|
|
Legendist, mis sündis
75 aastat tagasi
tekst: Alo Põldmäe
arhiivifotod
|
Miliza koos Fernand Gravet’ga.
|
Tänavu
sügisel möödub 75 aastat USA suurejoonelise, valsikuninga
Johann Strauss noorema elu käsitleva muusikafilmi „Suur
valss” linaletulekust. Sellel linateosel on Eesti jaoks olnud
väga oluline tähendus – ühte peaosa seal kehastas
Eestiga seotud lauljatar Miliza Korjus.
Nii filmi esilinastuse järel 1938. aasta novembris Hollywoodis
kui 1939. aasta Eesti esilinastuse järel oli tunda eestlaste
iseteadvuse olulist tõusu. Selle tõusu krooniks
võiks lugeda kuukirjas Maret ilmunud artiklit, millest
võis lugeda: „Pärast „Suurt valssi”
on eeslastel nüüd oma filmitäht – Miliza Korjus.
Esimene tõeline staar, kelle poole iga kaasmaalane võib
uhkusega suunata oma pilgu, ja kes ise võib samuti tunda
rõõmu, et tema on esimene eestlane, kes on tunginud
üle ahtakese kodumaa piiride ja vallutanud maailma oma laulu
ja mänguga, on suutnud tungida Hollywoodi – sinna, kuhu
igatseb tuhandeid näitlejaid maailma kõikidest maadest.
/.../
Filmil „Suur valss” oli kohe algusest peale suur menu.
Ta kandideeris kolmes kategoorias USA filmiakadeemia „Oscarile”:
parim operaatoritöö (Josef Ruttenberg), parim montaaž
(Tom Held) ja parim naiskõrvalosa (Miliza Korjus). Oscari
sai neist küll vaid J. Ruttenberg, ometi arvati M. Korjus
nii ajakirjanduse kui ka kultuuriüldsuse arvamuse kohaselt
esimese järgu staaride hulka. Ametliku määratluse
kohaselt pääses Korjus (erandina kohe pärast esimest
filmi) Hollywoodi tähtede seltskonda.
Filmis erakordse kaasaelamisega esitatud Straussi valsid kutsusid
esile lausa vaimustusepuhanguid. Näiteks kirjutas New York
Harald Tribune: „See on täielikult Miliza Korjuse
film. Tema isiksus on lausa maagiline. Kas on veel kedagi, kes
laulaks valsse niisuguse bravuuriga?”
Või USA ajakiri Film Weekly: „/.../ Kuid filmi
tõeline üllatus on ooperilauljanna Miliza Korjus.
Tal pole mitte ainult suurepärane hääl, vaid ta
on ka suurepäraste näitlejavõimetega isiksus.”
Üks kriitik tabas kümnesse kirjutades muu hulgas:
„Oma esitusega suudab ta tabada valsi hinge nii hästi,
et ühel hetkel leiad sa iseennast nõidusliku muusika
saatel õõtsumas.”
Salapärane
eestlane
Juhtus omamoodi ime,
et üheainsa filmiga kindlustas M. Korjus endale sellise positsiooni,
mille tollased Hollywoodi tippstaarid Jeanette Mac-Donald või
Lily Pons saavutasid pika aja jooksul.
Kahjuks jäi Miliza Korjuse särava meteoorina süttinud
karjäär väga lühikeseks. Uue filmi „Viiulid
ja püssid” peaosatäitjaks valitud M. Korjus sattus
28. mail 1940 raskesse autoavariisse, mis naelutas ta ligi aastaks
haiglavoodisse. Ometi jätkus tal tahtejõudu, et end
taas lauljana üles töötada ja esineda solistina
paljudes kontserdimajades, millest kuulsaim oli eelnimetatud Carnegie
Hall New Yorgis.
M. Korjuselt on küsitud, kas ta peab liiga lühikeseks
jäänud karjääri tragöödiaks. Alles
hiljuti, 2012. aastal ilmunud Jaak Jõekallase raamatu „Unustamatu
Miliza Korjus” lõpust leiame sellele küsimusele
M. Korjuse vastuse: „Ei, sest kui ma oleks veel filmides
osalenud, siis ehk poleks nad tulnud nii head. Kuid nii jään
ma väga salapäraseks. Vaadake, ma olen alati soovinud
olla legend.”
