Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Miks on Nõmme endiselt vaid linnaosa?

tekst: Elmo Ant,
Nõmme linna elanik

1940. aasta 27. juulil, viis päeva pärast Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks nimetamist sündis toonasel „vabariigi valitsusel” otsus, mida saame pidada Nõmme linna „likvideerimise” otsuseks.

Head inimesed nii siin- kui sealpool Nuustakut on juba aastaid elanud uues ühiskonnas, uue nime ja viimase kümnendi ka uue tähelipu all. „Eesti tuleb tagasi!”, „Plats puhtaks!”, „Parem Eesti!”, „Eesti eest!” – kõik need loosungid on juba olnud meie tänavatel, majaseintel, plankudel....
Tähetarkustega segamini loodud ORAS (Omandireformi Aluste Seadus) on juba ammu kasvatanud peale nii uue ädala kui kiskunud lahti ka vanad veritsevad hingehaavad. Tallinna Televisioonis on äranäidatud ka Heimar Lengi vändatud pooldokumentaalne „Verised majad”. Lugu sadade rahulolematutega, kes pole saanud osa ei erastamistest, ei ärastamistest ega ole rahul ka kogu taastulnud riigiga. Igal juhul on edaspidises ainest järelemõtlemiseks ka kõigile neile, kel kavas muuta meie elu „paremaks”, „rikkamaks”, kel keelel „taristud” ja kes Eesti elu suunamas „veelgi iseseisvamaks”. Järgnev ei ole kirjutatud mitte platvormiks valimistele ega ole ühegi teadaoleva erakonna eelistustest tingitud eneseväljendus.
Et tegu on vabariigiga, siis eeldan ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse õiguste võrdsust kõigile kodanikele. Sealhulgas nendegi paragrahvide vallas, mis puudutavad õigust valida ja olla valitu. Just sellest, valimisõigusest lähtuvalt rikutaksegi tänagi ca 30 000 Nõmme linna elaniku põhiseaduslikku õigust ja võimaldatakse neile – anda oma hääl või kandideerida – naaberlinnas, Tallinnas! Selles, küsimusega pealkirjastatud loos, avalduvad ainulaadsed ja üheselt mõistetavad tahud, mis kujukalt näitavad nii riigi tegemata otsuste tulemeid kui ka selgitavad meile endile, mis juhtub kui kasutame „roosade prillide” ja Saulustest Paulusteks muutujate otsustusvõimu.

5 päeva pärast ENSV väljakuulutust

Küsin, kuidas on seda, juba aastaid kestnud seadusetust, suudetud varjata, mängides kaasa 1940. aasta juunikommunistide 27. juulil 1940 (viis päeva pärast EW Põhiseaduse vastast valimiste korraldamist ja ENSV väljakuulutamist!) osavalt korraldatud „linna likvideerimist” (RT 1940, nr 86, art 820).
Põgus pilguheit arhiividesse (Enim säilikuid Nõmme linna puudutavate dokumentide näol on Tallinna Linnaarhiivis, Eesti Riigiarhiivis on vaid mõni akt ja volikogude protokoll varasematest aegadest) ja tutvumine allesjäänud materjalidega viib kirjutaja hoopis huvitavate järeldusteni. Nimelt on Tallinna Linnaarhiivis säilinud väga vähe dokumente, mis annaksid võimaluse Nõmme linna „viimastest päevadest” rekonstrueerida selget ja ülevaatliku pilti.
Üht-teist siiski on võimalik ka neist vähestest fondisäilikutest lugeda ja mõista. Näiteks on erilise küünilisuse ja ebahariliku agarusega hakkama saanud toonane verivärske ENSV sotsiaalminister Neeme Ruus.
Säilinud on Nõmme linna viimased telefonogrammid (TLA F.82.N.1.S. nr 1980), mis ongi ühtlasi Neeme Ruusi korralduste dokumenteeritud allikaks. Selles vihus pöördub Neeme Ruus tungivalt Nõmme linnavalitsuse poole, nõudega tühjendada viivitamatult kõigist patsientidest Nõmme linnas (toona veel viimast päeva linnana!) Hiiu kopsuhaigete sanatoorium ja anda see koheselt üle Punaarmee väeosade kasutusse. Ruusi sõnutsi mingeid viivitusi olla ei tohi, kuna hommikuse (26. juulil 1940!) inspektsiooni käigus selgunud isiklikult talle tõsiasi, et sanatooriumis ei olevat enam haigeid!
Ühestki 1939. aasta Eesti ja Vene vahelisest baasideleppes käsitletud ja loetletud territoriaalsest valdusest ei ole näha, et Nõmme, Hiiul asuv, 1938. aastal avatud kopsuhaigete sanatoorium või mõni muu hospidal peaks kuuluma Vene Punaarmee käsutusse! Lisaks sellele näitele tuleb ka selgitada kohalike kommunistide otsest huvi Nõmme kui „ideaalmaastiku” suhtes.
Säilinud Riigi Teataja 1940. ja 1941. aasta väljaannetes on kergesti leitavad ka need natsionaliseeritud majad ja eramud, mis kuulusid Nõmme linnas endistele Eesti Vabariigi kodanikele ja Saksa riigi alamatele, kes lahkusid Saksamaale ja ka mujale Euroopa riikidesse, seoses Hitleri „kutsega kodumaale” ning oodatava sõja eest ja jalust. Nende tühjade eramute saatusest oleks parim näide tänastele lugejatele nn Adsoni ja Underi maja saaga (Väikese Illimari tn 12), mida tunneme täna hoopis Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonnana.
Loend majadest, mille „uuteks” peremeesteks said Lauristinid, Hindid, Varesed ja Vaderid, Huntidest ja Ernesaksadest, Meridest ja Rüütlitest vestmata, läheks liialt pikaks.

