|
|
Holokaust eesti rahva süükoormaks?
tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, prof emer
Eesti
keeleteadlase, filosoofiadoktori, antropoloogilise ja etnolingvistika
professori, Eesti Keele Instituudi direktori, keeleajaloo ja -teaduse
osakonna juhataja Urmas Sutropi ajaleheartikkel „Holokaust,
kurjus ja meie” (Postimees, 28.01.2013) kehutab täit
avameelsust eeldavat arutelu, mis puudutab lähiajaloos nii
juutide kui ka eestlaste saatust ja suhteid.
Kogu lugupidamise
juures tunnustatud keeleteadlase vastu tuleb aga tunnistada, et
tema selleteemaline käsitlus jääb poolikuks, pindmiseks
ja ühepoolseks ning kutsub esile nõutust, arusaamatusi
ja vastakaid mõtteid.
Autor kinnitab: Mul on hea meel, et me tähistame holokausti
ohvrite mälestuspäeva. Mõistagi jagame tema
heameelt. Siinjuures on aga vaja täpsustada, et päevakohane
jutt peaks olema mitte ainult holokaustist, vaid ka inimsusevastaste
kuritegude ohvrite mälestamise päevast. Nii on vastavalt
Vabariigi Valitsuse 6. augusti 2002. aasta otsusele 27. jaanuar
nimetatud holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite
mälestamise päevaks (27. jaanuar on Auschwitzi-Birkenau
koonduslaagri vangide vabastamise mälestuspäev).
Sel puhul olnuks asjakohane tuletada meelde ka neid juute, keda
nõukogude võim Siberisse vedas, aga ka Eesti oma
kommunismi- ja natsismikuritegude ohvreid. Olgu teada, et nõukogude
võim represseeris 1940–1941 (2002. aasta andmetel)
415 juuti, kusjuures neist hukkus 97 vangilaagris või asumisel.
1941. aasta juuniküüditamise ohvreid oli 400. Seega
hõlmasid kommunistliku režiimi kuriteod 10% Eestis
elanud juutidest. (Population Losses 1940-1941: Citizens of Jewish
Nationality / by Vello Salo. – Tallinn 2002, lk 4, 8–21).
Need nõukogude võimu kuriteod toetasid ju juutide
puhul Saksa okupatsiooniaegset holokausti ja teenisid samu eesmärke.
Siin oli tegu nii genotsiidiga (sel puhul oli kuriteo toimepanemisel
eesmärk juutide hulgast ekspluateerijate kui klassi likvideerimine)
kui ka inimsusevastase kuriteoga (taotleti rahvavaenlasteks ja
nõukogudevaenulikuks elemendiks peetud juutide hävitamist).
Eestlased
ei mõista holokausti?
Ei saa nõustuda
autoriga, nagu eestlased ei mõistaks holokausti olemust
ja koledusi ega jagaks juutide valu ja leina. Ja millistele uuringutele
rajaneb autori üldistav tõdemus, et Eestis on tegu
holokausti-revisionismiga, millest on väike samm holokausti
eitamiseni üldse. Üksnes mõnes Wikipedia artiklis
või mujal väljaöeldud mõttemõlgutused
holokausti üle selleks küll alust ei anna. Tundub, et
mõnd Wikipedia artiklis esitatud väidet võib
olla ka vääriti mõistetud. Näiteks väidab
autor: Wikipedia artiklis „Holokaust Eestis” kirjutatakse,
et Eestis oli enne sõda ainult 4500 juuti. Rõhk
on sõnal ainult. See peab lugejale sisendama, et võrreldes
Läti ja Leeduga polnud siin õieti kedagi tappa.
Kust aga autor teab taolise järelduse tegemisel, et selle
artikli kirjutamisel oli pandud mõtterõhk just sõnale
ainult: lauseehituse analüüsimisel tehtud järeldus
ei pea kokku langema kirjutaja enda rõhuasetusega.
Kui Wikipedias ja mujal leidub väiteid, milles võib
täheldada nn holokaustirevisionismi ilminguid, siis peaks
autor siin küll püüdma otsida ausalt põhjusi,
millest on taolised väljaütlemised tingitud, neid seletama
ja analüüsima. Üksnes taoliste ilmingute esinemise
nentimisest või sellesisuliste väidete keelustamisest
ei tõuse küll mingit tulu. Nii jääb vastamata
autori küsimus: Miks leidub meie hulgas ikka veel inimesi,
kes seda kõike (holokausti – H.L.) eitada püüavad?
Kuna holokaust on ajalooliselt tõene fakt, ei ole Eestis
küll kellelgi alust seda eitada. Samuti ei ole alust eitada,
et selles osales poolsada või enam eestlasest kollaboranti
(nende täpsem arv ei ole teada). On ju tõsiasi, et
iga rahva hulgas on kurjategijaid ja saasta, nagu seda olid need
eesti rahvusest pätistunud ja sadismikalduvusega isikud,
kelle käed on määritud juudi verega.
Samuti on teada, et ka juudi rahva hulgas oli kollaborante, kes
osalesid Eesti Vabariigi riikluse hävitamisel, tegutsesid
Rahva Omakaitses, võtsid osa eesti rahva vastu toime pandud
genotsiidikuriteost, osalesid Eestis toime pandud inimsusevastastes
kuritegudes ja sõjakuritegudes küll NKVD-s, NKGB-s
ja KGB-s „tubastel töödel” kriminaaltoimikuid
vorpides, küll eestlaste küüditamise ettevalmistamisel
ja küüditamistel, surmalaagritesse saatmisel või
surmaotsuste tegemisel (nagu seda tegi eestlaste surmasaatuse
otsustajana tuntuks saanud riikliku julgeoleku alampolkovnik Idel
Jakobson), küll hävituspataljonides ja Tallinna Töölispolgus
(nt ENSV hävituspataljonide operatiivgrupi ülem piirivalvekapten
Mihhail Pasternak, kes juhtis 1941. aasta suvel Järvamaal
Kautla ruumis Erna grupi ja metsavendade koondiste likvideerimiseks
kavandatud suurhaarangut, kus ta andis käsu sealkandis Kautla
jt talude mahapõletamiseks ja kus tema tegudest jäi
Kautla kanti maha mitukümmend metsikult tapetud mõrvaohvrit)
(„Eesti rahva kannatuste aasta: Koguteos I”, Eesti
Kirjastus, 1943, lk 95; „Eesti rahva kannatuste aasta: Koguteos
II”, Eesti Kirjastus, 1943, lk 151–153; H. Lindmäe
„Suvesõda Järvamaal 1941: Suvesõda VI”,
OÜ Greif, 2010, lk 275, 294, 325 jt).
Kes on siin
need meie?
Autor kirjutab: Mul
on hea meel, et me tähistame holokausti ohvrite mälestuspäeva.
Aga mind kurvastab, et me teeme seda pika hambaga. (jääb
selgusetuks, millised uuringud annavad alust väita, et eestlased
tähistavad holokausti mälestuspäeva pika hambaga
(s.o vastumeeli või vastutahtsi – H. L.).
Ja edasi: Kui me tahame elada rahus endaga, oma mineviku ja
tulevikuga, siis peame tunnistama ka seda kurja, mida oleme teinud
teistele...
Meie teeme, meie peame tunnistama! Kes on siin
need meie? Eks ikka autori käsitluses kogu Eesti rahvas
(kuna sõna meie ei hõlma kirjutise sisu arvestades
autorit ennast, siis tulnuks siin küll kasutada sõna
meie asemel sõna teie, ja seeläbi ennast
kurjategijaks arvatud rahva hulgast välja arvata).
Ilmneb, et meie vormis ja muul moel (autori väitel
aitasid Eesti teises maailmasõjas juudivabaks teha ikka
eestlased ise...) rünnatakse Eesti rahvast ja talle omistatakse
mingisugune kollektiivne süü, mis veeretatakse nagu
veskikivi kogu eesti rahvale kaela ning sisendatakse talle võla-
ja süütunnet. Ja nii peaks kogu eesti rahvas kandma
Eestis toimepandud holokausti süükoormat! Samas tuleks
küll autorilt pärida, millised on need rahva kuriteod,
mille puhul autor juurdleb: Missugused eestlastele iseloomulikud
rahvuslikud jooned neid selleks motiveerisid? Vastamata jääb
küsimus: kui tegu on rahvakuriteoga, siis milline karistus
peaks sellist rahvast ootama, kes on sel puhul kohtumõistjateks
ja kohtuotsuse täideviijateks! Taolisi rahvakuritegusid ei
tunne rahvusvaheline õigus ega ka Eesti Vabariigi karistusseadustik.
