Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Saksa okupatsioon Eestis 1941-1944

tekst: vaino kallas

Teate sõja puhkemisest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 21. juunil 1941 võttis eesti rahvas vastu suure kergendustundega. Saksa armee, kes juba kolmandal päeval vallutas Kaunase ja Vilno, kiire edasiliikumine äratas inimestes lootusi peatsest vabanemisest viha­tud nõukogude võimu alt. Paljud olid arva­musel, et peale sakslaste jõudmist Eestisse taastatakse iseseisev Eesti Vabariik.

Samal ajal suurenesid punavõimude repressioonid elanike vastu nii linnades kui ka maal. Iga päev tõi kaasa uusi arreteerimisi ja inimeste kadumisi. Äsjase massiküüditamise eest metsadesse põgenenuile saabus nüüd iga päev lisa.
26. juunil kuulutas Nõukogude Liidule sõja Soome. Ungari oli seda teinud 24. juunil. 28. juunil 1941 toimus Eestis mobilisatsioon ja Venemaale viidi kümneid tuhandeid eesti mehi. 2. juulil saabusid Saksa väed Riiga. 3. juulil pidas Nõukogude Liidu riikliku kaitsekomitee esimees Stalin Moskva raadios oma kurikuulsa kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (st hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa üleskutset. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks vilja, kariloomade ja igasuguste kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine, telefoni- ja telegraafiside rikkumine ning partisanisõja pidamine.
Stalini hävitamiskäsuga olid kõik sõjategevuse piirkonnas asunud kodanikud antud lindpriideks, keda võis kohtuotsuseta vaenlase salakuulaja või diversandi pähe maha lasta.
Neil päevil tegid Saksa lennukid juba sageli luurelende Eesti linnade kohal. Lahti ja Königsbergi raadiod aga teatasid Eesti peatsest vabanemisest nõukogude okupatsiooni alt. Selle tulemusel vallandusid Eestis sündmused, mida nüüd võib nimetada rahva ülestõusuks. Kiiresti organiseerunud metsavennad kukutasid paljudes maakondades nõukogude võimu ja taastasid põhiseadusliku kohalike omavalitsusorganite võimu. Endise Kaitseliidu baasil loodi Omakaitse-organisatsioon, mille üksused osalesid hiljem koos sakslastega Eesti vabastuslahingutes.

Saksa vägede pealetung Eestis 

22. juuni 1941 alustasid sakslased pealetungi Nõukogude Liidu lääne­piirile koondunud Punaarmee vastu. 26. juunil tegi seda Soome. Baltikumi suunas tungis peale Saksa armeegrupp „Nord” (kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb) 20 jalaväe-, kolme motoriseeritud- ja kolme soomusdiviisiga. Punaarmeel oli okupeeritud Balti riikides Balti väegrupil (marssal Klement Vorošilov) 19 jalaväe- ja seitse ratsadiviisi ning viis soomusbrigaadi. Pärast Riia vallutamist liikus „Nordi” 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7.–9. juulini laia rindena Eesti lõunapiiri. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindral-major Ljubovtsev) riismed taandusid paaniliselt kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu – Emajõe joonel.
Saksa üksuste kiiret edasiliikumist Lõuna-Eestis soodustas asjaolu, et Lõuna-Pärnumaa, Valga- ja Lõuna-Tartumaa vallad olid metsavendade omakaitseüksused nõukogude võimu alt vabastanud.
Jõudnud Pärnu – Emajõe joonele, peatasid sakslased oma edasimarsi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.
Esimesi Eesti piiri ületanud Saksa armeeüksusi võttis rahvas vastu juubelduste ja lilledega. Esmakohtumistel Saksa sõduritega märgati suurt erinevust punaväelaste ja sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid Eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis Saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sakslaste näol on meil tegemist tsiviliseeritud armeega ja nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus.
Kohe esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks.
Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.
Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud ka Tõstamaal, Saugas, Vändras, Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi.
Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste väikesed eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma.
19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna – Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6–12 kilomeetri kaugusele Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste lennu­tegevus. See oli seda saatuslikum, et vahepeal olid sakslased linnast ära viinud oma raske õhutõrjeüksuse. 29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut, mida Saksa kerge õhutõrje ei suutnud tõrjuda. Hukkunuid oli umbes poolesaja ringis. Purustused olid suhteliselt väikesed. Elanikele, kelle kohalolek polnud vajalik, anti käsk linnast lahkuda. Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Vene pommitajad, mis asusid Saaremaal, tulid tavaliselt pärast lõunat, kui päike oli loodes ja nende lähenemist raskem avastada. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.
Juuli lõpul hakkasid sakslased värbama eesti vabatahtlikke, kes abistasid Saksa üksusi kuni Tallinna vabastamiseni. Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi. 28. augustil vabanes Tallinn.
Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa ja jõudis 6. augustil Kunda juures Soome laheni. Vene 8. armee oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud väeosadega võttis piiramisrõngasse Tallinna.
Kuna nõukogude 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Tributsile. Koos mereväelastega oli Tallinnas umbes 70 000 punaväelast. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.
Sakslaste käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20.–25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. Punaväelastest langes neis lahingutes 7500 meest. 28. augustil 1941 tungis esimesena Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat, kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati rüütliristiga. Neis lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi üle 90 soomusmasina ning ligi 300 suurtükki ja miinipildujat.
Osa punaüksusi põgenes Tallinnast laevadel Leningradi suunas, kuid sattus Juminda nina juures miinitõkkele. Toimus ajaloo suurim konvoilahing, kus sakslased uputasid 200-st teele läinud laevast umbes 60. Koos laevadega hukkus ligi 16 000 inimest, nende hulgas ka palju mobiliseeritud eestlasi. Saksa miinilaevastiku juhti, korvetikapten Friedrich Brilli autasustati Eesti vetes toimunud lahingutes teisena rüütliristiga.
14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves Saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig ja Emden. Punaarmee ohvitserid ja komissarid põgenesid viimasel hetkel oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ja korralagedus, ning nad andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.
Oma väeosa maha jätnud ja Mõntu sadamast kaatritel põgenenud punakomandörid ja komissarid lasid saksa sööstpommitajad merel põhja.

