Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Eesti haldusjaotus 1925. aastal välja antud kaardil.

Tartu rahu ei anna rahu

tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, prof emer

Piirileping ja selle ratifitseerimine rikub Eesti rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja ühe osa, setude kogukonna õigust elada oma põlisel asualal ning seadustab Vene annektsiooni Setumaal. Otsustamisõigus kuulub siin üksnes Eesti rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale rahvahääletuse teel, mitte aga neile, kes esindavad rahvast valitsuses või riigikogus.

Meenutagem: 10. augustil 1944 oli nõukogude okupatsioonivõim taas Petseris. Vaevalt oli punaarmee vallutanud Lõuna-Eesti, kui NSVL-i Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 23. augustist 1944 (see oli Molotovi-Ribbentropi pakti – MRP – aastapäeval) liideti suur osa Petserimaast kibekähku Vene NFSV Pihkva oblastiga. Küllap Moskvas kardeti, et äkki nõuavad lääneliitlased Nõukogude Liidult Baltimaadele iseseisvust ja Venemaal jääb okupeeritud territooriumist see tükk enda kätte kahmamata. Järgnes Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 18. jaanuari 1945. aasta seadlus „Eesti NSV Petseri maakonna likvideerimise ja endise Petseri maakonna valdade ja vallaosade Võru maakonnaga liitmise kohta”.
Viimased Kagu-Eesti piirimuutused, millega taas vähendati Eesti NSV territooriumi, võeti ette 11 aastat hiljem, 9. mail 1957 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega „Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri osalisest muutmisest”. Sel korral tehti väiksemaid piiritäpsustusi ja mõnd ruutkilomeetrit hõlmavaid maavahetusi. Kõik piirimuutused viidi läbi mõistagi „toetudes laiade töörahva masside tahtele ja arvestades elanikkonna korduvaid palveid”, millest ei ole aga arhiividesse jälgegi jäänud.
Pihkva oblasti Petseri rajooni moodustamisega läks 2/3 Petseri maakonnast Petseri rajooni alla. Juba siis hakati seal tasapisi, kuid kindlalt eestlust vähendama. (H. Põlluaas. Eesti-Vene piirileping: Ära andmine või äraandmine. – Tln, 2010, lk 67).
Eestilt äravõetud territooriumi pindala oli 1135 km² ja sellel elas 41 000 inimest. 1993. aastaks oli sellel alal elanike arv kahanenud 26 000-le. Ühepoolsel piirimuutmisel viidati Petserimaa elanike soovile elada Venemaa koosseisus. Ei korraldatud siin mingisugust küsitlust. Küll aga kirjutasid paljude Petserimaa külade elanikud kirja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile, milles paluti jääda Eesti koosseisu. (Reet Tobre. 23. augustil 1944 liideti Petserimaa Venega. – Eesti Aeg, 25. august 1993).

Uus piir ei vastanud loovutatud alade rahvuslikule koosseisule

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 12. septembri 1991. aasta otsusega tunnistati Eesti idapiiri määranud Tartu rahule tuginedes Eesti NSV varasemad piiri käsitlevad okupatsioonivõimude aktid õigustühiseks ning esitati taotlus lahendada riigipiiri küsimus Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Vene NFSV esindajate osavõtul läbirääkimistega. Eesti käsitles oma idapiirina Petserimaal 1920. aasta Tartu rahuga määratud Eesti ja Vene riigipiiri ning pidas Põlva- ja Võrumaa ning Vene Föderatsiooni Petseri rajooni piiri, mille NSV Liit määras 1944, Eesti NSV idapiiriks, ajutist laadi faktiliseks majandus- ja halduspiiriks või administratiivpiiriks.
Kuigi Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingus (ratifitseeritud 15. jaanuaril 1991) kinnitatakse: Kõrged lepingupooled austavad vastavalt Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise põhimõtetele teineteise õigust territoriaalsele terviklikkusele, ei olnud enam juttu Tartu rahuga määratud Eesti territooriumist.
NSV Liidu kehtestatud uus piir Eesti ja Vene NSFV vahel ei vastanud loovutatud alade rahvuslikule koosseisule. Näiteks täielikult Pihkva oblasti alla läinud Vilo vallas elavast 4965 inimesest oli 66,3 protsenti eestlased ja 33,7 protsenti venelased. Selle maakonna 69 külast 49-s olid enamuses eestlased ning nendest 30-s olid kõik elanikud eestlased. Samal kombel ei pööratud rahvuslikele kaalutlustele mingit tähelepanu piiri „korrigeerimise” puhul teistes kohtades. (Lauri Mälksoo. Nõukogude annektsioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a – 1991. a ja pärast 1991. a. – Trt, 2005, lk 230).
Piiri ühepoolne mahamärkimine NSV Liidu poolt jättis 8000–9000 setut (setud ise kasutavad siin setu keeles või murdes sõna seto) Eesti NSV poolele ja üle 6000 Venemaa poolele. 1990-ndatel elas Venemaa poolel veel umbes 4000 setut (Mälksoo, 232). Nii jaotus setu kogukond kahe riigi vahel kahte ossa.
Kui 1939. aastal oli Eesti Vabariigi territoorium 47 567 km², siis praegu loetakse Eesti Vabariigi pindalaks ainult 45 228 km². Seega vähenes Eesti riigi territoorium 2339 km² võrra, s.o 5,2% ulatuses. (Süümepiinadeta..., 171). Samas tuleb tõdeda: venelaste väited selle kohta, et Pihkva oblastisse arvatud Setumaa alad on põline Venemaa, on ajaloovõhiklikud.

