Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Johannes Soodla
VR II/2, II/3. Relva SS-i kindral

K&E intervjuu

Johannes Soodla. VR II/2, II/3. Relva SSi kindral Autor Rauno Võsaste Kirjastus Grenader 2013, 400 lk.

Johannes Soodlat võib pidada üheks eripalgelisima karjääriga Eesti sõjaväelaseks, kellel tuli kanda erinevaid vorme tsaariarmee mundrist kuni Relva-SS-i kindrali omani. Rauno Võsaste uus raamat annab põhjaliku ülevaate Johannes Soodla sõjameheteest ning esitab haaravalt ka episoode tema eraelust, nii lapsepõlvest Tartumaal kui ka kooli­direktoritegevusest Itaalias. Raamatu saamisloo kohta küsis autorilt Tea Kurvits.

Millest teie huvi Johannes Soodla vastu?
Rauno Võsaste: Minu huvi Johannes Soodla vastu sai konkreetsema kuju kirjutades raamatut „Harald Riipalu lugu”. Kuna II maailmasõja 1944. aasta sündmuste ajal Eestis oli Soodlal ja Riipalul palju kokkupuuteid, siis sealt jäid ka endale üles mõned märksõnad, mis vajasid lähimat uurimist.
Teisalt olen alati enda jaoks oluliseks pidanud oma kodukanti. Johannes Soodla sünnikoht asub tänasel Jõgevamaal, Maarja-Magdaleena lähistel. Muuseas, Soodla pole ainuke tuntud sõjamees, kes sealt kandist pärit. Isegi kindralite kontsentratsiooni võib selles piirkonnas kõrgeks pidada. Sealt kandist on pärit kindralid Johannes Orasmaa VR I/2 ja II/3, Aleksander Tõnisson VR I/1 ja Ants Kurvits VR I/2. Märkimata oleks ülekohtune jätta ka Karl Parts VRI/1, II/2 ja II/3. Samuti pole sealt väga kaugel Harald Riipalu kodutalu.
Kolmandaks on uurimisobjektina alati põnevad isikud, kelle elukäiku saab vastakaks või vastuoluliseks lugeda. Nii ka Soodla puhul on ju tema elu kulgenud kui Ameerika mägesid mööda. Nii töö- kui eraelu on täis üdini positiivseid ja isegi kangelaslikke episoode, isegi väga negatiivseid ja ohvitserile suisa sobimatuid.
Neljandaks peab uurimist alustades olema midagi sellist, mida uuritava kohta pole seni läbi uuritud või avaldatud. Soodla puhul oli selleks tema isiklik arhiiv. 
Kust te peamise materjali hankisite?
Materjali päritolu oli suhteliselt tavapärane ja sarnane igale uurimusele – arhiivid, juba ilmunud raamatud, ajalehed-ajakirjad, internet, mälestused-meenutused, materjalid erakogudest.
Eraldi tasuks välja tuua Johannes Soodla isiklikust arhiivist pärit dokumendid, mis asusid erinevates riikides ja paikades.

Milline nägi välja J. Soodla arhiiv?
Milline ta algselt välja nägi või mil moel oli selle arhiveerinud kindral ise, ma kahjuks ei tea. Minuni jõudis osa dokumente koopiatena, osa originaalidena, mis olid väga erinevas seisukorras ja säilivuses. Ehk on arhiiviks isegi palju nimetada ca 500 erinevat dokumenti. Pisukest üllatust valmistas siiski see, mida Johannes Soodla oli pidanud vajalikuks säilitada ja et seda kõike oli tal õnnestunud läbi elu ja sõdade endaga kaasas kanda. Näiteks isegi EV-aegsed varustuse lehed, kus on võimalik lugeda mitu paari saapaid oli ta saanud jne. Samuti raudteevalitsuse direktori ajast tema enda priisõidukaardid. Huvitav leid oli kindlasti kolonel Saarseni salajased telegrammid Soodlale, seoses Prantsusmaal kõrgemasse sõjakooli õppima asumisega. Ilmselt pole telegrammide sisu võimalik kaheti mõista, et Soodlal tuli täita ka „hobi korras” ülesandeid, mille kohta ettekanded tuli esitada Sõjavägede staabi II osakonnale. Teatavasti oli II osakonna tegevuseks sõjaväeluure.

Millised takistused ette tulid?
Takistused on selleks, et neid ületada ja lõpp hea kõik hea. Mina olen lihtsalt loomult selline mustvalge tüüp, et teades mingi materjali olemasolu, siis pingutan seni, kuni olen selle kätte saanud. Nii ka Soodlaga. Tegelikult oleks võinud Soodla raamatu valmis kirjutada ka USA-st kogu materjali kätte saamata, aga minule ei olnud see variant vastuvõetav. Poolikut tööd ma ei armasta ja kui ükskõik, milline materjal Soodla kohta, mille olemasolust olen teadlik, poleks olnud mulle mingil põhjusel kättesaadav, siis oleks Soodla raamatu valmimine seni viibinud, kuni olen materjali kätte saanud, või jäänud sootuks minu sulest ilmumata. Täna oli minu kasutuses kogu teadaolev materjal Soodla kohta.

