Kultuur ja Elu 3/2013

Kultuur ja Elu 2/2013

Olav Maran elust ja loomingust

külas käis Ly Lestberg
fotod: Ly Lestberg

Olav Maran oma ateljees, august 2013.

Kuigi Olav Maranil (80) on kunstnikuna kindlalt klassiku staatus, on ta osanud end kui inimest jätta alati tahaplaanile. „See on olnud mu teadlik hoiak, jah. Ma pole iialgi tahtnud seltsida nendega, kes tahavad elus edasi jõuda nende vahenditega, nagu elus edasi jõutakse – näiteks karjääri teha,” kinnitab kunstnik. Ometi on tal palju huvitavat rääkida.

Alustuseks ehk midagi teie perekonnast?
Minu ema Elfriide, neiupõlvenimega Unt, käis noorena pisut aega Pallases, kuid ei saanud majanduslikel põhjustel seda lõpetada. Alguses õppis Nikolai Triigi käe all joonistamist. Kui joonistamine juba hästi läks, astus kord ta juurde Konrad Mägi ja mainis, et preili võiks nüüd tema maaliklassi üle tulla. Preili vaikis häbelikult ja käis Triigi tundides edasi. Mõne aja pärast tuli Mägi jälle ja kutsus uuesti. Nii kordus mitu korda, aga preili ei tulnud ega tulnud. Lõpuks Mägi taipas, milles asi. Järgmise kutse esitas ta juba koos maalikastiga, kus olid sees värvid ja pintslid. Preili oli ju vaene, ei suutnud endale maalitarbeid osta. Kahjuks pole ema selleaegseid maale säilinud, aga see maalikast on mul siiani alles. Oma esimesed maalikatsetused tegin sellega – seal oli veel mõni poolik värvituub sees.
Olude sunnil hakkas ema tegema rätsepatööd. Kui me 1938. aastal Tartust Tallinna tulime, tekkis tal siin varsti oma klientuur, sest tal oli kunstimaitset ja ta oskas inimesi riidesse panna.
Nõukogude võimu ajal oli eraettevõtlus keelatud, aga ema õmbles salaja, n-ö põranda all edasi. 1945. aastal astus ta Tallinna Tarbekunsti Instituuti, et endale ametlikku töökohta saada. Kuna endised tartlased olid talle rääkinud, et maaliõpetus on Tallinnas nõrk, siis valis ta skulptuuri eriala, kus õppejõududeks olid Ferdinand Sannamees ja Aleksander Kaasik. Instituudi lõpetas ema otsekui muu seas, õmblustöö kõrvalt 1951. aastal (vaid kaks aastat hiljem astusin samasse kooli mina). Pärast lõpetamist oli ema mõnda aega joonistusõpetaja, siis sai Kunstitoodete Kombinaadi skulptuuriateljee juhataja koha, kus töötas peaaegu pensionini. Muidugi tegi ta kogu aeg ka skulptuure, enamasti portreid. Eriti meeldis talle modelleerida lapsi. Ka minust tegi kaks pead.
Isast Alfred Maranist mäletan vähe, sest ema ja isa lahutasid, kui olin kolmene. Isa oli politseikonstaabel. Kord tarvitati tema usaldust kurjasti ja ta sattus probleemidesse, mille tõttu tuli tal politseist lahkuda ja kolm aastat vangis istuda. Pärast vanglat hakkas ta kommunistiks. Isal oli kirjanduslikke kalduvusi – nooruses kirjutas ta luuletusi ja hiljem tõlkis ka ühe raamatu – Maksim Gorki romaani „Inimeste seas”, mis ilmus 1941. Ta sai surma juba sõja algpäevil. Kui punaarmee taandus, mineerisid sõdurid enda tagant maanteed. Kui siis tsiviilkommunistid nende kannul ida poole pagesid, sattus auto, mille peal isa oli, miini otsa ja lendas õhku.
Õde Ene oli minust kaks aastat vanem ja mitmekülgselt andekas. Joonistas, kirjutas ja mängis klaverit. Meelisharrastus oli meil siiski joonistamine. Ema rääkis, et kasvatustööga erilisi probleeme polnud. Oli vaja vaid piisavas koguses paberit ja pliiatseid. Lamasime kõhuli põrandal ja joonistasime teineteisega võidu koomilisi olendeid, keda nimetasime elukateks. Nende elukatega juhtusid igasugu huvitavad lood.

