Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Jüri Jürna – nii kaine talumees kui kirglik kunstnik

Tekst ja fotod: Ly Lestberg

Jüri Jürna - filosoof, kunstnik ja öko-põllupidaja.

Kui avaldasin Rakvere kunstielu eestvedajale Riho Hütile soovi teha lugu mõne huvitava kohaliku harrastuskunstnikuga, siis tuli kiire vastus, et Jüri Jürna on just selline mees. Tal olevat Rakvere lähedal oma mahetalu ja kogu talutöödest vaba aja ta aina maalivat ja rändavat maalides ka mööda maailma ringi.

Internetist jäi erilisena silma üks Jüri Jürna eriti värvikirev maal, kus on korraga nii tiigri pea, punased-sinised-kollased õunad, linnud, lehmad kui ka imepisikesed inimesed.
Kohtusime Jüri Jürnaga tema tütre pool Rakveres keset laste kilka­mist ja sagimist. Nimelt on Jüril kolme täisealise lapse peale kokku tervelt seitse lapselast.
„Mul on väga maru ja hea isa, kes võib oma elust rääkida palju põnevat. Ta armastab väga elu ja elu armastab teda samamoodi vastu ka,” kinnitab tütar Küllike, endal uhkusesäde silmis.
Jüri Jürna ise esialgu just ülemäära suure jutuga ei tundu. Mitte asjata pole filmitegija Kristjan Svirgsden pannud Jürist tehtud dokumentaalfilmile peakirjaks „Tõsise näoga mees”. Sellel on aga kindlasti oma väike vimka sees, kuna vestluse arenedes kostub tõsise jutu sekka üha enam nakatavaid naerupahvakuid.

Alustuseks sooviksin teada, kas teil on mõni lühike elamise õpetus või elu moto, mida järgite?
(peale pikka pausi) Vaid naise rinnal, krossiratta sadulas, molberti taga, kirjutuslaua kohal, aias aiatööl sisustan ma õndsalt aega, kaotan meeldivalt ajataju.

Kuidas te lühidalt iseloomus-taksite oma talu ja igapäevaseid tegemisi?
Minu Tornimäe mahetalu on ilus koht. Ametlikult olin üle vabariigi esimene talumees. Mul on isegi selle kohta dokument olemas. Aukirja sain ka. Mul on 120 hektarit maad. Omal ajal sain osta erinevatelt omanikelt hektar siit ja pool sealt. Unistasin sellisest elust vanaisa järgi juba noorena. Peamiselt tegelen šoti mägiveiste pidamisega. Kasvatan ka küüslauku. Mul on suur õunapuuaed, kitsejuustu teen, kitsepiima saan. Enda tarbeks on veel kalkunid, kanad, mesilased. Ja loomulikult on mul absoluutselt kõik sügavkülmutussüsteemid samuti omast käest võtta.
Sageli ollakse veendunud, et võiks olla õnnelik, kuid ei teata, mis selleks tegema peaks ja süüdistatakse oma viletsuses teisi. Minul on küll tore elada. Selles mõttes on ka vedanud, et kõik on läinud märki, mida olen tahtnud. Aga ise olen kõvasti võidelnud ka. Olid rasked aastad, kus meie külas väiksed talud järjest muudkui tõstsid käed üles.

Kas teil on kõige selle toreda juures veel ka mõni täitumata unistus?
Kaks unistust on – Dominikaan ja Vietnam.
Juba märtsist põrutan kaheks kuuks Dominikaani – loodan, et seal on jälle teistsugune ümbrus ja on huvitav maalida. Hispaanias olles tutvusin mõne Dominikaanis elava inimesega, kes tundusid väga isemoodi, tumedate silmadega ja tõmmud. Erilised. Mul on üks inglisekeelne reisijuht, kust infot hangin.
Kui saan kevadel küttepuid müüa, siis tahan sügisel ka Vietnamis ära käia. Arvuti kaudu olen näinud sealset kunsti, mis väga põnev.
Siiski, ühe filosoofilise teose tahan ka viia päris lõpuni. See on väga keeruline asi, kuna tahan selles öelda ühiskonna kohta kõik olulisema. Olen ise kunagi natuke konsistooriumis õppinud. Sealt on hakanud huvitama headuse ja kurjuse mõiste. Kohati võetakse neid liigagi irreaalselt religioossetena. Ega inimene ei saa ju kogu aeg olla hea. See on nagu imelik natuke. Inimene peab olema motiveeritult hea. Aga ma ei kiirusta selle asjaga teadlikult, sest tean, et kiirustamine laastab isiksuse omapära ja sügavust.
Inimesed küll vahel ütlevad, et ei saa minu tekstidest eriti aru. Liiga filosoofiliselt abstraktsed olevat. Õnneks saan maalides sellesama ära öelda. Palju pareminigi veel. Ei ole mul mingeid tõelisi oskusi ega andeid, aga mul on kirg ja tahe tegutseda.” (naerab)

Mis teemadega te kunstis tegelete?
Ma soovin kunsti abil suhelda, mitte meeldida.
Kunstis huvitavad mind inimestevahelised suhted. Täpsemalt suhete kolmnurk. Näiteks, kui mina armastan kedagi, kes omakorda jälle armastab hoopis teist, siis tekib omavaheline kõva põrkumine. Seda on ühiskonnas väga palju. Armastus on lausa kohutavalt edasiviiv jõud. Samas jälle purustav ka. Armastaja on absoluutsele kohtule lähemal kui usklik. Nii see elu on. (naerab)
Hispaanias olles näiteks käisin korra diskol. Kus oli seal alles mürts ja trall! Äkki vaatasin, et üks kena noorik nutab. Selgus, et tema noormees oli ära läinud. Aga pärast õhtul tantsis ta küll uhkesti ja oli väga rõõmus. Tegingi temast kohe maali – pildi keskel tüdruk tantsib ja nurgas üks trompetiga vend paneb üldise tümpsu sisse soolot.
Käisin peale seda ka Rakveres diskol. Seal oli enamvähem samasugune möll. Aga ei löönud keegi mu kulmu rulli, nagu ette hoiatati. (naerab mürinal)
Samas pole ma maalidel kujutanud isiklikke suhteid. Vaatlen elu kõrvalt. Seda siiski mitte nii, nagu ühel oma maalil „Facebook”, kus olen kujutanud kahte inimest, kes asuvad küll ühes toas, aga suhtlevad omavahel vaid läbi arvuti.

Ökotalu.

Missugune on te töömeetod kunstnikuna?
Kodus olles maalin igal hommikul kaks tundi ateljees. Peale seda on hea värske olla. Kaugetel soojadel maadel olen energiast väga laetud ja teen pilte peaaegu kogu aeg.
Aga vahel on pea tühi ka. Siis tuleb ennast koguda. Näiteks portreenäitusele tahtsin teha Riho Hütist portree. Teda tunneb ja teab Rakveres igaüks. Minul aga võttis kaks nädalat aega enne kui asjale pihta sain. Käisin tal korduvalt külas rääkimas ja vaatamas – ja siis äkki tuli. Mina otse inimest ei maali, ma nii ei ole harjunud. Rohkem jälgin kõrvalt. Visandeid ka ei tee. Kui peas saab asi küpseks, siis. Foto järgi ei taba ära. Fotol on inimene nagu karkass.

Väga paljudel teie maalidel on kujutatud kõikvõimalikke erinevaid linde. Mis tähendus neil on?
Lind kohe nagu ise tuleb maalidele juurde. Kui hakata otsima, siis niisugust lindu päriselt olemas ei ole.
Ühele pildile küll tegin rongad. Tahtsin, et need sümboliseeriksid suurt kannatust. Ja selle mõttetust. Järgmise aasta märtsis tahan Rakveres teha näituse, kuhu kontsentreerin kokku kõik küüditamise teemal tehtud pildid. Selleks uurin praegu kõvasti materjale. Külas olen juba väga paljude inimestega rääkinud. „Karje” või „Katastroof” tuleb pealkirjaks.
Usalduse kaotus teise inimese vastu on sama sügav kui lein. Kaudselt on sellega seotud ka orjapidamine, sundprostitutsioon ja kõik muu kole ühiskonnas.
Mulle ei mahu pähe, kuidas see saab olla võimalik, et üks inimene muutub käsutäitjaks ja teine käsutajaks, kui inimesel on tugev mina ja filosoofilises mõttes on ta ainuline. Enesest hoolimine tähendab takti­tunnet enese vastu. Inimene elab siin selle oma elu ainulisena ära ja seda peaks ta ise väärtustama ja kõik teised ka. Inimeste vahel peaks olema koostöö ja kooskõla sama hea, nagu see looduses on. Seal on kõik tasakaalus, kus inimene pole palju vahele seganud. Meie tsivilisatsioonis on see läinud natuke paigast ära.

Kuninganna Elizabeth II portree.

Kas teised inimesed on olnud teie maalidest huvitatud? Olete tellimustöid ka teinud?
Olen oma töid kinkinud küll, aga ei müü. Ei ole mõtet. Kunstiga tegelemiseks korjan raha mahepõllundusega. Kunst ju sisse ei too midagi. Ühel väga ilusal naisel on mu maal magamistoas. (naerab muhedalt) Ta tuli näitusesaalis minu juurde ja ütles, et tahaks nii väga ühte pilti endale. Ütlesin siis, et võta niisama.
Hispaanias tahtis üks tegelane nii väga saada Inglise kuninganna Elizabeth II portreed. Ma siis otsisin temast pilte igalt poolt ja tegingi ­valmis. Nüüd aga vaatasin internetist, et see minu maal on kas müüdud või edasi kingitud ja on otsapidi sattunud kuninganna erakogusse. Olen saanud selle kohta ka väga ilusa kirja. See oli küll vapustav üllatus. Edu saladus peitus ilmselt selles, et ma ei maalinud teda mitte nagu kuningannat, vaid nagu vanemat naist, kes on huvitava näoga, hoolitsetud, tark ja tasakaaluka olemisega. Krooni asemel maalisin niisama midagi – vaatajale ainult tundub, nagu oleks kuningannal kroon peas.
Viimane üllatus oli, kui vaatasin saadet „Perepidu”. Seal oli Haljalast üks pere. Näidati ka Haljala suurt pubi, kus vaatan, kolm suurt minu maali seinal. Hea meel oli küll. Ei teagi, kuidas need sinna sattusid.

Kes on teie lemmikud kunstis? Kas jälgite ka kohalikku kunstielu?
Palju olen õppinud sellistelt klassikutelt nagu Gauguin, Van Gogh, Munch, Chagall.
Pärnus oma näitust tehes sain tuttavaks noore kunstniku Jasper Zoovaga, kelle kunst mulle kohe hirmsat moodi meeldis. Vaatan, kui saan, siis lähen ja ostan talt ühe töö ära. Selle, kus Frankenstein peal. Hästi rõõmus kunst on. Kohe kaugelt näha, et teravmeelne.
Näitusi olen käinud palju vaatamas. Mulle tundub, et Eesti kunst on lõhenenud korraga väga paljudesse suundadesse. Aga kõik kokku on kaasaegne kunst. Mina olen samuti kaasaegne kunstnik.
Igal aastal saadetakse mulle pakk kalendreid puuetega laste töödega. Siis ma kannan nende toetuseks raha üle. Aitamise mõttes. Aga seal on ka palju huvitavaid asju sees.

Mida tähendab teie jaoks ilu?
Ilu on isikupära, ainult isikupära. Sellest pole kunstniku silmale abi, kui ennast kosmeetiliselt muudkui mehkerdada ja sehkerdada. Mina näen sellest läbi. Huvitavad on naised, kes end kõige välisega liialt ei polsterda.
Näiteks presidendi vastuvõtul lehvis korraks kaamerate eest läbi üks ilus naisterahvas, sihuke valgekas-roosa kleit seljas. Mulle jäi see kohe meelde. Kuigi teda pärast enam ei näidanud.
Kui inimene saab valida endale riided ise, siis see on originaalne. Saad aru kohe, et see on vastavuses tema kõikide omaduste ning hinge­laadiga. Kui aga stilist inimest riietab, siis minu silmis on kõik ära rikutud. Nagu oleks ühe lauaga löödud. Enam seda huvitavat „oma mina” sees ei ole. Inimene peab ikka iseendast lähtuvalt otsustama. Loomise võime on inimese juures kõige imelisem. Niikuinii saame teistelt kogu aeg midagi juurde.
Mida ma olen üldse tähele pannud, kui käin siit väljas ja jälle tagasi tulen – Eestis on ilusaid ja tarku inimesi palju. Põmmpäid peaaegu nagu polegi, see torkab küll silma. (naerab)

On teil selles ka oma kindel visioon olemas, kuidas võiks Eestis üldisemalt olla elu korraldatud?
Mina tahaksin, et Eesti oleks ökoriik. Ökoriik selles mõttes, et väikesed talud saaksid rakenduse. Kehtestaksin seaduse poolt piiri, et 100 hektarit on omaniku limiit. Ja metsavahi kohti poleks ma ära kaotanud – need olid väga ilusad asjad. Kes tõesti muidu hakkama ei saanud, need elasid kõik metsavahtide või talude juures abilistena ära. Ma tegin kunagi Rakveres isegi näituse sellest.
Nii oleks enam-vähem iga eestlane nagu ettevõtja, mitte mingi ori, nagu ta praegu seal Soomes on. Kindlasti sulgeksin piirid kaubale, mis on mittemahe, et seda rämpstoitu ega mingit muud sodi üldse enam sisse ei saaks vedada. Meie enda kaup aga läheks mahedana välja. Näiteks kas või küüslauk. Seda võiks koguni Iisraeli viia, kui piisavalt suur kogus on. Aga ta peab mahe olema, siis oleks see nagu meie nišš. Vot sihukesed ulmemõtted on mul.
Seda kõike tuleks teha aga vähehaaval. Uuesti tagasi on küll väga raske olnut taastada. Linnastumise protsess on nii võimsalt käivitunud. Tänapäeva tehnikaga aitab, kui põllumajandusega tegeleb 20% inimestest. Tahtmist peab olema. Eestis on väga palju ettevõtlikke inimesi ja kui kõigi mõte korraga samas suunas muutuks, siis oleks ka tulemust.
Põllumajanduse tase näitab tsivilisatsiooni vitaalsust, suutlikkust ja kestlikkust. Seda, kuidas elus omavahelised seosed tegelikult toimivad.

Aga kuidas te iseloomustaksite hetke tegelikku olukorda meil Eestis?
Elu on põnev. Eesti on ikka tõesti nagu kohe vabamõtleja riik. Inimesed on siin väga avatud. Ole sa usklik, ole sa see või teine, ise tead, mis sa oled. Internet ja kõik. Ei hakka sind siin keegi naljalt milleski piirama. Soojadel maadel maalides alati mõtlen, et see on ime, et Eesti on olemas. Ja vaba.
Kui tundub, et Eestis on kehv elada, siis on mõnest asjast natuke valesti aru saadud. Teisest küljest on muidugi halb, et meil oma pankasid pole ja paljud head maatükid on maha müüdud. On suuri firmasid, kes laastavad meie metsi. Siin võiks norida ja halvasti öelda igatpidi, aga rahaasjad on Ansipil korras ja minule see väga meeldib, sest ma olen ise ka talumehemõistusega.
Aga ma ei mõista, kes välja mõtles sellise asja, et anda inimestele katteta võlga. Tööinimesega ei tohi niiviisi teha. Nende positsioon on kõikuv – täna tööl, homme võib-olla hoopis kusagil mujal. Kui anda pikaajalist laenu, siis seotakse inimene intressi abiga veelgi vaesemaks, kui ta on. Kui keegi tahab mingit ettevõtlust teha ja äriplaan on kõva, siis võib riskida. Aga ka nii võib põhja minna. Garantii peab olema, et sul on midagi vastu anda. Kes juba võlga hakkab võtma, see kukub.
Kui on raske, siis tuleb olla kannatlik. Kannatlikkus tasub end ohtralt ära.

