Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi ja pataljon Narva võitlejad Jõulupühade aegu 2005. Foto Kuno Raude

Ainuõige valik

Tekst: Kuno Raude

Viimase 21 aasta jooksul on ilmunud raamatuid ja tehtud filme II maailmasõja sündmuste kohta Eestis, kuid puudub kõikehõlmav tervik, milles II maailmasõja sündmused Eestis oleksid käsitletud. Dokumentaalfilmi seriaali loomine annaks ajaloolistele dokumentidele tugineva tõese ja tervikliku ülevaate sõjakeerisesse haaratud väikeriikide saatusest. Kui me Eesti Vabariigi 100. aastapäeva künnisel seda sammu ette ei võta, jääb ajalooline tõde selgitamata, jätkub Eesti ja teiste väikeriikide ajaloo väärkäsitlemine.

Olen viimased 10–15 aastat kandnud endas ideed kronoloogiliselt terviklikust, rangelt ajaloolistele dokumentidele põhinevast, 1944. aasta Eesti kaitselahingutele pühendatud dokumentaalfilmi seriaali loomisest, mis räägiks meile ja meie sõpradele vigurdamata tõtt. Selleks annavad soovi korral võimaluse II maailmasõjas osalenud riikide arhiivides säilitatavad materjalid (filmikroonikad, monograafiad, helisalvestised, ajaloolised fotod, kaardid, skeemid, koguteosed, asjakohased raamatud, ajalehed-ajakirjad), nende ja vahepeal avatud materjalide täiendav uurimine, sõjasündmustes osalenute kirjalikud ning suulised mälestused, mida on võimalik täiendada uute filmivõtetega ning täpse, asjaliku ja uusi fakte sisaldava diktoritekstiga.
Möödapääsmatu on hinnang Eesti ja teiste väikeriikide saatust aastatel 1934–1944 mõjutanud suurriikide enesekesksele tegevusele, Eestile sunniviisiliselt pealesurutud relvastatud võitlusele, millest peale eestlaste võtsid osa NSV Liidu ja Lääne-Euroopa rahvaste esindajad. Tõe väljaütlemine on vajalik eelkõige noortele, veelgi enam aga EL-i ja NATO liikmesriikidele ning Venemaale, kus seni ei ole aastatel 1939–1944 Baltimaades, sealhulgas Eestis, toimunud sündmusi adekvaatselt käsitletud. Seriaal peab Eesti näite varal andma ajaloolistele dokumentidele tugineva tõese ja tervikliku ülevaate sõjakeerisesse haaratud väikeriikide saatusest.

