Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Lugu meie olümpiavõitjate laimamisest

tekst: Peep Varju
Foto: SCANPIX

Meie äärmiselt tagasihoidliku, sõnakehva ja tavaliselt vaikiva olümpiasangari Andrus Veerpalu kaks aastat väldanud kannatusterada lausa sunnib sellel teemal kirjutama. Eriti pärast õigeksmõistvat kohtuotsust, mida pole siiani paljud mõistnud. Põhjuseks ei ole mitte sportlase väidetav patustamine ausa spordi reeglite vastu ja sellele järgnenud õigeksmõistmine, vaid hoopis meie ebaprofessionaalse spordiajakirjanduse roll selles inetus loos.

Probleemi mõistmiseks tuleks ajas umbes 10 aastat tagasi minna ja tuletada meelde 2002. aasta taliolümpia eelset laimukampaaniat Kristina Šmiguni aadressil. Nende kahe olümpia­võitja, viimase aastakümne Eesti suurimate spordikuulsuste kaela langenud süüdistusi tuleb vaadata koos. Nii saab täieliku pildi Eesti ebaeetilise ja ebaprofessionaalse meedia töötajate vastutustundetust ja süüdimatust tegevusest. Aga anname sõna olümpiavõitjale Kristina Šmigun-Vähile tema 2010. aasta raamatus „Kristina”: „Mis võitlus? Lahing on juba kaotatud. Minu olümpia on juba lõppenud! Lõppes kohe, kui te teatasite maailmale, et Kristina A-proov on positiivne. Te lasite mu allavoolu minema. Surusite kurgust saadik sõnnikusse, et hakata kangelaslikult välja tõmbama. Pistate inimese kõigepealt vangi ja alles siis hakkate uurima, kas ta on süüdi.”.
Lisame maailma suusaliidu FIS-i juhi Bengt-Erik Bengtssoni hinnangu meie suusaliidu käitumisele: „Eesti Suusaliidu käitumine oli häbiväärne. Kui A-proovi poleks avaldatud, ei oleks kellelgi aimu, et see positiivseks osutus.” Teine hinnang Norra naiskonna treenerilt Svein Tore Samdalilt: „Ma ei suuda uskuda, et Eesti Suusaliit A-proovi tulemused teatavaks tegi. See oli Kristina suhtes jõhker ja tõsine protseduurireeglite rikkumine. Nii võib inimese elu ära rikkuda.”
Lisame veel tsitaadi eelpool juba nimetatud raamatust: „Ebameeldiv oli kohtuda leheneegriga, kes passis mind nagu varast mitu tundi maja ees ning jooksis metsas, varjates end puude taga nagu jälitaks ulukit. ­Astusin ligi. Vaesekesel käed värisesid. Ole mees! Kui tahad midagi teada, siis tule ja küsi.”

Vancouveri olümpia hõbe Kristina Šmigun autasustamis-tseremoonial.

Mis juhtus Kristinaga?