Linnast taandunud punavägede poolt õhitud Tallinna elektirjaam, septembris 1941.

Saksa relvajõude peeti vabastajaiks 

Kuna Eesti ja Saksamaa vahel oli 1939. aastal sõlmitud rahuleping, siis võttis rahvas Saksa relvajõude nüüd kõikjal vastu kui nõukogude terrorirežiimist vabastajaid. Paljud metsavendade üksused, mis olid võidelnud hävituspataljoni ja punavägede vastu, liitusid vabatahtlikult saksa üksustega, et jätkata võitlust Eesti vabastamisel punarežiimist. Valdav osa rahvast lootis, et sakslaste abiga õnnestub taastada Eesti Vabariik.
Mis sundis nüüd eestlasi unustama sajanditepikkuse vaenu sakslaste vastu, mida oli kultiveerinud ka Eesti Vabariigi ametlik propaganda? On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning eesti meeste nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste vastu, veel vähem aga Saksamaal valitsenud rahvussotsialistliku riigikorra vastu.
Eelkõige põhjustas eestlaste suhtumise muutuse ühe nõukogude võimuaastaga omandatud ajalooline kogemus, mille kõrval ununesid solvumised ja antipaatia. Teiseks oli selle põhjuseks kas teadlik või intuitiivne arusaam, et tegemist on poliitilise dilemmaga, kus tegemist on sundvalikuga halva ja väga halva vahel.
1940. ja 1941. aastal Eestis valitsenud nõukogude režiim oli oma tegeliku terrorliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud. Hävitanud Eesti omariikluse, arreteerinud ja küüditanud enamiku riigijuhte ja poliitikuid ning rakendanud siin võõrmaise totalitaarse diktatuuri, ei haavanud nõukogude okupatsioonirežiim mitte ainult rängalt eestlaste õiglustunnet. Toimunud repressioonid viisid eestlaste teadvusse arusaama, et suures ohus pole mitte ainult üksikisiku vabadus ja elu, vaid ohus on kogu eesti rahva ellujäämine. Suurel osal eestlastest oli bolševismi kogemus olemas juba Eesti Vabadussõja ajast.
Pole kahtlust, et nii eestlaste kui ka teiste balti rahvaste psüühika paiskas segamini Punaarmee püssitääkide najal kehtestatud nõukogude režiim ja sellega kaasnenud repressioonid ja küüditamine. Kaotas ju Eesti ühe nõukogude võimu aastaga kaugelt rohkem elanikke kui kogu eelnenud saja aasta jooksul Eestimaal aset leidnud segaduste ja rahutuste ajal kokku. Sealjuures ei toimunud nõukogude okupatsiooni ajal Eestis mitte ühtegi avalikku vastuhakku või midagi taolist, mis nõukogude okupante võinuks ­pahandada.
Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga eestlaste teadmised siis veel väga puudulikud ning selle kavatsused Eesti ja eesti rahva suhtes tundmatud. Tänased ette­heited endistele eesti sõjameestele, et miks te võitlesite koos natsidega, kes olid loonud getod, ehitanud gaasikambrid ja kavatsenud eestlased Narva jõe taha asustada (kuigi viimane kavatsus eksisteeris esialgu veel vaid idaalade ministri Rosenbergi kavades), on nüüd vaid tagantjärele tarkus. Tol hetkel tuli valik teha olukorras, kus ­positiivne valikuvariant puudus.
Kuid eestlaste kibedaks pettumuseks selgus juba 1941. aasta sügisel, et nende soov, taastada iseseisev Eesti Vabariik, on Saksa juhtkonnale vastuvõetamatu. Samuti keelasid sakslased eestlastel oma väeosade moodustamise. 19. juulil saatis Tartu välikomandant Tartu vabastamisel osalenud eesti üksused laiali.
Üks okupatsioon oli asendunud teisega. Samal ajal võisid Saksa okupatsioonivõimud veel mõnda aega kasutada 1941. aasta suvel eestlastelt saadud usalduskrediiti, sest võrdlus okupatsioonirežiimide vahel oli suuresti nõukogude okupatsiooni kahjuks.