Eesti poolt ratifitseeritud piirileping põlistab Nõukogude annektsiooni Setumaal

Eesti Vabariik taandus samm-sammult Tartu rahu piiride nõudest ja olemasolevast Eesti NSV idapiirist lähtuti ka Eesti-Vene piiriläbirääkimistel.
Ja nüüd põlistabki Eesti poolt ratifitseeritud piirileping Nõukogude annektsiooni Setumaal (setu keeles või murdes Setomaal), piir on tõmmatud läbi taluõuede ja ligi 60 Petserimaa eestlaste küla ja 12 surnuaeda on loovutatud Venemaale (H. Põlluaas. lk 420; I. Vananurm. Kas salapärane ja hirmutav Petserimaa. – Pärnu Postimees, 21. juuni 2005).
Kirjutatakse, et Eesti Peetri koguduse surnuaias Petseris on tehtud eestlaste haudu maatasa ja hakatud nendele haudadele peale matma venelaste Suure Isamaasõja veterane. Surnuaiale oli maetud Teises maailmasõjas langenud 1200 saksa sõdurit, läheduses olid kuue Eesti sõduri hauad. Ka nende haudadest pole järel enam jälgegi ja sinna on maetud venelased.
Imekombel oli veel veebruaris 1999 puutumata jäänud surnuaia alguses, peatee kõrval kaks Vabadussõjas langenud Eesti sõduri hauaplatsi. Metallristidelt võis lugeda: Albert Birk ja August Retikov, mõlemad 5. jalaväepolgu 5. roodu mehed, kes langesid 25. aprillil 1919. (E. Kalve. Reis raudeesriide taha: Jalgsi üle kontrolljoone.- Eesti Päevaleht, 18. veebruar 1999). Kuniks needki.
20. juunil 2005 ratifitseeris Riigikogu avalikkuse vastuseisust hoolimata Eesti-Vene riigipiiri lepingu ja president Arnold Rüütel tõttas ratifitseerimisseadust ka kohe välja kuulutama. Venemaa jättis aga lepingu ratifitseerimata: põhjuseks toodi 20. juunil 2005 riigikogusvastuvõetud ratifitseerimisseaduse preambulas tehtud viide Tartu rahule. Välisminister Sergei Lavrov kinnitas, et Venemaa on valmis alustama Eestiga uusi piiriläbirääkimisi tingimusel, et kogu senine protsess algab otsast peale.
Kui teine lepinguosaline lepingu sõlmimisest lahti ütleb ja lepingule antud allkirja tagasi võtab (kuigi see teguviis on rahvusvahelistes suhetes tavatu), siis pole ju lepingut olemas. Ja seekord on küll õigus Venemaa poolel: sõlmitud ja Eesti poolt ratifitseeritud leping on kehtetu. Samas aga kinnitab Riigikogu esimees Ene Ergma tõsimeeli, et Eesti-Vene riigipiiri leping ja ratifitseerimisseadus on Eesti jaoks ikka veel jõus: Ma ei näe põhjust, et peaksime vastuvõetud seadust (jutt on piirilepingu ratifitseerimisseadusest) hakkama uuesti arutama. Riigikogu ratifitseeris Eesti ja Venemaa piirileppe nii, nagu oli kahe poole vahel kokku lepitud. (Põlluaas, 417).
Samas küsigem: mis saab Eesti rahval olla selle vastu, et alustada Eesti-Vene piiriläbirääkimisi otsast peale ja parandada tehtud vigu. Hea on, et nii läks....
Et maksku, mis maksab saavutada piirilepingu sõlmimine Venemaaga, püütakse leida sobilik moodus, kuidas saaks eneseväärikuse kaotanud riigikogu öelda lahti oma otsusest siduda leping viitega Tartu rahule ja mil moel kinkida Venemaale suur osa Eestist nii, et seejuures ei solvataks Eesti kingituse vastuvõtja Venemaa õrnu imperialistlikke tundeid. Siit siis jutt tehnilisest piiri­lepingust ning lisanduse tegemisest selle kohta, et leping reguleerib vaid piiriküsimusi (ja las siis lepingu osapooled tõlgendavad Tartu rahu, okupatsiooni ja annektsiooni ning riikliku järjepidevuse küsimusi omatahtsi, nii, nagu ise õigeks peavad!).

Petseri Peetri luterliku kiriku ehitamine 1920. aastate alguses.

Petseri Peetri luterlik kirik. Fotod: wikimapia.org

Jutt kahest võrdväärsest lepinguosalisest?

