|
|
Eesti rahva vastupanuvõitluse
hindamine
tekst: Peep Varju
ettekanne Jüri Kuke XVII mälestuskonverentsil Tartus
Jüri
Kuke märtrisurma meenutades ja temale tunnustust avaldades
on kindlasti tarvis rääkida sellest, kuidas Eesti Vabariigis
20 aastat pärast iseseisvuse taastamist hinnatakse möödunud
aastate vastupanuvõitlust. Miks Saksa okupatsioon on selline
teema, millest ei taheta tõepäraselt rääkida?
Või puudub selleks julgus?
Tahan algatada
mõttevahetuse eestlaste vastupanuvõitluse teemal,
et senist suhtumist pisutki muuta. Poole sajandi jooksul kolm
järjestikust okupatsiooni üle elanud eesti rahvale peaks
võitlus okupantide vastu olema selline teema, mis äratab
sügavat austust, uhkust ja lugupidamist võitlejate
suhtes. Ja siin ei tohiks olla mingit vahetegemist küsimuses,
millise okupandi vastu võideldi nende kolme okupatsiooni
aastail. Eesmärk oli kõigil juhtumitel sama –
meie rahva vabaduse taastamine.
Ma võtan vaatluse alla 1992. aastal moodustatud Repressiivpoliitika
uurimise riikliku komisjoni ja 1999. aastal president Lennart
Meri algatusel loodud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti
Rahvusvahelise Komisjoni töid. Võiks ju vastu väita,
et neil meeskondadel olid erinevad ülesanded ja eesmärgid
ning võrdlus oleks nagu kohatu. Aga tõsiselt järele
mõeldes ei tohiks hetkekski unustada, et tegemist on eesti
rahva saatuseaastatega, kui kahe agressiivse suurriigi omavaheline
sõda ja üksteise järel vaheldunud okupatsioonid
põhjustasid meile enneolematuid inimkaotusi. Kohe lisan
selgituseks, et Nõukogude okupatsioonide tekitatud inimkaotused
olid Eesti kodanike osas umbes 10 korda suuremad kui natside kuritegudest
põhjustatud kaotused siin Eestis. Kas sellistes sündmustes
saab mööda vaadata eesti rahva vastupanust okupantidele?
Kas võitlust oma rahva vabaduse eest saavad rahvusvahelisse
meeskonda valitud teadlased kujutada ebateaduslikul moel propagandistliku
brošüüri tasemel? Aga just sellise trükise
2005. aastast kui ainsa eestikeelse jälje tehtud uurimistööst,
on Max Jakobsoni komisjon meile jätnud. Alustan meie Riigikogu
juurde kuulunud komisjonist, kus ma ise töötasin algusest
lõpuni.
ORURK-i komisjoni
tööst
ORURK-i komisjon alustas
rahvakirjaniku Jaan Krossi juhtimisel ja aastast 1995 kuni lõpuni
juhtis meie tööd Läänest kodumaale tagasi
pöördunud Vello Salo. Komisjoni liikmeteks olid tuntud
teadlased ja ka endised poliitvangid ning represseeritute organisatsioonide
esindajad, kes olid oma ühenduse eesotsas. Saksa okupatsiooni
kohta oli neil vanema põlvkonna esindajatena lisaks
laialdastele teadmistele olemas isiklikud praktilised elukogemused.
Piisab kui näitena nimetada Enn Sarve, kes oli vangistatud
nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsioonide ajal. Aktiivse
osavõtjana rahvuslikust vastupanust üliõpilasena
juba 1940. aasta juulivalimistel, seejärel Saksa okupatsiooni
ajal põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee abistajana
info kogumisel, sidepidajana välismaaga ja rahvuslaste-paadipõgenike
üle lahe edasitoimetajana, olid tema kui vahetu osavõtja
teadmised sündmustest otsesed ja täpsed. Kui ta aprillis
1944 koos paljude rahvuslastega vahistati ja septembris 1944 Patarei
vanglast Saksamaale Stutthofi surmalaagrisse saadeti, siis ellujäämine
sõja lõppedes oli juba ime. Hilisem vahistamine
kodumaal jaanuaris 1946 ja järgnenud katsumused Nõukogude
vanglates, vangilaagrites ning sundasumisel andsid talle kokku
sellised teadmised kahe agressori, NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa
kohta, et Enn Sarv sai kirjutada kolme kõrghariduse tasemelt
meie komisjoni tähtsaima uurimistöö. See oli 1997.
aastal ilmunud raamat „Õiguse vastu ei saa ükski.
Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus.” Ma olen
veendunud, et selles töös tehtud analüüs Eesti
saatuseaastate kohta ja lisatud ulatuslik informatsioon on jäänud
seni ületamatuks. Teise suure töömehena meie ORURK-i
komisjoni liikmetest nimetan ma kriminalistika emeriitprofessorit
Herbert Lindmäed. Tema uurimistööde teemaks on
olnud otsene relvastatud vastupanuvõitlus. Ilmunud nimekirjaraamatud
langenud vabadusvõitlejatest ja seitse raamatut 1941. aasta
suvesõjast Eesti maakondades on väga täpselt
ja faktirohkelt jäädvustanud traagilised ajaloosündmused.
Mõlema autori sõnum neis töödes on selge
ja lihtne: eestlased on väärikalt võidelnud oma
vabaduse eest, iseseisva Eesti eest mõlema okupatsioonirežiimi
ajal. See vastupanuvõitlus okupantide vastu on olnud avalik,
seaduslik ning meil ei ole mingit põhjust häbeneda
oma võitlusi ja eesti rahva käitumist. Veel vähem
peaksime tunnetama end mingis mõttes süüdlastena
suurriikide valla päästetud Teise maailmasõja
vägivallas. Vähesed kuritegelike kalduvustega isikud,
keda leidub iga rahva seas ja kes alati pöördelistel
aegadel pinnale ujuvad, nemad ei määra ega ka määri
mingilgi määral meie vabaduse eest peetud võitlust!
Kommunistliku propaganda poolt 50 okupatsiooniaasta vältel
meie võitlejate aadressil rohkesti laimavaid valesüüdistusi
fabritseerinud KGB-meestega väitlust pidada ei ole me pidanud
otstarbekaks. Mõne eriti räige vale oleme siiski oma
töödes ära märkinud, sest ikka veel leidub
uskujaid tänaselgi päeval ja nad kahjustavad Eesti mainet
vanade valede edasikandmisega kaasaega.
Sellistest valedest on meie aruande Valges raamatus konkreetselt
nimetatud kurikuulus 7. augusti 1942 episood Valgevenes Novogrudoki
linnas toimunud massimõrva puhul. Teise näitena nimetame
massimõrvades osalemise süüdistusi meie sõjasangari
kolonel Alfons Rebase kohta. Umbes 20 aastat nähti vaeva,
enne kui julgeolekumehed ise olid sunnitud tunnistama, et nad
ei suutnud mingeid dokumentaalseid tõendeid leida.
Komisjon
esitas Suvesõja sündmusi eestlaste endi vahelise taplemisena
Saksa okupatsioon 1941.
aastal algas enam kui kolm kuud kestnud Suvesõjaga. Selles
sõjas kommunistliku terrorirežiimi ja Venemaalt tulnud
okupantide vastu üles tõusnud eestlased võitlesid
tegelikult ühel pool rinnet koos uute okupantidega. Halvasti
relvastatud eestlaste jaoks oli see võitlus elu ja surma
peale, sest tuli takistada Stalini käsul põletatud
maa taktikat rakendanud punaseid terroriste, kes tapsid ning
hävitasid kõike, mis neil enne Eestist põgenemist
ette jäi. Kaks nädalat Tartus kestnud lahingute näitel
10. kuni 25. juulini 1941 peaksid tartlased kõige paremini
mäletama siinset partisanisõda kahel pool Emajõge.
Herbert Lindmäe 1999. aastal ilmunud raamatus „Suvesõda
Tartumaal 1941” on partisanide lahinguid Punaarmee üksustega
väga põhjalikult kirjeldatud. Kuid Max Jakobsoni rahvusvahelisele
komisjonile materjale ette valmistanud eesti ajaloolased Toomas
Hiioga eesotsas pole võitluse iseloomu mõistnud.
Nemad serveerivad Suvesõja vastupanuvõitlust kodusõja
hõngulise taplemisena eestlaste endi vahel. Uskumatu, kuid
fakt! Ma tsiteerin nende aruannet:
„Hävituspataljonide värbamine selleks, et toetada
Punaarmee taganemist „põletatud maa taktika”
kasutamisel, põhjustas Eestis suvesõja – kokkupõrked
toimusid peamiselt eestlastest koosnevate relvastatud salkade
vahel, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel.”
NB! Venekeelses tõlkes on neid salku nimetatud bandedeks!
