Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Tšerkassõ kotist väljusid vaid üksuste riismed ning eluga pääses vaid iga kümnes võitleja.

Tšerkassõ kott

tekst: Mihhail Bendt
fotod: Bundesarchiv Bild

Lõuna-Saksamaal asuva väikese Bad Windsheimi nimelise linnakese surnuaia ette iidsesse parki on paigutatud tagasihoidlik hall kivipank, millel plaat pealkirjaga „Tscherkassy Kessel”, mis eesti keeles kõlaks „Tšerkassõ kott”. Igal aastal 17. veebruaril kogunevad selle kivi juurde vanad sõjamehed, et meenutada aastakümneid tagasi toimunud tragöödiat Gniloi Tikitši nimelisel jõel, mille kallastele jäi igaveseks puhkama palju meie häid kamraade. Nende sündmuste meenutamine tekitab ellujäänud sõjameeste hinges siiani õudust.

Igal aastal pannakse kivile mälestuspärg sinimustvalge lindi ja mälestussõnadega pataljon „Narva” langenud ja teadmata kadunud võitlejatele. Nimelt on Eesti riigi iseseisvuse taastamisest saati osalenud nendel mälestustoimingutel ka pataljoni võitlejad Eestist.
1994. aastal kutsusid diviisi „Wiking” veteranid meie vanu sõjamehi külla, et mälestada 50 aasta möödumist „Tšerkassõ koti” sündmustest. Saksamaale läks viis endise Narva pataljoni võitlejat – ehk narvakat, nagu nad end kutsuvad – kes olid pääsenud sellest põrgust eluga.
Olime Saksa kamraadidel külas nädalapäevad. Tähtsaimaks sündmuseks oli muidugi pidulik koosviibimine, millest osa võtma olid saabunud peaaegu kõikide kotist väljamurdnud üksuste esindajad. Minule juhtus sel õhtul ka tõeline üllatus: üks endine Wehrmachti kapten, jalaväe saatekahurite divisjoni ülem, tundis mind ära – ja nimelt hääle järgi! Ja nii pika aja tagant!
Selgus, et olime 3. või 4. veebruaril 1944 Olšhana ristteel ühises lahingus. Tema divisjon tõrjus Punaarmee tankide rünnakut kõrgendikult, mina kuulusin õhutõrje rühma, mis oma nelja kahuriga paiknes veidi allpool ja lõi tagasi ründavaid punaratsanikke. Kuna kapten oma divisjoniga asus meist ainult natuke kõrgemal, suunas ta oma tulelööke vastase tankidele seega otse üle meie peade.
Vaatamata möödunud ajale suutsime üheskoos seda lahingut siiski päris hästi meenutada. Seistes langetatud päi kivi ees, oli võimatu alla suruda valu ja kahetsust, et sinna jäid meist parimad ja me ei saanud või ei osanud abistada neid kamraade, kes vajasid meie abi, et pääseda koti põrgust. See kõik on hiline patukahetsus.
Ukraina steppides puhkab teadmata arv Saksa poolel võidelnud sõdureid ja ohvitsere. Olenemata rahvu­stest olid nad kindlalt veendunud, et kaitsevad ühist Euroopa kultuuri ja traditsioone ning langesid selle nimel, noorelt ja ebaõiglaselt.
Otsida ja leida nende haudu või matmispaiku on muidugi lootusetu – endistele võitlusväljadele on kerkinud terved uued linnaosad. Elamud ja tööstusettevõtted on rajatud sõjameeste luudele.
Selle kohta on oma mälestusteraamatus tabavalt kirjutanud Stepirinde 11. armee läti rahvusest naisohvitser, luureosakonna tõlk: „Pärast Korsun–Ševtšenkovski piiramisrõnga purustamist sõitsime rindeteedel üle lumiste väljade raskete veomasinatega. Masin hüples järjest otse kui kivilt kivile. Me kõik kuulsime, kuidas rataste all midagi raginaga murdus. Mida see võis küll tähendada? Sõitsime üle lummekülmunud sõdurite laipade. Mõtlesime ainult, on need meie või nende...”