Meie poliitikud hoiatavad: Eesti ei tohi mitte mingil juhul esitada Venemaale territoriaalseid pretensioone (Vene poolt Eestile esitatavatest territoriaalsetest pretensioonidest aga vaikitakse). Kui Tartu rahu peetakse ikka veel tõemeeli au sees, siis kuidas saab üldse kõnelda Petserimaa puhul Eesti-poolsetest Venemaale esitatud alusetutest territoriaalsetest pretensioonidest: ei taha ju keegi Venemaalt lapikestki vene maad, ja jutt on ikka oma õigust rõhutades Eesti Vabariigi enda territooriumist.
Setude saatuse üle otsustajate ükskõiksusest Setumaa põliselanike vastu kirjutab värvikalt Kauksi Ülle (Kauksi Ülle. Emaemamaa: Valik luuletusi 1987–2003 / Võru keelest tõlkinud Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv. Tln, 2005, lk 97): Mida teavad võõrad setust / kas nad mõistavad... / kuidas emade-isade hauad / jäävad piiri taha / ja vaatama minna ei või / need eestlased vastavad / et kas peab siis käima / me ise ju küll ei käi...
Ja välisminister Urmas Paet kinnitas kolmapäeval, 15. juunil 2005 Riigikogus (Põlluaas, 580): Antud juhul on ikkagi sõlmitud leping kahe võrdväärse poole, kahe võrdväärse riigi vahel...
Jutt kahest võrdväärsest lepinguosalisest on lapsik. Leping sõlmitakse ju Vene Föderatsiooni kui Nõukogude Liidu õigusjärglasega, kes (erinevalt maailma teistest riikidest) ei tunnusta Tartu rahulepingut (nende arusaamist mööda kaotas see oma kehtivuse juba 1940. aastal kui Eesti „astus vabatahtlikult” NSV Liitu), ei tunnista Eesti Vabariigi okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal ega ka selle taasokupeerimist 1944. aastal, ega taha midagi kuulda Eesti Vabariigi riiklikust järjepidevusest. Seega ei tunnista ta teist lepinguosalist (Eesti Vabariiki) selle põhiseaduslikest alustest lähtudes kui riiki, vaid piirilepingut ollakse nõus tegema 1991. aastal Nõukogude Liidust lahkulöömise teel tekkinud uue riikliku moodustisega. Ja Eesti riigitegelasi peetakse ju sellises käsitluses mitte Eesti Vabariigi, vaid selle uue riikliku moodustise esindajateks. Millisest tõsiseltvõetavast rahvusvahelisest lepingust saab juttu olla tingimustes, kus Vene Föderatsioon ei pea teist poolt tema põhiseadusele vastavaks lepinguosaliseks! Ja kuidas saab seejuures kinnitada, et Tartu rahust me ei tagane, kui see on juba ammu kõrvale heidetud.
Jutt lepinguosaliste võrdsust on kas häbitu vale või lapsemeelne enesepete. Kui läbirääkimistel võetakse aluseks Eesti NSV ja Vene NFSV omaaegsed piiritehingud, siis tunnistavad meie asjalised seeläbi ka ise 1991. aastal ENSV järglasena tekkinud riiklikku moodustist kui riiki ja tema lepinguid, ja Tartu rahu peetakse üksnes ajaloo prügikasti kuuluvaks paberitükiks. Kui Venemaa peab lepingu sõlmisel Eesti Vabariiki mingisuguseks 1991. aastal tekkinud riiklikuks moodustuseks, siis ei saa ju juttugi olla piirilepingu sõlmimisel Venemaa poolt näidatud lugupidamisest Eesti Vabariigi vastu ja tõemeeli väita, et Venemaa kohtleb meid kui võrdset.
Siinjuures tuleb meenutada tehnikadoktori, Eesti TA akadeemiku Mihkel Veiderma, TÜ emeriitprofessori Sulev Vahtre, kirjanik Hando Runneli, kirjaniku ja luuletaja Ain Kaalepi ning kunstnik Jüri Arraku sõnu: riikidevaheline leping nõuab võrdset partnerlust, vastastikust lugupidamist ja ümberlükkamatute faktide tunnistamist, samuti seda, et Eesti peab säilitama oma riikliku väärikuse, mis püsib õigusliku järjepidevuse alusel (Põlluaas, 544).
Välisminister Urmas Paet lisab: ...aga mulle näib, ja vaadates mõningaid küsitlusi (siin jäetakse selgitamata, milliseid küsitlusi seejuures silmas peetakse – H.L.), et tegelikult Eesti ühiskond oma suures osas mõistab sellise leppe sõlmimise vajalikkust (ka see, milles sellise leppe sõlmimise vajalikkus seisneb, jääb selguseta) (Põlluaas, 580).
On vaieldamatu, et Eesti ühiskond ei saa aru ega taha mõista sellisel kujul Eesti-Vene piirileppe sõlmimise vajalikkust. Ja kas saab nüüd keegi põhjendatult väita, et piirileping, mis loovutab Venemaale Eestist suure maa-ala ega arvesta Eesti kaitsekaalutlusi, ei Venemaale loovutatud maa, metsa ja maavarade väärtust, on Eestile kasulik ja vastab Eesti rahvuslikele huvidele. Oh, riigikene, riigikene!