Miliza Korjust oleme justkui enesestmõistetava uhkusega
arvanud eesti lauljate hulka. See kehtis I Eesti Vabariigi aegu,
nõukogude ajal ja kehtib ka praegu. Samas, meie „oma
täht” ei pidanud pärast Eestist lahkumist end kunagi
isegi Eestiga seotuks. Ta nimetas end või laskis nimetada
ikka kas austerlannaks, sakslannaks või poolatariks. Poola
verd oli temas tõepoolest, sest ema oli poolatar. M. Korjuse
isa Arthur Korjust on peetud venestunud rootslaseks, kuid kõige
parema hinnangu andis sellele A. Korjus ise ühes usutluses:
„Missugusesse rahvusesse Miliza peab end kuuluvaks, see
on tema isiklik asi. Kuid Korjuste mehed on alati olnud eestlased.”
Põhjuseid, miks Miliza Korjus ei soovinud pidada end Eestiga
seotuks, oli palju. Üks oli kindlasti see, et teda ei võetud
kohe, kui ta seda soovis, Estonia teatri solistiks. Tal soovitati
algul laulda ooperikooris. Sellise hierarhia järgimise nõue
solvas Miliza eneseuhkust niivõrd, et ta otsustas Eestiga
mitte tegemist teha.
Olgu kuidas on, Eestis oleme uhked, et maailma tippude hulgas
on koht Eestimaaga tihedalt seotud andekal inimesel.
Nõukogude
Liidus lubatud
Nõukogude Liidus
kuulus „Suur valss” nende väheste ameerika filmide
hulka, mida lubati vaadata (ja isegi soovitati) vaadata nõukogude
inimestel. „Suure valsi” saab ritta panna selliste linateostega
nagu „Tarzan”, joonisfilm „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”
või „Päikesepaistelise oru serenaad”. Kõiki
neid USA filme näidati trofeefilmidena, mis sattusid nõukogude
vägede kätte Saksamaa purustamise ajal ja järel,
kui võeti üle kõige muu hulgas kinode ja filmiarhiivide
vara. Arvutu hulga filmide seast lubati publiku ette vaid üksikuid.
„Suure valsi” puhul mängis oma rolli kindlasti
seegi, et Stalinile film väga meeldis. Ja võimatu
pole seegi mõjutus, et filmi tegijate seas oli palju vene
päritolu inimesi: operaator Jozef Ruttenberg, Straussi muusika
arranžeerija ja helilooja Dmitri Tiomkin, Straussi orkestri
kontsertmeister Toscha Seidel ja – Miliza Korjus.
Ja miks ka mitte, sest kui Miliza 1909. aastal Varssavis sündis,
oli see Venemaa osa. Lapsepõlve veetis ta Moskvas ja Ukrainas.
Kõik see annab tänase päevani Venemaal õigustust
pidada Korjust just oma lauljaks.
Nõukogude inimestele mõjus film kardina poetamisena
vabasse maailma. Ju siis leidsid nõukogude ideoloogia tipud,
et teatud annuse külvamine nõukogude inimese igapäevaellu
mõjub kommunistlikule ülesehitustööle innustavalt.
Igal juhul optimismi ja head meeleolu süstis film inimestesse
väga palju.
|
Miliza, isa Artur ja vend Nikolai 1928 Tallinnas.
|
„Suure
valsi” museaalse materjali täienemine
Eespool mainisin raamatut
„Unustamatu Miliza korjus”. Selle koostas rahvusooper
Estonia laulja Jaak Jõekallas. Väljaanne valmis koostöös
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga kirjastuses Pegasus. See on
igati õnnestunud teos nii sisu, välimuse kui ka tähenduse
poolest. Suurem osa raamatus avaldatud materjalidest pärineb
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudest. Enamik sellest, eriti
„Suure valsiga” seotu, hakkas muuseumi kogusse laekuma
alates 1998. aastast, kui Eestisse tuli USA suursaadikuks M. Korjuse
tütar Melissa Wells.
Töötasin sel ajal Teatri- ja Muusikamuuseumis muusikaosakonna
juhatajana ja nii avanes mul haruldane võimalus olla M.
Korjuse kogu täienemise ja ka koordineerimise juures ning
sellest põnevast ajast on mõndagi asjassepuutuvat
meenutada. Siinkohal vaid mõned seigad.
Kõigepealt kutsusime Melissa Wellsi muuseumisse tutvuma
tema ema isikukogu materjaliga. M. Wells oli siiralt üllatunud,
et siin on juba varem nii arvukalt museaalset materjali. Arvasin
vastupidiselt, et materjale on liialt vähe saamaks suure
lauljatari elu- ja loometeest põhjalikumat ülevaadet.