Seetõttu on ülekohtune ja mõttetu nimetada
tervet eesti rahvast kurjategijaks, kes autori sõnul peab
tunnistama oma kuritegusid. Tuleks teada, et kuritegusid ei
pane toime rahvas, vaid ikka üksikisikud või isikute
grupid.
Keegi ei eita ka eesti soost mõrvarite toimepandud koletuid
kuritegusid, kuid lugeda nende teod eesti rahva kuritegudeks
on juba liig mis liig. Samuti on naeruväärne ja rumal
väita, et Eesti rahva vastu toimepandud genotsiid, inimsusevastased
kuriteod ja sõjakuriteod, milles osales juudi soost isikuid,
on samaaegselt ka juudi rahva kuriteod, mida peaks õigusriiki
austav juudi rahvas tunnistama.
Vastutustundetu jutt rahva süüst meenutab Saksa okupatsiooni
aegseid natside väiteid, kus juudi rahvusest kurjategijate
teod kanti kogu juudi rahva arvele, õhutamaks eestlaste
vaenu juutide vastu ja kannustamaks eesti soost mõrvareid
kättemaksuks. Süüdistades kogu eesti rahvast natsikuritegudes,
ei taha autor millegipärast nimetada rahva süüd
ja karistust kergendava asjaoluna ühtki juhtu, kus
eestlased püüdsid juute päästa natside püünistest
või varjasid juute.
Ei ole raske mõista, et autori taolise käsitluse läbi
külvatakse võõristust eestlaste ja juutide
vahel ning selline kirjutis häälestab juute eestlaste
vastu, õhutab neid eestlasi põlgama ja vihkama.
Selgitatakse ju siin juutidele, et nad elavad rahva kõrval,
õieti küll rahva hulgas, kelle hingel on juudimõrv.
Ja teiselt poolt kannustab see eestlasi ennast kaitsma ning otsima
vastukaaluks õigustusi: teie ju alustasite oma koletute
tegudega! Siin ei tunnetata piiri, millest üle astumine
on lubamatu.
Meenutagem, et teisal ütleb Urmas Sutrop seoses Yana Toomi
jutuga Eesti rahva ja keele hävingust: Yana Toomi väljaütlemiste
eesmärgiks on külvata rahvastevahelist vaenu ja destabiliseerida
Eesti riiki. Yana Toomi suu läbi välja öeldud mõtete
eesmärgiks on rahvustevahelise vaenu õhutamine...
Loodetakse, et eestlased hakkavad venelasi vihkama. Ja nemad omakorda
eestlasi. Ja edasi: Kindlasti on selliste väljaütlemiste
mõte destabiliseerida meie riiki, murendada ühtsustunnet
ja tekitada hirmu... (Urmas Sutrop. „Keskerakond kuulutab
eesti keelele hävingut” – Postimees, 5.02.2013).
Kas on tõesti raske mõista, et siin võidakse
tahes-tahtmata või pahatahtlikult need autori sõnad
üle kanda tema enda käsitlusele juutide ja eestlaste
omavahelistest suhetest, kus eesti rahva õlule pannakse
holokausti süükoorem.
Eestlased
saksa mundris?
Holokaustist, kurjusest
ja meist kõneldes põigatakse artiklis ootamatult
saksa mundris sõdinud meeste juurde. Seejuures vaevavad
autorit küsimused: Miks heroiseeritakse Saksa mundris
võidelnud mehi? Miks on mõne silmis saanud kangelase
oreooli mingisuguse rauast rüütliristi tammelehtedega
pärjatud SS-Standartenführerid? Taolistes küsimustes
on omajagu ajaloo-võhiklikkust kui ka eesti sõjameeste
mõnitamistahet. Miks siis siin mitte nimetada otsesõnu
SS-Standartenführerit nimepidi ja öelda, et jutt on
teie rahvuskangelasest kolonel Alfons Rebasest (24.06.1908
Valgas – 08.03.1976 Augsburgis), keda on autasustatud II
ja I kl Raudristi, siis Raudristi Rüütlirist ja Tammelehisega
Raudristi Rüütliristi juurde. Siinjuures ei peeta vajalikuks
selgitada, milles nähakse seost holokausti ja kolonel Alfons
Rebase vahel, kellele pole suutnud selles osas heita varju ei
NKVD, NKGB ja KGB, ega ka tänapäeva natsikütid.