Avalikkuse vastukaja piirilepingule

Tuletaksime siis piirilepingu allakirjutamisega kibelevatele tegelastele meelde neid Riigikogule, Vabariigi Valitsusele ja Eesti Vabariigi Presidendile saadetud avaldusi, avalikke kirju, pöördumisi ja nõudmisi, milles mõistetakse hukka piirileping ja selle ratifitseerimine: Seto Kongressi Vanemate Kogu avaldus (26.01.2005); Avalik kiri Riigikogule: Uut piirilepingut ei tohi ratifitseerida! (09.06.2005); Maavalla Koja avalik pöördumine (02.02.2005); Petserimaalaste avalik pöördumine (sellega koos anti Riigikogu juhatusele üle ka piirilepingu sõlmimise vastane petitsioon u 15 000 allkirjaga) (Põlluaas, 379, 537); Põllumeeste Kogu avaldus (24.11.2004); konverentsi „Tartu Rahu ja tänapäev” osavõtjate pöördumine (01.02.2008); ERL-i (Eesti Rahvusliku Liikumine) juhatuse nõudmine (2.02.2007); Jüri Kuke konverentsi pöördumine (27.03.2005); Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nõudmine (22.10. 2005) jne. (Põlluaas, 421, 513–542).
Avalikele kirjadele, avaldustele, pöördumistele ja nõudmistele on alla kirjutanud paljud Eesti ühiskonnategelased, luuletajad ja kirjanikud, kunstnikud, muusikud, poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased, folkloristid, teadlased, nende hulgas hulganisti teaduskraadiga mehi-naisi. Nimetaksime siin näiteks Riigikogule 09.06.2005 saadetud avalikule kirjale Uut piirilepingut ei tohi ratifitseerida! allakirjutanutest ainult mõnikümmend isikut, kes peaksid olema teada-tuntud ka piirilepingu sõlmimist südameasjaks võtnud ja seda ihaldavatele asjatajatele: Alar Aigro, Jaan Arder, Jaanus Betlem, Piret Bristol, Tiina Eier, Rein Einasto, Aleksander Einseln, Kalle Eller, Jüri Estam, Aleksander Heintalu, Tullio Ilomets, Merle Jääger, Valeri Kalabugin, Andreas Kalkun, Kauksi Ülle, Sirje Kiin, Mati Kiirend, Margit Koppel, Toomas Kümmel, Henry Laks, Jüri Leesment, Margus Lepa, Elo Liiv, Ülo Matjus, Tõnis Mägi, Kalju Mätlik, Mart Niklus, Viido Polikarpus, Henn Põlluaas, Mait Raun, Evar Riitsaar, Aarand Roos, Olavi Ruitlane, Hando Runnel, Vello Salum, Heno Sarv, Urmas ­Sisask, Heli Speek, Heli Susi, Raigo Sõlg, Olaf Tammark, Enn Tarto, Tõnu Trubetsky, Ilmar Trull, Olev Träss, Arvo Valton, Kristel Valk, Heiki Valk ja Ilmar Vananurm. (Põlluaas, 535).
Veel on Eesti-Vene piirileppe sõlmimise hukka mõistnud oma sõnavõttudes ja kirjutistes paljud teised teatud-tuntud inimesed, nagu keemiadoktor ja Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees Hendrik Arro, Tartu ülikooli politoloogiaprofessor, filosoofiadoktor Eiki Berg, ajakirjanik Pekka Erelt, poliitik Jaan Hatto, näitleja ja luuletaja Merle Jääger, Ahto Kaasik, arhitekt Harri Kivilo, poliitik Liane Konts, Riigikogu liige, poliitik ja ajaloolane, teadusdoktor Mart Laar, õigusteaduse doktor Ando Leps, poliitikaanalüütik ja kolumnist Ahto Lobjakas, poliitik Ahti Mänd, Riigikogu liige, filosoofiadoktor Mart Nutt, Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Gunnar Laev, geoloogia-mineraloogia doktor, akadeemik Anto Raukas, jurist Feliks Saarevet, Raivo Salumäe, muusik, Seto Kongressi Vanemate Kogu liige Ain Sarv, jurist Enn Sarv, Seto Kongressi Vanemate Kogu ülemsootska Õie Sarv, poliitik Osvald Sasko, kultuuritegelane Tõnis Siim, insener Frits-Allan Suurkask, ajakirjanik Heiki Suurkask, Euroopa parlamendi liige Indrek Tarand, Seto Kongressi Vanemate Kogu liige, poliitik Jüri Vaidla, TÜ emeriitprofessor filoloogiadoktor Tiit-Rein Viitso, Kristliku Demokraatliku Partei esimees, publitsist Peeter Võsu jpt (Põlluaas, 442–459, 463). Paljud neist esindavad kodanike­ühenduste rühmitusi.
Tuletagem veel meele, et Riigikogu 20.06.2005 erakorralisel istungil Eesti-Vene uue piirilepingu ratifitseerimisel võttis piirilepete ratifitseerimise vastu sõna mitu Riigikogu liiget (Trivimi Velliste jt). Nimeliste toimunud hääletus­tulemuste järgi hääletasid lepete ratifitseerimise vastu Andres Herkel, Tõnis Lukas, Helir-Valdor Seeder ja Peeter Tulviste.
Setude kodude kaitseks on kirjutanud Henn Põlluaas mahuka ja kaaluka uurimuse Eesti-Vene piirileping: Ära andmine või äraandmine? (Toim. Mart Helme, Tallinn, 2010), milles esitatud seisukohti ei ole võimalik veenvalt ümber lükata. Samuti on ilmunud vast üle saja piirilepingut ja ratifitseerimisseadust hukkamõistva ajaleheartikli, sealhulgas näiteks endise suursaadiku Venemaal Mart Helme käsitlused (Eesti-Vene piirileping ja Tartu rahu. – Õhtuleht, 9. november 2012; Piirilepe – soovmõtlemine ja reaalsus. – Õhtuleht, 14. märts 2013), Seto kongressi vanemate kogu liikme Ilmar Vananurme, ajakirjanik Stepan Karja, Setumaa Valdade Liidu kultuurinõunik Aarne Hõrna ja paljude-paljude teiste kirjutised.
Ilmar Vananurm kirjutab ( Kas salapärane ja hirmutav Petserimaa. – Pärnu Postimees, 21. juuni 2005): Rohkem kui pool Petseri linnast on seadusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud... Ja setud justkui polegi eestlased, tunnevad end ära antu, reedetu, tõugatuna. Miks me omad õed-velled, Eesti Vabariigi kodanikud Petserimaa eestlased, ei saanud pärast sõda ega saa veel nüüdki elada oma kodupaigas.
Stepan Karja: (Kas piir on ikka paigas? – Õhtuleht. 15. oktoober 2012): Tingida tasuks isegi endise Saatse valla suure (omal ajal töötas kaks kooli, oli kaks kauplust) Vedernika küla pärast, kus kuuldavasti elab talviti veel kümmekond inimest. Või juhul, kui teine pool ei anna järele, tuleks vähemalt kaks pisikest, Tupina ja Pitsina küla, uuesti Eestiga ühendada. Endiste omanike järeltulijad teeksid mahajäänud ­kandi jälle korda. Meremäe rahvas sooviks tagasi Taelova kirikut, mis jääb praegusest piirijoonest umbes viie kilomeetri kaugusele. Kiriku surnuaial puhkavad sadade eestlaste esivanemaid. Vägivaldselt tekkinud piiri tõttu ei saa usklikud kirikus käia ning haudade korrastamise võimaluse saamiseks tuleb taotleda naaberriigilt viisa.
Õnnetusse olukorda on sattunud ka endiste tugevate külade Jatsmani, Jaamste, Jaastrova jt elanikud ja nende järeltulijad. Nad on ära lõigatud kultuurikeskusest Värskast ning kodukanti pääseb ainult üle Petseri ja viisaga. Üks kannatajaist, endine poliitik ja riigiametnik Jüri Vaidla püüdis omal ajal noore mehena sõdida selle nimel, et saada need viis-kuus küla Eesti NSV koosseisu, kuid müür osutus liialt tugevaks. Ehk õnnestuks nüüd vähemalt külade riismed saada vaba Eesti piiridesse, nagu need olid enne sõda?
Aarne Hõrn ütleb (Mari-Anne Leht: 87 000 inemist mõist pruuki võro vai seto kiilt. – LõunaLeht, 6. september 2012): Võrreldes esimese iseseisvusaja määratlemisega ei ole setode enesemääratlemine kuigi palju vähenenud, 1924. aastal ja kümme aastat hiljem määratles end setona 15 000 inimest, tänavu 12 500.
Seto keele säilimine nii Setomaal kui ka mujal elavate setode hulgas on oluline kolmel põhjusel. Esiteks seto leelo ainulaadsuse tõttu maailmas. Meie leelo on kantud UNESCO(1) maailmapärandi nimekirja. Teiseks, leelotada saab ainult seto keeles, sellepärast on leelo säilimise üks tingimus kriitilise arvu keelekõnelejate olemasolu... Enne sõda kõneldi seto keelt peaaegu kogu Petserimaal, praegu kuuleb seda kõige rohkem Mikitamäe, Värska, Meremäe ja osaliselt ka Misso vallas...
Samuti nenditakse otsesõnu, et täna pole Eestile piirilepingut lihtsalt vaja. Nii kinnitab ka Eesti Vabariigi põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder: Ütlen avalikult välja, et uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine ei ole mõistlik ega vasta Eesti huvidele (Õhtuleht, 12. aprill 2013).