2002. aasta taliolümpia eel oli Kristina Šmigun tõusmas maailma parimaks naissuusatajaks. Ta oli just võitnud kõiki kuulsusi maailma­karika etapil ning võis reaalselt arvestada mitme olümpiamedali võitmisega. Kui neile lisada Andrus Veerpalu ja Jaak Mae tegelikult võidetud olümpiamedalid, siis oleks Salt Lake City 2002. aasta olümpiast saanud Eesti suusaspordi ületamatu triumf! Nüüd tagantjärele võib oletada, et Eesti parim naissuusataja langes sihiliku provokatsiooni ohvriks. Ta võeti pettusega rajalt maha. Ei ole võimalik uskuda, et rahvusvahelisel naissuusatajate võistlusel Brussonis märgistatakse ühe võistleja antud proov meessportlase proovina. Nii aga tehti ning meeste-naiste organismi eripära arvestades saadigi süütu sportlase proovile kleepida dopingukahtlus. Lohakalt töötanud Saksamaa dopingulabori hilisem kõrvaldamine WADA tööst ei saanud mingilgi määral heastada süütule ja ausale sportlasele osaks saanud häbiväärset alandamist ning taliolümpialt saamata jäänud medaleid. Selle mõistmiseks lisagem veel üks lõik Kristina raamatust. Noorem õde Katrin, kes juuniorina juba Nagano taliolümpial 1998. aastal jõudis maailma suusatajate tippseltskonda, nutab ohjeldamatult: „Kiks, lõpetame selle spordi. Mille kuradi pärast peame kõike seda taluma?”
Õli valasid tulle meie suusaliidu juhid Toomas Savi ja Jaak Pulles, kes rikkusid jämedalt ametivannet, avalikustades A-proovi sportlase loata! Küllap nad värisesid rohkem oma reputatsiooni pärast, kui mõtlesid tulevase olümpiavõitja kannatusterajale. Välismaised spordijuhid nimetasid sellist tegevust kuritegelikuks. Pole ime, et meie olümpiavõitja ei andesta nende käitumist mitte kunagi, nagu ta on kirjutanud. Šmigunile osaks saanud moraalset kaotust iseloomustasid sportlikud tulemused taliolümpial: esiteks kaasvõistlejate katsed teda ebaausa sportlasena olümpiavõistlustelt kõrvaldada ning seejärel parima tulemusena olümpial saavutatud 7. koht. Aga kohe pärast olümpiat võidab ta järjekordselt maailmakarika etapi Lahtis värske olümpiavõitja Stefania Belmondo ees!

Andrust kaitsta, see õppetund ei aidanud

Sellest rängast õppetunnist tegi suusaliit vajalikud järeldused ning 2011. aasta Andrus Veerpalu loos vaikisid suusaliidu ametnikud. Nad täitsid täpselt oma kohustusi ning selle eest sildistas sensatsioone otsiv meedia nad valetajateks ja vassijateks! Sellist laimu on nad eesti rahvale jätkuvalt pakkunud kaks aastat ja paljud ongi tõe unustanud. Kahjuks jätkatakse ka nüüd, pärast suure vaevaga saavutatud õiglast kohtuotsust, vanade süüdistuste õigustamist, oma süüd nägemata. Eriti piinlik oli omal ajal jälgida teleekraanil muidu sümpaatseid naisdiktoreid prokuröri rollis, kui nad püüdsid suusaliidu peasekretärilt Jüri Järvelt ristküsitlustega välja pressida mingitki infot. Valus oli näha pressikonverentsil sensatsioonihimuliste ajakirjanike piiramisrõngas olümpiavõitja pisaraid. Iga vähegi arukas inimene pidi mõistma, et midagi siin ei klapi! Tegelikult näitas suur osa Eesti meediatöötajatest möödunud kahe aasta jooksul üleolevat suhtumist rahvasse, kes uskus armastatud sportlase puhtusesse. Nad pole tänaseni aru saanud, et võlgnevad vääritu käitumise eest avaliku ja ausa vabanduse! Vähemalt nende ligikaudu 70 000 spordisõbra ees, kes alates esimestest päevadest avalikult kinnitasid usku rahva lemmikusse. Kaks aastat hiljem selgus järjekordselt, et rahva hääl on tõe hääl!

