|
|
Möödunu kauge ja
ometi nii lähedane II
Tekst: Ild Ratas
fotod: erakogu
|
Leerilaps Meta Fulkan.
|
Ild
Ratas jätkab möödunud sajandi algust puudutavate
perekonnamälestuste kirjutamist. Juttu tuleb telegraafist
ja tiisikusest, elust Kalamajas, põigatakse Taageperra
ja jõutakse ka Toompeale.
Uus maja
tugevatest, vaiguselt lõhnavatest palkidest, oli lõpuks
valmis saanud! All neli tuba, üleval mansardkorrusel –
kaks. Pererahvas, õigemini perenaine, minu vanaema Anna
– range ja võimukas, „sakste” teenimisel
peenemad kombed omandanud naisterahvas, jagas eluruumid järgmiselt:
oma perele allkorrusel kaks kõrvuti asetsevat tuba ja tubade
vahele uks, et oleks pliidiga elutuba ja ka „peenem”
tuba, külalistetuba – temale aitas kauaaegsest virelemisest
ainsas toapugerikus Härjapea jõe kaldal, kus polnud
oma pliitigi! Nüüd oli ta ometi majaperenaine, kahe
tütre ema ja võis endale veidi lahedamat elu lubada!
Mees oli ju see, kes pidi peret toitma-katma ja vastuvaidlemata
oma naise sõna kuulama – olgu õnnelik, et tal
oli nii kena, ikka veel sale ja 15 aastat noorem naine.
Naistel tööl
käia ei sobinud
Oli aeg, mil naised
reeglina tööl ei käinud, neil polnud oma passigi,
nad olid „mehe passis ja tema lõa otsas”, ja
kui mees ei lubanud, ei saanudki naine tööle minna.
Minu vanaema, oma uhkest perenaise-seisusest hoolimata, oleks
vahel hooajatööle läinud küll, et endale taskuraha
teenida. Kalarand sealsamas kiviga visata, väikesi kalasuitsutamise
töökodasid täis tikitud, sinna vajati räimepüügi
ajal naisi räimi vardasse ajama ja maksti kena raha. Lisaks
sai sealt veel praaki läinud kalu söögilauale leivakõrvaseks.
Aga vanaisalgi oli oma uhkus. Palvele Anna ajutiselt tööle
lubada oli ikka üks ja sama vastus: „Kuidas ma oma sõpradele
julgen otsa vaadata, kui ma oma naise tööle luban? Kas
olen nii vilets mees, et ei suuda oma peret ülal pidada?
Sinul on ju maja, lapsed ja aed, mida sa veel tahad?”
Jah, maja oli ehitatud korralik, aga tema nõrgaks kohaks
osutus pea olematu vundament, paar-kolm kihti paekivi ja kõik!
Aastate möödudes jäi see nii igatsetud oma maja,
Suur-Laagri 7, teiste, nn Lenderi majade vahel peaaegu märkamatuks
– nood ju kõik kahekorruselised, „paraadna”,
kena varikatuse ja kõrgema trepiga. Maja nr 7 paistis aga
tänava poolt ainult ühekorruseline, mansardi aknad olid
katuseviilude all maja otstes ja välisuks hoopis hoovis!
See-eest oli värav vägev – paekivist pesuköögi
otsaseina ja maja vahel, kõrge ja tugev kahe poolega sissesõit
ning väike jalgvärav. Sinna ei olnud enam midagi parata,
ei olnud see pereisa nii jõukas, et oleks uhkema häärberi
püsti pannud ja eks see väike okas kriipis Anna südames
ühtelugu.
Peagi lõppes ka kahe toa pidamine, kui vanaisa Hindrek
1911. aastal tiisikusse suri. See oli tol ajal üsna tavaline
haigus – inimene muudkui köhis ja jäi järjest
kõhnemaks. Sellele ei pööratud erilist tähelepanu,
joodi põdrasambla teed, aga tööl käidi edasi
– raha pidi ju teenima. Kuni ühel päeval haige
enam voodist ei tõusnudki ja peagi viidi ta Kalamaja kalmistule
viimsele puhkusele. Seal oli hauaplats ja kolm last, Aleksander-Johannes,
Katarina-Johanna ja Alma-Helena, oma isa ootamas. Nüüd
asub seal Kalamaja park ega oska umbeski arvata, kus see perekonna
rahupaik võiks olla.
|
Noor Meta Fulkan telegrafistina.
|
Unistused
purunesid kildudeks
Elu muutus raskemaks
– rahateenija oli läinud igaviku radadele ja pere pidi
hakkama mõtlema, kuidas edasi elada. Kõigepealt
loobuti „peenemast” toast ja võeti sinna üürilised.