Petserimaa noorkotkaste paraad 1930-ndatel. Arhiivifoto

Poliitikute südamesooviks on piirileping kiiresti ära teha

Ilmselt ei ole Petserimaa loovutamisega kibelevad tegelased Vabariigi Valitsusest ja Riigikogust neid arvamisi ja käsitlusi lugenud või ei ole pidanud vajalikuks neid mõtestada ja sügavamalt analüüsida (või tuleb arvata, et see ei ole neile olnud lihtsalt jõukohane). Neid ei ole häirinud ka Eestis lahvatanud piiri­lepingu-vastased miitingud, piketid ega meeleavaldused. Ja nüüd kinnitatakse ikka veel jäärapäiselt, et ­piirilepingu tekst peab tulema selline, mis fikseerib juba olemasoleva piiri!
Siinkohal tuleks küll küsida: Milline peaks veel olema Eesti rahva vastukaja piirilepingule ja selle ratifitseerimisele, et asjalised taipaksid: nende südamemureks kujunenud Eesti-Vene piirilepingu kiire ja tingimusteta sõlmimine ning ratifitseerimine on vastuolus Eesti rahva tahtega.
Kas saab nüüd kõige selle juures kinnitada, et Vabariigi Valitsus või enamus Riigikogu poliitikutest on siin rahvast kuulanud, pidanud dialoogi, analüüsinud esitatud arvamusi ning selgitanud arukalt, põhjalikult ja Põhiseadusele tuginedes oma seisukohti piirilepingu küsimustes. Kas on püütud rahvale ausalt ja ilma keerutusteta selgeks teha, mispärast on piirilepingus, mida tõtati ratifitseerima, riigipiir määratud sellisena nagu see sai paika pandud. Tuline õigus on nendel, kes kinnitavad: piirilepingu sõlmijad on olnud üleolevad, salatsevad, hoolimatud ja ülbed, täis veendumust, et nad võivad Setumaaga teha kõike, mida heaks arvavad. Rahva arvamine on jäetud tähelepanuta (nagu araablaste vanasõna ütleb: las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi) ja rahva arvamine on olnud hüüdja hääl kõrbes.
Ega asjata kurda Harta 12: Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühitseb abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid... Võimu nimel valetatakse...
Samas õpetab Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves oma iseseisvuspäeva aktusel peetud kõnes elutargalt: Küll aga peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas langetada edaspidi otsuseid nii, et kõigi huviliste arvamused ja mured oleksid mitte ainult ära kuulatud, vaid ka arvesse võetud. See tähendab ka, et otsuseid põhjendatakse. Et võim ei ole ega näi tumma või tuimana; et võim ei vaata valijale ülalt alla...
Kuna Moskva ütles lahti piiri­lepingust, võib tõdeda: meil on aega veel... Veel on ehk aega arutada, mõtelda ning uuesti ja uuesti selgitada, et piirilepingul ja selle ratifitseerimisel ei ole põhiseaduslikku katet. Selle kinnitamiseks piisab ka ainult järgmisest.

