Kultuur ja Elu 2/2013


Kultuur ja Elu 1/2013

 

 

 


Veel kord holokaustist ja eestlastest

tekst: Voldemar Namsing


Tallinna sünagoog Maakri ja Sakala tänava nurgal, hävis 1944. aasta sõjasündmustes.

Urmas Sutropi artikkel „Holokaust, kurjus ja meie” (PM 28.01.2013) riivas väga valusalt paljusid neid eestlasi, kes on ise või on nende lähedased saanud kannatada juutide käe läbi. Selle artikliga on Sutrop tekitanud väga suurt kahju Eestis elavatele juutidele.
Igal Eestis ja eestlastega toimunud nähtusel-tegevusel on alati olemas oma põhjus ja selgitada saab seda ainult eestlaste vaatevinklist, mitte juutide omast. Miks eestlased võtsid osa juutide hävitamisest sõja ajal aastatel 1941–1944? Samas teame, et enne seda elasid eestlased ja juudid Eestis kõrvuti väga rahumeelselt, juutidel oli Eesti Vabariigis kultuurautonoomia. Mis siis ikkagi sundis eestlasi tõstma käe juutide vastu, kusjuures seda tehti teadlikult (mitte kollaborantidena).
Holokausti teemat käsitledes jäetakse sellele küsimusele alati ühene vastus andmata. On teada, et füüsikas tuntud mõju-vastumõju seadus kehtib ka inimsuhetes – nagu küla mulle, nii mina külale.
Juutide hävitamise põhjuseks saigi kõik see, mida juudid, täpsemalt punajuudid, saatsid korda eestlaste kallal.

Holokausti teemat puudutades püütakse järjekindlalt ja teadlikult eestlaste ja juutide represseerimisi ­lahus hoida, mis on absoluutselt vale lähenemine. Tuleb ükskord tunnistada, et eestlaste viha juutide vastu tekkis siis, kui Nõukogude armee Eestisse sisse marssis ja algas eestlaste represseerimine, mida tehti eranditult juudi rahvusest punakomissaride juhtimisel. Jah see on õige, et eestlastele ei teinud kurja mitte need juudid, kes Eestis elasid, vaid need punajuudid, kes siia sisse marssisid ja oma inimvaenulikku ideoloogiat ja riigikorda represseerimistega püüdsid kehtestada.
See punajuutide-komissaride juhtimisel eestlastele tehtud ülekohus, valu ja inimkaotused olid aga nii suured ja rängad, et vallandasid kättemaksuviha juutide kui rahvuse vastu, mida hitlerlik Saksamaa enda huvides väga oskuslikult ära kasutas (nii nagu Ukrainaski). Just sellest vaatevinklist peaks olema mõistetav, miks eestlased võtsid osa juutide hävitamisest. Tänapäevaste arusaamade järgi on see muidugi kuritegu, mida peame tunnistama, aga samas peaksid ka juudid tunnistama seda, mida nende punased rahvuskaaslased eestlastele tegid, mitte ainult Eestis, vaid ka naaberriigis Venemaal.

Tänu oma isale ja vanaemale tean, et minu vanaisa represseeriti Siberis Tomski oblastis 1936. aastal sellepärast, et ta ei olnud nõus kinkima kohalikule KGB ülemale ära kaheraudset Belgia jahipüssi, mille ta sai kingituseks 1928. aastal Eestis sünnikodu külastades. KGB ülem oli rahvuselt juut. Tänu vanaemale tean, et kõige parem elu oli olnud Siberis isakese tsaari ajal. Väga täpselt mäletan vanaema räägitust seda, kuidas 1922. aastal ilmusid nende külla punajuudid-toitlustuskomissarid, kes jõuga võtsid ära kogu vilja ja kariloomad, ja kuidas täägiga torgati surnuks 6-aastane eesti tütarlaps, kes meeleheitlikult karjudes keeldus sülest lahti laskmast ja ära andmast kolme päeva vanust lambatalle. Seejuures oli tšehhi rahvusest soldat keeldunud tüdrukut tapmast ja selle peale oli punajuut võtnud soldati käest püssi ning tulistanud kõigepealt soldatit ja siis täägiga tapnud tüdruku.
Silmis pisarad, kirjeldas vanaema seda, kuidas punajuudid koos võõramaalastest soldatitega tormasid sisse majadesse ja viisid jõuga kaasa kõik väärtusliku, seejuures kõige väärtuslikuma võttis punajuut-komissar alati endale ja muu jagati soldatite vahel. Vastuhakkajad lasti pere silme all maha. Toitlustusaktsiooni nime all käis kohutav marodööritsemine. Küla kirikusse ei õnnestunud punajuutidel sisse murda ja kõigi külaelanike rahaliste annetustega ehitatud puukirik põletati koos kahe preestriga maha. Samas oli punajuut kiidelnud, et kõik need vale usku kirikud nagunii hävitatakse.
Suur oli olnud minu vanaema rõõm kui terve küla nähes arreteeriti 1937. aastal seesama juudisoost KGB ülemus, kes võõrast vara himustades lasi tappa minu vanaisa. See ülemus kuulutati rahvavaenlaseks ja lasti maha. Vanaema jutu järgi oli 1937. aasta nende külas üks suur rõõmupidu, kui nendeni jõudsid teated selle kohta, et tuhandeid punajuutidest tsaaritapjaid on maha lastud. Koos venelastega rõõmustati selle üle, et need punajuudid, kes tapsid miljoneid venelasi ja Siberis elavaid eestlasi, said nüüd ka ise teenitud karistuse.