Eesti Omavalitsuse juht

15. septembril 1941 andis kindral F. von Roques korralduse Eesti Omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli kohaliku võimu teostamine tema kontrolli all. Eesti Omavalitsuse ehk Direktooriumi eesotsas oli dr Hjalmar Mäe, kelle võimupiirid olid väga piiratud. Selle liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid – ilma volikogudeta.
Tänapäevaselt väljendudes on varjatud kõikides, teadaolevates Nõmme linna tutvustavates annaalides, tõsiasja, et isegi Saksa riigi poolt 1941–1944 aastani okupeeritud, kuid kohalikule omavalitsusele siiski teatavad tegevusõigused andnuna, korraldas Eesti Omavalitsuse Sisedirektor oma määrusega peaaegu koheselt (22. detsembrist 1941) ka Nõmme linnale kõigi linnaõiguste tagastamise ja kehtestas linnas vaatamata sõjaseisukorrale, normaalse linna elu.
Tallinna Linnaarhiivist anti üle kogu vajalik dokumentatsioon, linnale määrati ametnikkond, ja elu Nõmme linnas jätkus, kui poleks vahepealseid repressioone, küüditamisi, rekvireerimisi ja natsionaliseerimisi olnudki. Jupiter aga ei suutnud oma poega, Marsi ohjata ja nii pöördus kõik tagasi barbaarsusse.