Põhiseaduslikest kohustustest lahtiütlemine

Eesti Vabariigi Põhiseadus algab seaduse preambulas riikluse aluspõhimõtete pühaliku kinnitusega: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, / mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, / mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, / mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse paragrahv 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse...
Rõhutagem siinjuures siinsest käsitlusest lähtuvalt põhiseaduse preambulast ühte aluspõhimõtet (põhiideed): riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See sätestus rakendub koostoimes Põhiseaduse §-ga 1, mille järgi Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
On tõsiasi: see, mis kehtib Põhiseaduses kogu Eesti rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja kohta tervikuna, käib ju ka selle ühe osa – setude – kohta. Kuna setud kuuluvad vaieldamatult Eesti rahvuskehha, siis peab ju Eesti Vabariik tagama ka setude, nende keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Piirilepinguga ütleb aga Eesti Vabariik vabatahtlikult lahti setude puhul oma põhiseaduslikust kohustusest tagada setu rahvakillu igikestvus ja kaitsta setude kultuurilist ja keelelist identiteeti. Niisugune oma põhiseaduslikest kohustustest lahtiütlemine tähendab Põhiseaduse otsest rikkumist ja siit tuleneb ületamatu vastuolu Eesti riikluse aluspõhimõtete ja põhiideega. Piirileping muudab Põhiseadusega võetud kohustuste täitmise võimatuks. Setode asuala ahendamine, setu kogukonna lõhkumine ning setude laialipillutamine ja jaotamine kahe riigi – Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel, samuti Eesti Vabariigi Võrumaa ja Põlvamaa eri valdade vahel ja üle Eesti riigi, ei taga ju Eesti rahva ühe osa – setude, setu keele ja kultuuri säilimise oma asualal läbi aegade ja on vastuolus Põhiseadusega, mille järgi on Eesti riigi maa-ala jagamatu tervik (Põhiseaduse § 2 lg 1) (Põlluaas, 102–103, 105). Samuti ei saa Eesti Vabariik tagada oma põhiseaduslike kohustuste täitmist ka Venemaale jäänud setude osas – ei saa ju Eesti Vabariik siirdada oma kohustusi Vene Föderatsioonile.
Siit tuleneb, et piirileping ja selle ratifitseerimine rikub Eesti rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja ühe osa, setude kogukonna õigust elada oma põlisel asualal ning põlistab selle lõhkumise ja ahendamise ning seadustab Vene annektsiooni Setumaal. Neid küsimusi saab lahendada ainuüksi Eesti rahvas ise, mitte need, kes esindavad rahvast valitsuses või riigikogus. Taolise põhiseadusliku riive tõttu kaotab piirileping ja selle ratifitseerimise seadus oma põhiseadusliku katte. Aga Põhiseaduse § 123 järgi ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega.

Eesti kaitseväe paraad linna keskväljakul.

Petserimaa I laulupidu. Arhiivifotod

Võinu olla üts Setomaa!
Tuleb tõdeda, et Vene-Eesti piirilepingu sõlmimisel ei rikuta ainult Põhiseadust, vaid seeläbi rikub Eesti Vabariik ka oma UNESCO-le(2) antud lubadust kaitsta ja hoida setu kogukonna identiteeti ja setude vaimset kultuuripärandit (kas saabki siin teha vahet samal asualal elavate setude ja Setumaa eestlaste vahel: kes on siin setustunud eestlane või eestistunud setu – mõlemad on ühise identiteedi ja setu kultuuripärandi kandjad ning setu kogukonna liikmed).
Rõhutagem: Setu rahvas ja kultuur on lahutamatud nende asualast, nende pühakohtadest ja esivanemate kalmetest. Seega on setude ühisel asualal, tegusal ja tugeval setu kogukonnal võtmeroll setu vaimse kultuuripärandi hoidmisel ja kaitsmisel. Ja nüüd on see setude ühine asuala ja setu kogukond räsitud ja lõhutud. Kõike seda on tehtud meie oma verd asjaliste heakskiidul ja nõusolekul.
Ei ole teada, kas Eesti välis- ja kultuuriministeerium on teavitanud UNESCO täitevkogu ja alatist sekretäriaati sellest, et Vene Föderatsiooni survel on setude ajalooline asuala lõhutud ja setu keele kasutusala oluliselt ahendatud. Paljud setod on sunnitud praeguseks maha jätma oma kodud ja Venemaale loovutatud aladelt – oma iidselt asualalt mujale ümber kolima. Seega on osa setudest sunnitud sealmail Vene annektsiooni tõttu elama väljapool oma ajaloolist asuala. Setude kultuuripärand on seeläbi suures osas lahutatud selle kandjast ning nende juured on lahti rebitud oma asualast ja kogukonnast, neil puudub omaette maakond või muu haldusüksus, mis setud ühte liidaks. Setud kurdavad: Võinu olla üts Setomaa! Setude asuala ahendamine ja tükeldamine ning setude laialipillutamine hävitab tahes-tahtmata setude identiteeti, on seto kultuuri püsimajäämisele ohtlik ja suisa hukatuslik. Paljudel setodel on ümberasumise tõttu katkenud Seto­maaga kultuuri- ja majandussidemed, mistõttu on ka setodega seotud maailma kultuuripärand ohustatud. Nii on setu rahvuskillu hääbumisele, maailmas ainulaadse seto leelo lätete ja setude kultuuri hävimisele kaasa aidanud ka piiri­lepingu sõlmimisega kibelevad võimuparteide tagatoa tegelased ja Eesti-Vene poliitika elluviijad.
Aga Riigikogu liige Maret Maripuu kinnitas Riigikogu istungjärgul kolmapäeval, 15. juunil 2005 (Põlluaas, 583): Setud on meie kaasmaalased olenemata sellest, kummale poole piiri nad jäävad. Eesti Vabariigi valitsus on väga selgelt väljendanud, et just nüüd, piirilepingute sõlmimise järel on loodud eeldused setude majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide lahendamiseks. Eestil ja Venemaal on kindlasti hea võimalus seista koos selle eest, et setude rahvapärand saaks kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. See oleks ka hea võimalus arendada piirialade koostööd ja kasulik nii selle kultuuripärandi kandjatele kui ka mõlemale riigile, kus setu kultuurikandjad elavad.
Selle häma pinnalt tõusetub küsimus: Kas setud on Maret Maripuu sõnul vaid mingisugused meie kaasmaalased (selliseks sõnaseadeks on võetud ilmselt snitti venelaste käest, kes kõnelevad Vene kaasmaalastest Eestis ja peavad setusid lausa eraldi rahvuseks, ja nüüd tehakse siin juttu Eesti kaasmaalastest Venemaal), või setud on siiski liha meie lihast ja veri meie verest ning on Setumaa iidsete asukatena samuti eestlased ja läänemeresoomlaste vanimad järglased.
Setumaa tükeldamise ja lõhkumise tõttu on ju suur osa setudest nüüdseks Vene poolt hõivatud ja annekteeritud aladelt lahkunud ning otsinud uut kodu Petserimaa nendes paigus, mis jäid Eesti juurde, või sunnitud rändama mujale üle Eesti laiali. Ja võõrastav on kuulda, et seeläbi on Maret Maripuu sõnul alles nüüd loodud eeldused probleemide lahendamiseks, sõltumata sellest, kummale poole piirijoont setud jäävad.
Millegipärast ei taha setud ise aru saada, kuivõrd „kasulik” on neile taoline probleemide lahendamine: nende asuala ahendamine ja tükeldamine ning identiteedi hävitamine... Teatakse, et möödunud aastal elas setudest Vene Föderatsioonis, endisel Petserimaal, ainult 337 hinge (lapsi oli 36 ja Petseri koolis õppis neist setu ja eesti keelt 26). Viimase üleloenduse andmetel oli eestlasi seal veelgi vähem kui setusid, vaid 175. Nii on setu muutunud Petserimaa Setu seltsi esinaise Helju Majaku sõnul Venemaal sama haruldaseks nagu Amuuri tiiger Ussuurimaa taigas (Peeter Ernits. Venemaa kaitseb setusid nagu haruldasi tiigreid. – Maaleht, 23. veebruar 2012). Kas sel moel ongi siis loodud eeldused setude majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide lahendamiseks ja võib väita, et setu kogukond püsib Venemaal elujõulisena. Või arvataksegi: pole setusid, pole ka probleemi.
Nii tuleb tõdeda, et Eesti-Vene Piirilepinguga ütleb Eesti Vabariik lahti ka UNESCO-le antud lubadustest.
Mõistkem, et Eesti-Vene piiri­leping, mis rikub setude eluõigust oma asualal, ahendab ja lõhub nende asuala ning on tõrjunud neid välja oma kodudest, pillutanud laiali kahe riigi vahel ja üle Eesti riigi, vastuolus Põhi­seadusega. Seega ei tohi Eesti rahva (eks siis ka setude kui selle rahva osa) elutähtsaid, tema igikestvuse, saatuse ja asuala küsimusi otsustada ei Vabariigi Valitsus ega Riigikogu, kes ise on rikkunud Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel ja ratifitseerimisel Põhiseadust, vaid otsustamisõigus kuulub siin üksnes Eesti rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale rahvahääletuse teel.