Talvine draama Gniloi Tikitši jõel. „Tšerkassõ kott”

Esimese SS-soomusdiviisi rasketehnika suundub piiramisrõngast deblokeerima, veebruar 1944.

Harkovi ruumi lahingud oli operatsiooni „Tsitadell” järg ning lõppesid Harkovi ja Kiievi langemisega Puna­armee kätte. Dnepri läänekalda lahingud kulmineerusid nn Tšerkassõ koti lahingutega. 1943. aasta lõpuks taandusid Saksa väed Korsuni linna. Taandujateks osutusid 8. armee koosseisus 11. ja 42. armeekorpus ja Relva SS-diviis „Wiking”. 8. armeed juhtis kindral Wöchler, 11. korpust kindral Lieb ja 42. korpust kindral Stemmermann. Wöchler nõudis Juhilt luba taandumiseks oma armee varupositsioonidele, Juht aga keeldus ja tagandas kindrali, vägede juhtimise võttis üle auastmelt vanim, suurtükiväekindral Stemmermann.
28. jaanuaril 1944 piiras Punaarmee Saksa 8. armee üksused suletud rõngasse ehk „kotti”. Arvestades Punaarmee võimsust elav- ja sõjatehnikas, oli piiratud grupeering määratud hävingule. Rõnga sulgenud Punaarmee 1. Ukraina ja 2. Ukraina rindeväes oli 105 diviisi, sakslastel oli vastu panna ainult 10 diviisi. Vahekord Punaarmee kasuks 9 : 1! Koti deblokeerimiseks saadeti siiski 8 tanki- ja 13 jalaväediviisi, kuid need ei suutnud välimisest piiramisrõngast läbi murda. Nende vastas oli Punaväel 37 laskurdiviisi ja 4 tankiarmeed. Möödaminnes Juhi käsust murdsid kotis olevad üksused deblokeerijate abi ja suurte kaotustega piiramisrõngast välja. Käsu väljamurdeks andis Armeegrupi 8. Lõuna (SÜD) vägede juht välimarssal Manstein. See käsk oli ühtlasi hiljem põhjuseks, miks Juht ta peale „Tšerkassõ koti” lahingute lõppu erru saatis.
Kotist pääses eluga iga kümnes võitleja, surma sai kokku üle 40 000 sõduri ja ohvitseri. Tollase ajakirjanduse andmetel murdis enamus üksusi piiramisrõngast välja. Kotist väljusid vaid üksuste riismed. Meie eestlastest koosnev pataljon „Narva”, kelle grenaderid võitlesid Relva SS-diviisi „Wiking” koosseisus, kaotasid 20 päeva jooksul koti sisemistes lahingutes ja väljamurdel 776 võitlejat oma algselt 928-mehelisest koosseisust. Wehrmachti 72. jalaväe diviisi 105. rügement alustas väljamurdmise lahingut 1082-mehelise koosseisuga. Väljamurde lõpus oli rügemendi koosseisus 3 ohvitseri, üks arst ja 216 sõdurit. Ja selliste andmete põhjal valetas Saksamaa ajakirjandus kogu maailmale oma „enamiku” väljamurdmisest „Tšerkassõ kotist”.
Samuti liialdas NSVL-i ajakirjandus, teatades suurte pealkirjadega hiigelvõidust - Stalingradist Dnepril. Kuna osa sissepiiratuid võitlesid ennast vabadusse, siis mingit Stalingradi Dnepril ei kordunud. Mida kotis olevad sõdurid ja ohvitserid pidid 20 päeva jooksul taluma, on võimatu kirjeldada. Ellu aitas jääda raudne distsipliin, tohutu tahtejõud ja juhuslik õnn. Kõik langenud olid tarbetud, eestlaste pataljon ”Narva” hukkus Tšerkassõ kotis.