Kas tuleks koolides lähiajalugu õppides rohkem lahti seletada nende meeste tegevust?
Just nimelt, rõhk tulekski panna asjadest neutraalset rääkimisele või nende lahtiseletamisele. Seda tuleks teha ilma ilustamata ja sündmusi selekteerimata.
Isamaaline kasvatus ei saa olla teooria või õpetus omaette. Noorteni jõuab see eelkõige läbi teatud sündmuste, persoonide ja muu ajaloost tähtsa kirjutamise ja selgitamise läbi.
Täna on noortel oht suures ja ühinevas Euroopas ning NATO vihmavarju kandes sootuks ära unustada see oma väike Eesti asi. Selle lahutamatuks osaks on ka II maailmasõja sündmused Eestis ja pole vähimatki võimalust ega vajadust sealt välja kirjutada eestlasi saksa vormis. Kui aga meie häbeneme või ei suuda nende meeste tegevust piisavalt adekvaatselt noortele selgitada, siis teevad seda teised ja just nii nagu nemad seda vajalikuks peavad. Nagu elu näitab, on noored vastuvõtlikud ja teadmishimulised ning erinevad huvigrupid on ju olemas, kes tahaksid ise täpselt öelda, kes need eestlased siis saksa vormis olid. Kui see pilt, mis meie noortele joonistatakse, erineb tegelikust, siis minul isiklikult oleks sellest väga kahju.
Midagi taunitavat ei saa olla ükskõik millise ajaloosündmuse või persooni kohta uurimises, lugemises jne. Ilmselt peaks aga meie põlvkond veidi hoiduma erinevatest väga mustvalgetest ja skaalal hea-halb või õige-vale, hinnangute andmisest. Kui hinnangutest ja lahterdamisest hoiduda suudame, pole ju iseenesest midagi paha kas või Hitleri või Stalini tegude üle diskuteerimises, uurimises, kirjutamises, kuigi mõlema teod on ju meie rahvale tohutuid kannatusi põhjustanud.
Samuti pole korrektne mõnd persooni ainult teatud, ehk veidi ebamugavate sündmuste pärast unustada. Kas või Soodla. Kas see, et ta oli sakslaste ajal kindralinspektor, mida talle erinevates värvides ette heidetakse, muudab olematuks ka tema koguni kaks Vabadusristi? Kas selle kindralinspektori perioodi pärast Soodla elus ei tohi me rääkida ka tuhandete sõjainvaliidide abistamisest Johannes ja Irene Soodla poolt peale II maailmasõda? Loodan, et lugeja leiab minu raamatus mõne positiivse killu isegi „fašistliku kindralinspektor Soodla” tegevusest, kas või see, kuidas ta keeldus 1943. aastal osalemast sakslaste planeeritavas Landeswehri 25. aastapäeva tähistamises sõnadega: „Võnnu all peksin neid. Nüüd kutsuvad aukülaliseks. Mina küll ei lähe!” 

Kas Vene propaganda on oma töö teinud, et Eesti inimene ei julge enam mäletada?
Minu hinnangul pole tegemist ainult Vene propaganda töö tulemusega. Kuigi vanemate inimeste hulgas tõesti veel vene hirm teatud hetkedel võib avalduda. Nii näiteks tean mõne aasta tagust juhust, kus vana rindehundi abikaasa põletas peale rindemehe surma kõik tema saksa vormis fotod, et äkki tulevad jälle venelased ja siis viiakse lapsed Siberisse.
Teisalt ongi ka eelnimetatud ühine Euroopa ja muud üleilmastumise protsessid avaldanud oma mõju. Igal riigil ja rahval on ju ajaloo ja selle sündmuste tajumine erinev. Mida suurem on riik või rahvas, seda domi­neerivam on tänases maailmas ka nende ajalookäsitlus. Kas või II maailmasõja sündmustes jäävad ju alati võitjad ja kaotajad. Eesti sarnane väikeriik ei saa siin palju kaasa rääkida oma läbielamistest ja nii mõnestki sündmusest või asjaolust, mis ehk meie jaoks muudavad veidi mitmetimõistetavaks fraasi: „Hea võidab alati kurja”. Meie peaksime vähemalt II maailmasõja sündmusi ja oma rahva läbielatut täiendama küsimusega, kas võitja on alati ka hea…