Minu tädi Ida sai vastavatud kinno platsinäitaja koha.
Kino asus Soo tänavas, üsna kodu lähedal. Minu
ema käis hädaga oma gümnaasiumiklassi lõpuni,
aga rohkem ei olnud enam võimalik õppemaksu tasuda.
Nii jäi tal käimata selles viimases nn pedagoogilises
klassis, mis oleks talle andnud kooliõpetaja kutse, korraliku
elukutse! Gümnaasium andis ainult hariduse. Eks ole see ju
tänapäevalgi nii – haridus on, aga elukutset pole.
Emal oli ilus hääl ja suur huvi muusika vastu, aga unistused
muusikat õppida tuli maha matta ja minna telegrafistide
kursustele. Tema tööelu algas üsna varakult, vaevalt
ta 17 aastatki täis oli. Esimene töökoht oli Miinisadama
raadiojaamas, kus ta ei saanud kuigi kaua olla. Ülemus, vana
ja paks mees, hakkas talle üsna ühemõtteliselt
ligi ajama, kuni lõpuks Metakese närvid vastu ei pidanud.
Ta haaras kirjutuslaualt esimese kättejuhtunud eseme ja viskas
sellega vanameest. Õnnetuseks oli see korralikult täidetud
tindipott. Ligitikkuja ilus hele suveülikond oli igatahes
rikutud ja minu ema korrapealt töökohast ilma!
Õnneks olid telegraaf ja telegrammid nagu tummfilmi-kinodki
siis üsna uudsed asjad. Nii leidis Meta endale peagi uue
töökoha suures Kesktelegraafis Vene ja Apteegi tänava
nurgal (praegune hotell Telegraaf). Algul töötas ta
allkorruse postkontoris margikassas, aga peagi ilmnes, et ta oli
ka morsevõtmega tuttav. Siis kolis ta mõni korrus
kõrgemale morseaparaadi taha, kus hakkas telegramme toksima,
ikka kriips - punkt ja punkt - kriips…
Seal olid tööl enamasti mehed, naisi esialgu vaid üksikuid.
Naiste aru peeti ju väikeseks, kardeti et nii keeruline värk
nagu telegrammi saatmine, vastuvõtmine ja selle inimkeelde
tõlkimine nende peadesse ei mahu. Hiljem selgus, et mahtus
küll ja naistöötajaid ning igasugu aparaate muudkui
lisandus. Ühe aparaadi nimi oli JUUSA ja ta meenutas oma
must-valgete klahvidega klaverit. Aparaati ennast olen lapsepõlves
näinud, aga kuidas ta töötas, ma ei teadnud ega
tahtnudki teada. Käisin tihti ema töökohas ja proovisin
mõnikord ajaviiteks ka morsevõtit, kui ema lubas.
Eks seal juhtus vahel ka naljakaid seiku, millest mõni
on mul isegi meeles. Näiteks täht m on morses kaks lühikest,
aga täht t vaid üks pikk kriips ja kahe tähe vahel
on intervall. Aparaadiga töötas üks õpilane,
kes võttis vastu telegrammi kalalaevalt. Sealt teatati,
et hommikul randub laev vimmalastiga ja paluti sadamasse transporti,
et saabub nii ja nii mitu kasti vimmu ehk vimmakala. Õpilane
pidi omakorda saatma telegrammi voorimeeste tsunftile, et need
lastile vastu läheks, aga ajas tähed ähmiga segamini.
Nii ta pani kirja kahe m-i asemel kaks t-d, mis teksti oluliselt
ja rumal-naljakalt muutis. Aparaaditoa vanem, kes õpilase
tööd kontrollis, sügas kukalt ja lausus mõtlikult,
et tasuks ehk endalegi igaks juhuks kastike varuda... Veidi ebaviisakas
küll, aga nii see juhtus ja tõsi see oli.