Kuidas sai juhtuda, et suure rinde­kogemusega pataljon kaotas piiramis­rõngas ja väljamurde-lahingutes isikkoosseisust 83%? Pataljon tegutses pidevalt taanduva rinde lõikude hoidmisega, et lasta Wehrmachti üksustel taganeda võimalikult väikeste kaotustega ja jõuda uutele positsioonidele. Kuid pidev lahingukontakt endast oluliselt suurema ja tugevama vastasega kurnas halastamatult pataljoni elavjõudu. Harkovi ruumi, Dnepri jõe ja Irdõni metsalahingute järel puudus 1943. aasta detsembriks pataljonis ettenähtud koosseisust 12 ohvitseri, 93 allohvitseri ja 340 reavõitlejat ehk 445 sõjaväelast, mis oli peaaegu pool täiskompleksest pataljonist.
1943. aasta jõulude eel saabus pataljonile Debicast täiendus – 500 võitlejat, kuid ei ainsatki ohvitseri ega allohvitseri. Selgus, et ainult kuu aega enne nende rindele saabumist olid need Eesti noored mehed värvatud sõjaväkke ja saadetud kuuks ajaks Poola õppelaagrisse, kus mingit rindeoludele vajalikku väljaõpet nad õieti ei saanudki. Selline ettevalmistamata meeskond saadetigi siis täienduseks nimekale pataljonile, millest loodeti taastada endine tugev ründeüksus. Saabunud täiendusest saadeti 80 noort teistesse „Wiking”-diviisi üksustesse, kohalejäänutest moodustati kaks kompaniid. Üks nendest jäi väljaõppele Korsuni lähistele - teine saadeti Steblevi ruumi, kus tegutses diviisi õppepataljon ja kuhu arvati uustulnukaid Eestist.
28. jaanuaril 1944 alustasid piiramisrõnga moodustamist 1. Ukraina rinde väed, kes ründasid idast Korsuni ruumi, päev hiljem alustas 2. Ukraina rinne rünnakut läänest. Mõlemad väed pidid kohtuma lõunas, sulgedes Saksa üksused piiramisrõngasse. Pärast neli päeva kestnud lahingut suletigi sakslaste grupeering Korsun-Ševtšenkovski ehk Korsuni piiramisrõngasse ehk kotti. Ametlikult teatati, et kotis on üheksa Saksa Wehrmachti diviisi ja üks Relva-SS diviis. Punaarmee hinnangul oli kotis ligi 80 000, Saksamaa andmetel 56 000 sõjameest.