Timukas Stalin tappis palju süütuid inimesi paljudest rahvustest, aga ka juudisoost timukaid ja eelkõige neid, kes selle suure revolutsiooni (tapatalgud) korraldasid. Nendest juutide massilistest tapmistest 1937. aastal Venemaal ei ole ei Sutrop, ei Simon Wiesenthali keskus ega Efraim Zuroff kordagi iitsatanud. Sest siis tuleks ükskord hakata rääkima ka vene, ukraina ja teiste tollases nõukogude riigis elanud rahvuste kallal toime pandud genotsiidist, mille elluviijateks olid eranditult venestatud nimedega juudid eesotsas Leniniga. Holokaust kahvatuks nende tapatalgute taustal, mis on läbi viidud juutide juhtimisel ja otsesel osalemisel. Sellepärast on tehtud kõik selleks, et nõukogude riigis tol ajal tegelikult toimunu maha vaikida.
Üha enam leiab kinnitust see, et holokausti teema oli vaja n-ö suureks puhuda 1970. aastatel Iisraeli ja Araabia riikide konfliktide ajal ning holokaustile anti just siis oluline ja poliitiline tähendus. Holokaustile omandati eriline koht ka USA-s ja tema välispoliitikas. Sellega püüti kujundada hoiak juutide kannatuste heroiseerimiseks. Selle varjus omakorda püütakse varjata neid kuritegusid, mida juudid on ajaloos korda saatnud ja mida juudiriik Iisrael araablastega on teinud ning teeb. Võtame või näiteks punajuutidest toitlustuskomissaride korraldatud golodomor Ukrainas 1932–1933 aastatel. Siis suri nälga erinevatel andmetel kuni kaheksa miljonit ukrainlast, seega rohkem kui holokaustis juute, aga sellest ei räägita ega kirjutata. Holokaustiga on hea õigustada miljardites dollarites tagastamatu abi andmist Iisraelile ja Iisraeli keeldumist ühineda tuumarelva levikut tõkestava lepinguga.

Paraku ja õnneks hakkab holokausti temaatika end ammendama. Üha enam on neid riike, kes ei lase end sellega mõjutada. Heaks näiteks on eelmisel aastal ÜRO-s toimunud Palestiina vaatlejastaatuse muutmise hääletus, kus enamus riike hääletas Palestiina poolt. Isegi Saksamaa, kes on suurest ja ajaloolisest süütundest pidevalt toetanud Iisraeli, ei hääletanud seekord Palestiina vastu, vaid jäi erapooletuks.
Eestlastele holokausti tähistamise jõuline pealesurumine, ajaloolist tausta arvestamata, on uuesti lahti rebinud need haavad, mis olid juba peaaegu kinni kasvanud. Sutropi artiklit lugedes kostis äkki minu kõrvus minu ammu surnud vanaema hääl, mis kõneles punajuutidest, kes tapsid selle 6-aastase eesti tüdruku täägiga ja vanaisa jahipüssi pärast. Kui selle artikli eesmärgiks oli külvata vaenu eestlaste ja juutide vahele, siis on autor selle saavutanud.

Ma olin tartlasena väga uhke, et minu kodulinnas elas ja töötas juudi rahvusest maailmakuulus semiootik Lotman. Ma olen alati teinud sügava kummarduse nende juudi rahvusest õppejõudude mälestuse ees, kes andsid mulle tollases TPI-s hariduse. Täna ma avaldan suurt tunnustust nendele eestlastele, kes tammelehtedega pärjatud raudrist kaelas julgesid lahingusse minna selle kohutava, sotsialismi nime kandva punase katku vastu, mille väljamõtlejateks ja teostajateks on olnud eranditult juudid.
Mul on hea meel, et eestlased ei ole ühinenud nendega, kes kutsuvad üles hukka mõistma Harry Männilit. Kui Männili vastu oleks olnud vettpidavaid tõendeid, siis Iisraeli Mossad oleks USA abiga ta ammu Lõuna-Ameerikast Iisraeli toimetanud ja seal tema üle kohut mõistnud, nagu tehti Adolf Eichmaniga 1961. aastal. Männil suri vaba mehena.

Sutropile kui keelemehele aga soovitan tõlkida eesti keelde kõik algupärased juutide talmudid ja anda sellega eestlastele võimalus oma silmaga tutvuda, mida juudid arvavad mittejuutidest ja nende kannatustest.
Sutrop võiks eestlastele tutvustada ka seda, kuidas juudiriigis Iisraelis maast-madalast sisendatakse lastele seda, et juudid on jumala poolt välja valitud rahvas, kes on seatud valitsema kogu maailma, mistõttu ei pea juudid muretsema teiste rahvaste kannatuste pärast. Kuni maailm ei ole hukka mõistnud juutide genereeritud ebardlikku ja inimvaenulikku sotsialismi-kommunismi, mille juurutamisel ainuüksi endises nõukariigis hukkus üle 80 miljoni inimese ega ole kohtu alla antud neid juutidest komissare-mõrtsukaid, kes neid kohutavaid tapatalguid korraldasid-põhjustasid, püsib oht kogu maailma rahule ja julgeolekule.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv