Kultuur ja Elu 2/2013

Kultuur ja Elu 1/2013

Ruunavere Postijaama peahoone.

Võsa taga valge maja Ruunavere postimõis

tekst: Leho Männiksoo
fotod: erakogu

Tahad mõista olevikku – mana ette minevik! Teeme juttu endisaegsest postijaamast Tallinna-Pärnu maantee ääres.
Mõni aasta tagasi viis giid sinna uudishimulike seltskonna. Tookord oli peatus lühike ja lõbus. Ekskursiooni seltskond naeris selle, pisut üleolevas meeleolus paigaldatud kivi juures, millel kiri „Puhka rahus, vene rubla”, kuid ei pööranud suuremat tähelepanu kivist palju suuremale objektile – hästi korda tehtud mõjukale endise postijaama hoonele.
Ajahammas on ehitisi purenud, need on lausa varemeis olnud, põlenud, taas korda seatud ja ajastuga kohandatud. Kunagi viis maja eest mööda oluline postimaantee. Pärast uute liiklusvahendite ilmumisi ja teede õgvendamisi oli maja Tallinna-Pärnu maanteelt läbi autoakna üle välja näha, nüüd varjab seda kõrgeks kasvanud võsa. Viit teede ristumiskohal teatab, et tegemist on paigaga, mille nimeks Ruunavere. Võiks arvata, et enne võsastumist üle välja paistnud hoonel oli mingi seos ruunade ja verega. Näiteks, et kunagi ruunati seal täkkusid. Hobune oli põhiline veomasin nii põllul, teel kui sõjaväljal ja täkud kipuvad kaklema, nagu paljude teistegi liikide isased.
Legendid räägivad siiski muud. Selles paigas toimunud 1567. aastal lahing Poola ja Rootsi vägede vahel, nii inimeste kui ruunade veri voolanud lumisele maale ja nii sai ka paik endale nime. Lahingu on meie vaimusilma ette maalinud kunstnik Jüri Arrak ja selle põhjal on trükitud ka postkaart. Maal lahingustseenist ripub aga nüüdse Ruunavere postimõisahotelli fuajee seinal.
1992. aasta juunikuu 16. päeva keskööl kogunes Ruunavere postijaama hoovi hulk rahvast. Eesti oli saanud tagasi oma krooni ja rahvahulk tuli siia rubla matma. Nii saigi paika see mälestuskivi, millega lugu algas. Tõsi, traditsiooni loomiseks peaksime Ruunaverre ühe rahaühiku mälestuskivi kõrvale lisama veel mitu kivi.

Marko Mägi postijaama kunagise komissari laua taga.

Linnakeskkond hävitab eestlust?

Marko Mägi tuleb vastu paljajalu, seljas toimeka eesti mehe suvised tööriided. Siseneme peauksest kunagisse postijaama, mida praegune omanik nimetab postimõisaks. Mõnusalt jahe tundub Eestimaa tänavuse kevadilma haruldasest palavusest astuda sajandeid kivistunud seinte vahele. Peremees toob pikale lauale tee ja kohvi. Äsja on siit lahkunud hotelli külastanud soomlaste seltskond.
Meie vestluses selgub, et Ruunavere hotelliks saanud postijaama eelmine peremees oli ka soomlane. Marko peab veidraks olukorda, kus eestlasel tuleb tänapäeval osta maakoht tihti välismaalase käest, kes müüb muidugi kasumiga.
Kõik algas sellest, et kogu aeg Tallinnas elanud Markole hakkas äkki vastu kiirenev elu ning võltsid inimesed. Keegi ei räägi, mida ta mõtleb, ei ole enam ausust äritegemisel ega poliitikas, lokkab üksteisele ärategemine. Õnnestunud saada kätte eelnenud ärielu palk, hakkas ta oma perele Eestimaal uut, tunnetusega kohta otsima.
Soodsama hinnaga kohad olid saadaval Lõuna-Eestis. Marko eesmärgiks oli aga elada Tallinnast umbes 50 kilomeetri kaugusel, tee ääres ja veekogu läheduses. Nii jäigi sõelale Ruunavere, kuna seal on kõik see olemas, Teenuse jõgi paarisaja meetri kaugusel. Üheks suurimaks argumendiks lõpliku valiku tegemise juures oli aga hoopiski Varbola linnuse lähedus. Sellele mõeldes ja muinasrajatise naabrust tunnetades tekkis arusaam, et Eestimaa ajaloost rääkides presenteerime aina näiteks Tallinna vanalinna, Rakvere või Narva kindlust, mis jätab mulje, et räägime uhkusega ühest osast oma maa ajaloost. Kui aga hakkame mõtlema, mida ülevat selles ajaloos meile tegelikult oli, tõdeme, et tassisime kindluse ehitajatele kätte kive, et nad saaksid kindlustada oma võimu meie oma kätega meie eneste üle.
Kui aga mõtleme Varbola peale, siis siia on meie esivanemad ise rajanud suure kindluse ja seda tegid mehed oma perede kaitseks. Markole tundus, et Eestimaa uhkem ajalugu on hoopiski peidus kusagil soodes ja metsades ning Varbola on üks selle ajaloo kandjatest. Peaksime sellest rohkem rääkima, olema uhked oma esivanemate üle. Need argumendid tõid Marko perega Ruunaverre.
Peremees, keda postijaamas kunagi komissariks kutsuti, viib ajakirjaniku paar trepiastet kõrgemale, osutab seinale ja ütleb: „Oleme joonistanud kaks kaarti, kuidas leida Ruunaverest liikuma hakates üles preeriakoda, mis linnulennult jääb Varbola linnuse tee peale. Kui inimene on preeriakojas, siis läbi metsa on tähistatud tee, mille kaudu jõuabki Varbola linnusesse. Preeriakojani on 4,2 kilomeetrit, sealt edasi linnuseni 2,6 kilomeetrit. Raja võib läbida ka vastassuunas ja teel ootab veel mõndagi huvitavat. Jalgsimatk peaks inimesi häälestama ka linnusesse teistmoodi suhtuma, kui sinna autoga ette sõites. Indiaaniteema on sellepärast huvitav, et kui võtame vana eesti usu, siis usuti loodust ja see on indiaanlastel meiega väga sarnane.”
Niimoodi saab vana postijaam reisijate ja matkaradade algus- või ka vahepunktina moodsama tähenduse. Ka nüüd veetakse läbi kunagise posti­jaama kultuuri ja teavet vastavalt ajastule, võõrastemaja on vaid osa selle funktsioonist.

