Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Siis kui sakslased tulid..

Bruno Laane mälestused,
kirja pandud 2004. aastal Los Angeleses

Aprillis 1944 astus Bruno vabatahtlikuna Saksa lennuväkke, asudes teenima lennuväe abiteenistuses. Foto: erakogu

Sõja esimestel aastatel läksid paljud noored mehed ka vabatahtlikult Saksa armeesse, et venelaste vastu võidelda. Oli lootus, et seetõttu on hiljem, kui sõda on võidetud, meil, eestlastel, rohkem võimalust riigi asjus kaasa rääkida. Sakslastesse ja Saksa sõjaväkke suhtuti kui meestesse, kellel on meiega ühine siht. Saksa okupatsiooni aegset elu ja suhtumist meenutab Bruno Laan.

Olen sündinud 1924. aastal iseseisvas Eesti Vabariigis ja üles kasvanud Nõmmel. Meid oli kolm venda. Mina olin keskmine. Isa oli ühe firma ärijuht Tallinnas. Ema oli varem olnud kooliõpetaja. Meil oli oma maja. Minu koolitee algas Hiiu algkoolis, jätkus Nõmme progümnaasiumis ja gümnaasiumis.
Eestluse tunne, iseseisvuse tunne, isamaa-armastus oli väga tugev. Lastena ja noortena teadsime, et pärast 700-aastast orjapõlve sakslaste, venelaste, rootslaste ja taanlaste all oli meie iseseisvus kätte võidetud Vabadussõjaga. Hindasime seda. Tegutsesid tugevad isamaalikud organisatsioonid: noorkotkad, kodu­tütred, kaitseliit, naiskodukaitse.
Paljudele olid saksa parunid andnud saksapäraseid perekonnanimesid. Et seda muuta, soodustati kolmekümnendate aastate algupoole võõrkeelsete perekonnanimede eestistamist. Seda tegid ka minu vanemad. Paljud eestistasid ka oma võõrkeelseid eesnimesid. Eestlane olla oli uhke ja hea.

Missugusena mäletan sõja algust?

Aastal 1940, üks aasta enne sõja algust, olid venelased Eesti vallutanud ja meie elu pea peale keeranud. Sõber ei usaldanud enam sõpra. Tuttav ei usaldanud enam tuttavat. Kunagi ei teadnud, millal algab järgmine vangistamine või Siberisse küüditamine. Sõja algus andis lootust, et saame nendest asiaatidest, nendest venelastest ja nende haisvatest sõduritest lahti.
Ei saa just ütelda, et oleksime sõja algusest otsest rõõmu tundnud. Aeg oli liiga ärev. Oleks õigem ütelda, et sõja algus andis lootust. Kaevasime oma aeda suure augu ja tegime sellest pommivarjendi.
Ajaloo raamatuid ei olnud. Vene ajal oli ajalugu oma malli järgi ümber tehtud. Sakslaste ajal tehti ajalugu ümber muidugi saksa malli järgi. Õpetaja dikteeris hetkel lubatud ajalugu. Õpilased kirjutasid selle sõna-sõnalt vihikusse. Nad nägid, et ajalugu võidakse igati kirja panna. Keda uskuda?
Nõmmel tehti mitmest koolimajast sõdurite haiglad. Klassiruumide vähesuse tõttu käisime koolis kahe vahetusega, isegi kolme vahetusega. Koolitundide vähenedes anti muidugi rohkem kodutööd.
Koolisõpradega rääkisime päris vabalt, kartmata, et sellest võiks pahandust tulla, nagu oli olnud vene ajal. Ei kohkunud tagasi ka sakslaste kulul sõpradele nalja rääkimast. Sõber jäi sõbraks. Eelnevalt vene ajal oli küll, et ei julgenud enam tuttavale oma mõtteid avaldada, mis võis kogu elu pahempidi pöörata. Oli keelatud tantsupidusid pidada või seltskonnas tantsida. See oli respektist nende vastu, kes pidid samal ajal rindel võitlema. Salaja õppisime küll tantsusamme. Kõigile oli muidugi selge, et nii raadiosaated kui ajalehed ja ka kino nädalaringvaated olid tsenseeritud. Mäletan, et rongi vagunites võisid näha silti „Feind hört mit”, s.t vaenlane kuulab kaasa. Mõttega, et ärge rääkige asjust, mis võivad vaenlasele huvitavad olla. Samuti kontrollisid tsensorid välismaaga peetavat kirjavahetust, avades need, ning sulgedes uuesti tsensori pitsatiga varustatud kleeppaberiga.
Muidugi loeti ajalehti ja kuulati raadiot. Kõike, mida loeti või kuuldi, ei võetud puhta kullana. Aga ajalehe artikkel oli siiski parem kui mõni sensatsiooniline kuulujutt, mis enamjaolt hiljem tühjaks osutus.
Aastase vene okupatsiooni tõttu oli Eestis nii toidust kui riietusesemetest ja kõigest vajalikust puudus tulnud. Polnud ime, sest vene okupandid olid nii Eestis kui ka teistes Balti riikides ostnud kõike, mida saada oli. Poed olid tühjad. Linnas polnud poodides midagi, mida oleks võinud tagavaraks osta.
1940/1941. aasta tegelastesse ja nende karistamisse suhtuti ükskõikselt. Enamik neist ja ka juutidest oli Venemaale pagenud. Aeg-ajalt lugesime ajalehest, et mõni tuntud nimega tegelane oli kätte saadud. Ei mäleta, et oleksin ajalehest lugenud või kuulnud, kas neid mingil moel karistati.
Kuna sõda kestis edasi ja sakslased nägid, et nad vajavad abi, kuulutasid nad märtsis 1943 välja mobilisatsiooni. Mobilisatsiooni võeti kui võimalust kaasa aidata kommunismi hävitamisele, lootuses Eestile jälle mingil moel vabadust saada. Ainukene kõrvalehoidmise viis ühele eesti noormehele oli põgeneda Soome. Nagu mäletan, kadus minu klassist kaks poissi. Hiljem kuulsin, et nad olid pagenud Soome. Mina ei tea oma tutvusringkonnast kedagi, kes oleks venelaste tulekut oodates metsa peitu läinud. Need üksikud, kes olid olnud truud kommunismi pooldajad, olid sõja algul juba venelastega kaasa läinud.