Sissepiiratutele saadeti appi lisajõude piiramisrõnga deblokeerimiseks. Abivägede saabumise ajaks moodustasid aga mõlemad Puna­armee rindeväed teise ehk siserõnga, mis tähendas, et „Tšerkassõ kott” oli kahekordne: punaarmeelased sõdisid, seljad koos, siserõnga võitlejad takistasid väljamurret kotist, välisrõnga võitlejad tõrjusid deblokeerimisüksusi kotti sisenemast. Vaatamata pidevale lahingutegevusele, kus olulist ülekaalu ei saavutanud õieti kumbki pool, oli teatav eelis siiski Punaarmeel – tagala kuulus ju neile. Varustus, toit, lahingumoon ja transport oli neil hoopis midagi muud kui sissepiiratutel, keda varustati ainult õhu kaudu. Kogu Tšerkassõ koti sugemise hetkest kuni koti hävitamisenion mõlemad pooled maailmale valetanud ja sündmuste tegelikku käiku ning tagajärgi varjanud. Saksamaa varjas tegelikke kaotusi ja NSVL ja selle praegune järglane Venemaa pole siiani andnud selgitusi, mis sai Saksa vägede väljamurde päeval kotti jäänud 9500 haavatud sõjamehest ja nendega koos olnud meditsiinipersonalist. Venemaa raiub, et pole ühtegi haavatud Saksa sõjameest vangi võtnud. Pole kuigi tõenäoline, et 2. Ukraina rindevägi võttis kotis vangi 5106 vastase sõjameest ja veel imelikum on, et 1. Ukraina rindevägi ei võtnud ainsatki sõjavangi kogu koti likvideerimise käigus. Kas mitte siin ei peitugi kadunud 9500 haavatu saladus, kas need haavatud sõdurid hävitati kohapeal?
Punaarmee omas vastasest üleolekut kõikides sõjalistes liikides. Endiste andmete kohaselt oli jõudude vahekord Punaarmee kasuks: elavkoosseis 4: 1, raskerelvastuses 6 : 1, tankid 10:1. Uute andmete kohaselt oli vahekord elavkoosseis 10 : 1, raskerelvastuses 8 : 1 ja tankide võrdluses 30 : 1. Õhuruum kuulus absoluutselt Punaarmeele. Sissepiiratuid varustasid vajaliku moonaga ainult transportlennukid, mis aga sattusid pidevalt Punaarmee ründelennukite löökide alla ja nende lendude arv vähenes, kuni lõppes hoopis. Uute andmete kohaselt polnud kotis mitte 10 diviisi, vaid ainult 5 täiskoosseisulist diviisi. 57., 72. ja 88. jalaväe diviisid. Korpusegrupp - B oli kahanenud diviisi suuruseks alla 10 000 mehe - Relva SS-diviis „Wiking”. Arvestades kahe rügemendi suurust diviisi oli nende täismõõduline koosseis oli 9367 sõdurit ja ohvitseri, seega kokku 46 835 võitlejat. Lisaks saabus diviisile „Wiking” täiendus Belgia vabatahtlikute brigaadi „Vallonia” 2000 võitleja näol. Seega oli kotis sissepiiratuid alla 50 000 sõjamehe.
Kõige rängemaid katsumusi pidid taluma täienduse uustulnukad. Kompanii, mis saadeti Steblevisse ja allutati väljaõppeks diviisi luurepataljonile, ei saanudki talveoludes õiget väljaõpet, aeg jäi lühikeseks. Steblevi rindelõiku kaitses osa 88. jalaväediviisist, osa „Wiking” luurepataljonist ja diviisi õppepataljon. Kaitstav rindelõik oli lame ja avatud ning kaitsel olevatele üksustele liiga pikk, pealegi ilma raskerelvade toetuseta. Piiramisrõnga kokkusurumise lahingute käigus asus 5. veebruuaril 1944 rünnakule vastase 27. armee. Selle armee löögijõud oli kordi üle kaitsjate võimalusest vastu hakata. Armee rullus üle kogu kaitseala ja purustas eesolevad üksused lõplikult, vallutades Steblevi linna ja ümbruse. Kõige enam kaotusi oli õppepataljoni uustulnukate seas. Hävis praktiliselt kogu pataljon, sealhulgas ü/ltn Ruut`i eesti poiste õppekompanii. Kogu grupeeringu väljamurre oli ränk, voolas veri ja surid sõdurid. Väljamurde ees liikus diviis „Wiking” luurepataljon, pataljoni „Narva” liikmetest koostatud grupp ning nende järel haavatud narvakad ja teiste diviiside haavatud.