Katsed taastada Eesti iseseisvus 

Nagu teada, jätkasid nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni ajal põranda all oma tegevust Eesti õiguslikud organid, kelle suhtumine ja üleskutsed olid eesti rahvale poliitiliseks ja moraalseks tegevusjuhendiks. Punasest terrorist pääsenute hulgas oli Eesti Vabariigi viimane peaminister professor Jüri Uluots, kellel oli rahva suur toetus.
Kohe pärast Tartu vabanemist nõukogude okupatsioonist 1941. aasta juulis, koostas prof. Jüri Uluots koos tema ümber koondunud poliitiliste ringkondade esindajatega, nagu O. Tief (VR-II/1. ja II/3.), P. Klesment, J. Lattik jt memorandumi Eesti riigi staatuse ja Eesti oma relva­jõudude moodustamise kohta. 29. juulil anti see üle Saksa 18. armee juhatajale.
Eesti poliitikute motivatsioon seisnes soovis taastada Eesti omariikluse ühe sammuna Saksa relvajõudude koosseisus Eesti sõjavägi. Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste kavandatu järgi oleksid Eesti oma sõjaväe tuumiku moodustanud juba olemasolevad Omakaitseüksused ning Lõuna-Eesti ja Tartu vabastuslahingutest osa võtnud metsavendade üksused.
Ametlikku vastust sakslastelt sellele memorandumile ei tulnud. Küll aga sai peagi ühe saksa ametiisikute kaudu teatavaks Hitleri seisukoht selles küsimuses.
Ta ei sallivat okupeeritud aladel mitte mingisuguseid rahvuslikke valitsusi ega soovivat Saksa relvajõudude koosseisus näha teistest rahvustest sõjaväge. Viimased olevat Wehrmachtile takistuseks tema ulatuslike plaanide elluviimisel ja võivat põhjustada soovimatuid ning ohtlikke olukordi mõlemale poolele.
Veelgi ülbema vastuse andis Tallinna linna komandant 30. augustil 1941 ühele Eesti ohvitseride delegatsioonile, kes palus luba võidelda eestlastel punaste vastu väljaspool Eestit. Komandandi vastus kõlas: „Vere au kuulub ainult saksa rahvale. Eestlastel on lubatud töötada võidu kasuks vaid tagalas ja nad on kohustatud seda tegema.”
Märkimist väärib ka fakt, et varsti pärast prof. J. Uluotsa memorandumi üleandmist Saksa 18. armee juhtkonnale, asusid need Omakaitseüksustelt relvi ära korjama.
Ehkki sakslased suhtusid J. Uluotsa memorandumisse eitavalt, tuldi siiski otsusele, et käimasolevas sõjas on Eesti riigi ja rahva põhivaenlaseks Nõukogude Liit ning kutsuti eesti rahvast üles rakendama kõik oma sisemised jõud võitlusse kommunismi vastu. 13. septembril 1941 ilmus kõikides eesti ajalehtedes üleskutse „Eesti mehed ja eesti naised”, millele olid alla kirjutanud peaminister Jüri Uluots ja paljud juhtivad ühiskonnategelased.
Võib kindlalt väita, et Eesti seadusliku võimu esindajad nägid antud olukorras eestlaste jaoks ainsa võimalusena võitlust Nõukogude Liidu vastu koos sakslastega. See otsus oli tingitud ajaloolisest paratamatusest, kuna eestlastel ei olnud jäänud võimalust teha teisi valikuid, kui valida kahe totalitaarse suurriigi – stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa vahel. Neist riikidest polnud eesti rahvale kumbki sümpaatne. Samal ajal aga oli demokraatlike lääneriikide suur sõber ja nende liitlane stalinlik Venemaa jõudnud end sõjale eelnenud okupatsiooniaasta jooksul eestlastele sellisel viisil tutvustada, et antud ajalooepohhil oli saanud temast eestlaste surmavaenlane, kelle eest tuli end iga hinna eest kaitsta.
Saksa võimude eitavat suhtumist eestlaste iseseisvustaotlusse näitasid ilmekalt ka 1941. aasta suvel Pärnus aset leidnud sündmused.
Kohe peale saksa üksuste jõudmist Pärnusse, alustas kolonel Viktor Koern (VR II/1. VR II/3.) 1) Pärnumaa Omakaitse loomist. Võttes Omakaitse ülemana ja kohapealse kõrgema eesti sõjaväelasena enda peale kogu üldjuhtimise, markeeris kolonel Viktor Koern oma positsiooni nimetusega „Eesti Vabariigi volinik”.
Eesti Vabariigis kehtinud seaduste järgi kuulus sõjategevuse piirkonnas riigi kõrgem võim [seda ka tsiviilküsimustes] piirkonnas olevale kõrgemale sõjaväelasele. Seda võimu oli viimane kohustatud kandma seni, kuni temast kõrgem võim polnud andnud teist korraldust.
Kolonel Koerni esimeseks sammuks pärast Pärnu vabastamist oli politseiülema ametisse määramine ja ajutise maavalitsuse moodustamine. Viimase korraldusel seati kohtadel ametisse linna- ja vallavanemad. Nii oli Pärnu vabastamisest möödunud vaevalt 24 tundi, kui Pärnumaa vabastatud valdades ja linnades asusid kõrgemat riigivõimu teostama kohalikud omavalitsused. Nende üle seisis kõrgema sõjaväelase näol Eesti Vabariigi volinik, kes riigivõimu esindajana pidi teostama kõrgemat võimu seni, kuni Vabariigi Presidendi asetäitja prof. Jüri Uluots, kes asus sel ajal Tartus, moodustab uue valitsuse.
Saksa sõjaväe saabumisel Eestisse tõlgendasid eesti poliitikud tollal tekkinud poliitilis-õiguslikku situatsiooni järgmiselt:
Eesti oli 1940. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Saksamaaga Eesti Vabariik sõjas ei olnud, vastupidi – Saksamaaga oli Eesti 1939. aastal sõlminud mittekallaletungi lepingu ja seetõttu suhtuti esimestel päevadel Eesti pinnal olevaisse Saksa relvajõududesse kui sõbraliku lepingupartneri sõjaväesse, kes tegutses siin meie ühise vaenlase vastu.
19. juulil kutsus Saksa sõjaväekomandant kapten dr Floto kolonel Koerni koos Pärnu linnapea A. Peetre ja politseiülema A. Marksoniga enda juurde ja teatas, et Lõuna-Eesti on Saksa relvajõudude tegevuspiirkond ja vastavalt Genfi konventsioonile kuulub kõrgem riigivõim seega ainult Wehrmachti juhtkonnale. Wehrmachti juhtkond ei saavat lubada, et tema kõrval on veel teine kõrgem võim, olgugi, et see on endise sõbraliku riigi esindaja.
Kolonel Koernile mõjus see teade šokeerivalt. Ta läks tagasi Omakaitse staapi, kutsus kapten Heinrich-­August Kubu oma kabinetti, viskas mütsi ja vöörihma revolvriga põrandale ning lausus nördinult: „Kõik on p….s!”
19. juuli hommikul kutsus Koern kõik kohal olnud omakaitsemehed staabiruumi, kus ta andis umbkaudse ülevaate olukorrast ja käskis kõigil olla häirevalmis, öeldes, et läheb isiklikult luurele. Seejärel sõidutas autojuht Hendrikson kolonel Koerni koos seersant M. Pärnpuu ja omakaitselase A. Alakuga Kuldlõvi kõrtsi juurde. Rindejoonel valitses vaikus, kumbki pool ei tulistanud, sõdurid lamasid maanteekraavides.
Umbes kella 9–10 vahel jõudis Audrusse 4. hävituspataljon. Sakslased avasid 20 mm õhutõrjekahuritest tule ja hargnesid kahele poole maanteed ning asusid rünnakule Audru silla suunas. Kolonel Koern märkas, et lahingupaiga paremal tiival avanesid soodsad ümberhaaramise võimalused, kutsus kaasa oma saatjad ja nendega liitus veel paar Saksa sõdurit. Audru jõe paremal kaldal, jõepoolse kallakuga kesapõllul sõnnikuhunnikute vahel toimus vastastikune laskmine üle jõe. Seal said vaenlase kuulist tabamuse kolonel Koern ja üks saksa sõdur. Kolonel Koerni põrm maeti austusavaldustega Pärnu Alevi kalmistule.
Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel 1941. aastal nõukogude okupatsioonist ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see hiljem kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ei läinud kaotatud iseseisvus.