Minu vaene ema aga igatses hoopis kõrgemale, paremasse
seltskonda kui seda pakkus Kalamaja, see agul oma kalalaevade
ja suitsukodadega. Oli ta ju ometi gümnaasiumi üldharidusliku
osa edukalt lõpetanud, kena välimuse ja ilusa lauluhäälega
neiu. Majanduslik kitsikus aga ei andnud talle esialgu mingit
võimalust kõrgemale lennata kui nõrgukesed
tiivad kandsid – vaid Kesktelegraafi kolmandale korrusele
morseaparaadi taha. Pidi olema hästi hoolas, et ei juhtuks
mingit koledat viga nagu nende vimmakastidega, mille üle
veel kaua naerdi, nii et vaene õpilane ei teadnud, kuhu
oma punetavat nägu ja vesiseid silmi peita.
Revolutsiooni
ajal raadiojaamas
Aga maailmas hakkas
midagi muutuma! 1905. aasta sündmusi mu ema õieti
ei mäletanudki. Oli, jah, mingi väljaastumine või
miiting. Suurel turul isegi tulistati ja keegi sai surma, aga
Kalamaja elas oma agulielu edasi ja need sündmused sealseid
elanikke ei puudutanud. Tsaar valitses endiselt, igaüks,
kes tahtis keegi olla, pidi oskama kolme kohalikku keelt: vene,
saksa ja eesti, kusjuures see viimane ei olnud sunduslik. Minu
tädi rääkis kellestki naisest, kes oli vene mehega
abielus ja tahtis kogu hingest ise ka venelane olla. Olevat käinud
kiiresti, väike poisike käekõrval ja rääkinud
sellega „vene keeles”: „Pesi, pesi, mamma naada
skoro doma, papa pridi kuusat hotset, mamma naada supp vaarit”.
Koolis oli kerge käia, ma mõtlen, füüsiliselt.
Ei olnud ränkraskeid kotte ega klantspaberist töövihikuid:
oli väike tahvel, selle küljes krihvel ja tükk
niisket käsna – kirjutasid, pühkisid maha ja kirjutasid
jälle. Aabits-lugemik ja rehkendusraamat olid ka ja sellest
piisas – kõik õppisid lugema ja rehkendama.
1914. aastal algas Esimene maailmasõda. Ema oli just Miinisadama
raadiojaama tööle saanud. Tädi oli jõudnud
natuke õmbluskoolis käia ja vuristas oma „Naumann”-
õmblusmasinal kundedele kleite õmmelda. Lisaks andis
oma aed saaki, eriti lilli, marju ja õunu. Elati väga
kokkuhoidlikult, aga saadi ots-otsaga kokku. Tädi oli väga
õnnetu, tema peigmees võeti vene kroonusse ja saadeti
rindele, kuhu ta jäigi. Tädi ei saanudki sellest kaotusest
üle, ei tahtnud enam ühtki meest ja jäi vanatüdrukuks.
Meie õega armastasime teda väga. Ta oli kõigest
hoolimata lõbus, mängis kitarri, laulis ja tegi meie,
lastega, igasugused vigurid ja mängud kaasa. Ema oli meil
hoopis teisest puust: range, tõsine ja väga kerge
käega – nagu pahandust tegime, nii saime kohe karistada.
Aga see juhtus kõik palju hiljem.
Meie ema oli sõja alguses alles üsna noor ja tal oli
oma majas ka kosilane, kes elas mansardkorrusel ning töötas
sadamas. Käis Meta kätt palumas, kui too oli alles 17-aastane,
mille peale ema ütles, et ta pole ei keelaja ega lubaja,
las tüdruk ise otsustab, aga ta veel liiga noor ja pealegi
koolitatud, ei oska perenaine olla ega tea majapidamisest midagi.
Kosilane vastas: „Mis tööd ma talle annakski, hoiaks
nagu linnupoega, kui ma ta ainult saaks!” Aga ei saanud.
Meta tahtis härrasmeest, hoopis etemat. Tema esimene kosilane
jäigi vanapoisiks, ei tahtnud rohkem kedagi ja elas tädi
majas kuni oma surmani.
Seal majas elas ka Kirkmannide pere. Nende tütar Marta oli
minu ema parim sõbranna.
Tallinnas elas tookord Liivamäel (praegune Keskturu kant)
kuulus selgeltnägija-kaardimoor, keda hüüti Kostivere-Mariks.
Tüdrukud otsustasid teda külastada, eks ikka tahetakse
teada, mis tulevik toob. Nii nad siis ühel päeval läksid,
eks muidugi jala, Kalamajast Liivamäele, muud võimalust
ei olnud ja troska tellimist ei tulnud mõttessegi, sest
kuskohast selleks raha võtta. Marile pidi ju nagunii maksma,
kuigi ta ei pidavat kindlat summat nimetama, andku nii nagu kunde
südametunnistus käseb, aga vähe ei pidanud seda
olema.