Vaikelu vanade asjadega.

Mõni mälestuskild lapsepõlvest?
Eesti aja viimasel, 1940. aasta suvel saatis ema meid õega Vääna-Jõesuusse laste suvelaagrisse. Meid pandi Viru väljakul suurde pikka punasesse omnibussi. Mulle tuli kangesti nutt peale, kui emast lahkusime. Õde oli vanem ja lohutas mind. Laagris oli elu kena ja rahulik, keegi ei kiusanud kedagi. Hommikul rivistusime laagriplatsile ja toimus lipu heiskamine. Peeti hommikupalvus ja me laulsime Eesti hümni, erilise hardusega viimast salmi: „Su üle Jumal valvaku...” Õhtul oli taas rivistus ja lipu langetamine. Siis laulsime ilusal aeglasel viisil: „Kuldne õhtupäike, ilus oled sa, kui sa viimse läike saadad üle maa.” Kuidagi helge ja lahe oli. Me armastasime Eestit – see oli otsekui käega katsutavalt õhus.
Aga siis toimus juunipööre. Peatselt ilmusid meie laagrisse mingid imelikud, võõrastust tekitava olekuga inimesed, kes hakkasid meile õpetama revolutsioonilisi laule. Tuli nähtavale ka mõni nokkmütsiga punaväelane. Heisati punane lipp ja selle asemel et laulda „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, pidime laulma Internatsionaali: „Nüüd üles, keda needus rõhub, nälg, orjus ikkes hoiavad...” Mina ei saanud sellest midagi aru – kuhu ja kes peab üles minema, mis asjad need needus, orjus ja ikkes olemine on. Ühes laulus olid sõnad: „Kaua meid tapale veeti...” Ma teadsin, et Tapa on raudteejaam Tallinna ja Tartu vahel, ja mõtlesin, et ei tea, miks see vedamine just Tapal lõppes.
Kogu õhkkond muutus raskeks ja ängistavaks. Kui laagrist koju jõudsime, selgus, et meid oli pikema jututa kodunt välja tõstetud. Elasime siis Laia ja Pagari tänava nurgal, otse Eesti Sõjaministeeriumi vastas, kuhu nüüd seadis ennast sisse NKVD. Eestlased tõsteti ümbruskonna majadest välja, sest nn Pagari keldrites algasid kommunistide hirmutööd. Tänu Jumalale, leidsime elamispinna vendade Loderaudade majas Luise tänava ja Toompuiestee nurgal. Ema oli neid vendi noorpõlves tundnud.
Seal toimus, muide, ka minu esimene avalik esinemine „kunstnikuna”, nii-öelda personaalnäitus. Õde käis siis juba koolis ja tema uutes kooliraamatutes ilutsesid aukohal Lenini ja Stalini pildid. Kuna olime mõlemad innukad joonistajad, siis kopeerisime vahel ka raamatutest pilte. Võtsin nüüd need Lenini ja Stalini pildid ja kopeerisin paberilehele ilusasti üksteise alla ning kõige alla kirjutasin trükitähtedega: Lenin ja Stalin on lollid. Asetasin selle vastu aknaklaasi vaatamiseks välja. Elasime alumisel korrusel ja aknad olid üsna madalal. Otse meie maja vastas, Luise tänava teisel poolel, asus Rahva Omakaitse staap. RO oli nõukogude võimu moodustatud organisatsioon, mis koosnes proletaarlastest kommunistidest. Nood käisid ringi, sonid peas, pika täägiga vene vintpüssid õlal ja käise ümber punane lint tähtedega RO. Rahvasuu nimetas neid Röövlid Omavahel. Nad liikusid pidevalt meie akende all, aga õnneks mitte sel hetkel.
Minu ekspositsiooni märkas esimesena üks kena eesti naine, kes kohe helistas ukse taga ja andis emale teada, et lapsed on midagi aknale riputanud. Ema muidugi likvideeris näituse otsemaid. Ilmselt olin kuulnud, et inimesed „suuri juhte” nõnda tituleerisid ja võtsin seda sulaselge tõena.