Oblastite ja rajoonide aeg

1944. aasta septembri lõpuks olid Nõukogude Liidu väed vallutanud Mandri-Eesti, kuulipritsiga oli allkirjastatud ja heisatud uuesti Toompeale punane plagu. Katsed, millest täna vestame kui Otto Tiefi valitsusest, olid jäänud ootama kohe-kohe saabuvat „valget laeva”,
Nõmmest tehti 1944. aastal taas Tallinna osa. Segaste aegade ja seaduslikkusest puudulike otsustega moodustati Nõmme rajoon. Eelpool mainitud näitena toodud Marie Underi ja Artur Adsoni maja saaga toob selgelt esile väikese, kuid monoliitse kultuurrahva lõhenemise teravused.
Noil, 1944 aasta hilissügisestel päevadel olevat Johannes Vares-Barbarus lasknud teisel Johannesel, Johannes Semperil kinnitada ka Adsoni maja seinale sildi, et maja kuuluvat NKVD omandisse. Tegemist oli huvitava persooniga, kes olles Varese valitsuses ka kultuuriministriks, tunnistab hiljem oma eluloos, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik. (http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Semper )
Vestluses Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja, proua Rannaga selgus, et pärast ebaõnnestunud kodumaalt lahkumise katset toodi perekond Tuglas Nõmmele just tänu noorepõlve tutvustele Johannes Varesega, kes ise 1944. aasta sügisel naasis Nõukogude tagalast ENSV juhtfiguurina ja saatis Tuglastele „kolimisteenusena” abiks nii Johannes Semperi kui ka Lilli Prometi.
Kui võrrelda Fr. Tuglasest esitatud elulooandmeid eestikeelses Vikipeedia andmestikus (http://et.wikipedia.org/wiki/Friedebert_Tuglas) ja kõrvutada seda nende eluloofaktidega, jääb igati selgusetuks Nõmme linnas asuva kinnistu ja Tuglaste kui surmani üürnikena seal elanute suhted. Kas tõesti lepiti teadmisega, et Nõmmet kui linna ühest hetkest enam pole? Pole justkui ealeski olnudki! Aga seletuse sellisele „likvideerumisele” annab ennekõike edasiste arengute jälgimine.
See oli sobivaim moodus, anastajate ja ummisjalu Moskva suunas pakkupugenud, „nõukogude võimueliidi” poolt, taaskord endile kenad majad, korterid ja elukeskkond soetada! Ikkagi „kõigest väike elamu aedlinnakus”! Sõjavangide püstitatud nn „finskie domiki” (soome majakesed) täitusid üha uute ja uute punaarmee ohvitseride ja nende pereliikmetega.
Männiku, Hiiu, Kivimäe ja Rahumäe, kõikjalt leiab veel tänagi neid barakilaadseid moodustisi, paljudes veel toonaste kaardiväelaste lapselapsedki peremeestena. Nõmmele on antud eriline roll olla eeskujuks ja salata oma tegelikku seisu!
Meile on juba üle 23 aasta avalikult ja 21 aastat ka seaduslikult väidetud, et elame nüüd Eesti Vabariigis. Kas aga ikka elame? Mitte ei ole mõistetav, kuidas said 1940. aasta „uue ajastu toojad” ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi väljakuulutajad kasutada suuruselt viienda elanikearvuga (suurem toona kui Viljandi, Valga, Rakvere, Võru jt) linna likvideerimiseks 1938. aasta Linnaseadust ja ekstra sellest aluseks valides § 3 teist lõiku, milles aga ei leidu sõnakestki „likvideerimisest”! (RT 1940, nr 86, art 820)

Kuritegelik akt

Tõstatubki küsimus, millele vastust leida on raskem kui esmahetkel tundub. Kuna linna likvideerimiseks kasutati 1938. aasta Eesti Vabariigi seadust („Linnaseadus” RT 1938, 43, 404) siis justkui ei saa kehtetuks tunnistada ka seda akti kui „nõukogudeaegset”, ja nii ongi, et Nõmme on jätkuvalt nõukogude okupatsioonitingimustes, vaatamata sellele, et juba iga koolijüts teab kuupäeva, 17. juuni 1940.
Pärast seda kuupäeva ei peeta Eesti Vabariiki enam iseseisvaks ja ise otsustanuks. Meenutuseks ehk selle kuupäevaga seonduvalt, et ka Eesti Kodanike Komiteede põhiküsimuseks oli igale end Eesti Vabariigi kodanikuks pidanule – kes ja kus oli Eesti Vabariigi kodanikuna enne 17. juunit 1940. aastat?
Kujukas näide ehk sellest, et Nõmme linna kallal käituti kui vägistaja ohvriga, on varem toodud sissekanne Nõmme linnavalitsuse telefonogrammide vihust ajavahemikust 20. juuni–28. juuli 1940. Sellest saab lugeda, et pärast isiklikku inspektsiooni Nõmme Hiiul asuvasse kopsuhaigete sanatooriumi, pärast mida ei olevat enam seal hingelistki, nõuab toonane ENSV sotsiaalminister, Neeme Ruus sanatooriumi viivitamatult üleandmist Punaarmee käsutusse!
Statistika näitab, et linnade arengu­lugudest on mõndagi õppida. Ajalugu aga seab sageli huvitavad sündmused vastuollu tavaloogikaga ja tekitab küsimusi, millele vastuseid otsides põrkume täiesti absurdsete seletuste otsa. Sageli aga ühtegi arukat vastust küsimusele „miks?”, kord sündinud ülekohtule ei leiagi.
Nii on lood ka selles kirjatükis püstituva faktiderägastiku ja elu-olu tegeliku avaldamisega. Nagu pealkirjast küsimus tõstatus, nii püüan selles vastusepoolses kirjatükis ka ettepanekuga lõpetada.
Nõmme linn on kujukaimaks näiteks ühe riigi ajaloo vingerpussidest, milles just väikest rolli ei mängi ka võimuiha, rumalus mõista ja salakavalad poliitvangerdused.
Suhteliselt suurt rolli mängivad ka ühiskondlikud organisatsioonid ja kodanikealgatused. Kui juba aastaid on näiteks Mart Niklus ja veel mõni rahvusliku meelsusega tuntud isik vestnud hädavajalikust desovjetiseerimisest, ilma milleta ei ole ükski tuleviku juhtiv ühiskonnaareng võimalik, sest vana riigikorralduse ja ideoloogiaga ollakse kui jalaraudades vanglapõgenik, soov joosta on suur, kuid edasiliikumine jääb teosammuks.
Niisiis veelkord tagasi lisatud, Nõmme linnale saatuslikuks saanud dokumendi juurde, mis on tänaseks ainukeseks alusdokumendiks, mille seaduslikku ja ka ühiskondlikku õigsust peaks iga edasilugeja tõsiselt kaaluma.

