pidi ju väga kuum olema! Õnneks see vahejuhtum midagi hullu kaasa ei toonud, poistel lihtsalt keelati need tembud. Selle aasta käisime ebameeldivas koolis kuidagi ära, jõudumööda poppi visates, mis eelmises koolis mõttessegi ei tulnud. Suur laste sõber Stalin päästis meid koolist õige pea, aga kes seda võis arvata või ette näha?!
Ema käis tööl, mina külastasin teda sageli Tallinna Telegraafis, seal oli nii palju põnevaid masinaid. Kaupluste letid hakkasid tühjenema, ema ja tädi ostsid usinasti igasuguseid riidekangaid, mis oli õige tegu, sest kõike seda läks meil hiljem väga vaja. Isa käis meil ikka külas, meeles on viimane jõulupüha, kui ta tuli ja tõi kaasa kasti väga maitsvaid õunu, öeldes, et need on Krimmi õunad. Meie ütlesime ikka Kremli õunad, meie meelest oli ükskõik, kas Kreml või Krimm!
Järgmisel suvel, 1941. aastal, tuli ta koos kõigi oma asjadega Narvast Tallinna, otsustades meie juurde jääda. Aitab juba sellest külalisabielust! Kuidas ta eksis, selgus juba üsna pea. See oli jälle Suur Stalin, kes meie saatust juhtis.