Mida veel sõjaajast meenutaksite?
Kui sakslased sisse tulid, asus samasse majja, kus oli olnud RO, sakslaste staap. Siis marssisid meie akna all saksa sõdurid. Uhkelt, sirge jalaga, lauldes rivilaule mitmel häälel. Nad jätsid imposantse mulje. Kõik käis korra järgi. Tundus, et sakslased ongi niisugused – alati võimsad ja võidukad. Aga kord nägin, kuidas mööda Toompuiesteed tuli Balti jaama poolt kolonn neidsamu saksa sõdureid, kes väsinud-väsinud sammuga vedasid jalgu järel. Sinelid määrdunud, näod kurnatud ja tülpinud, püssid kuidas juhtus – mõnel risti rinnal, mõnel kaba ülespidi. Ilmselt väeosa, mis toodi rindelt puhkusele.
Siis aga kukkus meie majja Toompuiesteel pomm. Jäime ellu, sest olime varjendis Harju mäe all maa-aluses käigus, kus, muide, oli lastel väga põnev kolada. Saime ulualla Ristiku tänavale tuttavate juurde. Seal käisime varjendis üle tänava asuva kivimaja keldri pesuköögis. Kuna istekohti oli vähe, siis mina kui kõige väiksem pikutasin krõnksus pesuköögi katla kaanel. Pommid kukkusid muudkui suure vilinaga ja me püüdsime ära arvata, kas kukub lähedale või kaugele.
Siis viis ema meid pakku Vasalemma. 9. märtsil nägime kaugelt, kuidas taevas Tallinna kohal punetas. Haigestusime seal leetritesse ja õel tekkis tüsistusena soolte tuberkuloos, millesse ta suri.
Mäletan ka, kuidas punavägi Tallinna tuli. Telliskivi tänava ääres seisis hulk rahvast ja vaatas läbisõitvat tankikolonni. Valitses sünge vaikus. Tankide peal olid kobaras sõdurid, „koned” rinnal. Nende hulgas oli palju naisi. Mulle meenus, et kord üks saksa rindelt salaja lahkunud eesti mees põhjendas oma väejooksikuks olemist sellega, et tema ei suuda naiste pihta tulistada. Ta ütles, et kui punavägi asus rünnakule, oli seal suur naiste kisa.

Kuidas jätkus elu pärast sõda?
Pärast sõda käisid ringi „kotimehed” – armetud, räbalais ja nälginud inimolendid, enamasti naised ja lapsed, kerjates „tükikest leiba”. Ju olid nende kodud Venemaal laastatud. Neid oli kurb vaadata ja inimesed ikka andsid oma piskust neile midagi.
Meie leidsime korteri Nõmmel ja ma hakkasin käima 10. keskkoolis. Joonistamine oli mul muidugi kogu aeg viis. Lisaks olid kõik vihikute tagaküljed ja raamatukaaned täis joonistatud. Suur lõbu oli õpikutes väärikate vene akadeemikute näopilte täiendada vurrude ja prillidega, kiilaspäid juustega.
Kui hakati pioneeriks suruma, olid kõik lapsed vastu, mina loomulikult ka. Aga ühel päeval kutsus klassijuhataja, auväärne hallipäine daam mu kõrvale ja andis delikaatselt mõista, et tal tuleb pahandusi, kui me pioneeriks ei lähe. Rüütlelliku südamega tegingi siis nii, nagu klassijuhataja soovis. Ka teised tulid tasapisi järele.
Neljandas-viiendas klassis tegime klassi Spordilehte. Paar poissi koostas artikleid, mina kirjutasin need käsitsi vihikusse ja joonistasin pildid juurde. Mu joonistused olid ikka karikatuursed. Võisin nagu käisest raputada igasugu naljakaid nägusid ja figuure. Arvasin, et karikatuur ongi minu elu kutsumus. Mulle meeldis tohutult Gori. Meil oli kodus tema raamat „Knock-out”. Uurisin tema laadi ja püüdsin jäljendada.
Komnooreks sattusin üsna rumalasti. Kui hakati värbama, olime taas kõik kindlalt vastu. Mina ka. Olin siis kooli seinalehe toimetuses joonistajaks. Toimetaja oli üks vanema klassi poiss, komsomoliaktivist. Tema hakkas mulle peale käima, et ma tuleksin komsomoli. Mina puiklesin vastu. Ükskord, kui olime kahekesi seinalehte tegemas, tegi ta ettepaneku maadelda – kui tema seljatab minu, siis astun ma komsomoli – kui mina seljatan tema, jääb kõik endiseks. Mulle ei tundunud ta eriti tugeva poisina ja ma lootsin temaga toime tulla. Olin tingimustega nõus. Aga enne, kui suutsin end kokku võtta, kargas tema mulle kallale ja lükkas mu kušetile selili. Oleksin võinud ju nõuda kordusmatši, aga olin naiivselt aus ja pidasin sõna. Nii sattusingi komsomoli. Aga ega sellest niikuinii ei pääsenud. Lõpuks jäi vist mõni üksik üle, kui üldse. Surve oli üsna tugev ja vastupanu tundus ohtlikuna.