Arnold Viidingu karjääri rikkusid ajakirjanikud

Kaasaegne eesti spordiajakirjandus on ennast kompromiteerinud vähemalt viimased 20 aastat. Alguseks võib lugeda 1992. aastat, kui poisikestena käituvad ajakirjanikud valisid tulevase olümpiavõitja Erki Noole aasta kõige rumalamaks sportlaseks. Ja põhjenduseks oli see, et odaviskes ei saanud meie kümnevõistleja tulemust kirja!? Halvemat (paremat) näidet nende inimeste endi ebaprofessionaalsuse hindamiseks on raske ette kujutada. Seda rada on spordiajakirjanikud jätkanud, hinnates vahel puudulike hinnetega Eestit olümpial esindanud sportlasi. Kõiki rumalusi, mida ajakirjanikud sportlaste aadressil on leheveergudele paisanud, saab loendamatu hulk. Tänased ajakirjanikud ise pole vist iial kuulnud, et ennesõjaaegne maailmanimega Eesti kuulitõukaja ja Euroopa meister Arnold Viiding jättis sõna otseses mõttes päevapealt sportimise pooleli ajakirjanike üleoleva kriitika tõttu tema aadressil pärast ebaõnnestunud võistlust Berliini olümpial. Ma väidan, et odaviske maailmameistri Andrus Värniku tippsportlase karjääri enneaegne lõppemine on meie ajakirjanduse süü. Kui Erki Nool suutis ajakirjanike negatiivsed reaktsioonid ületada ja ise end kõige kiuste olümpiavõiduni viia, siis emotsionaalsema loomusega Värnik laskis ennast ajakirjanikel provotseerida ja tugevalt mõjutada. Sellest algaski tema langus.
Täpselt samuti saab väita, et Soome suusakangelase Mikä Myllylä salapärane ja enneaegne surm 41. eluaastal on suures osas meie põhjanaabrite meedia süü. Seda kinnitas nende film, kus endise rahva lemmiku jõhkrat jälitamist paljukordselt võimendati. Sama kinnitas ka informatsioon, et mitukümmend Soome politseiametnikku on saanud süüdistuse ebaseaduslikus tegevuses seoses Myllylä jälitamisega. Soome suur suusalegend võis ju erinevalt Veerpalust karjääri lõpul patustada dopingu eeskirjade vastu, kuid see ei kustuta rahva mälust tema suurvõite ausas võistluses. On teada nende kahe hõimurahva suusamehe vastastikune lugupidav suhtlemine ning Myllylä antud kõrge hinnang Mati Alaverile kui treenerile.
Sellist inimlikku ja professionaalset aspekti ei mõista meie kirjutav ajakirjandus, nõudes korduvalt nende meelest süüdlaseks oleva Mati Alaveri kõrvaldamist suusakoondise juurest. Meie kõige teenekama treeneri ees peaksid vääritult käitunud ajakirjanikud avalikult vabandama! On teada, et maailma juhtivad suusa­riigid nagu Venemaa, Soome jt on soovinud palgata Alaveri oma koondise peatreeneriks. Niisamuti peaksid ajakirjanikud vabandama ka endise peasekretäri Jüri Järve ees, kes väärinfot levitanud meedia survel vallandati ametist põhjendusega, et ta olevat vassinud ja valetanud. Kuidas saab ajakirjandus järjekindlalt ja karistamatult valeinfot levitades ise vassida ja spordisõpru eksitada?

Rumal mõtlematus ja halvustav keelekasutus

Lisaks sellele algas aprillist 2011 meie suusaspordi ja -sportlaste halvustamine ning neile ebakompetentsete soovituste jagamine. Enne käesoleva aasta maailmameistrivõistlusi oli piinlik lugeda ajakirjanike negatiivseid hinnanguid ja ennustusi. Kui siis Aivar Rehemaa sõitis välja maailmaklassi tulemuse, edestades paljusid olümpiavõitjaid ning maailmameistreid, siis jäid meie tarkpead tummaks. Kuid see suurepärane sõit ei muutnud lehemeeste mõttemaailma, sest hooaja lõpul tehtud intervjuus Aivariga ei suutnud spordireporter hoiduda lemmiksõna luuser kasutamisest. Samasugust rumalat mõtlematust demonstreerisid üksteise võidu meie ajakirjanikud kevadel seoses suusasprindi koondise treeneri vahetumisega. Peeter Kümmeli 6. koht 2011. aasta maailmameistrivõistlustel Oslos on eestlaste läbi aegade parim sprinditulemus, kuid meie ajakirjanikest-spetsialistide silmis ei maksa see midagi. Mõnuga kirjutavad nad hundipassi andmisest välismaisele treenerile, kes polevat paljude aastate tööga midagi saavutanud. Lisaks nimetavad nad meie suusasprinterite koondist halvustava tähendusega kambaks ja on näha, et ajalehtedes pole enam keelekorrektoreid, kes pisutki pidurdaksid lehemeeste üha kasvavat lõõpimist ja sportlaste ­naeruvääristamist. Ma arvan, et paljud spordisõbrad ei jaga ajakirjanike negatiivseid hinnanguid ja tunnevad piinlikkust norralasest treeneri ees, sest kindlasti andis ta tubli panuse eesti sportlaste arendamiseks.
Väga kummaline on olnud meie meedia reaktsioon Andrus Veerpalu õigeksmõistmisele. Kõrvuti tunnustavate hinnangutega kaitsemeeskonna aadressil antakse ikkagi mõista, et dopingu kasutamine olevat olnud, kuid Rahvusvaheline Antidopinguagentuur WADA ei suutnud seda tõestada. Niisugune seisukoht näitab meie ajakirjanike juriidilist harimatust. Seda saab samastada tuntud iroonilise väitega poolrasedast naisest. Kui arbitraažikohus on Veerpalu õigeks mõistnud WADA ebateadusliku testi tõttu, siis kohtuotsus on lõplik ja mingeid teistsuguseid tõlgendusi olla ei saa. Vähemalt demokraatlikes riikides on see põhimõte saanud tavaõiguseks. Kuigi Eesti antidopinguagentuuri esindaja Kristjan Port järjekindlalt, ja tundub, et päris kiuslikult, püüab seda otsust vaidlustada lõpliku tõe selgitamise ettekäändel, ei saa tema väiteid tõsiselt võtta. Oma firma mundriau kaitsmisega paneb ta tõsise kahtluse alla omaenda teadlase reputatsiooni ja erapooletuse, mis selles ametis peab olema vältimatu tingimus. Organisatsiooni kõneisikuna väljendab ta viimastes lugudes isegi seisukohta, et edu nimel peaaegu kõik sportlased petavad, otsekui oleks see saanud normiks! Sellised inimesed tuleks päevapealt vabastada ametist, mis nõuab täielikku erapooletust, sest nende otsustes tehtud vead võivad hukutada inimesi. Ühiskonnas, kus kedagi ei saa usaldada ning ausus ei maksa midagi, ei tahaks küll elada.
Eesti spordiajakirjanikud on sama meelt, et peaaegu kõik tippsportlased tarvitavad keelatud vahendeid ning demonstreerivad järjekindlalt lugupidamatust kohtuotsuse suhtes. Ilmselt neile omasest keelelisest lohakusest ja emakeele ebapiisavast mõistmisest tingituna ning ükskõiksusest kannatanu saatuse suhtes, kirjutavad nad ikka veel Veerpalust kui dopingukontrollis vahele jäänud sportlasest või tema positiivsest proovist. Algusest peale on selline väide olnud väär, sest vahelejäämine tähendab tõestatud süütegu. Veerpalu juhtumil saabus tõestus alles kaks aastat hiljem ja õigeksmõistev otsus tähendabki meie ajakirjanike kaks aastat kestnud laimukampaaniat olümpiavõitja aadressil. Veel kord tõestus leheneegrite juriidilisest ja keelelisest harimatusest ning ükskõiksest suhtumisest sportlaste kannatustesse ja saatusesse. Kas nad oma näilises eksimatuses ei pelga, et selline kirjutamislaad lõhnab nüüd juba teadliku laimu järele? Niisamuti hiilgas meie ajakirjandus väitega, et Veerpalu juhtumi tõttu pääsevad nüüd dopingu kasutajad karistusest. Pealkiri „Veerpalu võit jätab patused karistuseta” on uskumatu ja mõtlematu rumalus, mis on kirjutatud ainsa eesmärgiga äratada tähelepanu. Spordiga ja reaalse tegelikkusega ei ole sellisel väljamõeldisel midagi ühist, kuid ausat sportlast solvab selline mõttekonstruktsioon rängalt. Kummaline, kuidas küll osatakse positiivne fakt negatiivseks ümber pöörata! Kuidas küll osatakse ka pärast kahtlusi ümberlükkavat kohtu­otsust jääda ikkagi dopingu-usku? Meie ajakirjanike rikutust eetilistes küsimustes näitas ilmekalt fakt, et nad siiralt imestasid, kuidas võisid Tartu teadlased uskuda Veerpalu antud kirjalikku seletust dopingu mittekasutamisest ja asuda kohe teda abistama.