Või toetutakse siin väidetele, et eesti sõdurid,
sõdides natside poolel (mõistagi saksa vormis),
osutasid kommunistide omil sõnul Eesti kaitselahingutes
sissetungijatele metsistunud vastupanu (Evald Laasi „Mõnede
lünkade täiteks” – Sirp ja Vasar, 17. november
1987) ja aitasid seeläbi kaasa Saksa surmalaagrites toimepandud
holokaustile. Sel puhul süüdistatakse Eesti piire
kaitsnud ja Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud sõdureid
(sealhulgas ka kolonel Alfons Rebast) juba otsesõnu genotsiidikuriteos,
sest kuriteole kaasaaitamine on ju samuti kuritegu ja kaasaaitajad
samuti kurjategijad. Sama rumalalt võib aga väita
ka nõnda, et kui Punaarmee, võideldes 1941. aasta
sõjasuvel okupeeritud Eesti pinnal, takistas ta sakslaste
sissetungi Eestisse ning aitas kaasa NKGB-laste ja teiste terroristide
Eestis toimepandud massimõrvadele ja muudele terroritegudele.
Nii on jutu holokaustist, kurjusest ja meist seostamine
kolonel Alfons Rebasega mõttetus.
Siit tuleneb aga ajaleheartikli lugeja küsimus: Mis on
mingisugune tammelehtedega pärjatud rauast rüütlirist?
Ja mis annab autorile alust väita, et kolonel Alfons Rebane
on ainult mõne silmis saanud kangelase oreooli.
Tulnuks olla täpne: see mingisugune tammelehtedega pärjatud
rauast rüütlirist ei ole muud, kui Tammelehis
Raudristi Rüütliristi juurde või Tammelehtedega
Rüütlirist, nagu see seisab Metsakalmistul kolonel
Alfons Rebase mälestusmärgil. Tuletagem samas meelde,
et eesti rahva jaoks omandas kolonel Alfons Rebane kangelase oreooli
juba Teise maailmasõja päevil ja tegu on eestimeelsete
eestlaste poolt sügavalt austatud vabadusvõitlejaga.
Teadkem, et kolonel (kui soovitakse, siis ka SS-Standartenführer)
Alfons Rebase põrm maeti sõjaväeliste auavaldustega
26. juunil 1999 ümber Metsakalmistule, kusjuures matusetalituses
osalenud rahvamassis olid esindatud vabadusvõitlejate organisatsioonid,
osalesid üliõpilasorganisatsioonide esindajad, võttis
osa kaitseväelasi, ühiskonnategelasi jne. Kolonel Alfons
Rebase surma-aastapäeva on tähistatud sõjaväeliste
auavaldustega, kus tema mälestusmärgi juures on seisnud
auvahtkond või auvalve, on korraldatud kolonel Alfons Rebase
100. sünniaastapäevale pühendatud ajaloopäev
Valgas jne (vt Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ajalugu 1992–2008,
lk 112–115, fotod). Kus on siis siin need mõned,
kelle silmis on kolonel saanud kangelase aupaiste ja kas on
ikka mõtet näkku sülitada nendele meestele, kes
võitlesid vaba Eesti eest!
Ja kas ikka veel jääb kellelegi ette tõsiasi,
et eestlased võitlesid Teises maailmasõjas Eesti
vabaduse eest saksa vormis, kuigi see peaks nüüdseks
olema ammu sirgeks kõneldud. Ja kas tõesti ei teata,
et Eesti Vabariigi Riigikogu 14. veebruari 2012 avalduses, samuti
teistes Eesti Vabariigi õigusaktides ja ka Eesti sõjameeste
rehabiliteerimisel tehtud Riigikohtu lahendites on avaldatud tunnustust
kõigile, kes on võidelnud iseseisva Eesti eest,
seega ka Saksa vormis sõdinud meestele. Vastupidine arvamine
tähendaks Eestis valitseva õiguskorra eitamist. Seega
on Eesti Vabariik avaldanud tunnustust ka kolonel Alfons Rebasele.