Mis on viimane suurem muutus teie arusaamistes?
Mõistatusi tuleb aastatega juurde. Uute väärtuste avastamine on üks progressi tingimusi. Mida sügavamale mingis valdkonnas tungida, seda kindlamini saan öelda, et ma ei tea kohe mitte kui midagi.
Teadus ise on ka jõudnud sellisele arusaamale, et ei ole püsivat tõde. Kui minul on teadusepõhine tõde, siis see ei saa olla kunagi tõsi, kuna see kogu aeg muutub. Kogemus on nagu maja, mida ei saa remontimata eluaegselt kasutada. Inimajaloo pärast võiks piinlikkust tunda ainult siis, kui ajalugu ei saaks teaduslikult mõista Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma tean, et ma eksin. (Naerab)
Ka erinevuste märkamine süveneb. Hakkan nägema üha peenemaid asjade omavahelisi seoseid. Näiteks tegime mõne aasta eest kiviaia, kui see kiviaedade kampaania oli. Alguses mõtlesin, et mis ta ikka on, aga siis vaatasin, et vainukägu elab juba seal. Nüüd on aega mööda läind ja tulnud on rästikud. Siis jätsin teadlikult kaks meetrit kiviaiast puutumata ja nii on elu seal muutunud veelgi rikkalikumaks. Lõpuks panin ka hapenduskapsad sinna kasvama ja ennäe, kirbud on järsku kadunud. Varem suurel põllul tulid need teinekord lausa laviinina peale.

Perepildil on vasakul tütrepoeg Sven kes ka vana­isaga koos maalib, tema ees on pojapoeg Robert. Vanaisa Jüri paremal pool on tütre vanem poeg Indrek ja süles tütretütar Katre.

Teie eelneva jutu järgi on üha raskem aru saada, kelleks te end kõige enam peate – kas põllumeheks või ikka kunstnikuks?
Esiteks olen kaine talumees ja alles peale seda subjektiivne utopist. (naerab südamest) Viimane tähendab puht isiklikku maailmavaadet sellele, mis võiks olla unistamine. No, teisiti ei ole ju võimalik. Olen loodud nii, et ma ei saa hõljuda. See ei ole reaalne. Mida sa ikka niisama tühja hõljud. (naerab)
Ah, elutarkus on nagu tarbetu antiikese! Näiteks, kui hakata mõnda naist armastama, siis see on taas ja taas väga keeruline küsimus. Ikka tekivad igasugused kahtlused. Viimasel ajal ma lihtsalt vaatan kõrvalt neid tänapäeva noori ja kohe hea on olla, sest nad on nii positiivsed. Minu noorusaeg oli ka tore, aga meil oli nagu mingi raskus peal. Nüüd ollakse rõõmsameelsed ja nauditakse täiega vabadust.

Mis toimetused kevadel veel plaanis on?
Aprillis algab motokrossi hooaeg. Juba kuu lõpus tuleb sõit. Vene ajal olin koguni meistersportlane. Eestis kuues. Nüüd võtab ka mu poeg võistlustest osa. Meil on talus oma rada. Kross annab kõva laengu. Paned kirevad riided selga, teed soojenduse, siis lähed starti. Nii ei paista välja, kui vana sa oled. (naerab) Krossisõidul kontsentreerud täielikult sõidule. Väga täpselt pead arvestama, kus hüppesse lähed või kuidas gaasi annad.