Selgus, et Eesti on maailmas ainuke koht (vähemalt muuseumide
osas), kus on süsteemselt kogutud M. Korjusesse puutuvat
materjali. Eks siin mängib rolli seegi, et Eestis peetakse
Korjust oma lauljaks ja tema isikukogu on rahvusliku muusikakogu
loomulik osa. Seegi fakt oli M. Wellsile üllatuseks.
Tegime juttu, et Eesti võiks jätkuvalt olla koht,
kuhu Korjuse elu ja tegevusega seotu võiks edaspidi aktiivsemaltki
laekuda. M. Wells oli sellega kohe nõus ja lubas omapoolselt
teha kõik, mis võimalik.
6. aprillil 1999, teatri- ja muusikamuuseumi 75. sünnipäeva
ürituste raames korraldasime Assauwe tornis Miliza Korjuse
mälestusõhtu. Väga südamlikult kulgenud
ürituse järel toimus üks omapärane asi –
istusime M. Wellsiga kahekesi korraks muuseumi saalis oleva laua
taha ja sai kokku lepitud, et Miliza Korjuse sünniaasta on
1909. Mitte 1908, mis seisis seni enamikus teatmikes ja entsüklopeediates.
M. Korjuse sünniaastaga on manipuleeritud palju, see on kõikunud
1907. ja 1912. aasta vahel. Kuna lähenes M. Korjuse 90. sünniaastapäev
(mida tähistasime pidulikult 2. septembril 1999 Estonia talveaias),
siis oli vaja asjasse üheselt selgust saada. M. Wells tugines
ema sünnikohast, Varssavist saadud dokumentidele. Sellest
peale ongi enamikus väljaannetes M. Korjuse sünniaastaks
märgitud 1909.
Nüüd hakkas Korjuse kogu järjest täienema.
Peaaegu iga USA käigu järel võttis M. Wells materjale
kaasa ja tõi need isiklikult või saatis saatkonna
töötajaga muuseumisse. Eriti hakkas kogu täienema
väga ilusate, „Suure valsiga“ seotud fotode näol.
Palju vaeva nägi M. Wells suure,
1 m x 1,5 m pildi äratoomisega, mis kujutas M. Korjust paraadpoosis
„Suure valsi” rekvisiitide taustal. Meie, muuseumi töötajad,
saime aru, et tegemist on maaliga. Kui pilt kohale jõudis,
selgus, et tegemist on hoopis koloreeritud fotoga. M. Wells selgitas
meile, et USA-s hinnatakse koloreeritud fotosid väga kõrgelt,
võrdselt maalidega. See suur foto rikkaliku dekooriga raamis
on tõesti väga ilus ja mõjub suursuguselt.
Üks eksponaat, mille M. Wells muuseumile kinkis, oli M. Korjusele
kuulunud uhke must kleit, mida too kandis New Yorgi Carnegie Halli
soolokontserdi ajal 1944. aastal. Selle kavandas kuulus moelooja
Heddy Carnegie. Tellisime kleidi jaoks eraldi suure vitriini ja
koos hulga haruldaste fotodega paigutasime selle muuseumi püsiekspositsiooni.
Taoline Miliza Korjuse eksponeerimine muuseumiekspositsioonis
oli Eestis esmakordne.
Vitriini avamise piduliku tseremoonia ajal ja järel tundsime
M. Wellsis väikest rahulolematust. Selgus, et ta oli lootnud
eksponeerimiseks suuremat pinda, vähemalt eraldi ruumi. Kuid
arvestades meie muuseumi ülikitsaid olusid, oli ühelegi
vitriinile ruumi leidmine suur ettevõtmine. Siin sai mulle
selgemaks ameeriklaste arusaam mõõtkavadest. Nimelt
oli meil M. Wellsiga pidevalt juttu keskusest, kuhu koondada M.
Korjuse materjale. Ameeriklase jaoks tähendab sõna
„center” kui mitte eraldi kõrghoonet, siis vähemalt
majaosa. Küllap siit tulenes väike möödarääkimine.
Melissa Wellsi suursaadikuks olemise aja jooksul täienes
M. Korjuse kogu oluliselt. Selle täienemine ja suhtlemine
M. Korjuse tütrega tõi kaasa toredaid ettevõtmisi
mitmest suunast. Üks nendest oli Jüri Kruusi algatatud
CD-plaatide komplekt, mis sisaldab endas praktiliselt kogu Miliza
Korjuse helikandjatele sisselauldud muusikat. Ja muidugi eelpool
tsiteeritud J. Jõekallase raamat „Unustamatu Miliza
Korjus”.
|
|
|