Üleskutse astumiseks Eesti Leegioni. Foto: www.hot.ee/ajapilt

Saksa tsiviilvalitsus ja Gestaapo 

1941. aasta sügiseks, kui Saksa väed olid vallutanud kogu Eesti, jäi see kuni 5. detsembrini 1941 Saksa sõjaväevalitsuse alluvusse, mida teostas 207. julgestusdiviisi ja välikomandantuuride kaudu armeegrupi Nord tagala ülemjuhataja jalaväekindral Franz von Roques. Sõjaväevalitsusest sõltumatult tegutses Riigi Julge­oleku Peaametile ja SD-le allunud salapolitsei sõjaväeline eriüksus Einsatzkommando 1a dr. Martin Sandbergeri juhtimisel. Pärast Puna­armee lahkumist Eestist alustasid eestlased otsekohe Eesti riigi-, omavalitsuste- ja politseiinstitutsioonide taastamist lootuses, et Saksamaa juhtkond taastab Eesti iseseisvuse või annab Eestile autonoomia. Seda aga ei toimunud. 15. septembril andis kindral F. von Roques korralduse Eesti Omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli kohaliku võimu teostamine tema kontrolli all. Eesti Omavalitsuse ehk Direktooriumi eesotsas oli dr. Hjalmar Mäe, kelle võimupiirid olid väga piiratud. Selle liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta. Samal ajal puudus H. Mäe Omavalitsusel rahva usaldus ja toetus.
29. novembri 1941 aasta Hitleri korraldusega anti Eesti alad alates 5. detsembrist Saksa tsiviilvalitsuse alla. Tsiviilvalitsust teostas Okupeeritud Idaalade Riigiministrile alluv Eestimaa kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann (hiljem Lietzmann), kellel oli oma bürokraatia­aparaat. Alates 5. detsembrist 1941 allutati Eesti Omavalitsus kindralkomissarile.
Tsiviilvalitsuse kõrval tegutsesid Eestis Saksamaa poliitilised politseiasutused, mis allusid SS-i riigifüürerile ja Saksa politsei ülemale Heinrich Himmlerile. Üldjuhiks oli siin SS- ja politseijuht Hinrich Möller, kes vastutas politsei töö ja kohalikest elanikest moodustatud üksuste värbamise eest. Talle allus korrapolitsei ülem kolonel von Thaden, kellele allusid omakorda Saksa kaitsepolitsei ja sandarmeeria ning eestlastest koosnevad välipolitsei ja Omakaitse struktuurid. Paralleelselt SS- ja politseijuhiga tegutses siin veel Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger (alates septembrist 1943 Bernhard Baatz), kellele allusid saksa ja eesti kriminaal- ja poliitiline politsei, mis 1942. aastal ühendati saksa ja eesti harudega Julgeolekupolitseiks. Julge­olekupolitsei IV osakonna (endine poliitiline politsei, hiljem Gestaapo paralleelstruktuur Eestis) otseseks ülesandeks oli võitlus Saksamaa poliitiliste vastastega. Kuid nii julgestus- kui politseiaktsioonide läbiviimisel rakendati ka teisi politseiharusid ning Omakaitset.
Läheduse tõttu Leningradi rindele säilitas tsiviilvalitsuse alla antud Eesti kindralkomissariaat siiski oma sõjalise tähtsuse, mistõttu tegutsesid siin edasi ka armeegrupi Nord ­tagalaüksused (207. julgestusdiviis ja sellele alluvad välikomandantuurid), mis tegelesid peamiselt sõjavangilaagrite valvamise ja haldamise, sõjaväe varustamise ja rindelt tagalasse toodud üksuste majutamise korraldamisega. 1943. aastal formeeriti Vaivaras Allgemeine SSile alluv koonduslaager (ülem Hans Aumeier), millele allusid laagri-punktid kogu Eestis – Kloogast Pankjavitsani.
Kuid samal ajal käitusid Saksa tsiviilvõimud nii, kuidas heaks arvasid. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid – Ida-alade seadusi.
Nii arvati nõukogude võimu poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid ei antud omanikele tagasi. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.
Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi – ringi hakkasid liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka tunnistada, et Hitleri nn Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge.
Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes. Ent hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) puhul.
Hiljem esines konflikte ka rindel võitlevate eesti üksuste ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu „totter maarahvas”, „eesti sead” jms.
Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka Eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud Saksa ega Eesti sõjaväetunnuseid ega ka Saksa autasusid. Eestlaste kangelaslikkuse eest autasustati neid selleks eraldi välja mõeldud aumärgi, nn idamedaliga.
Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 1943. aastal Vanemuises. Esireas vasakult kolmas: SD ülem Eestis Martin Sandberger. Foto: www.hot.ee/ajapilt