Mis sai pärast keskkooli lõpetamist?
Kõrgkooli astumisega oli nii, et kaalusin ka Tartusse inglise keelt õppima minekut. Mul oli keelteannet, vene keel tuli üsna kergesti kätte. Aga ema oli kindel, et mu koht on kunstiinstituudis. Erialaks soovitas graafikat. Ta tsiteeris ikka Juhan Raudsepa sententsi: „Sinu kunst peab sind toitma!” ja teadis, et „graafika on leib”. Ta laskis mul kodus natuke kipskujusid joonistada. Ettevalmistuskursustele läksin alles suvel, kuu aega enne sisseastumiseksameid. Noh, ja saingi sisse. Graafikas jäi lõpuks kolmele avatud kohale vaid kolm pretendenti – Herald Eelma, Heldur Laretei ja mina. Et kohti oli nii vähe, siis ei söandanud paljud kandideeridagi. Sylvia Liibergil oli eelmisel aastal kursus pooleli jäänud ja tema tuli ka. Peeter Ulas lisandus järgmisel aastal.

Autoportee üliõpilasena, 1954.

Millised mälestused on kunstiinstituudist?
Viiekümnendate algus oli õppimiseks suhteliselt halb aeg. Rektoriks oli Friedrich Leht, veendunud akadeemik. Joonistusõpetuse eesmärk oli käsitsi tehtud foto. Kogu kunstiproblemaatika oli taandatud jäljendamisoskuse omandamisele. Vene akadeemilise joonistuskooli korüfee Tšistjakov oli oma õpetamismeetodist kiidelnud: „ ” – „Õpetame välja ka jänese”. Meie siis olime need jänesed. Aga sel oli ka oma hea külg – silm pidi õppima täpselt vaatama ja käsi täpselt tegema, mida silm näeb.
Muutused hakkasid toimuma, kui olime neljandal kursusel. Fakultatiivsetes inglise keele tundides tõi õpetaja meile lugemiseks kunstiajakirja The Studio. Seal nägin esimest korda abstraktset pilti. See paelus mu huvi ja tahtsin ka ise proovida. Ema maalikastis oli natuke järel Pallase-aegseid õlivärve. Aastaga 1957 ongi dateeritud mu esimene abstraktne maal – tegin paberile, faktuuriks kasutasin pisut liiva.
Tuli tagasi ka huvi joonistamise vastu. Hakkasin tegema lühemaajalisi ja suuremaformaadilisi joonistusi söe ja sangviiniga. Nii arenes joonistusoskus rohkem kui pikaajaliselt kõva pliiatsiga nühkides.
Samal aastal toimus Moskvas rahvusvaheline noorsoofestival, kuhu mina küll kahjuks ei sattunud, aga mõni kursusekaaslane käis ja tuli tagasi uudsete muljetega. Hakati rõhutama kontuuri ja figuure kergelt deformeerima. Oli põnev, et ka nii võis teha. Proovisin siis kodus pastellidega mõne sedalaadi fantaasiapildi maalida.
Kuna instituudis oli mu spetsialiteediks määratud plakat, siis anti mulle tööks komplekt klaaspurkides guašše. Proovisin ka nendega pisut maalida. Guašš andis jõulisemad toonid kui vesine akvarell, millega olime siiani koolitöid teinud.
Sündmuseks oli ka Heldur Viirese, Henn Roode ja Esther Potissepa (hiljem Roode) liitumine meie kursusega. Nad olid omal ajal Tartu kunstikoolist vangilaagrisse viidud ja nüüd, Hruštsovi ajal, vabaks lastud. Nemad tõid kaasa teised jutud ja hoiakud – rääkisid moodsast kunstist, ning veel pärast sõda säilinud Pallase vaimsusest. Mind hakkas moodne kunst tõsiselt erutama.
Heldur Viires oli vangilaagris olnud koos Helmut Tarandiga, kes oli enne sõda olnud ajakirja Eesti Noorus toimetaja – silmapaistev erudiit ja „elav entsüklopeedia”. Viires tõi Tarandi kord ka minu juurde mu pilte vaatama. See oli juba pärast lõpetamist. Tarand vaatas mu üritusi moodsa kunsti alal ja andis juhtmõtte, mida olen püüdnud järgida: tõeliselt hea kunst on see, mis pakub vaatamiselamuse mitte ainult elitaarsele nautlejale parnassil, vaid ka adra tagant tulevale lihtsale künnipoisile. Mõistsin seda kui midagi, mis on objektiivselt oluline igale inimesele (kuivõrd esteetilised tajud saavad objektiivsed olla).