Side puudumise ja ka raadiohäirete tõttu ei saanud sissepiiratud teada täpset kohta, kuhu nad pidid välja murdma. Oli antud parool: suund Lisjanka kõrgendik 239,0. Sellest saadi aru, et kõrgendik on juba deblokeerimisvägede käes ja nad ootavad seal väljamurdjaid. Otsus väljamurdmiseks tõstis sissepiiratutes usku, et kõik pole veel kadunud, tuleb võidelda! Esimene kaitseliin võeti vastaselt vaikselt, käsi- ja külmrelvadega. Teine liin võttis aga väljamurdjaid vastu suurtükiväe marutulega. Kuid ka see liin ületati. Jäi veel viimane pingutus – tungida läbi vaenlase leerist ja jõuda kõrgendikule 239,0.
Jõutigi. Seal, kus pidid ootama deblokeerimisüksused, seisis tanki- kolonn, suurtükivägi ja nende taga ratsaeskadronid. Kuid oh õudust - need kuulusid Punaarmeele! Kõrgendik oli täielikult mehitatud vaenlase võimsa koondisega ja tohutu suureulatusliku sõjatehnikaga. See oli paljunäinud väljamurdjatele liig mis liig. šokk oli tohutu. Järgnes kaos ja läbimurdjate hukkumine. Kõik lagunes. Kes said, varjusid vastase tapva tule eest otsides kasvõi pisikest pragu või nõgu kuhu hetkeks heita, et siis edasi suunduda. Väljamurre oli suunatud Oktoobri asulale, mis asus kirdes. Kuna vastase soomusvöönd ei andud pisematki lootust läbimurdeks, tormati vasakule metsamassiivi poole, mis aga oli hoopis lõunas. Vabadusse tungijate taga langesid surijad, haavatud ja mõistuselt segi läinud sõdurid. Kõik, kes suutsid, jätkasid teekonda, et jõuda välja vastase tule alt ja kohtuda päästma tulnud üksustega. Kuid kõige hullem oli alles ees.
Kui tekkis hetkeks tunne, et oleme pääsemas, jõudsime jõe äärde, kus polnud ainsatki ülepääsuvõimalust. Sillad asusid Oktoobri asula piirides oodates väljatungijaid, keda kunagi sinna ei ilmunud. Jõel toimus dramaatilisi sündmusi. Mõni püüdis ujuda, kuid uppus raske varustuse all, mõni püüdis okste või roigaste abil jõge ületada. Vastane avastas väljamurdjad jõel ja suunas sinna raskerelvade tugeva tule ning saatis kohale kiirekäigulise tankikolonni.
Püüti ületada jõge kasutades hobuseid kui pontoone – hoides neid lakast ja sabadest. Samuti püüti langetada peenemaid puid, et teha nendest mingi purre, kuid metsiku tule all osutus see võimatuks. Paljud võtsid riidest lahti, et varustust kuivana hoida ja ujusid küll üle, kuid olles meeletuseni väsinud, jäid magama ja külmusid surnuks. Milline tragöödia toimus sel päeval sadade tuhandete sõdurite elus, pole võimalik lõplikult mõista isegi nendel, kes ime läbi sellest põrgust pääsesid.

Pataljon „Narva” alustas 1944. aastal sõjategevust 928 sõduri ja ohvitseriga, päev peale väljamurret, 18. veebruaril loeti meid kokku 110.
Punaarmee Ülemjuhatuse andmete kohaselt kaotasid Saksa väed „Tšerkassõ koti” likvideerimise järgi 40 000 meest langenutena, nendest 5106 sõjavangi. NSVL eitas kuni enese lagunemiseni, et on ligi kümme tuhat haavatut sõjavangi võtnud. Ametkonnad teatasid, et kokku võeti lahingutes vangi 18 000 vastase sõjameest. Kuhu kadusid ülejäänud 13 000 sõdurit ja ohvitseri? Saksamaa andmetel jäeti kõik kotti jäänud haavatud võitja sõjaväe hooldada, tuginedes Rahvusvahelise Punase risti nõuetele. Saksamaa kinnitas omakorda aastakümneid, et kotist murdis välja 27 703 sõdurit ja ohvitseri.
Uute andmete kohaselt Saksamaa erapooletute ajaloolaste poolt, on tõestatud arhiivi­dokumentide alusel, et välja murdis 12664 sõdurit ja ohvitseri. Nendele lisandub lahingu käigus lennukitega välja viidud 2188 sõjameest. Arvude kokkuliitmine annab tõe eelise Punaarmeele: 40 000 ohvrit, 16 000 pääsenut. Mida pole aga kunagi avaldatud, on – milliseid kaotusi kandis koti piiramis- ja likvideerimislahingutes Punaarmee? Need andmed on Venemaal salastatud sajanditeks.

