|
|
Veel kord holokaustist ja
eestlastest
tekst: Voldemar
Namsing
|
Tallinna sünagoog Maakri ja Sakala tänava nurgal,
hävis 1944. aasta sõjasündmustes.
|
Urmas Sutropi artikkel „Holokaust,
kurjus ja meie” (PM 28.01.2013) riivas väga valusalt
paljusid neid eestlasi, kes on ise või on nende lähedased
saanud kannatada juutide käe läbi. Selle artikliga on
Sutrop tekitanud väga suurt kahju Eestis elavatele juutidele.
Igal Eestis ja eestlastega toimunud nähtusel-tegevusel
on alati olemas oma põhjus ja selgitada saab seda ainult
eestlaste vaatevinklist, mitte juutide omast. Miks eestlased võtsid
osa juutide hävitamisest sõja ajal aastatel 1941–1944?
Samas teame, et enne seda elasid eestlased ja juudid Eestis kõrvuti
väga rahumeelselt, juutidel oli Eesti Vabariigis kultuurautonoomia.
Mis siis ikkagi sundis eestlasi tõstma käe juutide
vastu, kusjuures seda tehti teadlikult (mitte kollaborantidena).
Holokausti teemat käsitledes jäetakse sellele küsimusele
alati ühene vastus andmata. On teada, et füüsikas
tuntud mõju-vastumõju seadus kehtib ka inimsuhetes
– nagu küla mulle, nii mina külale.
Juutide hävitamise põhjuseks saigi kõik see,
mida juudid, täpsemalt punajuudid, saatsid korda eestlaste
kallal.
Holokausti teemat puudutades püütakse
järjekindlalt ja teadlikult eestlaste ja juutide represseerimisi
lahus hoida, mis on absoluutselt vale lähenemine. Tuleb
ükskord tunnistada, et eestlaste viha juutide vastu tekkis
siis, kui Nõukogude armee Eestisse sisse marssis ja algas
eestlaste represseerimine, mida tehti eranditult juudi rahvusest
punakomissaride juhtimisel. Jah see on õige, et eestlastele
ei teinud kurja mitte need juudid, kes Eestis elasid, vaid need
punajuudid, kes siia sisse marssisid ja oma inimvaenulikku ideoloogiat
ja riigikorda represseerimistega püüdsid kehtestada.
See punajuutide-komissaride juhtimisel eestlastele tehtud ülekohus,
valu ja inimkaotused olid aga nii suured ja rängad, et vallandasid
kättemaksuviha juutide kui rahvuse vastu, mida hitlerlik
Saksamaa enda huvides väga oskuslikult ära kasutas (nii
nagu Ukrainaski). Just sellest vaatevinklist peaks olema mõistetav,
miks eestlased võtsid osa juutide hävitamisest. Tänapäevaste
arusaamade järgi on see muidugi kuritegu, mida peame tunnistama,
aga samas peaksid ka juudid tunnistama seda, mida nende punased
rahvuskaaslased eestlastele tegid, mitte ainult Eestis, vaid ka
naaberriigis Venemaal.
Tänu oma isale ja vanaemale
tean, et minu vanaisa represseeriti Siberis Tomski oblastis 1936.
aastal sellepärast, et ta ei olnud nõus kinkima kohalikule
KGB ülemale ära kaheraudset Belgia jahipüssi, mille
ta sai kingituseks 1928. aastal Eestis sünnikodu külastades.
KGB ülem oli rahvuselt juut. Tänu vanaemale tean, et
kõige parem elu oli olnud Siberis isakese tsaari ajal.
Väga täpselt mäletan vanaema räägitust
seda, kuidas 1922. aastal ilmusid nende külla punajuudid-toitlustuskomissarid,
kes jõuga võtsid ära kogu vilja ja kariloomad,
ja kuidas täägiga torgati surnuks 6-aastane eesti tütarlaps,
kes meeleheitlikult karjudes keeldus sülest lahti laskmast
ja ära andmast kolme päeva vanust lambatalle. Seejuures
oli tšehhi rahvusest soldat keeldunud tüdrukut tapmast
ja selle peale oli punajuut võtnud soldati käest püssi
ning tulistanud kõigepealt soldatit ja siis täägiga
tapnud tüdruku.
Silmis pisarad, kirjeldas vanaema seda, kuidas punajuudid koos
võõramaalastest soldatitega tormasid sisse majadesse
ja viisid jõuga kaasa kõik väärtusliku,
seejuures kõige väärtuslikuma võttis punajuut-komissar
alati endale ja muu jagati soldatite vahel. Vastuhakkajad lasti
pere silme all maha. Toitlustusaktsiooni nime all käis kohutav
marodööritsemine. Küla kirikusse ei õnnestunud
punajuutidel sisse murda ja kõigi külaelanike rahaliste
annetustega ehitatud puukirik põletati koos kahe preestriga
maha. Samas oli punajuut kiidelnud, et kõik need vale usku
kirikud nagunii hävitatakse.
Suur oli olnud minu vanaema rõõm kui terve küla
nähes arreteeriti 1937. aastal seesama juudisoost KGB ülemus,
kes võõrast vara himustades lasi tappa minu vanaisa.
See ülemus kuulutati rahvavaenlaseks ja lasti maha. Vanaema
jutu järgi oli 1937. aasta nende külas üks suur
rõõmupidu, kui nendeni jõudsid teated selle
kohta, et tuhandeid punajuutidest tsaaritapjaid on maha lastud.