Andrus Veerpalu ja Mati Alaver dopingujuhtumi pressi-konverentsil 23. augustil 2011, peale FIS-i lõpliku süüdi-tunnistava otsuse avaldamist.

Alaveri ees tuleks vabandada

Esimene asjalik ja tõene hinnang õigeksmõistvale otsusele avaldati eesti ajakirjanduses mitu kuud hiljem, 29. mail, ja seegi oli ameerika spordi­juristilt Howard Jacobsilt. Nüüd saime tema kaudu teada, et WADA ei saa kurikuulsat testi enam kasutada ning selle organisatsiooni reputatsioon on tugevalt kannatada saanud. Sama meelt on Norra dopingulabori juht Peter Hammersbach, kes kinnitab, et raske on selle testiga kedagi süüdi mõista. Kaks aastat vedasid WADA-ga vägikaigast sellesama testi suhtes USA profijalgpalli organisatsioonid. Nad ei pidanud testi usaldusväärseks. Nüüd tegi väike Eesti teadlaste meeskond tasuta ära selle töö, millega spordi suurriigid pole hakkama saanud, ja seda tuleks kindlasti nimetada aastasündmuseks 2013! Me peaksime õigustatult uhkust tundma Tartu Ülikooli teadlaste üle, nagu väga tabavalt nimetas Mati Alaver seda saavutust päeval, kui tuli kauaoodatud otsus. Eksimatuks peetud WADA test lükati ümber teaduslikult, mitte ladusa jutuga. Rahva tunnustust väärib kogu meeskond, kes ühtse löögirusikana käis läbi pika ja kalliks maksma läinud kadaliputee kuni kohtuni välja. Sponsorid kaasa arvatud, olid nad kõik kaitsmas Eesti spordi au. Selle meeskonna pingelisest tööst ootaksid lehelugejad kindlasti asjalikku ning põhjalikku uurimuslugu. Kuid kes julgeks ja oskaks kirjutada seda tänases halvale orienteeritud maailmas?
Eraldi tuleks peatuda Rahvusvahelise Spordiarbitraaži (CAS) kummalisel viisil lisatud mööndusel, justkui oleks olnud jälgi dopingu pruukimisest meie sportlase antud proovis, kuid seda ei suudeta tõestada. Kui puudub tõestus, siis on see paljas sõnakõlks. Tavaliste kohtulahenditega võrreldes on see täiesti pretsedenditu märkus. Kohtuotsus saab olla kas poolt või vastu, muud otsused on välistatud. Kas arbitraažikohus ei soovinud maailmaorganisatsiooni WADA-t lõplikult häbistada ning lisas see­pärast poliitkorrektse formuleeringu? Protsessi käigus sai ju täielikult selgeks, et just WADA ekspertidelt oodati pidevalt ümberlükkamatuid teaduslikke tulemusi ning otsuse langetamine viibis selle tõttu. Aga FIS tõi mängu vaid kaudsed tõendid, uskudes WADA eksimatut testi. Nende argumendid ei saanud olla otsustavad, vaid näitasid FIS-i positsiooni