Suurriikide huvid ei ole kuhugi kadunud

Globaliseerumise ja rahvuslike huvide ignoreerimise hulluses oleme ehk unustanud, et ka tänapäeval ei ole II maailmasõja valla päästnud suurriikide huvide prevaleerimine, nii nagu möödunud aegadelgi, mitte kuhugi kadunud. Olgu näiteks toodud Iraak, Afganistan, Liibüa, Gruusia, Moldova, Ukraina.
Käimas oli I maailmasõda, kui Vladimir Lenin esitas (1914) programmi kommunistlikule ideoloogiale tugineva Euroopa Ühendriikide loomiseks. Eelduseks II imperialistlik sõda Euroopas! Peale 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni sai NSV Liidu eesmärgiks maailma vallutamine ja kommunistliku maailmakorra kehtestamine. 1919. aasta Versaille’ rahuleping jagas USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa eestkostel maailma, kaasa arvatud Saksamaa, ümber võitjariikide kasuks. Sõjas kaotanud sakslaste eneseväärikus oli saanud hävitava, mis peamine – häbistava löögi. Suurriikide valmistatud viitsütikuga pomm oli pandud tiksuma.
1927. aastal teatas Lenini järglane Jossif Stalin: „II imperialistlik sõda on täiesti vältimatu, vältimatu on NSV Liidu astumine sellesse sõtta.” Selleks, et oma lubadust täita, algatas Stalin NSV Liidu industrialiseerimise, peaeesmärgiks sellise armee loomine (1939 – 6 milj. meest), mis on võimeline vallutama kogu Euroopa, hiljem ka maailma. Suur majanduskriis aastatel 1929–1934 tabas rängalt eelkõige Saksamaad ning aitas kaasa (6 milj. töötut) natside võimuletulekule 1932. aastal, tulemuseks Kolmas Reich, eesmärgiks Saksamaa endiste piiride ja sõjalise võimsuse taastamine, Suur-Saksamaa loomine, eluruumi suurendamine Ida-Euroopas. Versaille’ rahulepingu autoreid Suurbritanniat ja Prantsusmaad haaras hirm Saksamaa võimsuse kasvu ja võimaliku sõja ees. Siit nende järelandmised Hitlerile 1930. aastatel.
30. jaanuaril 1933 nimetati Saksamaa riigikantsleriks Adolf Hitler, Saksa rahva „viimane lootus” (unsere letzte Hoffnung) majanduskriisist väljatoomisel. Leidmata tuge Rahvasteliidult, purustas Hitler 1935. aasta oktoobris ühepoolselt desarmeerimisahelad – Versaille’ rahulepingu – ning alustas hoogsalt Saksamaa taasmilitariseerimist. Rahvas sai jälle tööd! Kahtlemata oli Hitleri kavade elluviimisel suureks abiks demokraatlike riikide suutmatus Saksamaa relvastumist takistada. Inglise-Saksa mereväekokkulepe soodustas sõja- ja allveelaevade tootmise kasvu Saksamaal, mis avas tee Versailles’ rahulepingu ignoreerimisele ka tulevikus, luues selle kaudu eeldused II maailmasõja puhkemisele. Suurt rolli Saksamaa militariseerimisel mängis USA finantsabi, Saksamaa ohvitseride (tankistid, lendurid) ettevalmistamine NSV Liidus ja NSV Liidu sõjaliselt tähtsate strateegiliste kaupade (lennukipommid, 9 mm padrunid, teravili, puuvill lõhkeaine valmistamiseks, nafta, puit, kroom, valtsmetall, värviline metall, toorkautšuk jm) tarned Saksamaale. Stalin vajas sõda Saksamaa ja teiste Euroopa riikide vahel, et parajal hetkel ise taplusesse sekkuda.
Edaspidise rahu tagamisel maailmas osutus täiesti teovõimetuks suur jututuba – Rahvasteliit, millest desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise tulemusena astusid 1933. aastal välja Saksamaa ja Jaapan, tulevased liitlased II maailmasõjas. 19.08.1939 võttis NLKP Poliitbüroo salajane istung vastu otsuse Euroopa „vabastamiseks” (loe: vallutamiseks) rünnakuplaani „Groza” alusel, millele pidi järgnema kogu maailm. Kohe peale seda lubas Stalin Hitlerile: „Poola ründamisel ei jää Nõukogude Liit neutraalseks, vaid abistab Saksamaad”. Hitler neelas salakavala „konksu” alla. Väikeriikidel ei olnud mitte mingeid võimalusi relvastatud konflikti vältimiseks.
Ettevalmistused sõjaks jätkusid. Saksamaa sõjalise jõu kasvu eelõhtul loodi 1934. aastal diplomaatilised suhted NSV Liidu ja USA vahel. 1935 vallutas Benito Mussolini, kes lubas muuta Itaalia taas Euroopa suurriigiks, Etioopia (Abessiinia). Samal aastal sõlmiti vastastikuse abi leping NSV Liidu ja Prantsusmaa vahel. Novembris 1936 sõlmiti Saksamaa ja Jaapani Kominterni vastane pakt, millega ühines 1937. aastal ka Itaalia. Hitler liitis taas Saksamaa koosseisu peale I maailmasõda demilitariseeritud Reini tsooni. Tõeliseks II maailmasõja eelprooviks kujunes Hispaania kodu­sõda aastatel 1936–1939, millest ei jäänud eemale NSV Liit. Kartes ärritada Saksamaad, jäid Inglismaa ja Prantsusmaa neutraalseteks, lisades seega hoogu Saksamaa taotlustele. Eestlastel oli osavõtt Hispaania kodusõjast keelatud. Sellele vaatamata sõdisid nad 12. Garibaldi-nimelise internatsionaalse brigaadi ja 13. Dombrowski-nimelise Interbrigaadi koosseisus.
1938. aastal sõlmiti Suurbritannia, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia osavõtul Müncheni kokkulepe, tulemuseks Sudeedimaa liitmine Saksamaaga, mis viis lääneriigid eufooriasse. Loodeti, et nüüd on Hitleri ambitsioonid rahuldatud. 11. märtsil 1938 okupeerisid Saksa­maa väed Austria (Anschluss). Samal aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist, mille tõttu muutus olukord Euroopas väga teravaks – Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks. Järgnesid Saksamaa ja NSV Liidu territoriaalsed nõuded Poolale. Toimus pööre Suur­britannia poliitikas – tulemuseks vastastikuse abistamise pakt Poolaga. 1938. aastal võttis USA vastu otsuse sõjalennukite aastatoodangu mitmekordistamiseks.

Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil

NSV Liidu naabrite saatus oli neile teadmata otsustatud Kremlis, kus Kliment Vorošilov teatas (Stalini juuresolekul) 29.11.1938 toimunud NSVL-i kaitserahvakomissariaadi sõjanõukogu istungil: „Poola, ­Rumeenia ja igasugused Baltimaad on meil juba ammu arvestustest maha võetud, need härrased hõõrume me igal ajal ja igasuguste asjaolude puhul pulbriks”. Üksmeelne aplaus. 1939. aastal ei teinud Stalin oma eesmärkidest enam saladust. Sama aasta 1. jaanuaril ilmus tema läkitus: „Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil.” 1939. aastal hõivas Saksamaa ülejäänud Tšehhimaa. Rahvusvahelist õigust jalge alla tallates sõlmiti 23.08.1939 NSV Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping (MRP). Kõik ettevalmistused eelolevaks sõjaks olid tehtud. II maailmasõda võis alata! Juba 28.09.1939. aastal surus NSV Liit jõuga ähvardades Eestile peale „vastastikuse abistamise pakti”, mille kohaselt marssis 18.10.1939 Eestisse 25 000 punaarmeelast.
Vaid nädal aega peale MRP sõlmimist algas Saksamaa kallaletungiga Poolale II maailmasõda. 03.09.1939 kuulutasid sõja Saksamaale Suurbritannia ja Prantsusmaa. 17. septembril ründas Poolat ka NSV Liit, mis lõppes sõpruslepingu sõlmimisega NSV Liidu ja Saksamaa vahel. 28. septembril 1939 ründas NSV Liit Soomet. 1940. aastal alistusid Saksamaale Taani, Norra, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg. Saksa väed Kreekas ja Jugoslaavias. Vastuseks Stalini plaanile „Groza” kinnitas Hitler 1939. aastal plaani Barbarossa – Saksamaa ennetava rünnakukava NSV Liidu vastu selleks, et ära hoida Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu 06.07.1941.
Veel enne II maailmasõja kandumist NSV Liidu territooriumile nägi 09.06.1940 ilmavalgust NSV Liidu kaitserahvakomissariaadi direktiiv nr 02622 iseseisva Eesti hõivamiseks. NSV Liidu sõjalaevastik okupeeris Naissaare, toimus iseseisva Eesti õhu- ja mereblokaad. 16.06.1940 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, millega nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate vägede sissetoomist Eestisse. Lootusetus olukorras Eesti alistus. 17.06.1940 tungis Eestisse 80 000 punaarmeelast, piiri taga olid lahingukäsku ootamas sajad tuhanded röövmõrtsukad. Eesti oli okupeeritud. Punaarmee toel korraldati juunipööre ja Eesti inkorpo­reerimine NSV Liidu koosseisu, millele järgnesid Nõukogude võimu kuriteod Eestis aastatel 1940–1941.
MRP kohustas Saksamaad ja NSV Liitu teineteist mitte ründama. Tegelikkuses kokkulepet ei täidetud. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks: Saksamaa alustas 1939. aasta septembris sõda vaid kuue tankidiviisiga. Juunis 1941. viidi Eestis läbi massiküüditamine. Suvesõda Eestis oli vastuseks nõukogude kuritegudele aastatel 1940–1941. Ennetades NSV Liitu, kes oli paigutanud oma läänepiirile 11 armeed, lähitagalas rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis õhudessantvägede diviisi, kõigest paari nädalaga, ründas Saksamaa 22.06.1941 NSV Liitu. Ennetava rünnakuga võttis Hitler Stalinilt võimaluse kogu Euroopa vallutamiseks samal või järgmisel aastal. Kolme nädalaga purustati 170 Punaarmee diviisist täielikult 28 diviisi, 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Esimestel sõjakuudel langes vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.