Inimkaotused Saksa okupatsiooni ajal 

Kohe Saksa okupatsiooni esimesel aastal pühendus saksa salapolitsei Gestaapo ebainimliku järjekindlusega juutide hävitamisele. 1941. aastal oli Eestisse jäänud umbes 2000 juuti, mis moodustas ligi poole nende endisest arvust. Siiajääjad uskusid, et nad on täiesti süütud, ei tundnud seetõttu hirmu ega põgenenud ära. Suuremalt osalt olid need vanemad inimesed, kelle juured olid juba sügavalt Eesti pinnas.
Neile kõigile sai osaks õudne šokk. Juba mõned nädalad peale sakslaste saabumist Eestisse polnud neist keegi enam vaba. Nad kas heideti endistesse NKVD keldritesse või selleks loodud koonduslaagritesse, kust nad läksid vastu oma lõpule. 1941. aasta sügisel ja talvel hukati SD Sonderkommando 1a korraldusel umbes veerand Eesti juudi kogukonnast. Päris täpne hukatute arv ei ole teada. Juutide saatust uurinud Eugenie Gurin-Loov on avaldanud 1994. aastal nimekirja, kus on 929 nime. Indrek Paavle poolt 2002. aastal avaldatud nimekirjas on 948 nime. Einsatzgruppe A 1941. aasta aruandes nimetatakse aga arvu 963. Teadaolevalt hukati Tallinna Keskvanglas 207, Tartus 53, ja Pärnus 137 juuti. Osa juute hukati väljapool Eestit. Pärast sõda tunnistas Eestis olnud Julgeolekupolitsei ja SD ülem Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi 1941/1942. aasta talvel Pihkvasse ja lasti seal maha. Peale juutide hukkasid sakslased veel ka 243 Eesti mustlast. Nii juudid kui mustlased vangistati ja tapeti rahvusliku kuuluvuse tõttu.
Saksamaa arhiivimaterjalide andmeil toodi 1942. aasta septembris Eestisse kaks rongiešeloni, milles oli kokku 2100–2200 juudi vangi. Esimene ešelon toodi Terezini (Thereisenstadt) getost, teises olid põhiliselt Saksamaalt pärit juudid. Neist 1600–1700 hukati juba saabumise päeval Kalevi-Liiva laagris. Ülejäänute jaoks rajati Jägalasse koonduslaager, mis allus Eesti Julge­olekupolitseile (ülem Ain-Ervin Mere) ja rajati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis IV osakonna (ülem Heinz Bergmann) järelevalve all. Laagri ülemaks oli Aleksander Laak.
Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, so enamik 1942. aastal Eestisse toodud juutidest. Lisaks hukati seal ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. aasta septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna Keskvanglasse.
Täna Kalevi-Liival oleval ­mälestusmärgil olev ohvrite arv 6000 on võetud oletatavasti 1960. aastate alguses Eesti NSV-s korraldatud nn Gerretzi-Laagi-Viigi-Mere protsessi materjalidest. Ehkki juurdluse käigus tuvastas kohus, et kokku hukati Eestis umbes 2000–3000 juuti, kirjutati kohtuotsusesse 1944. aastal tegutsenud niinimetatud ENSV Erakorralise Komisjoni pakutud arv „üle 5000”.
Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, hakati Eestisse tooma juute teistelt sakslaste okupeeritud aladelt. Vaivara koonduslaagris oli 1943.–1944. aastal kokku umbes 10 000 Kaunase ja Vilniuse getodest toodud juuti. Neist mitusada hukati 1944. aasta sügisel Vaivara koonduslaagri koosseisu kuulunud Ereda ja Lagedi laagrites. Hukatute täpne arv on teadmata. Ellu jäänud juudid viidi 1944. aasta sügisel Poola territooriumil asunud Stutthofi koonduslaagrisse.
Juutide saatus tuli ilmsiks alles hiljem, kuna Gestaapo peitis hoolikalt oma tegude jälgi. Selle avastas ja teatas liitlaste diplomaatidele välismaal Eesti põrandaalune liikumine.
Saksa okupatsiooni ajal arreteeritute kohta on vaid osalisi andmeid. Julgeolekupolitsei IV osakonna aastaaruande järgi arreteeriti juulist 1941 kuni juunini 1942 kokku 18 893 isikut, neist 7485 hiljem vabastati, 5634 lasti maha ja 5627 saadeti koonduslaagrisse. Karistusajad varieerusid paarist nädalast kuni viie aastani.
2002. aastal ilmunud uurimuse kohaselt hukkus või hukati ajavahemikus 1941. aasta juulist kuni 1944. aasta novembrini kokku 7800 Eesti Vabariigi kodanikku. Viimaste hulka on arvatud ka need kommunistid, nõukogude võimu tegelased ja hävituspataljonide liikmed, kelle lasid „Suvesõja” ajal maha eestlased endid veel enne sakslaste jõudmist Eestisse. Pole tõenäoline, et Eestis hukkunuid võiks palju rohkem olla.
Suurem osa ohvritest hukati 1941. ja 1942. aastal, kusjuures enamikku neist süüdistati nõukogude võimuorganite tegevusest osavõtmises või inimsusevastastes kuritegudes (roimades) või siis rahvusliku kuuluvuse (juudid, mustlased) pärast. Uurimustulemuste järgi oli enamus hukatuist eestlased (70%; venelasi oli 15%, juute 12%). Kuid need andmed võivad sisaldada ka Eestiga mitte­seotud isikuid.
Samal ajal ei sisalda avaldatud arv omakohtu korras hukatuid, kelle surm ei ole dokumenteeritud, aga ka osa 1941. ja 1944. aastal sõjakeerises hukkunud või kadunuks jäänud tsiviilelanikke. Saksamaa vangilaagritesse saadeti kokku umbes 4000 inimest, kellest hukkus 1040. Aastatel 1942–1944, pärast esimese „puhastuse” lõppu, oli Gestaapo poolt arreteeritute arv Eestis kordi väiksem.
Paljud eestlased kaotasid süütult oma elu ka seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD koostatud nimekirjad, mille bolševikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastest. Osa neist võltsingutest küll avastati, kuid tuhanded aeti Saksa koonduslaagritesse, kus paljud hukkusid.