See on ju väga tuttav KGB formuleering. Ingliskeelses variandis
aga relvastatud jõukudeks. Edasi tsiteerin: „Ilmselgelt
on põhjust uskuda, et Saksamaa sissetungi esimese etapi
ajal tekkinud segaduses panid kuritegusid toime mõlemad
konfliktipooled ning et süütuid tsiviilisikuid tapeti
tahtlikult.” Järgmine tsitaat: „Tõendid
36. politseipataljoni osalemise kohta Novogrudokis asuva geto
likvideerimisel on palju ilmsemad ja vaieldamatud. Pidades
silmas keelekasutust („võitlemine partisanide vastu”),
millega korduvalt varjati antud kuritegu, usub komisjon,
et vähemalt osa eesti politseipataljonide tegevusest kujutas
endast inimsusevastaseid või genotsiidiga seotud kuritegusid
või nende toimepanemisele kaasaaitamist.”
Seoses juutide hävitamisega Valgevenes ja Poolas kirjutavad
raporti autorid: „Eesti üksuste poolt toime pandud
tegude kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid, kuid
vihjed nende viibimise kohta nimetatud linnades ja nende ümbruses
on selged.” Siin toodud tsitaadid raportist kinnitavad
ebamääraste, ebatäpsete ja argumenteerimata üldsõnaliste
mõistete kasutamisega, et tegemist ei ole tõsise
uurimusega, vaid pigem propagandistliku tekstiga. Komisjonil on
kahtlusi metsavendade ja Omakaitse osas, kuigi uurimisvaldkond
ei ole eriti põhjalikult dokumenteeritud. Riigikogu otsusega
18. juunist 2002 kuritegelikeks kuulutatud hävituspataljonide
ja teiste repressiivorganite sõjakuritegusid toime pannud
liikmeid on raportis nimetatud leebelt kahtlusalusteks,
väidetavalt kommunismi pooldajateks, jne. Rahvusvahelisel
meeskonnal puudub julgus (aga võib-olla nad ei tahagi)
nimetada kommunistliku leeri kurjategijaid täpse nimega,
samal ajal jagavad nad häbenemata kahtlustusi inimsusevastastes
kuritegudes Eesti vabaduse eest okupantide vastu võidelnud
patriootidele. Kas need täitevkomiteede juhid, partorgid,
miilitsad, hävituspataljonide mehed jt meid Siberisse küüditanud
sõjakurjategijad on poliitiliselt korrektselt nimetatuna
nüüd lihtsalt väidetavad kommunismi pooldajad?
Ning aruande lõpp on eriti kohatu eesti rahva suhtes:
„Õigusriiki austav rahvas peaks tunnistama oma kuritegusid
ning mõistma hukka sellised teod kui ka inimesed, kes need
toime panid.” Selle järeldusega paneb komisjon krooni
pähe oma ebateaduslikule uurimusele. Kriminalistika emeriitprofessor
H. Lindmäe märgib omapoolses hinnangus, et rahva kuriteo
mõistet õigussüsteemis ei tunta! Kuritegusid
sooritavad ikka üksikisikud või isikute grupid.
Aasta tagasi andis H. Lindmäe ajakirjas Kultuur ja Elu nr
3 (505) avaldatud artiklis „Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise
komisjoni raportile” täpse hinnangu väidetavalt
inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid sooritanud etnilisi
eestlasi otsinud rahvusvahelise komisjoni tööle.
Tuntuima spetsialistina Suvesõja 1941 sündmuste läbitöötamisel
on H. Lindmäe hinnang tõsiselt võetav ja mul
ei ole vaja midagi üle korrata. Lisan veel niipalju, et samal
ajal koostas meie meeskond vabadusvõitlejate ning mementolaste
palvel juriidilise hinnangu Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise
Eesti Sihtasutuse raportile. Küllap see raport on üks
neist väärtõdedest, mis takistab Riigikogul andmast
õiglast hinnangut meie vabadusvõitlusele.
Meie hinnangus
nimetatud järeldused on järgmised:
Komisjon eirab Eesti
Vabariigi õigussüsteemi. Komisjoni järeldused
on vastuolus Riigikogu 18. juuni 2002 otsusega okupatsioonirežiimidest,
Riigikohtu lahenditega vabadusvõitlejate õigeksmõistmisel
ja Riigikogu komisjoni aruandega. Kaitsepolitsei keeldumist 2002.
aastal kriminaalmenetluse algatamisest Eesti kodanike suhtes ei
võta komisjon üldse arvesse.