Sepamaja ja püstkoda.

Postijaam

Postijaamad kerkisid Eesti- ja Liivimaale ülesandega ühendada Vene riigi pealinna nii kubermangulinnade Tallinna ja Riiaga kui ka toimetada posti ja reisijaid edasi Lääne-Euroopasse. Oli ju tsaar Peeter I juba „raiunud akna” Euroopasse.
Tallinna-Pärnu maantee äärde Ruunaverre rajati postijaam aastatel 1740–1741. Klassitsistlikus stiilis peahoone ehitati aastail 1821–1824. Tüüpprojekt nägi ette koos peahoonega ka tall-vankrikuuri ja postipoiste elamu paiknemise. Sepikoda jäi kaugemale. Eesti Vabariigi tulles sai postijaama ansambel koduks uustalunikule. Omanikuks oli olnud postijaama sepp.
Kindlasti on nii mõnelgi meeles laulusõnad, mis teatasid, et „siis kui jalgu puhkas hobu, peeti külmarohust lugu ja siis sõit läks jälle lahti täies hoos”. Nagu räägivad ürikud, polnud vaid postikorralduseks loodud postijaamades kõrtse ja nii postipoisse kui ka teisi postijaama ametnikke ähvardas töö ajal viina joomise puhul karistus.
Postijaamade õitseajal pakkusid nad kolme liiki teenust: kiirkuller, posti- ja reisijatevedu ning raskeveosed. Postihobuseid võisid kasutada kõik, seisusele vaatamata. Lihtsale talupojale käis selle hind muidugi üle jõu. Postijaamad kaotasid oma otstarbe seoses rongi- ja bussiliikluse arenguga, tänapäevastest side- ja liikumisvõimalustest ei tasu vist rääkidagi. Postijaamade hooneid on aga inimesed säilitanud, need isegi varemetest uuesti üles ehitanud ja andnud neile uued funktsioonid, jättes vähem või rohkem ruumi ka vanale. Vanade müüride vahele astudes haarab inimest mingi eriline tundekeeris, vahel tundub isegi, et mingi vaim keeraks sind nagu suurde maas lohiseva sabaga reisimantlisse.
Ruunavere postijaama taastajateks uues funktsioonis olid ajakirjanduse andmeil Ants Orav ja Meelis Simulant. Seda aastaga 1988 alanud aega nimetavad kohalikud ka uueks ärkamisajaks.
Tänapäeval on postijaama hoones restoran. Härrastetoas on säilinud kunagise postiülema ehk komissari aegne sisustus ja seal on tänagi võimalus kirjutada kirju ja need pitseerida. Teisel korrusel suures saalis võib imetleda hästi säilinud mantelkorstnat. Samas annab meie kaasaeg võimaluse kasutada pabertahvlit, muusikakeskust ja dataprojektorit. Saali mahub lahedalt oma viiskümmend inimest. Hoovis aga on mõnusad terrassid, purskkaev jpm.