Allikatena on kasutatud M. Bendti raamatut „Edukas algus, väärikas lõpp”. Uued andmed pärinevad A. Buchneri raamatust „Ostfront 1944”

Eesti Leegion ja pataljon Narva

Eesti Leegion formeeriti Poola väikelinna Debica lähedal asunud nn Heidelaagris, Poola ratsaväe endises väljaõppelaagris. Kui 1942. aasta oktoobrikuul hakkasid vabatahtlikud saabuma loodud Eesti Leegioni esimese rügemendi koosseisu Heidelaagrisse, sai neist üsna ruttu kokku ühe pataljoni jagu mehi. Väljaõppele saabunuid oli kolm liiki: esiteks need, kes polnud kunagi varem sõjaväes teeninud, teiseks need, kes tulid idarindelt, olles sõjas kaasa löönud juba üle aasta, kolmandaks nn Kiievi pataljoni mehed – umsiedlung’i koosseisus väljarännanud endised baltisakslased.
Esialgne omavaheline suhtlemine oli vägagi pealiskaudne. Kui aga saime selga vormiriietuse, muutus olukord kohe, sest muutusime ühtseks väeüksuseks. Ühtekuuluvustunde kinnistamisele aitasid tublisti kaasa Saksa Relva SS-i väljaõpetajad diviisist „Das Reich”. Nad asusid meid koolitama umbes sellise arusaama järgi, et oleme pärit Sise-­Aasiast või kusagilt Gröönimaalt, kus teatavasti puudub inimväärikas tsivilisatsioon. Seega tundus algne väljaõpe ülbitsev, ülimalt karm, isegi alandav ja solvav.
Kuid me olime vabatahtlikud, ise oma tee valinud ja pidime täitma iga käsku, mis see ka meile ei maksnud – nii füüsiliselt kui vaimselt. Me olime väljaõpetajatele ehk ausbilder’itele lihtsalt esemed.
See tekitas muidugi trotsi ja eht eesti jonni. Meie arutlus oli järgmine: teie oma ülbe hoiaku näitamisega meid ei murra, teeme küll kõik, mis te suudate ja oskate meie peale välja valada, aga me ei alistu teie psühholoogilisele terrorile. Eks rindel klaarime.
Nii kestis meievaheline vimm kogu noorteaja vältel. Uue aasta alguses hakkas olukord järk-järgult muutuma, selleks ajaks olime üksteist juba piisavalt tundma õppinud. Seega selgusid inimlikuma käitumisega koolitajad, kuid ka kõige kiuslikumad. Enamik neist ülbitsejatest jäigi oma veendumustele ja harjumustele kindlaks. Kuna nende uskumuste kohaselt kuulusime meie alamrassi hulka, tuli meile kõik selgeks teha füüsiliste katsumuste läbi.
Muidugi oli ka erandeid – arukaid koolitajaid, kes üsna pea taipasid, et neil, keda sooviti välja drillida Preisi traditsioonide järgi, on kindlad seisukohad ja arusaamad käimasoleva sõja kohta, ning seetõttu sai neile ka arusaadavaks meie teenistusse astumise eesmärk – võidelda koos Saksa vägedega, et hävitada inimkonna paise – kommunism.
Peale vande andmist muutus olukord pingevabamaks, eriti pärast kevadisi manöövreid, mida tuli jälgima rügemendiülem ja Berliinist koguni SS-vägede peavalitsuse vaatlejad, et kindlaks teha, milliste saavutusteni nende väljaõpetajad on suutnud meid, „poolpaganaid” koolitada.
Manöövrid läksid korda. Lüües kaasa teise kompanii 3. rühma kuulipildurina, õnnestus meie kompaniil eriti rünnaku sooritus, mida toetas ka raskerelvade kompanii. Mõlemaid toodi kokkuvõttes esile kui silmatorkavalt hästi esinenud väeosi. See suur ja hästikorraldatud väliõppus andis ühtlasi sõnumi pataljoni valmisolekust tõelisteks tegudeks rindel. Sellekohane ettekanne esitati riigijuht (Reichführer) Himmler’ile.
Vaatamata paljudele meie keeles „auspildur’ite” ehk väljaõpetajate nöögile kujunes pataljonist tervikuna mobiilne, hästi kokkukuuluv üksus. Ei mäleta ainsatki juhust omavahelistest kokkupõrgetest, diskrimineerimisest, ebasündsatest tegudest. Pataljon oli monoliitne üksus, kelle ainus mõte oli – kiiresti rindele, tasuma vaenlastele oma rahva kannatuste eest.
Seega olid sisemised suhted ja üldine olukord peale Ukrainasse saabumist täielikult muutunud.
Ilmselt tajusid pataljoni juhid ja alljuhid, et nende meestega, keda nad pilkasid, alandasid või käitusid mõnigi kord ebainimlikult, tuleb nüüd ja edaspidigi koos ja lausa kõrvuti asuda võitlusväljal tulle.
Alamkoosseisu ja juhtide vahelisi vahekordi tihendas teadmine, et nüüdsest peame olema ja olemegi üks pere. Toitlustamine korraldati nagu Relva SS-ile tavaks – kõik ühisest katlast.

