|
|
Üksainus kümnetest
tuhandetest
tekst: Kuno Raude,
poeg
fotod: erakogu
|
Paul-Ludvig Raude 01.10.1934 Rakveres, Eesti kaitseväes.
|
Paul
Ludvig Mauts sündis Maali ja Oskar Constantin Mautsi perekonda
kolmanda lapsena Pärnu maakonnas Uue-Vändra vallas Suurejõe
külas 26. oktoobril 1913. aastal. 1920. aastal said alguse
Pauli karjapoisipõli ja õpingud Türi linna
lähedal paiknevas Taikse Algkoolis. 1928. aastal lahkus 14-aastane
noormees vanemate-kodust ning asus õpipoisina tööle
tuntud Türi tislermeistri Johannes Steinbergi töökojas.
Juunist 1932 kuni juunini 1933 töötas väljaõppinud
mööblitislerina Paides A. Tõnissoni tisleritöökojas.
2. mail
1934 määras Viru-Järva kaitseväeringkonna
ülem Pauli tegelikku kaitseväeteenistusse, mis algas
Rakveres 5. Üksikus Jalaväepataljonis 2. juulil 1934,
mil Paul arvati raskekuulipildurina pataljoni 3. kompanii nimekirja.
Kaitseväe truudusetõotuse andis ta 27. septembril
1934. Truudusetõotuse võttis vastu 5. Üksiku
Jalaväepataljoni ülem VR II1 ja VR II3 kavaler kolonelleitnant
Viktor Koern. Paulist oli saanud Eesti Kaitseväe reamees,
kes suunati 28. septembril 1934 teenima raskekuulipidurina Rakveres
paiknenud Üksiku Lennuväedivisjoni nr 1, mille ülemaks
oli VR I3 kavaler kolonelleitnant Karl Haas. 30. juunil 1935 arvati
Paul käsutusväkke ning kustutati kaitseväelaste
nimekirjast.
|
Üksiku Lennu-divisjoni nr. 1 võitlejad Rakveres.
2. reas vasakult neljas Paul-Ludvig Raude.
|
Peale kaitseväeteenistust
jäi Paul Ludvig Mauts elama Rakvere linna. 19. jaanuarist
1937 kannab ta perekonnanime Raude. Juunist 1935 kuni detsembrini
1939 Rakveres Uski tisleritöökojas töötanud
Paul kihlus 4. detsembril 1939 Viru-Jaagupi kirikus Arukülast
pärit talutütre Liisa Kelloga. Liisa ja Pauli pulmad
peeti 6. aprillil 1940 Küti vallas Arukülas Liisa isa
Gustav Kello talus. Aprillist 1940 kuni mobiliseerimiseni Saksa
sõjaväkke töötas Paul Salla vallas Käru
külas Eduard Kask’i tisleritöökojas mööblitislerina.
17. juunil 1940 tungis 90 000 punaväelast vastupanuta Eestisse.
Eesti riigijuhid otsustasid alistuda. Aprillis 1941 sündis
Liisa ja Pauli perekonda poeg. 14. juunil 1941 küüditati
Eestist Venemaale 10 205 inimest.
Paul võttis
osa 1941. aasta suvesõjast Virumaal Salla vallas. Novembrist
1941 kuni mobiliseerimiseni Saksa sõjaväkke oli ta
Virumaa Omakaitse Salla kompanii liige. Septembris 1942 sündis
perekonda tütar. 2. veebruaril 1944 jõudsid Punaarmee
väeosad Narva jõeni. Sõda oli nüüdsest
muutunud Eesti kaitsesõjaks, kus eesti sõduritel
täita eriline roll. 6. veebruaril 1944 viis Eesti Omavalitsuse
mobilisatsioon Pauli Saksa sõjaväkke, kus ta teenis
sama aasta 30. Septembrini, viibides enne rindele saatmist 13.
märtsist 2. maini väljaõppel 20. SS-Ausbildungs-
und Ersatz Regimenti SS-Feldersatz Battalionis 33, kus sel hetkel
oli teenistuses üle 9000 eesti mehe. Pataljoni väljaõppekompanii
ehk Unterführer Lehrkompani paiknes Harjumaal Paasiku mõisas.
Enne rindele saatmist 26. aprillil 1944 määrati Paul
kuulipildurina 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi (ülem Waffen
SS-Brigadeführer Franz Augsberger) 46. rügemendi (ülem
Waffen SS-Standartenführer Juhan Tuuling) II pataljoni (ülem
Waffen SS-Sturmbannführer Friedrich Kurg) 8. raskekompanii
(ülem Waffen SS-Untersturmführer Helmut Rõõmussaar)
koosseisu. 2. mail 1944 omistati kooli lõpetanule SS-Freiwillige
Obergrenadieri sõjaväeline auaste ning ta suunati
Kehra raudteejaama kaudu Narva rindele. Mai alguses 1944 saadeti
46. rügemendi II pataljon Riigiküla alla, kus meestel
tuli Narva jõel kaitsta 4 km pikkust rindejoont.