Palju inimesi vangistasid sakslased nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimu tõttu kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale evakueerunud ja nüüd naasnud baltisakslased. Üks Saksamaalt tagasi tulnu, olles nüüd Gestaapo teenistuses, saanud teada, et venelased on liberaali Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud, olevat hüüatanud: „Seda parem! Selle töö on nad siis meie eest juba ära teinud!”
Eestlaste omavaheliste pealtkaebamiste kohta võttis 24. jaanuaril 1942 raadios sõna Sisedirektor O. Angelus, kes manitses rahvast kaebuste esitamisel kainelt järele mõtlema ja teatas, et kõik valekaebajad antakse kohtu alla.
Sakslaste terror toimus lainetena. Esimene laine, mis tuli samaaegselt saksa relvajõudude saabumisega Eestisse, oli suunatud kommunistide ja juutide vastu. Edasi toimusid need pikkade vaheaegade järel pursetena. Tavaliselt olid need seotud mõne Hitleri ägeda kõne või ebaõnnestumisega rindel. Teisalt aga pani iga Hitleri võidurõõmus kõne gestaapolaste südamed härduma ja siis tühistati kohtuotsuseid ja vabastati vange, vahel isegi suuremal hulgal.
Erinevus nõukogude NKVD ja Saksa Gestaapo tegevuses seisnes aga selles, et NKVD kätte sattunuil ei olnud enam mitte mingisugust lootust enda süütust tõestada ja nende küüsist vabaneda. Gestaapo aga võttis sageli tunnistajate ütlusi ja argumenteeritud süütusetõendeid arvesse ja vabastas süüdistatava. Näitena võib siin tuua eesti rahvuslaste arreteerimise 1944. aastal.
Kellegi käiku lastud nimekirjade alusel arreteeris Gestaapo 1944. aasta juulis ligi 300 Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega seotud isikut, kellest suurem osa aga peagi vabastati. Kuu aega hiljem oli vangis veel vaid 63 isikut ning enne sakslaste lahkumist Eestist vabastati veel 54 arreteeritut ja ainult 7 neist viidi Saksamaale koonduslaagrisse.
Tähtis tegur, mis sageli osutus meile kasulikuks, olid Gestaapo ja Wehrmachti vahelised lahkhelid. Saksa sõjaväe (Wehrmachti) juhtkond pidas ennast auväärsemaks ning suhtus riigi poliitikasse ja selle juhtidesse sageli üleolevalt. Selle põhjuseks oli tekkinud vastasseis olukorras, kus neil tuli mängida teist viiulit sajandeid kestnud sõja­väe ülemvõimu järel. Seal kus olukord võimaldas – näiteks rindel või siis ka Eestis – ei varjanud saksa ohvitserid oma suhtumist riikliku politseivõimu ja Relva-SSi vastu ning tegid kõik, et heita kaikaid nende kodaraisse. Wehrmachti ja Relva-SSi vastastikused suhted ilmnesid eriti rindetegevuses, kus neis väeliikides langenuid maeti eraldi matmispaikadesse. Vahet tehti isegi surnute vahel…
Saksa sõjaväekomandant tundis end olevat kõrgemal Gestaapo juhist ja jättis viimase sageli tähele panemata. Isegi komandantuuri ametnikud ja allohvitserid jätsid harva kasutama juhust, kui oli võimalik avaldada oma vastumeelsust Gestaapole.
Vaatamata kõigile katsumustele ja kannatustele, mida Saksa okupatsioon eestlastele põhjustas, ei tapetud Eestis sakslasi ega lastud õhku nende sõjaväeronge ja ladusid. Kõiges, mis puudutas võitlust Punaarmeega, osutati neile igati kaasabi. Sakslaste rindetagalas võitles Omakaitse aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid siin oma lahinguülesandeid täita.
Saksa sõjaväevõimu selline suhtumine polnud Eesti poliitikuile uudiseks ja seepärast peeti tol hetkel vajalikuks kogu algatus enda käes hoida ja mitte minna sakslastelt küsima, mida kavatsevad nemad, vaid taastada kohtadel esimesel võimalusel seaduslik riigikord.
Samal ajal oldi veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse välismaa raadiosaadete põhjal teadlikud Leedus toimunust, kus kohe pärast Leedu hõivamist olid sakslased laiali saatnud Kaunases moodustatud Leedu valitsuse. Kuid sellegipärast loodeti, et Eestis ei pruugi see nii toimuda.
Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, olid väga paljud arvamusel, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtleva eestlase arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik?
Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa Nõukogude Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Ja kui ka 1942. aastal ei toonud Saksa relvajõudude ägedad rünnakud neile edu, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud ja küsimus on vaid ajas.
Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.
Samal ajal aga püsisid lahkhelid Saksa võimukandjate ja Eesti poliitiliste ringkondade vahel. Rahva suhtumine sakslastesse oli tunduvalt halvenenud. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud Nõukogude Liiduga sõda mitte selleks, et võõraid rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel – ennetada Punaarmee kallaletungi Saksamaale ja ära hoida punase teerulliga Saksamaa lömastamist. Kaudselt olid sõja alustamise üheks põhjusteks ka Hitleri kinnisideed – sakslaste eluruumi laiendamise ja Uue Euroopa rajamise eesmärke silmas pidades. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kas või väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