Piiriküsimused saab lahendada rahvalt saadud mandaadi toel

Meenutagem, et ka põhiseaduse eelnõu koostamisel arutati omal ajal Põhiseaduse Assamblees piirilepingute sõlmimisega seonduvalt rahvahääletuse küsimust ja esitati (Jüri Adamsi töögrupp) seisukoht, mille järgi saab muuta Eesti riigi piire vähendamise suunas ainult rahvahääletusel (Eesti Vabariigi põhiseadus: Kommenteeritud väljaanne / Toim. Eerik-Juhan Truuväli jt. Tln, 2006, lk 546).
Peaks olema selge: kui Põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, siis saab põhiseaduslikku riivet ületada üksnes samuti rahvahääletuse teel. Nii peab rahvahääletus lahendama põhimõttelise küsimuse: Kas üldse (eks siin on vaja pidada silmas Setumaal kujunenud reaalset olukorda ja endale aru anda, mis on siin veel teha võimalik, mis võimatu) ja millises ulatuses võib loovutada osa Setumaast Venemaale. Mõistagi on vaja siit tulenevalt vormida rahva­hääletusele esitatavad küsimused
Ainult rahvalt saadud mandaadi toel saab lahendada piiriküsimused ja sõlmida piirileping, mille puhul läbirääkimised peaksid keskenduma eelkõige setude asuala küsimustele (nii palju kui see on veel võimalik sassiaetud omandisuhete ja juba tekitatud ülekohtu puhul, ja pidades silmas, et jutt on ju tigeda ja riiuhimulise naabrimehega, kes tunnistab vaid rusikaõigust).
On teada, et Põhiseadus on seni seostanud rahvahääletuse korraldamise parla­mendi enda otsustusega: rahvas ei saa omal initsiatiivil otsustada referendumi läbiviimise üle, sest see õigus kuulub vaid parlamendile. Samas on Riigikogul õigus panna riigielu oluline küsimus (teisal: olulise tähtsusega riiklik küsimus) kooskõlas Põhiseaduse §-ga 105, samuti rahvahääletuse seaduse ja Riigikogu kodukorra seadusega rahvahääletusele (Rahvahääletuse seadus RT I 2002, 30, 176; Riigikogu kodukorra seadus RT 2001, 1, 1). Targu jääb seadustes täpsustamata, milline peaks olema seaduseandja arvates see olulise tähtsusega riiklik küsimus, mis vääriks rahvahääletust ja kuidas sel puhul rahvahääletust läbi viia. Samas tuleks küsida, kas tõesti leidub Eesti Vabariigis neid, kes arvavad ja usuvad, et Eesti-Vene piirilepinguga kinnistatud setude identiteedi hävitamine, setude asuala ahendamine, nende väljatõrjumine oma asualast ning laialipillutamine ei olegi riiklikult tähtis küsimus ja seda ei peaks otsustama kõrgeima riigivõimu kandja. Nüüd aga on Eesti rahva ühe osa saatuse ja asuala üle otsustamise õiguse haaranud Põhiseadust eirates enda kätte Vabariigi Valitsus ja Riigikogu, kuigi nendel puudub selleks rahvahääletusel antud rahva mandaat. Ja mida arvata selle juures juba ette nüriürituseks kujunenud, ummikusse jooksnud ja mõttetuks osutunud Rahvakogust, kes pole vajalikuks pidanud Eesti rahva jaoks elutähtsale Setumaa, setude ja piirilepingu küsimusele tähelepanu pöörata.
Jääb arusaamatuks, mispärast küll pole Vabariigi Valitsus, Riigi­kogu fraktsioon või komisjon, kasutades Riigikogu sellekohase otsuse algatamise õigust (Põhiseaduse § 65 p 2; Riigikogu kodukorra seadus paragrahv 46 lg 3. (RT 2001, 1, 1) seni ise algatanud Riigikogus Setumaasse puutuvas küsimuses rahvahääletust, saamaks rahvalt mandaadi selle riiklikult tähtsa küsimuse lahendamiseks. Rahvahääletuse läbi oleksid piirilepinguga tegelevad Eesti Vabariigi asjalised pääsenud vastutuskoormast oma rahva ees. Ja Riigikogul on ju olnud seoses piirilepingu sõlmimisega võimalus avaldada umbusaldust Vabariigi Valitsusele, peaministrile või välisministrile (Põhiseaduse §65 p 13).