Nõukogude võimu kuriteod Eestis sundisid eesti meest relva haarama

Sõja kandumisel NSV Liidu territooriumile algasid hävituspataljonide sõjakuriteod Eestis. 14.08.1941 allakirjutatud Atlandi Hartas määrasid USA ja Suurbritannia, NSV Liidu liitlased, kindlaks II maailmasõja eesmärgid ja sõjajärgse maailmakorralduse põhimõtted, mida eesti mehed jäid kergemeelselt uskuma ning mida mitte kunagi ei täidetud. Esimesel sõja-aastal hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas Baltimaad. Aasta lõpus 1941 toimus murdelahing Moskva all. Blitzkrieg oli jooksnud ummikusse, sakslased sunniti Moskva alt taganema. Algasid USA ja Suurbritannia suuremahulised abisaadetised (nn lend-lease) NSV Liidule.
Nõukogude võimu kuriteod Eestis olid põhjuseks, miks eesti mehed liitusid ühiseks võitluseks kommunismiga Saksa armeega, kelles nähti ainsat sõjalist jõudu Punaarmee vastu, kellega olid liitunud teised Lääne suurriigid. Võitluses kommunismi kuritegude kordumise vastu Eestis ei olnud isamaaliselt meelestatud meestel teist valikut, neid toetas rahvas, kes ei soovinud nõukogude okupatsiooni kordumist oma kodumaal mitte mingil juhul.
Aastatel 1941–1945 võitlesid eesti mehed vabatahtlikena Omakaitse, Julgestusgruppide (Wehrmachti 16. ja 18. armee tagalavahiteenistus ning võitlus partisanidega Ukrainas ja Venemaal), Idapataljonide (Leningradi – Novgorodi – Staraja Russa – Neveli rinde liinil), Omakaitse baasil loodud palgaliste kaitse- ja politseipataljonide, Eesti SS-leegioni (lahingutegevus Idarindel – Ukrainas, Neveli rindel, võitluses partisanidega Valgevenes), Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon „Narva” (Izjumi lahing ning hiljem Tšerkassõ kott, Narva rinne), Eesti SS-vabatahtlike brigaadi, 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi, 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi, 1944. aasta sundmobilisatsiooniga moodustatud Relva-SS-i koosseisu kuulunud 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ja 1944. aasta mobiliseeritutest moodustatud Piirikaitserügementide koosseisus Punaarmee vastu Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Eestis ja Saksamaal. Raske on ülehinnata eesti meeste panust Eesti kaitse­lahingutes 1944. aastal, mis vajab filmis põhjalikku ning üksikasjalikku käsitlust.
1.02.1944 üldmobilisatsiooni käigus mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 50 000 eesti meest, tegevteenistusse rakendati 32 000 meest, kokku käis Saksa armeest läbi 70 000 meest. 2.02.1944 olid lääneriikide ülirohke relvaabiga toetatud Punaarmee üksused Narva jõel. Eesti rahvas oli sattunud surmaohtu. 7. veebruaril kutsus peaminister Jüri Uluots kõiki eestlasi võitlusele Punaarmee vastu. Meie mehed hävitasid Punaarmee sillapead Narva jõel ning võitlesid surmapõlgavalt sissetungijatega Lämmijärvel, Merikülas, Narva rindel, Sinimägedes, Avinurmes, Lõuna-Eestis, Emajõel, Porkunis, Läänemere saartel, vaatamata sellele, et Saksamaa löömine on möödapääsmatu. Võideldi oma kodude, oma laste, oma maa vabaduse, mitte Hitleri huvide eest. Suured olid lootused Eesti Kaitseväe loomiseks ja Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks.