Eesti Vabastamise Komitee

1941. aasta mais moodustati Soome Vabariigis Saksa Abwehri toetusel Eesti Vabastamise Komitee Hjalmar Mäega eesotsas. Komitee lõi eriülesannetega pataljoni „Erna”, mille koosseisu kuulus Soomes koolitatud 14 radisti ning 70 võitlejat. 10. juulil 1941 saabus osa pataljonist kolonel Henn-Ants Kure juhtimisel meritsi Eestisse Põhjarannikule Salmistusse. 22. juulil tulid ülejäänud pataljoni mehed lennukitelt langevarjudega Tallinna lähistele. Baaslaager rajati Kautlasse.
Juuli lõpuks oli pataljonis 900 meest. 31. juulil avastas pataljoni punaste hävitus-pataljon ning algas lahing, mille käigus eesti võitlejad hajutati. Kolonel Henn-Ants Kurg koos pataljoni põhituumikuga alustas kangelaslikku retke liitumiseks Saksa sõjajõududega. Pataljoni baasil loodi uus ühendus „Erna II”. Seda ühendust kasutati Muhu- ja Saaremaa blokeerimisel ning punastest puhastamisel. Oktoobris 1941 saadeti pataljon laiali ning selle isikkoosseis läks teenima kes politsei-, kes omakaitseüksustesse.