Mobilisatsiooniga saksa sõjaväkke

Sõja esimestel aastatel läksid paljud noored mehed ka vabatahtlikult Saksa armeesse, et venelaste vastu võidelda. Oli lootus, et seetõttu on hiljem, kui sõda on võidetud, meil, eestlastel, rohkem võimalust riigi asjus kaasa rääkida. Ega me ei teadnud ega muretsenudki selle üle, mida sakslased hiljem teevad või mis nende kava on. Meie peamine siht oli kommunismi hävitamine. Sakslastesse ja Saksa sõjaväkke suhtuti kui meestesse, kellel on meiega ühine siht.
Algul võeti vabatahtlikke ainult jalaväkke. Hiljem oli võimalik valida kas politsei pataljon või piirivalve või lennuvägi. Igal olid omad plussid ja miinused.
Aprillis 1944 läksin koos pinginaabriga vabatahtlikult Saksa lennuväkke. Mobilisatsiooniga kutsutud meestele valikut ei antud. Nad pandi kõik Waffen-SS (Relva-SS) väeossa. Erandina mobiliseeriti minust aasta nooremad, 16- ja 17-aastased poisid, lennuväe abiteenistusse.
Minule on alati jäänud selgusetuks, miks sakslased panid sel ajal kõik mittesakslaste üksused Waffen-SS’i ja mitte Wehrmachti (jalaväkke). Enne oli Waffen-SS olnud sakslaste eliit-üksus parima väljaõppega ja parimate relvadega. Seevastu Allgemeine-SS’i (Üldine SS) liikmed olid muude kohustuste kõrval tegevad ka vangilaagrites ja juutide laagrites. Allgemeine-SS’i liikmeteks olid ainult sakslased.
Sakslastel tuli mõte tätoveerida igale sõdurile kaenla alla tema veregrupi märk, et haavata saamisel saadaks kiiremini abi anda. Nad hakkasid tätoveerima veregrupi märke kõigepealt SS-i kuuluvatele sõduritele. Nii märgiti ka eestlased, kes olid mobiliseeritud Waffen-SS’i. Nad ei jõudnud tätoveerimistega jalaväelasteni ega lennuväelasteni. Sõja lõppedes kujunes tätoveeringust tohutu hädaoht neile, keda oli jõutud juba tätoveerida.