nõrkust. Näiteks püüdsid nad väita sportlaselt nõusolekut saamata, et tippspordist loobumisega olevatki Veerpalu end süüdi tunnistanud?! Samal ajal oli spordihuvilistele selge, et otsus sündis meie suusasportlaste huvides. Olümpiavõitja ei soovinud enne Oslo maailmameistrivõistlusi kahjustada seal võistlevate Eesti sportlaste mainet. Sellest oli tingitud ka viivitus B-proovi avamisega. FIS aga luges seda pahatahtlikuks sammuks ning lisas juurde veel ühe karistusaasta!
Nüüd tagantjärele saab täiesti selgeks, et spordi puhtuse eest võitlev maailmaorganisatsioon WADA on ületanud kriitilise ja inimliku piiri. Õilsa eesmärgi eest võideldes on hoolimatult põhjustatud kannatusi ka ausatele sportlastele. Meie kahe olümpiavõitja juhtumid näitavad, et WADA väljatöötatud süsteem tervikuna pole eksimatu. Kuid kahtluse alla sattunud sportlasi koheldakse algusest peale kui kurjategijaid, keda tuleb jälitada vahendeid valimata. Kõige kohutavam ongi see, et ausal sportlasel on raske, kui mitte võimatu end kaitsta. Ühtegi nende esitatud argumenti ei võeta tõsiselt ning neid loetakse kohe valetajateks. Seetõttu nõustub nii mõnigi neist end süüdi tunnistama, et pääseda veel piinarikkamast, rahaliselt väga kulukast ja lootusetuna näivast protsessist. Selle taustal on hea meel märkida, et eesti meeskonna võit päästis ülekohtusest häbist Soome suusataja Juha Lalluka.
Samal ajal loeb WADA end eksimatuks, ei anna välja informatsiooni oma testide selgituseks ning valimatult kõiki kurjategijatena jälitades, terroriseerib ka ausaid inimesi. Meenutagem Andrus Veerpalu sõnu õigeksmõistmise päeval: „Viimased kaks aastat on olnud minu elu kõige raskemad ja läbielatut ei soovi ma kellelegi!” Siia saab lisada vaid ühe soovituse ajakirjanikele: enne seda, kui te aprillis 2011 alustasite ajujahti olümpiavõitjale, oleksite pidanud kolm korda üle lugema mõne rea pool aastat varem ilmunud Kristina raamatust. Just need read, mis kirjeldasid perekonda ja lähedasi tabanud teenimatut vapustust ning meeleheidet jaanuaris 2002. Ehk oleksite siis loobunud põhjendamatust ja ebamoraalsest jälitustegevusest? Siia on sobilik lisada Kristina Šmigun-Vähi tähelepanek Torino taliolümpia võidupäevadelt neli aastat hiljem. Neil ajakirjanikel, kes kõige enam paistsid silma tema jälitamisega dopinguskandaali ajal, ei jätkunud mehisust, et tulla õnnitlema kahekordse olümpiavõidu puhul.