Komisjon ei arvestanud eesti rahva ühismäluga ega ole
pidanud vajalikuks kasutada veel elavaid tunnistajaid. Tööd
on tehtud isoleerituna eesti ühiskonnast!
Komisjon kasutab ja usub KGB dokumentides levitatud valesid, ignoreerides
teisi uurimistulemusi, mis ei lähe kokku nende hinnangutega.
Eesti ajaloolaste töögruppi juhtinud T. Hiio kirjutas
represseeritute infolehes Priius paar aastat tagasi, et rahvusvahelise
meeskonna nimetatud töö tulemusena on asjad selgemaks
saanud ning mitu süüdistust Eesti kohta on päevakorrast
maha võetud. Ning ajalehes Sirp vastuses kriitikale teatas
ta, et raporti kõik järeldused on teinud rahvusvaheline
meeskond ja meie ajaloolaste ülesandeks oli vaid materjalide
kogumine. Kas see aga saab olla nii! Ettevalmistatud uurimistööde
materjali kvaliteedist oleneb ikka väga palju! Komisjoni
kõige kategoorilisemas vormis esitatud ja vaieldamatu
argument 7. augusti 1942 hukkamiste kohta sai veenvalt ümber
lükatud endise kriminaalpolitsei ametniku Rauno Võsaste
raamatus Harald Riipalust. Piisas kogenud kriminalisti põgusast
tutvumisest KGB süüdistustega, et mõista selle
mittevastavust tõele. Sellele faktile reageeris T. Hiio
vastusega ajalehes Maaleht, et nad tegid järeldusi pisut
kiirustades ning nüüd on neil teadmisi rohkem. Veel
lisas ta, et nende arvates tõde selle episoodi kohta ei
selgu vist kunagi. Aga teisedki T. Hiio seisukohad on aeg kummutanud.
Rünnakud Eesti vastu pole lakanud. Seoses Sinimägedes
langenud võitlejate mälestamisega kirjutas juulis
2012 venemeelne meedia räiges toonis, et T. Hiio juhitud
komisjon olevat paljastanud Eesti Leegioni ja mitme politseipataljoni
aktiivse osalemise inimsusevastastes kuritegudes ja nimelt juutide
mahalaskmises ning haarangutes. Niisama pahaendeline oli Efraim
Zuroffi hinnang 2002. aastal, kui sai teatavaks Eesti Kaitsepolitsei
keeldumine kriminaalmenetlusest. Tookord jäi E. Zuroffi ainsaks
argumendiks ajakirjanike päringule: „aga teie oma
komisjon on seda kuritegu tunnistanud.” Ma arvan, et
halvim tulemus M. Jakobsoni rahvusvahelise meeskonna tööst
on rahvastevahelise vaenu külvamine. Seega vastupidine tulemus
soovitule!
Eredaks näiteks on tuntud ja väga lugupeetud keeleteadlase
Urmas Sutropi artikkel holokausti teemal 28. jaanuarist k. a.
Väga kahju, et rahvuslikult mõtlev teadlane võtab
avalikult sõna teemal, millest tal puuduvad tõepärased
teadmised. Tema sõnavara näitab, et just kõnealune
raport on teda eksitanud. Tema artiklis korduvad samad väljendid
meie süüst (rahva süüst), kuritegude eitamisest,
natsilembusest jms. H. Lindmäe on kirjutanud sellele loole
ajakirja Kultuur ja Elu 2013 kevadnumbris asjaliku hinnangu. Ma
tsiteerin vaid tema lõpulause mõtet: Eesti Vabariigi
kodanikel, juutidel ja eestlastel pole põhjust üksteisele
etteheiteid teha – ühised kannatused, lein ja valu peaksid
meid ühendama, mitte lahutama.
Mina kui 1941. aasta genotsiidiohver olen elav tunnistaja ja samas
ka mõttekaaslane professor Lindmäega. Vasjugani soodes
Medvedka külas, kus ma imekombel ellu jäin, olid meiega
koos Narvast pärit juudi rahvusest Eesti kodanikud. Nemad
koos lastega surid nälga täpselt samuti kui eestlasedki
ning puhkavad Siberi nimetutes haudades. (Vt Vello Salo raamatut.
Population Losses 1940-1941: Citizens of Jewish Nationality/ by
Vello Salo. Tallinn, 2002.). Meil on tõepoolest ühine
saatus, ühine minevik ja ühine valu. Aga seda kommunistide
Eesti-vastast genotsiidikuritegu juudi rahvusest kodanike suhtes
Zuroff ei uuri. Tema väidab, et selleks tööks puudub
raha!