Kuidas kulges elu pärast lõpetamist?
Juba instituudi ajal hakkasin stipendiumile lisa teenimiseks tegema ajalehtedesse karikatuure. Kui hakkas ilmuma ajakiri Pikker, värbas esimene toimetaja Ilmar Torn mind kaastööliseks. Pärast instituudi lõpetamist võtsin vastu koosseisulise koha Pikkeri toimetuses. See tagas palga ja honorarid. Vabal ajal sain teha, mis mulle meeldis. Kunstihoones toimusid peaaegu iga päev krokiitunnid. Töötasin siis palju pastelliga.
Kord proovisin teha portreed ka õlivärvidega. Tuli pisut porisevõitu ja mulle tundus, et pole suurem asi. Aga Enn Põldroos seisatas mu selja taga, vaatas ja resümeeris: „Jah, õlivärv on su tõeline stiihia”. Sain sellest julgust ja ostsin suurema, jalgadega maalikasti ja rohkem värve. Nii saigi minust maalija. Pikkeris töötasin viis ja pool aastat, siis sai naljategemisest isu täis ja tulin ära. Sestpeale olen olnud vabakutseline. Huviorbiiti tõusid elu tõsised põhiküsimused.

Kuidas tekkis sümpaatia vaikelude vastu?
Vaikelusid hakkasin tegema, kuna hõlpsam oli harjutada paigal püsiva seadeldisega. Inimese puhul pead arvestama, millal ta saab tulla, ja vahel pole ta tulles üldse enda nägu. Ma ei saa siis teda maalida ja pean ta ära saatma. Asjadega on lihtsam.

Teie suhe abstraktsionismiga?
Reaalne maailm koosneb ühelt poolt konkreetsetest materiaalsetest objektidest, mida saab enam-vähem samamoodi ka edasi anda. Teiselt poolt on reaalsed ka abstraktsed mõisted, suhted, seadused, mida ei saa esemelikult kujutada. Tuleb appi võtta abstraktsed kujundid – nagu seda teeb näiteks muusika.
Alguses oli mul üsna raske tuletada kujundit, mis midagi ei kujuta. Tegin siis mõne koopia mustvalgetest reprodest värvidega. Varsti suutsin kujunditega iseseisvalt opereerida ja leidsin, et abstraktne kunst ongi mu tõeline kutsumus. Kuna nõukogude esteetika pidas seda nähtust koledaks ja lubamatuks, siis ei olnud esialgu võimalik nendega näitustel esineda.
Esimest korda söandasin paar abstraktset tööd välja panna Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees 1966. aasta kevadel uuendusliku suunaga eksperimentaalnäitusel „Maal, graafika ja foto”. Seekord erilist pahameelelaviini ei tõusnud. Eelnenud noorte kunstnike näitused olid teinud ettevalmistustöö. Sama aasta sügisel toimus noortenäitus, kus üritasime tõelist läbimurret, ja see läks enam-vähem korda. Peale minu tõid abstraktseid pilte ja muid moodsas laadis töid välja veel paljud noorkunstnikud. Seisti fakti ees ja tagasipöördumine endisesse aega polnud enam võimalik. See oli löök valitseva ideoloogia pihta ja sammuke Eesti vabanemise suunas. Noortenäitused keelati küll ära, aga noor kunst kestis edasi.

Olav Marani Abikaasa Sylvia Liibergi portree.