Üleolevus ja küündimatus

Ebaprofessionaalsus kaasaegses spordiajakirjanduses torkab teravalt silma mitmes asjas. Näitena võiks nimetada sõnakasutust. Rahvalikus keeles tuleks spordi­ajakirjanike tekste sageli nimetada lõõpimiseks tõsisel teemal. Sport on aga tõsine asi, spordi statistika nõuab täpsust ning kergemeelne lähenemine ei sobi mitte kuidagi. Arvan, et odaviske ümbernimetamine piigiloopimiseks ei ole mitte millegagi õigustatud! Selline sõnakasutus jäägu omavahelisse vestlusringi. Rikka ja mitmekülgse emakeele asemel kasutatakse spordiuudistes omaleiutatud, võõrkeeltest laenatud ja valdavalt halvustavaid väljendusi. Meie reporterid ei mõista, et rahvuskoondisse jõudnud sportlased väärivad lugupidamist ja valdavalt halvustava maiguga sõnad nagu mudaliiga, luuser, põrumine, kamp, tühikargaja, hundipassi andmine jms ei sobi põrmugi kokku niisugusel tasemel võistlevate sportlastega.
Eestit esindavad sportlased on tublid ja andekad töömehed, kes väärivad igakülgset toetust, mitte aga pidevat halvustamist, kui teatud võistlusel jääb tulemus soovitust nõrgemaks. Samal ajal laskutakse teise äärmusesse, kiites vahel ülivõrdes noorsportlasi nende esimeste medalivõitude järel. Kui siis hiljem peaksid tulema veel paremad tulemused, siis ei leidu vist enam väärilist omadussõna juba fenomenaalseks tituleeritud sportlasele. Tavaliselt viib mõõdutundeta kiitmine hoopis vastupidisele tulemusele.
Tõsise etteheitena tuleb nimetada Eesti kunagiste populaarsete spordialade unustamist. Paul Kerese aegsest ülipopulaarsest malest ei oska või ei taha kirjutada ükski spordikommentaator. Erandiks on muidugi maleliidu juhtide vahelised erimeelsused. Neid lugusid serveeritakse lugejaile hea meelega. Kuid toimunud malematšist maailmameistri selgitamiseks saame teada tagantjärele ja sedagi napi paarirealise sõnumina. Ometi leidub Eestiski andekaid noori maletajaid ja malehuvi pole kuhugi kadunud. Ebaprofessionaalsuse kinnituseks on ka see, et ei osata õigesti hinnata vähem populaarsete alade saavutusi. Kui visa sportlane Tatjana Mannima võitis möödunud hooajal esikoha maailmas suusamaratonide sarjas, siis ilmus ajalehes kirbukirjas paarilauseline ja märkamatu teade. Tõeline spordisõber mõistab, et sellist tipptulemust eesti naissuusatajatelt ei osatud loota ning ilmselt midagi taolist lähiaastatel korrata on ebareaalne. Väikesele rahvale on niisugune saavutus erakordne.
Meie spordireporterite ebaküpsust demonstreerivad nende ühetaolised, isikupäratud ja paari-kolme trafaretse küsimusega intervjuud sportlastega. Neis lugudes on selgelt tuntav vastuolu kahe ebavõrdse partneri vahel. Ühel poolel on professionaalne ja kõrgel tasemel võistlev isiksus ning teisel poolel halvasti ettevalmistatud, ebapiisava kvalifikatsiooniga küsitleja, kelle mällu on salvestatud paar-kolm tüüpküsimust. Kui spordis ei võistle koos meistriklassi kuuluvad võistkonnad meie ajakirjanike leiutatud madala tasemega mudaliiga meestega, siis tuleks sama põhimõtet rakendada ka intervjueerimisel. Ennekõike tuleks tõsta ajakirjanike kvalifikatsiooni ja alles seejärel saaksid nad õiguse intervjueerida tippsportlasi. Heaks eeskujuks olgu neile elukogenud Lembitu Kuuse viimane intervjuu Andrus Veerpaluga: inimlik, lihtne ja kõigile arusaadav. Sellise taseme saavutamiseks on vajalik tõsine elukogemus, kuid lisaks peaksid meie spordist kirjutavad ajakirjanikud saama täiendava koolituse. Professor Margit Sutropi tasemega inimene peaks pidama neile loengu eetikast. Meie asjalikud keeletargad peaksid andma järeleaitamise tunde emakeele rikkuste omandamiseks, ebasündsate ja kohatute sõnade väljarookimiseks spordisaadetest ja spordiuudistest. Ja kindlasti peaks Lembitu Kuuse kogemuste ning oskustega ajakirjanik pidama mõne loengu sellest, kuidas mõista erinevaid sportlasi inimestena ning tuua välja just võistleja inimlik pool, mitte kohelda neid robotina, kes vastavalt etteantud programmile teeb alati kindla tulemuse.