Eestlaste
seast otsitakse olematuid natsikurjategijaid
Käesoleva ettekande
tahan lõpetada kokkuvõtliku iseloomustusega Saksa
okupatsiooni perioodi käsitleva osa kohta nn M. Jakobsoni
raportis. See tekst on eesti rahvast halvustav ja tendentslik
ning tõele mittevastav. Suurim vale on hävituspataljonide
koosseis, kuhu olevat kuulunud valdavalt etnilised eestlased.
Arhiivis säilinud nimekirjadest leiame, et Tallinna Töölispolgus
oli kaks kolmandikku liikmetest vene rahvusest. Kõik hävitusüksuste
juhid, mõne erandiga, olid vene rahvusest ning asjaajamine
käis vene keeles. Mina ei leidnud M. Jakobsoni raportist
peaaegu ühtegi positiivset hinnangut eestlaste aadressil.
Raport on meie vabadusvõitlejaid solvav, sest meie võitlejaid
on võrdsustatud kommunistlike sõjakurjategijatega.
Eestlaste seast otsitakse olematuid natsikurjategijaid. Kui neid
oligi, siis KGB-mehed tegid omal ajal puhta töö nende
hävitamisega, nagu meie komisjoni aruande Valges raamatus
on juba 2004. aastal fikseeritud. Kui üheks kahtlustatavaks
on raportis nimetatud kindral Johannes Soodlat, siis soovitan
lugeda äsja ilmunud Rauno Võsaste teist raamatut.
Sealt saab väga palju vajalikku infot ning teadmise, et Nürnbergi
sõjatribunal ei esitanud kindralile mingit süüdistust.
Ta kuulati üle tunnistajana. R. Võsaste on erapooletult
fikseerinud Vabadussõja kangelase, kahe Vabadusristi kavaleri
eluteelt nii positiivseid kui ka negatiivseid fakte. Ta on jätnud
lugeja otsustada, kuidas kokkuvõttes iseloomustada
selle Eesti ohvitseri võitlusi, kes paistis silma legendaarses
Vabadussõja lahingus Paju mõisas, oli Eesti Vabariigi
sõjakooli ülem, Saksa okupatsiooni ajal sai kindralina
peavastutajaks Eesti vägede formeerimisel ning lõpetas
paguluses oma võitluskaaslaste, sõjainvaliidide
hooldesüsteemi rajajana ning juhina.
Ma olen aastaid pead murdnud, milleks oli vaja autoriteetse rahvusvahelise
komisjoni sellist ebapädevat raportit? Lugedes nüüd
ajalehes Sirp T. Hiio järelehüüet lahkunud Soome
suurmehele M. Jakobsonile, sain ridade vahelt välja lugeda,
et seda olevat olnud vaja Eesti astumiseks Euroopa Liitu!?
Lisan lõppu paar kommentaari eestlaste väidetava juudiviha
kohta. Minu Siberi saatusekaaslane Vasjuganis 1941. aastast, juudi
rahvusest Tartu kooliõpilane Jakob Kaplan kirjutab mälestuste
raamatus „Aruanne. Mõned päevad ühe Tartu
juudi elus.” järgmist: „... mälestus vabast
juudi kogukonnast, mis oli Eesti Vabariigi ja Eesti elu osa ja
mis kadus jäädavalt puna-pruunis ning punakatkus. Ja
see ei tule iialgi tagasi.”
Teine kommentaar. Hilary Birdi artikkel Maalehes (21.03.2013),
kus autor tsiteerib inglise ajalehte 1936. aastast: „Eesti
on ainuke riik Ida-Euroopas, kus valitsus ega rahvas juute mitte
mingil moel ei diskrimineeri, neil lastakse segamatult elada oma
elu.” Ja teine fakt samast artiklist: „Tartu
Ülikoolis loodi judaistika õppetool Albert Einsteini
toetusel.” Lisan veel juudi vähemusrahvusele Eestis
antud kultuurautonoomia 1925. aastast. Tänuks selle akti
eest sai Eesti Vabariik Juudi Rahvusfondilt erilise aukirja!
Milliseid argumente oleks veel vaja vastaspoole eespool nimetatud
ebateaduslike järelduste ümberlükkamiseks?
Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus
endise ORURK-i komisjoni tegevesimees
|
|
|