Algamas on teine Eesti Vabadussõda

Üks minu sugulane tutvus Tallinnas saksa sõjaväelasega ja nad abiellusid. Tallinna pommitamise ajal, 9. märtsil 1944, sai mees raskesti haavata ja kaotas silmanägemise. Nad evakueeriti Saksamaale. Hiljem nad elasid Hannoveri eeslinnas ja mees töötas pimedate käitises kanga­kudujana.
Septembris 1944 oli kõva jutt, et on algamas teine Eesti Vabadussõda just nagu 1918. aastal. Meie võitleme jälle venelaste ja sakslaste vastu ja vabastame Eesti pinna okupantidest. Samal ajal hakkasid sakslased sõjaväge Eestist välja tõmbama. Lennukool laaditi Pärnus laevale. Lendurid said käsu lennata õppelennukitega Saksamaale.
Lapsest peale olin teadnud, et meie vabadus oli olnud võimalik ainult meeste tõttu, kes olid võidelnud meie iseseisvuse eest 1918. aastal. Ja nüüd, septembris 1944, meie maa vajas meid jälle! Kuulsime, et admiral Pitka organiseerivat Eesti oma sõjaväge ja nad vajavat mehi. See oli minu isamaalik kohus. Mina olin valmis.
Kui laeva parajasti laaditi, astusime ühe teise poisiga sobival hetkel laevalt maha. Läksime ühe tuttava koju, et oodata, kuni laev lahkub.Järgmisel päeval läksime tagasi sadamasse, et näha, kas meie laev oli lahkunud. Meie üllatuseks seisis järsku meie ees minu ülemuse ülemus, üks saksa leitnant, ja käratas: „Soll ich Sie ‘runterknallen?” Kas pean teid maha põmmutama? Ja patsutas oma püstoli kabuuri. Meie õnneks liigutati parajasti laeva paremaks laadimiseks piki kaid. Meile ei olnud palju aega vaja, et jälle ära kaduda. Laev lahkus samal õhtul ilma meieta.
Sama päeva õhtul kõndisime koos sõbraga üle Pärnu silla Tallinna poole, et leida admiral Pitkat ja tema formeerimisel olevat Eesti sõjaväge. Sillal olid lennukipommid elektritraatidega sütikute küljes. Hiljem sakslased lasksidki silla õhku, et aeglustada vene vägede pealetungi.
Kesköö paiku, kui oli juba pime, pugesime põllule viljarõukude alla, et püüda magada. Hommikupoole läks üsna jahedaks. Tõusime üles ja jätkasime matka Tallinna suunas. Vastu tulid inimesed vankritega, jalgratastel, autodega ja jala. Kõik liikusid lõuna poole, et pääseda edasitungivate venelaste käest. Ja meie läksime põhja poole. Inimesed hüüdsid, et läheme vales suunas, venelased on juba Tallinnas. Ei tahtnud neid uskuda. Keegi ei teadnud midagi admiral Pitkast. Meie läksime ikka põhja suunas.
Kohtasime minu koolivenda Olaf Birk’i, kes tuli Tallinnast. Tema veenis meid, et venelased on tõesti juba Tallinnas ja keegi ei tea midagi admiral Pitka üksustest. Lootust ei ole, kõik on läbi. Nii seadsime sammud läände Virtsu suunas. Virtsu jõudes nägime, et saartega ühendust pidav praamlaev sõitis veel. Sellega saime Muhu saarele Kuivastusse.
Muhul läksime ühte tallu, et saada midagi süüa või vähemalt vett juua. Talus oli ainult paar vanemat naist, kõik teised olid sõitnud Rootsi. Naised soovitasid meil jääda nende juurde tallu: „Lapsed, kuhu te lähete? Jääge siia, hakake tööle, paluge Jumalat ja teiega midagi ei juhtu.” Me tänasime toidu ja vee eest ning liikusime edasi Saaremaale.
Septembri lõpus aastal 1944 olin, seljas Saksa lennuväe vorm, 18-aastasena Läänemerel, laeval täis sõjaväelasi ja põgenikke. Oli kirjeldamatult kurb tunne jätta maha oma isamaa, kodu, vanemad, vennad, olla kiilutud laeva ja sõita vastu teadmatule tulevikule.
Meie ikka uskusime, või tahtsime uskuda, et see kõik oli ainult ajutine ja jõuludeks oleme tagasi kodus Eestis. Kui vähe me teadsime! Tegelikult möödus 30 pikka aastat, kuni sain jälle panna jala Eesti pinnale.

* * *

Bruno Laan (autorist)
Saatus paiskas Nõmme poisi keerukale sõjateele. Noore poisina mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, hiljem sattus venelaste kätte vangi, kuid pääses põgenema. Sõja lõppedes õnnestus tal välja jõuda Lääne-Saksamaale Ameerika tsooni. Pärast sõda õppis Saksamaal, algul Müncheni, hiljem Karlsruhe ülikoolis. Aastal 1949 avanes tal võimalus välja rännata USA-sse. New Yorki jõudes oli taskus täpselt kaks dollarit. Et eluvaimu sees hoida, tuli tööd teha ka nõudepesijana. Jätkusid õpinguid Tuftsi ülikoolis ja maailmakuulsas Massachusetsi tehnikainstituudis. Bruno Laan oli elukutselt ehitusinsener. Peale ülikooli lõpetamist asus tööle insenerina Los Angeleses asuva Fluor Corporation’i juurde, tegeledes peamiselt õli rafineerimise vabrikute ehitusega.
Lääneranniku eestlaskonna ühe aktiivsema juhtfiguurina on ta olnud osaline Los Angelese Eesti Maja tegevuse juures ja Eesti päevade korraldajana. Korp! Rotalia liige. Paljude Eesti abiprojektide toetaja, annetades Tallinna Lastehaiglale 50 000 dollarit.