Hädaga sööb vanakurat kärbsegi!

Tulles selle kurikuulsa Riigi Teataja nr 86 juurde tagasi ja vaadeldes artiklit 820, hakkab silma alus, mille abil seadustati ühe edumeelse ja toona, rahvaarvu poolest viiendal kohal seisnud omavalitsuse, Nõmme linna likvideerimine.
Huvitav on siinjuures tõik, et nüüd kõlbas ka hoogsatele nõukogude rahva esindajatele 1938. aasta linnaseadus! Hoolimata kõigest ei ole aga viidatud seadusepügalas sõnagagi mainitud omavalitsuse likvideerimist! Hoolikamatele lisan siia ka lingi sellest „Linnaseadusest”.
Tänaseks peaks olema Eesti Vabariik juba kõik Nõukogude Eesti seadused ja otsustused läbikaalunud ja õigustühisteks tunnistanud. Vähemalt need, mis Eesti omariiklusele ja rahvuslikule iseseisvusele kahjulikud ja hävitavad on. Ja tänaste toimingute ning järjepanu juba viimased 15 aastat käiva nn Haldusreformi käigus poleks paha ka „vastassuunas ujuvatele” ideedele pilku pöörata.
On teada tõsiasi, et vastuvoolu suudab ujuda vaid elus kala, miks aga Nõmme linna saatust pole viimase 23 aasta jooksul keegi tõsiselt vaaginud, sellele sooviks ka siinkirjutaja saada mõistlikku vastust.
Hea tooni juurde tagasi põigates võib muidugi ka lugejatele meenutada, et kui taasiseseisvunud Eestis taastati ka Eesti Linnade Liit (http://www.ell.ee), siis lootuses, et ka Nõmme saab kohe-kohe linnana taastatud, arvati ta taasloodud liidu liikmeks – automaatselt kui eelmise tegevusperioodi liikmeslinn! Siis aga unustati ja nii ongi....
Lõpetuseks meenutan veelkord kõigile, et linnaosadel ei ole suurt vahet liisinguautodega sõidavad ju needki, kuid kiire pilk omanikuregistrisse annab selge vastuse – „juht” võid ju sina olla, aga peremees on keegi teine!
Linnadel on eelarve ja oma volikogu, linnaosadel on... ootused, lubadused ja võõrad otsustajad, need, kes oma hääled annavad massis, keda ei huvita ei Hiiu raba, Pääsküla mets, Nõmme basseinid ega mitte „hullu paruni Kalevipoeg”! Krokodillist kirjutamatagi....