Diviis „Wiking” ülem SS-Obergruppen-führer Herbert-Otto Gille autasustab pataljon „Narva” võitlejaid, II klassi Raudristi saab rinda Hando Ruus.

Pataljon Narva

4. aprillil 1943 lahkus I pataljon õppelaagrist. Sellest pataljonist saigi tuntud pataljon „Narwa” diviis „Wiking” koosseisus. Pataljon „Narva” paigutati esmalt Jasnaja Gorkasse, kaksiklinnade Kramatorsk – Slavjansk lähedale, juulikuus aga anti marsikäsk suunaga rindejoonele.
Juba edasistel väliõppustel Ukrainas oli tunda meeskonnas märgatavaid muutusi. Kõik õppused toimusid reavõitlejate ja allohvitseride ning ohvitseridega heas koostöös ja see kokku andis kindlustunde.
Üksuste juhid lihtsalt olid sunnitud vääristama iga grenaderi, sest kõigi elu ja saavutused sõltusid ühisest tegevusest. Esimesed pataljoni tuleristsed Izjumi ruumis panidki kõik kõhklused omale kohale. Kolmepäevane võitlus ülekaaluka Punaarmee üksustega ja nende soomustehnika hävitamine eemaldas viimasedki tõkked mõningatest kahtlustest ja arusaamadest ning lausa nõudis tunnustamist, et need uued ja äsjased väljaõpetatavad on oma tegevusega näidanud, kui võrdsed ja usaldusväärsed nad võitlustes on.
Kõik need, kelle eestlased olid õppuste käigus alanduste ja nöögi eest tagaselja surma mõistnud, jäeti ellu. Samad mehed, keda vihati kui „Preisi põikpäid”, osutusid eesliinil suurepärasteks kamraadideks ja abimeesteks ning seda igal raskel hetkel. Jaoülemad ei pidanud kaevikus enam isegi andma meestele üldkäske – kõik olid saanud niivõrd suurepärase väljaõppe, et suutsid ilma sõnadeta tegutseda vajalikul tasemel. Jaoülemad, staabiliikmed, muud tagala- ja majandusmehed – kõik lõid kaasa nii haavatutele abi andmisel kui ka laskemoona eesliinile toomisel. Kõige vihatum mees väljaõppe aegadel – emapoolselt Hispaania grand (aadlik) leitnant Fiala – langes Izjumi ruumi lahingutes, saades suurekaliibrilise mürsukilluga surmavalt haavata. Ohvitser, kes eestlastest silmanähtavalt lugu ei pidanud, palus andestust teda ümbritsevate Eesti grenaderide käest, et oli nii rängalt eksinud nende meeste rahvuse suhtes. Tema viimased sõnad ülistasid mehi, kes olid tema silmis võitlustes muutunud üliinimesteks.
Ühtekuuluvuse tunne kasvas iga hetkega, sest kõik juhid ja alljuhid olid meestega koos kõikjal – kas kaevikutes, kahurite taga või lihtsalt eesrindel. Vahet polnud, rindelõigus tegutses oma võimete piiril ühtne, koostegutsev üksus, mis kandis uhket nime pataljon „Narva” Ja see ühtekuuluvus ning ehtne sõjaline kamraadlikkus jätkus kuni pataljoni likvideerimiseni märtsis 1944.

Mihhail Bendt, oma raamatu põhjal
„Edukas algus, väärikas lõpp”