Majandushuvid ja lääne “sõprade” soovitused

Kuid Eesti rahvalt ei tahetagi siin mandaati taotleda, kuna võimulolijate arvates võivad rahvahääletuse tulemused siduda neil käed ja takistada rahva arvamust eirates oma erakonnapoliitika elluviimist. Samas on rumal uskuda, et meie asjalised sebivad piirilepingu ümber võõrast tahet ellu viies vaid omapäi ja omal algatusel ning mingisugustest rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Eks seda tehakse ikka lääne sõprade ähvardusel, survel või soojal soovitusel. Samuti võib neid kannustada ka tühi lootus kindlustada Eesti ärikatele Venemaaga soodsaid ärisidemeid ja avada idaturg, arutamata seejuures, kas see kõik ikka kaalub üles setudele tekitatud korvamatut kahju ja ülekohut ning väärib setude asuala ohverdamist. Küllap mõnigi asjaline on siin seotud varem Vene­maale antud lubadustega, mõni tahab omapoolsete tagamõtete ja huvide tõttu toetada seda suurt, armast ja meile väga sõbralikuks muutunud idanaabrit viisavabadusrežiimi taotlemisel Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, mõnigi soovib kangesti 21 aastat tegemata asi lõpule viia ja jätta endast seeläbi jälge ajalukku (andmata endale aru, et taolise jälje jätmine ei pea tooma alati au ja kuulsust, vaid võib tähendada ka häbijälge ja ränka vastutuskoormat oma rahva ees).
Mõnigi leiab Eesti-Vene piirilepingust kõneldes: milleks meile vaja seda Ida-Setumaad, juba pärast Vabadussõda oli Eesti Vabariigil selle kandiga üks igavene häda ja viletsus. Nii kirjutatakse tolleaegsetes, tänapäevaselt kõlavates värssides: Siin kõneldakse vene keelt / ja tõrvatakse eesti meelt, / siin vene kombel krooksub konn, / siin kirpki venelane on. (K. Lõuna. Petse­rimaa: Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940: Loodus, aeg, inimene. Tln, 2003, lk 154). Olgu siis sealsed asjad nagu on, aga kuhu jääb Eesti-Vene piirilepingu sõlmimisel ja selle ratifitseerimisel Tartu rahuleping ja kuhu jääb Eesti rahvas selle küsimuse otsustamisel. Üks on kindel: Eesti Vabariigi piirijoont Setumaal ei tohi küll tõmmata ainuüksi vene käsi ja Tartu rahust taganemisloa saab anda vaid Eesti rahvas rahvahääletusel.
Kuna Eesti-Vene piirileping on tehtud ilma Eesti rahvuslikke huvisid arvestamata, üle rahva pea ja selleks rahvalt saadud mandaadita, on see leping ise (kas siis koos Saatse saapaga või ilma selleta), samuti piirilepingu ratifitseerimisseadus vastuolus Põhiseaduse ja rahva tahtega ning seetõttu õigustühised.
Siinkohal on asjakohane meenutada nendele, kes kibelevad ilma Eesti rahvalt saadud mandaadita Eesti-Vene piirilepingut sõlmima ja seda ratifitseerima Karl Eduard Söödi luuleridu: Meil kaitseda on varandus – / Me vanemate pärandus: / Me viljaväljad, heinamaad / Ja hiied, metsad, karjaraad, / Me higi, vaev – me põllupõim, / Me kodukolle, suguhõim... (K. E. Sööt. Kui hädaohus isamaa. – Uus Rada, 8. juuli 1944).

___

1) 30. septembril 2009 kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komitee istungil seto leelo (setu rahvalaul), s.o seto mitmehäälne laulutraditsioon inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja. Seto leelo on rohkem kui tuhande-aastase ajalooga setode traditsiooniline laulmisviis ja laulukultuur. Nii on seto leelo ametlikult UNESCO kaitse all, kusjuures Eesti on ühinenud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga (2006).
2) UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioonist tulenevalt on Eesti Vabariik kohustatud hoidma ja kaitsma, arendama ja edendama, edasi andma ja elavdama setode vaimset kultuuripärandit. See hõlmab eelkõige seto laulustiili valdamist või mõistmist, seto keeles rääkimist, pere- ja kogukondlikest tavadest kinnipidamist ning esivanemate austamist.