Koos venelastega rõõmustati selle üle, et need
punajuudid, kes tapsid miljoneid venelasi ja Siberis elavaid eestlasi,
said nüüd ka ise teenitud karistuse.
Timukas Stalin tappis palju süütuid
inimesi paljudest rahvustest, aga ka juudisoost timukaid ja eelkõige
neid, kes selle suure revolutsiooni (tapatalgud) korraldasid.
Nendest juutide massilistest tapmistest 1937. aastal Venemaal
ei ole ei Sutrop, ei Simon Wiesenthali keskus ega Efraim Zuroff
kordagi iitsatanud. Sest siis tuleks ükskord hakata rääkima
ka vene, ukraina ja teiste tollases nõukogude riigis elanud
rahvuste kallal toime pandud genotsiidist, mille elluviijateks
olid eranditult venestatud nimedega juudid eesotsas Leniniga.
Holokaust kahvatuks nende tapatalgute taustal, mis on läbi
viidud juutide juhtimisel ja otsesel osalemisel. Sellepärast
on tehtud kõik selleks, et nõukogude riigis tol
ajal tegelikult toimunu maha vaikida.
Üha enam leiab kinnitust see, et holokausti teema oli vaja
n-ö suureks puhuda 1970. aastatel Iisraeli ja Araabia riikide
konfliktide ajal ning holokaustile anti just siis oluline ja poliitiline
tähendus. Holokaustile omandati eriline koht ka USA-s ja
tema välispoliitikas. Sellega püüti kujundada hoiak
juutide kannatuste heroiseerimiseks. Selle varjus omakorda püütakse
varjata neid kuritegusid, mida juudid on ajaloos korda saatnud
ja mida juudiriik Iisrael araablastega on teinud ning teeb. Võtame
või näiteks punajuutidest toitlustuskomissaride korraldatud
golodomor Ukrainas 1932–1933 aastatel. Siis suri nälga
erinevatel andmetel kuni kaheksa miljonit ukrainlast, seega rohkem
kui holokaustis juute, aga sellest ei räägita ega kirjutata.
Holokaustiga on hea õigustada miljardites dollarites tagastamatu
abi andmist Iisraelile ja Iisraeli keeldumist ühineda tuumarelva
levikut tõkestava lepinguga.
Paraku ja õnneks hakkab
holokausti temaatika end ammendama. Üha enam on neid riike,
kes ei lase end sellega mõjutada. Heaks näiteks on
eelmisel aastal ÜRO-s toimunud Palestiina vaatlejastaatuse
muutmise hääletus, kus enamus riike hääletas
Palestiina poolt. Isegi Saksamaa, kes on suurest ja ajaloolisest
süütundest pidevalt toetanud Iisraeli, ei hääletanud
seekord Palestiina vastu, vaid jäi erapooletuks.
Eestlastele holokausti tähistamise jõuline pealesurumine,
ajaloolist tausta arvestamata, on uuesti lahti rebinud need haavad,
mis olid juba peaaegu kinni kasvanud. Sutropi artiklit lugedes
kostis äkki minu kõrvus minu ammu surnud vanaema hääl,
mis kõneles punajuutidest, kes tapsid selle 6-aastase eesti
tüdruku täägiga ja vanaisa jahipüssi pärast.
Kui selle artikli eesmärgiks oli külvata vaenu eestlaste
ja juutide vahele, siis on autor selle saavutanud.
Ma olin tartlasena väga uhke,
et minu kodulinnas elas ja töötas juudi rahvusest maailmakuulus
semiootik Lotman. Ma olen alati teinud sügava kummarduse
nende juudi rahvusest õppejõudude mälestuse
ees, kes andsid mulle tollases TPI-s hariduse. Täna ma avaldan
suurt tunnustust nendele eestlastele, kes tammelehtedega pärjatud
raudrist kaelas julgesid lahingusse minna selle kohutava, sotsialismi
nime kandva punase katku vastu, mille väljamõtlejateks
ja teostajateks on olnud eranditult juudid.
Mul on hea meel, et eestlased ei ole ühinenud nendega, kes
kutsuvad üles hukka mõistma Harry Männilit. Kui
Männili vastu oleks olnud vettpidavaid tõendeid, siis
Iisraeli Mossad oleks USA abiga ta ammu Lõuna-Ameerikast
Iisraeli toimetanud ja seal tema üle kohut mõistnud,
nagu tehti Adolf Eichmaniga 1961. aastal. Männil suri vaba
mehena.
Sutropile kui keelemehele aga soovitan
tõlkida eesti keelde kõik algupärased juutide
talmudid ja anda sellega eestlastele võimalus oma silmaga
tutvuda, mida juudid arvavad mittejuutidest ja nende kannatustest.
Sutrop võiks eestlastele tutvustada ka seda, kuidas juudiriigis
Iisraelis maast-madalast sisendatakse lastele seda, et juudid
on jumala poolt välja valitud rahvas, kes on seatud valitsema
kogu maailma, mistõttu ei pea juudid muretsema teiste rahvaste
kannatuste pärast. Kuni maailm ei ole hukka mõistnud
juutide genereeritud ebardlikku ja inimvaenulikku sotsialismi-kommunismi,
mille juurutamisel ainuüksi endises nõukariigis hukkus
üle 80 miljoni inimese ega ole kohtu alla antud neid juutidest
komissare-mõrtsukaid, kes neid kohutavaid tapatalguid korraldasid-põhjustasid,
püsib oht kogu maailma rahule ja julgeolekule.
|
|
|