Ja vabadusvõitlejate kokkutulekutel kannavad vanad sõjamehed
ikka uhkustundega oma sangaritegude eest saadud aumärke:
erukapten Harald Nugiseksil kaelas Raudristi Rüütlirist,
mõnelgi nööpaugus II kl Raudristi lint või
rinnas I kl Raudrist, samuti muud lahinguautasud.
Lääne-Euroopa kultuuriruumis tunnistatakse: Sõja-
ja vapruse aumärgid on ja jäävad ausse. Nende
kandjad väärivad neid. Meil aga ei suudeta teha vahet,
mis on lahingulise vapruse eest antud autasu ja mis vaenulikku
ideoloogiat kajastav sümboolika. (Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu ajalugu 1992–2008, koostaja Vaino Kallas, 2010, lk
372). Ei ole ju midagi parata, kui puudub sõjasündmusi
talletanud ajaloomälu, ei teata midagi Teises maailmasõjas
vaba Eesti eest peetud võitlusest ning eitatakse kõike
seda, mis ei riimu nõukogude okupatsiooni ajal koolipingis
püüdlikult omandatud ajalookäsitlusega, mistõttu
ollakse tänini kinni nõukogude ajalootaagas.
Harry Männil
on jäänud kohtu alla andmata?
Holokausti käsitluses
põikab autor ka natsikütt Efraim Zuroffi juurde ja
ühineb tema Eesti Vabariigile tehtud etteheidetega selles,
et holokaustis süüdistatud Harry Männil on jäänud
kohtu alla andmata. On teada, et Harry Männil (17.05.1920
– 11.01.2010 San Jose) oli tuntud eesti ärimees, keda
Zuroff süüdistas holokaustis. Eesti Vabariigi Riigiprokuratuur
lõpetas kriminaalasja 85-aastase Männili vastu, kuna
Zuroffi esitatud süüdistusmaterjalid ei olnud tõenditena
usaldusväärsed: tegu oli lihtlabase bluffiga (ülespuhutud
ja labase kõmuga).
Autor kirjutab Zuroffi korrates: Mulle on jäänud
ja vist jääbki mõistatuseks, miks meie ühiskond
ei ole hukka mõistnud Harry Männilit? Kas miljardär
maksis väidetava süütõendite ja poliitilise
tahte puudumise kinni? Nüüd on muidugi teda kohtu alla
anda hilja – tema puhul on viimane võimalus läinud.
Ja veel: Simon Wiesenthali keskus ja selle Jeruusalemma osakonna
direktor Efraim Zuroff püüavad kasutada viimast võimalust,
et veel elus olevad natsikurjategijad kohtu ette tuua. Meie kõigi
kohus on neile selles igakülgset abi osutada, et viimane
võimalus õigluse jalule seadmiseks kaduma ei läheks.
See ei muuda küll holokausti ohvreid olematuks, aga aitab
sarnaste sündmuste kordumist tulevikus ära hoida.
Seda autorile ja Zuroffile jäänud mõistatust
aitab vast lahendada teadmine, et Eesti Vabariik on õigusriik
ning siin kehtib süütuse presumptsioon: „kedagi
ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui
tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus
ning kellegi au ega head nime ei tohi teotada” (Põhiseaduse
paragrahvid 17 ja 22). Neid Eestis aus peetud tõdesid peaks
teadma ka natsikütt, samuti iga isik, kes taotleb Eesti Vabariigi
kodakondsust, rääkimata Eesti Vabariigi kodanikust.
Ka 1948. aasta inimõiguste deklaratsiooni art-s 11 on märgitud,
„iga inimest, keda süüdistatakse mingis karistatavas
teos, käsitatakse süütuna seni, kuni tema süü
ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikus kohtumenetluses,
milles on talle tagatud kõik tema kaitseks vajalikud tingimused,”
ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
art 6 lg-s 2 on kirjas: „Igaüht, keda süüdistatakse
kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü
ei ole seaduse kohaselt tõendatud.” Lähtudes
nendest sätetest on küll kohatu teha meie ühiskonnale
etteheiteid selles, et ta pole hukka mõistnud Harry Männilit.
Nii Efraim Zuroff kui ka kõik teised peaksid austama Eesti
Vabariigi põhiseadust, inimõigusi ja õiguskorda!