Mõnda teie abielust?
Ime küll, aga oma tulevase abikaasa Sylvia Liibergiga olime koos olnud juba algkooli esimeses klassis. Aga sealt me teineteist ei mäletanud. Avastasime selle alles instituudis olles, kui rääkisime oma koolipõlvest. Lasksime end laulatada Kaarli kirikus. Meil mõlemal oli lapsepõlvest kirikuga seotud mälestusi, kuid erilisi usulisi veendumusi siis veel polnud. Meie soov oli kantud rohkem opositsioonivaimust – teha midagi kommunistliku ideoloogia kiuste. Aga sügaval hinges võis siiski olla igatsus fikseerida see oluline sündmus Kõigekõrgema Instantsi palge ees.
Muidugi oli vahel eriarvamusi. Konfliktid tekivad enamasti sellest, et „miks sina ei ole niisugune nagu mina”. Sylvia pareeris minu sellised nõuded tsitaadiga John Galsworthy’lt: „Ära nõua õunapuult apelsine! ” Nii ma siis pidingi leppima õuntega. Aga need olid päris head õunad.

Teie maailmavaate kujunemine?
Vaatamata sellele, et mu kodune elu laabus, oli mu maailmatunnetus valdavalt traagiline. Nõukogude võim nõudis elu lakeerimist, aga tegelikkus tekitas masendust. Ma ei tahtnud valega kaasa minna ja leidsin, et ilusaid pilte pole üldse õige teha („ilupilt” oli meie sõpruskonnas halvustav sõna). Selleks, et roosibuketti maalida, lasksin roosid enne ära närtsida – kõik pidi olema sünge ja morn.
Päästev kohtumine Jumalaga tõi mulle tunnetuse igavesest tõest – see oli positiivne, hea, harmooniline ja ülesehitav. Kuidas aga seda rakendada kunstis, eriti modernismis? Kontseptsioon, mis senini mu taotlusi oli kandnud, ei töötanud enam. Absoluutset tõde, mille poole püüdlesin, ei saa esitada vormide ja värvide keeruka dramaatilise heitluse kaudu, mis oli minu jaoks abstraktse pildi sisu. Tundsin, et pean modernismile ütlema hüvasti.
Tõde on lihtne. Jumala hääl ütles vaikselt: „Ära püüa ise luua mingit uut maailma, vaid alluta ennast sellele, mis Mina olen loonud”. Nii pöördusingi senisest rohkem maastiku poole, püüdes seda edasi anda looduslähedasemalt kui oma senistes poolabstraktsetes maastikupiltides.

Kuidas iseloomustaksite vaikelude maailma, millega olete tegelenud nüüd juba peaaegu pool sajandit?
Asume hämaras ruumis. Kusagilt tungib sisse valgusekiir, mis toob esile asjade tõelise olemuse – nagu siin eluski. Vaikeludeks kasutan lihtsa, võiks öelda isetu vormiga esemeid. Savipotid, mis on teeninud mitut põlvkonda, metallanumad, mis on tehtud meistrite parima äratundmise järgi. Nende seest on söödud-joodud. Need kuuluvad loomulikuna meie elu juurde. Nendes pole edevust. Nad on nagu loodus. Tegelikult sümboliseerivad esemed meid ennast. Piiblis nimetataksegi inimest astjaks. Anastassia Tsvetajeva võrdles mu vaikelusid perekonnapiltidega, kus paar suuremat on keskel ja nende ümber väikesed.

Kas olete püüdnud ka mõnda päris perekonda maalida?
Ainult ennast Sylviaga. Selle töö nimi on „Ateljees diivanil (Suhmani pildistus)”. Maalisin selle slaidi järgi – üks tuttav pildistas. See oli tegelikult pisut naljapilt. Võtsime diivanil istudes rõhutatult niisugused tõsised poosid ja tegime näod nagu naiivsed esmakordselt fotograafi ees istujad.
Vahel püüan ka natüürmortidesse panna mõne üllatava koosluse, mis mõjub natukene ebaharilikult ja võib panna muigama. Mitte küll nii otseselt väljakutsuvana nagu sürrealismi poolt manifesteeritud „õmblusmasina ja vihmavarju kohtumine lahkamislaual”.

Teie kunstikreedo lühidalt?
Pilt on alati targem kui mina. Ta esitab oma nõudmised, sest tal on taga sajanditepikkune tarkus ja ta teab, milline ta tahab olla. Mina pean vaid aru saama, mida pilt minult nõuab. Kui mina tema nõudmisi ei arvesta, siis tema suvatseb mitte välja tulla.