Eesti Omakaitse malevad osalevad paraadil Tartus 1941. Foto: www.hot.ee/ajapilt

Eesti Omakaitse

Juba esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku, aasta lõpuks aga juba 42 800 meest.
Kohe pärast Saksa vägede saabumist Eestisse algas Eesti rahvusväeosade loomine. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ja üksikkompaniisid. Need teenisid peamiselt armeegrupi Nord tagalajulgestuses, võideldes Punaarmee taganemisel Saksa rinde tagalasse jäänud üksuste riismete ja punaste partisanidega. Eestlaste osa sõja­tegevuse käigus kasvas pidevalt.
Esimesed improviseeritud väeosad loodi Suvesõjas osalenud metsa­vendadest ja omakaitselastest, milledest üks suuremaid oli umbes 300 mehest koosnev major Hirvelaane pataljon, kapten Talpaku pataljon ca 300 mehega ning Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon, kus oli kokku umbes 400 meest.
Esimesed Omakaitse üksused tekkisid spontaanselt veel enne Saksa relvajõudude jõudmist Eestisse. Venelastest lahti saamine tekitas patriotismi laine, mille tulemusel Omakaitse ridadesse astus praktiliselt iga enesest lugu pidav eesti mees. Kohtadel hakkasid Omakaitset juhtima endised Eesti Kaitseväe reservohvitserid. Meestest puudust ei olnud. Peale kodudest kohal käivate meeste formeeriti Omakaitse kasarmeeritud kompaniid, kus mehed olid võitlusvalmina kohal ka öösiti. Omakaitse põhiliseks tegevuseks oli ühiskondlike objektide ja sildade valvamine ning metsades redutavate punaarmeelaste ja diversiooniaktide läbiviimiseks alla heidetud langevarjurite püüdmine.
6. juulil 1941 moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnumaa metsavendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli 427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, mõlemas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid, ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk. Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.
Mõni ajaloolane on väitnud ja kooli ajalooõpikutes kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis pole tõsi. Esimesena võtsid „Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad. Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Oma Kaitsega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid teisi nimetusi. Nii nimetasid ­Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks. Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust „Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.
Kohe pärast Tartu vabastamist toimus Tartu Raekoja platsil metsavendadest omakaitseüksuste paraad, kus Saksa välikomandant Gosebruch teatas Omakaitse laialisaatmisest ja nende baasil abipolitsei üksuste moodustamisest. 29. juunil 1941 andis Eesti vabastatud maa-alade üldjuht major F. Kurg välja ka vastavasisulise käskkirja nr 5. Kuid juba 2. augustil 1941 ilmus ajalehes Postimees Omakaitse üldjuhi major F. Kurg’i järgmise sisuga üleskutse:
„Eesmärgiga kaasa aidata kodumaa kiiremaks vabastamiseks kommunistlikest bandiitidest, kutsutakse hiljuti laialisaadetud partisaniorganisatsioonid uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kõigil partisaniorganisatsioonides tegutsenud ohvitseridel viivitamatult kohale ilmuda. Minule vahetult allunud juhtidel luua minuga side korralduste saamiseks. Kõiki endisi partisane kutsun üles ilmuma oma endiste juhtide juurde registreerimiseks.”
Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13 malevast, 52 territoriaalsest pataljonist ja 270 kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja vaba voliga ise oma asju korraldada. Omakaitse üksuste juhtideks olid Eesti Vabariigi ohvitserid, kes kandsid Eesti Kaitseväe vormi. Reakoosseis kandis erariideid ja käesidet pealdisega „Omakaitse”. 1941. aasta septembri alguseks oli Omakaitse üksustes juba 25 000 vabatahtlikku. Sama aasta lõpuks aga juba 42 800 meest. Relvadeks olid põhiliselt trofee käsirelvad. Raskerelvi Omakaitse üksustel ei olnud.
Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel 1941. aasta sügistalvel sinna jäänud punaväelastest. Toimunud lahingutes hävitasid metsavennad ja Omakaitse üksused umbes 3000 punaväelast ning umbes 1000 NKVD töötajat, miilitsat ja hävituspataljonlast. (kinnitatud andmetel 2428). Kokku võtsid metsavennad ja Omakaitse üle 25 000 vangi.
On loomulik, et Omakaitse üksused kandsid sõjategevuse käigus kaotusi. Kahjuks on aga andmed kaotuste kohta ebatäpsed. Mõnedel andmetel langes lahingutes ja metsade kammimisel umbes 600 meest.