Püüdkem mõista, et Zuroffi eest tegi kütitöö
juba nõukogude okupatsiooni ajal ära NKVD, NKGB ja
KGB. Neil oli natsikurjategijate jälitamiseks aega pool sajandit.
Samas oli neil kasutada ka sellised tõhusad süütõendite
kogumise vahendid, nagu ülekuulatavate peksmine ja piinamine.
Kirjanik Aleksandr Solženitsõn küsib: Kes
oleks teadnud oodata piinamist XX sajandil, kus seda pandi toime...
mitte mõne erandliku kurjategija poolt, kusagil salaurkas,
vaid kümnete tuhandete eriväljaõppega inimloomade
poolt miljonite kaitsetute ohvrite kallal. Ja seejuures ei
loetud piinamiseks režiimi ohvri ähvardamist, šantaaži,
pettust, kurnamist magamatuse ja kartseriga. Veel 30. juunil 1953
õigustas EKP Keskkomitee esimene sekretär Ivan Käbin
piinamise kasutamist ülekuulamistel: „EKP KK on seisukohal,
et ... piinamisega võib saada väga tähtsaid andmeid!”
(Kaljo-Olev Veskimägi. „Kuidas valitseti Eesti NSV-d”,
toimetaja Marika Mikli, Varrak, 2005, lk 291–292).
1941. aastal jaotati Siseasjade Rahvakomissariaat (SARK, venekeelne
tähtlühend NKVD) kaheks: Siseasjade Rahvakomissariaadiks
ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks (RJRK – NKGB).
1941. aasta juulikuus liideti need sarvilised taas kokku ühiseks
Siseasjade Rahvakomissariaadiks ning 1954. aastal moodustati NSVL
Ministrite Nõukogu juures liidulis-vabariiklik Riikliku
Julgeoleku Komitee (RJK, venekeelne tähtlühend KGB).
Tuleb tunnistada, et nõukogude okupatsiooni ajal oli ju
olemas tõsine poliitiline tahe anda kohtu alla kõik
natsikuritegudes kahtlustatavad, ja oli võimalik leida
(kui tarvis) ka vajalikud süütõendid.
Kuidas saab siis arvata, et mõni natsikurjategijaks arvatud
eestlane, olgu siis kas natsikuriteos tegelikult süütu
või süüdlane, jäi tabamata. On väheusutav,
et omaaegsed NKVD, NKGB ja KGB pingutused ei andnud siin soovitud
tulemusi ja mõni natsikurjategija jäi kohtu ette toomata.
Seetõttu on mõttetu otsida veel Eestist seni tabamatuid
kurjategijaid ja kutsuda selleks üles (Efraim Zuroffile)
igakülgset abi osutama.
Kui aga lapselikult uskuda, et siiski mõni pea saja-aastane
natsikurjategija on Eestis veel elavate kirjas, siis tuleks küll
need etteheited, mida autor teeb Efraim Zuroffi korrates praegu
Eesti Vabariigi Kaitsepolitseile ja Riigiprokuratuurile,
teha tagantjärele NKVD-le, NKGB-le ja KGB-le, või
siis leppida tõsiasjaga, et Eestis lihtsalt pole enam neid
kurjategijaid kusagilt võtta, süüdistamata Eesti
Vabariigi politseid ja Riigiprokuratuuri saamatuses ja natsilembuses.
Ja nüüd küsib autor: Kas miljardär maksis
väidetava süütõendite ja poliitilise tahte
puudumise kinni? Hea on, et autor esitab vaid laimumaigulise
uitküsimuse, muidu võiks arvata, et tegu on Eesti
Vabariigi kaitsepolitsei- ja Riigiprokuratuuri töötajate
kohatu laimamise või solvamisega. Aga see oleks juba küll
kurjast! Igal juhul on mõttetu vedada Zuroffiga sama laimuvankrit.
Milline vahe
on holokausti- ja kommunismiohvrite vahel
Artiklis väidetakse:
Teisalt tõmmatakse holokaustist rääkides liiga
sageli paralleele meie endi kannatustega. Ega siis ainult juute
tapetud, tapeti ja küüditati meidki. Selline kõrvutamine
ei ole õige. Juutide tapmise eesmärgiks oligi tappa
kõik juudid. Eestlaste puhul ei olnud ei sakslastel ega
venelastel sellist eesmärki. Austagem holokausti ohvreid
sellisena nagu nad olid. Holokausti ohvrid on holokausti ohvrid,
kommunismiohvrid on kommunismi ohvrid.