Poola ja Rootsi vägede vahelise lahingu on meie vaimusilma ette maalinud kunstnik Jüri Arrak. Maal lahingustseenist ripub aga nüüdse Ruunavere postimõis-hotelli fuajee seinal.

Tulevikuplaanid

„Võsa juba tungis peale ja soomlased niitsid vaid väikest lappi. Kui inimesed tulevad, ei saa nad kuskil jalutada! Eelmisel aastal püüdsin siin käimisradasid tekitada,” räägib Marko oma valdusi tutvustades. „Eelmised omanikud leidsid metsa seest kaevu. Naine läks seeni korjama ja pidi äärepealt sinna sisse astuma. Eelmisel sügisel, kui ma siia tulin, kiskusime selle kohe lahti ja tõstsime tühjaks. Kaev on ilusti olemas, umbes meeter viiskümmend läbimõõduga. Suurtest munakividest laotud, kuus meetrit sügav. Kui kaev sai puhtaks, hakkas põhjast tulema pöidlajämedune juga, mis osutus allikaks. Rakked peale ja vesi oli olemas! Tuli teha istumispaik, söögitegemispaik, püstkoda ja katusealune. Käimisradade vahele tekivad eraldi hekiga piiratud aiad kloostriaedade eeskujul, et taimede kooslus mõjuks inimestele tervendavalt. Inimene, hoonest välja astunud, satub siis kohe taimede vahele ja seal algab ürdiaed, edasi õunapuud, põõsad. Iga aed räägiks oma lugu. Igasse aeda tuleb ka pink...”
See ei ole ainult fantaasia, see on reaalsus, mis teostub, olen selles kindel. Kui astume püstkotta, vaatab meile ühest nurgast vastu vaim. Nii nimetab Marko müstilist, nagu õhushõljuvat kujukest püstkoja ühes nurgas.
Tuleme tagasi peahoone juurde ja peremees näitab võsale, mille taga on kuulda sõidukite hääli Pärnu maanteel: „See ala tuleb puhastada võsast ja puudest. Kui palju võtta, peab RMK-ga kokku leppima, aga postijaam peaks jällegi tee pealt nähtavaks muutuma. Kui see saab tehtud, tuleks taastada ka puitehitised.”
Mis oleks riigile veel suurem rõõm, kui üks hakkama saav eesti perekond oma Eestimaal! Ruunavere postijaamas tekib lootus, et mänguasjadega kaubeldes enda perele võimaluse linnast maale kolida loonud Marko kõrval leidub ka teisi selge pilguga ettevõtlikke eesti mehi ja naisi, kes täidavad meie tühjaks jooksvad maakohad taas ettevõtliku ja tööka eesti rahvaga.

Mälestusmärk rublale.

Mälestuskivi eesti väikeettevõtlusele?

„Maksuametnikud käisid korra siin ära ja tulid siis kuu aja pärast uuesti tagasi. Bussist hüppas välja kuus maksuametnikku, kõik inimesed, kes siin liikusid, viidi eri nurkadesse, et üle kuulata. Minu arust oli see kõik ikka päris kole! Tütarlapsele, kes mind siin katuse all küsitles, ütlesin, et minul pole siin küll midagi karta! Vaadake seda ettevõtmist, arvate tõesti, et siin liiguvad suured rahasummad? Tegelikult oleme ära unustanud, et keegi kraabib suurt raha riigikassasse, kaod seal on meeletult suured. Mingid investeeringud, mis kassast tehakse, saavad tagasilööke... ja siis tullakse sinna, kus istub üks eesti perekond, kes püüab midagi teha ja uuritakse, et ega ta juhuslikult ei jäta oma raha meile toomata! Muidugi peab riigimakse maksma, aga kõigepealt peaks pilgu pöörama suurte ­firmade poole – mida teevad välismaa pangad ja suurettevõtted, kui palju nad hävitavad ära meie eesti väikeettevõtlust? Esimeseks asjaks peaks riik vaatama, kuidas jääksid püsima meie Eesti omad väikeettevõtted. Selleks, et saaksime Tallinnas vett juua, peame maksma prantslastele; selleks, et tarbida taastuvenergiat, maksame norralastele. Kas meil endil ei ole võimalik ühistest rahadest ehitada üles tuulepargid ja saada vastu odav energia? Minu arust meenutab see aega, kui sõideti Aafrikasse ja võeti kaasa peeglid ja klaasitükid ning vastu saadi varandus!”
Kas selles valguses koidab tõesti kord päev, mil meie maaelu hääbub ja peame asetama vene raha matmispaika, rubla mälestuskivi kõrvale ka mälestuskivi meie maaelus nii tähtsaks olnud väikeettevõtlusele?