18.09.1944 algas plaani „Aster” elluviimine Eestis

Saksa väejuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta. Samal päeval astus ametisse Eesti Vabariigi Valitsus eesotsas peaministri asetäitja Otto Tiefiga. Pika Hermanni tornis lehvis sini-must-valge lipp. 23. septembril hõivasid Punaarmees teeninud eestlased koos venelastega Tallinna, taandumislahingud jätkusid Läänemere saartel kuni 23. novembrini 1944. 15. detsembril lahkusid Saksa väed Ruhnu saarelt. Sõda Eestimaal, mitte Euroopas, oli otsa saanud. Kuid Eesti Vabariigi territooriumi vallutamisega, uue nõukogude okupatsiooniga ning sellega kaasnenud totaalse terroriga, ei lõppenud eestlaste võitlus oma põlisvaenlase vastu. Tuhanded Eesti mehed, kes koos käsirelvadega jäid okupeeritud Eestisse, jätkasid võitlust metsavendadena. Viimane teadaolev metsavend tapeti alles 1978. aastal. 1949. aasta märtsiküüditamine süvendas rahva varjatud viha nõukogude režiimi vastu veelgi.
1944. aasta Eesti kaitselahingud Punaarmee ja nõukogude okupatsiooni vastu näitasid kogu maailmale, et eestlased tahavad elada oma kodumaal vabana, et nad tahavad ise otsustada oma riigikorra ja edasise saatuse üle, lootes sobival hetkel taastada Eesti riiklik iseseisvus. Loodeti Atlandi Hartale, milles kirja pandud põhimõtted reedeti USA ja Suurbritannia poolt juba 1943. aastal Teheranis. Tänu 10 kuud kestnud kaitselahingutele, milles langes 20 000 meest, õnnestus 70 000 eestlasel põgeneda Läände, mida praegune Eesti president ei oska või ei taha hinnata.
Valdav osa eestlasi ei kahtle selles, et rahva toetusel 1941. aasta Suvesõjast, 1944. aasta Eesti kaitselahingutest ning metsavendlusest osavõtnud mehed pidasid koos relvavendadega õiglast ja kompromissitut võitlust oma kodude kaitseks. Koos teiste Euroopa rahvastega püüti oma elu hinnaga takistada kommunismi pealetungi Euroopasse, mis õnnestus vaid osaliselt. Vaatamata sellele, et Baltimaad, pool Saksamaast, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, ka Jugoslaavia, olid USA ja Suurbritannia nõusolekul sattunud 46 aastaks NSV Liidu võimu alla, jäi Lenini kava Euroopa Ühendriikide loomisest sõjalise jõu abil ning kommunistliku maailmakorra kehtestamine pelgalt NLKP unistuseks.
Ei ole kahtlust selles, et 1944. aasta võitlus Eesti riikliku iseseisvuse taastamise nimel säilitas rahva iseseisvuspüüdlused okupatsiooniaastatel, mis kulmineerusid Eesti vabanemisega 1991. aastal, nõukogude armee üksuste väljaviimisega 1994. aastal ja Eesti NATO-sse vastuvõtmisega 2004. aastal.