Ei taipa, mispärast paralleelide tõmbamine on siin
nii kohatu ja milline vahe on holokaustiohvrite ja kommunismiohvrite
vahel, sest mõlemad, nii eestlased kui ka juudid olid ju
koletuslike kuritegude ohvrid. Ja kuriteo ohver jääb
alati ohvriks, sõltumata tema rahvusest.
Jah, tõsi, holokausti eesmärk oli tappa natsionaalsotsialistlikul
Saksamaal, samuti Saksamaa okupeeritud või liidendatud
aladel kõik juudid sülelastest kuni raukadeni. Siin
ei teinud natsid oma koletuslikest plaanidest saladust. Aga kust
teab autor seda, et venelastel (õigem on küll
öelda kommunistidel) ei olnud täpselt sama eesmärk,
mis jäeti aga välja ütlemata. Kui pidada silmas
aastasadu eestlasi hävitanud Peipsi-taguste tsaaride terroritraditsioone,
siis ei saa seda jätkuvalt püsivat eesmärki küll
eitada. Teame ju, et Liivi sõja ajal jäi eestlasi
järele vaid umbkaudu 84 000 ning Põhjasõja
järel oli eestlasi alles üksnes vast 90 000 –
100 000 hinge. Eesti rahva hävitamine jätkus hoogtööna
nõukogude okupatsioonide ajal. Tema kallal toimepandud
asiaatlik punane terror, venestamine ja võõraste
massiline sissetoomine seadis ohtu eestlaste olemasolu ja viis
Eesti rahva taas hävingu piirile. Siiski säilis nõukogude
terrorirežiimi läbi suuresti oma elujõu kaotanud
eesti rahvas okupatsioonivõimude kiuste. Aga nüüd
kõneleb Eesti Vabariigi Riigikogu liige Yana Toom keerutamata
väljasurevast rahvast ja keelest (vt „Yana Toom vene
ajakirjanikele: eesti keel on väljasurev keel”, Postimees,
4. veebruar 2013 jmt). Seega idanaabri ammune eesmärk näib
tema arvates olevat juba saavutatud. Lisaks sellele õpetab
sotsiaaldemokraadist poliitik Jaak Allik: riik tuginegu kodanikkonnal,
mitte rahvusel. (Jaak Allik „Riik tuginegu kodanikkonnal,
mitte rahvusel”, Õhtuleht, 4.02.2013). Kui Eesti rahvas
on määratud väljasuremisele ja on välja suremas,
siis ei tundugi see väljaülemine nii totter. Samas peaks
Jaak Allik tunnistama, et kui riik ei tugine enam eesti rahvusel,
siis pole ju tegu enam Eesti Vabariigiga, kes peab oma põhiseaduse
järgi tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise
läbi aegade. Need ütlemised on eesti rahva peatset lõppu
kuulutavad müütilise mustatiivulise surmalinnu kraaksatused.
Seega tuleb tunnistada, et nii saksa kui ka nõukogude terrorirežiimi
eesmärgid olid kokkulangevad. Siin on professor Urmas Sutropil
küll tuline õigus väita: Kui tapetakse kas
või üksainuke inimene, on see juba meeletu roim. Kui
püütakse tappa kogu rahvas, siis sellise roima kohta
puuduvad ilmselt kõikides keeltes piisavalt õõvastavad
sõnad. Ja öeldu käib nii juutide kui ka eestlaste
kohta.
Ühine on ka asjaolu, et juutide ja eestlaste hävitamine
toimus nii saksa kui ka nõukogude okupatsiooni ajal, ja
ühine on mõlema rahva puhul ka ahastus, lein, pisarad
ja kaotusvalu. See kõik peaks juute ja eestlasi ühendama
ja liitma, mitte aga neid lahutama. Ei saa ju inimlikku valu mõõta
erineva, ühe või teise rahvuse jaoks väljamõeldud
mõõdupuuga. Mõlema rahva kannatused olid
sõnulseletamatud. Nii meenutagem, leinakem ja austagem
mõlema rahva ohvreid, nagu me teeme seda neid mälestades
holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestuspäeval.
|
|
|