25. juuli
hommikul kell 6 ründasid 46. rügemendi positsioone Punaarmee
II löögiarmee üksused. Vastase suurtükiväe
turmtuli kestis 80 minutit, kaitsepositsioonidele langes 200 000
mürsku, suurtükituld toetas lennuvägi, laevastik,
miinipildujad. Peale kohutavat tulelööki Narva jõe
ületanud punaarmeelased jõudsid II ja III pataljoni
kaevikutesse. Rinne Riigiküla ja Kudruküla kohal murdus.
Samal päeval taganes ca 200 ellujäänud II pataljoni
võitlejat, nende seas Paul, üle Sininõmme,
Hoovi ja Peeterristi Sinimägede poole. 28. juulil 1944 vahetasid
II pataljoni mehed Krivasoos Konsu-Putki lõigus välja
seal paiknenud saksa üksuse. 21. augustil 1944 anti lõik
sakslastele uuesti üle ning II pataljon viidi Tartu rindele.
Peale Saksa sõjaväeüksuste Eestist taganemise
algust 17. septembril 1944, andis II pataljoni viimane ülem
major Friedrich Kurg 22. septembril 1944 meestele voli talitada
edaspidi oma südametunnistuse järgi. Pataljoni ülem
soovitas meestel varjuda järgmise aasta kevadeni, mil lääneriikide
ja Venemaa vahel pidi algama uus sõda. Liitlasriikide taganemisest
Atlandi Hartast ei teadnud sõjamehed midagi.
Paul Ludvig
Raude arreteeriti 31-aastasena Rakvere linnas 10. novembril 1944.
Järgnes eeluurimisvangistus Tallinnas Patarei vanglas. 22.
novembril 1944 esitas RJRK riikliku julgeoleku alampolkovnik Pogožajev
Paulile süüdistuse Vene NFSV kriminaalkoodeksi §58
1”a” tunnustel. 5. veebruaril 1945 andis RJRK riikliku
julgeoleku major Jelisejev välja määruse Pauli
vara konfiskeerimise kohta. Vene NSFV kriminaalkoodeksi §58
1”a” alusel RJRK riikliku julgeoleku majorite Jelissejevi,
Zontovi ja Idel Jakobsoni koostatud ja allkirjastatud ning Boris
Kummi kinnitatud süüdistuskokkuvõte esitati Paulile
7. veebruaril 1945.
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissari juures asuva erinõupidamise
26. mai 1945 protokolli nr 19 alusel mõisteti Paul kümneks
aastaks vangi Venemaa paranduslike tööde laagritesse.
KGB uurimistoimikute põhjal on saanud teatavaks, et Pauli
karistuse kandmine algas 8. detsembril 1945 ning lõppes
28. augustil 1954. Toimikutes sisalduvad materjalid kinnitavad,
et tema kinnipidamiskohtadeks olid Arhangelski oblasti vangilaagrid
(Kotlase vangilaager, Konoša metsalaager, Arhangelski linna
tööstuslaager, Talaga tööstuslaager), Komi
ANSV Abezi invaliidide vangilaager ja alates maist 1953 Inta linna
kivisöekaevanduse laager nr 3. Selles laagris viibis Paul
kuni vabanemiseni 28. augustil 1954. Laagrites elas ta üle
seitse kopsupõletikku ning viibis korduvalt surmale määratute
„palatites”. Kaug-Põhjast saadeti Paul eriasumisele
oma perekonna juurde Siberisse Krasnojarski kraisse Verhne-Ussinski
rajooni Verhne-Ussinski külla, kuhu ta saabus 4. septembril
1954. Paul vabanes asumiselt 28. jaanuaril 1957. 8. märtsil
1957 asus perekond teele kodumaa suunas. Pauli ämm Marie
Kello jäi Siberi mulda Sajaani mägedesse. 13 aastat
Venemaa põrgut ei murdnud Pauli meelsust, elujõudu,
tahet.
Paulil,
ühel arukal, õiglasel ja sitkel eesti mehel, oli õnn
rajada oma kodutalu Rakvere lähistele, aidata kaasa laste
koolitamisele kõrgkoolides, näha Narva rindel peetud
võitluste tulemuse vormistamist Toompeal 1991. aastal,
mil Pika Hermani torni kerkis sini-must-valge! Ta elas kogu südamest
kaasa Eesti taasiseseisvumisele, sellele järgnenud sündmustele,
laste abiellumisele ja lastelaste sünnile. Paul Ludvig Raude
lahkus Tallinnas kaks nädalat enne 82. sünnipäeva
12. oktoobril 1995. Tema põrm puhkab oma abikaasa kõrval,
saatusekaaslaste ja relvavendade lähedal Tallinna Metsakalmistul.
|
|
|