Ajakirjandus kui negatiivsete hoiakute kujundaja

Spordiajakirjanikud on harjunud jagama õpetusi nii sportlastele kui treeneritele, kuid nende nõuanded on sageli ebakompetentsed. Nii jagasid Postimehe sporditoimetuse mehed mõni aasta tagasi meie parimale rallimeistrile Marko Märtinile soovitusi, kuidas õigesti kasvatada noori rallisportlasi. Või siis annavad õigeaegselt märku vajadusest mõne võistkonna treener maha võtta. Paar nädalat enne Andrus Veerpalu õigeksmõistmist soovitas üks lehemees väga enesekindlalt, et olevat Eesti spordi huvides loobuda kohtuprotsessist ning tunnistada end süüdi! Täpselt selline stsenaarium, millest südamevaluga kirjutas professor Sulev Kõks. Lühidalt võiks meie sporti propageeriva ajakirjanduse kokku võtta negatiivsete hoiakute kujundajana – täiesti vastupidine roll sellele, mida spordisõbrad neilt ootavad. Meie auväärsete olümpiasangarite õigeksmõistmisel on ajakirjanduse panus olnud ümmargune null! Ajakirjanike peaeesmärgiks on saanud leivateenimine kõmuliste, sensatsiooni tekitavate ja ootamatute lugude kirjutamisega. Sellise läänest toodud tarkuse propageerijana on tuntuks saanud Priit Pullerits Postimehe juurest. Tema arvates ei pidavat ajakirjandus kõmulugudeta kasumit tootma. Oma firmale iga hinna eest kasumi teenimine pidavat olema ajakirjanike ülesanne. Nii nad siis otsivadki võimalusi, et kõige enam lugupeetud inimeste juures leida materjali halvamaiguliste lugude loomiseks. Halvustamine on haaranud kõiki eluvaldkondi ja isegi meie ajaloo minevikusündmusi hinnatakse taoliselt pisut madalamaks. See on otsekui nõukogulikust süsteemist päritud haigus, millest on raske võitu saada. Nüüd saame noorema põlvkonna ajaloolaste akadeemilisest Eesti ajaloo raamatust teada, et meie rahva võitlusvaimu tugevalt ergutanud Jüriöö ülestõus oli hoopis teisejärguline kohalik episood, mida on viimase saja aasta jooksul ülemäära suureks puhutud. Ja tulemuseks oli raamatu enneolematu müügiedu. Kõik müügiks! Ka meie olümpiasangarite aus nimi läks häbi tundmata müüki.
Õnneks on eesti rahva hulgas alati leidunud arukaid ja ausust hindavaid inimesi. Nendest koostatud meeskonna võit maailmas vohava pahatahtliku ja inimesi hävitava süsteemi vastu võideldes ja ebateadusliku valetesti paljastamine ongi Eesti spordi tänavune tähtsündmus. See on otsekui viies olümpiakuld meie suusaspordile. See on väike kompensatsioon Kristinale ja Andrusele ränkade kannatuste eest ja teenimatult saamata jäänud medalite eest Salt Lake City olümpialt ja ilmselt ka Oslo MM-ilt. Kuid rahva lugupidamine, austus, tänu ja armastus oma sangarite vastu oli, on ja jääb! Nagu pärast sõda rasketel okupatsiooniaastatel laastatud Eestis olid Kristjan Palusalu ja Paul Keres eesti rahvale vastupanu ja vaimsuse sümboliteks ning suureks eeskujuks. Loodame, et meie sportlased ise oskavad hinnata ja mõista rahva suhtumist nende saavutustesse.