Kummaline
kaardimoor rääkis sunnitööst
Liivamäe ehk Pleekmäe
paiknes üsna linna ääres Härjapea jõe
ja Tartu maantee vahel. Mari majake asus Liiva tänavas, selle
taga oli päris suur juurviljaaed. Tänav oli sillutamata
ja kõnniteedeta, seal nokkisid kanad ja tuhnisid põrsad.
Marta lausus naerdes, et näe kui ilus priske põrsas,
viime selle õige Marile. Varsti oldigi Mari maja juures.
Südame põksudes koputasid neiud uksele. Mari avas
kohe ukse, nagu oleks kundesid oodanudki – lühikest
kasvu priske naine, ei ilus ega inetu, tavaline nägu: kaks
silma, nina keset nägu ja nina all muigvel suu, mis kohe
pärast tervitusele vastamist Martalt küsis:
„Ja kuhu sa selle põrsa jätsid, mille sa tahtsid
mulle tuua?” Minu Metal lubas ta sisse astuda, aga Martale
nähvas: „Sinule ma ei räägi, oled ka irvhammas,
mine mujale, siinkandis on teisigi ennustajaid.” Minu ema
oli päris pahviks löödud. No kuidas Mari neid Marta
sõnu võis kuulda? Nad olid siis ju majast veel üsna
kaugel!
Metale löödi kaardid lauale, aga erilist tähelepanu
neile ei pööratud. Kaardimoor vaatas Metale otsa ja
rääkis nagu raamatust: „Sina, tüdruk, oled
ühe kosilase ära saatnud. Kas see oli just õige
tegu, aga tehtud see on. Sa ju ootad printsi ja selle sa ka saad,
ainult sinnamaani on veel palju aega. Enne teie tutvumist sa korra
ka näed teda, aga alles tükk aega hiljem saad aru, kes
see oli. Alguses on kõik ilus, te abiellute, siis hakkab
kiiva kiskuma. Sa sünnitad kaks last, aga elus saad palju
vaeva nägema. Teid viiakse kuhugi ära, sa ei taha minna,
aga sunnitakse. Ja vangileiba saad ka sööma! Mehest
lahutatakse sind ära – sina ja su lapsed. Tulete küll
tagasi, aga oma meest sa enam ei näe ja tema hauale ei pääse.
Rohkem ma ei räägi, olen väsinud. Maksa, palju
saad ja mine, ole noor ja rõõmus, sul veel pikk
elu ees, on lusti, rõõmu, häda ja viletsust.
Ela hästi!”
Ema läks tänavale, kus Marta teda ootas ja tema põnevil
pärimise peale oli alguses vait. Alles siis kui nad olid
Jaani seegini jõudnud prahvatas Meta: „No see moor
ei tea küll midagi! Patras mulle teab mida kokku – mind
koos lastega viiakse kuhugi vägisi, kuhu ma minna ei taha.
No kes saab mind vastu tahtmist viia? Ja ma saavat ka vangileiba
sööma – kas ta arvab, et ma hakkan vargile või?
Üsna hea, et ta sulle midagi ei rääkinud, ega sealtki
midagi mõistlikku poleks tulnud. Aga kuidas ta seda põrsa
lugu teadis? On ikka nali küll!” Rohkem sellest ei räägitud.
Hea, et mu ema siis aimatagi ei osanud, kui palju Mari ennustuses
tõtt oli!
Venemaaga olid 1917. aastal hullud lood: tsaar tõugati
troonilt ja pööbel mässas. Tulid ajutine valitsus
ja Kerenski. Raha olid trükitud suurele paberipoognale, kust
tuli endal kupüüre välja lõigata, aga need
ei maksnud enam midagi ja söögiga läks järjest
raskemaks, söödi ainult oma aia saadusi ja pihuga sõstraid.
Telegraaf aga töötas endiselt.
|
Ema Taagepera sanatooriumis kopsutuberkuloosiravil. Seal
kohtus ta oma tulevase abikaasaga.
|
Ilus mees vales vagunis
Kusagil käis sõda, Venemaa
kääris ja tegi revolutsiooni. Ka Eestis oli kommuniste,
kes tegid oma kihutustööd, aga noorus elas oma elu.
Sõbrannad arutasid omavahel rõivamoode: kleidid
pidid lühenema, korsettidele tundus ka lõpp saabuvat,
siis saaks ometi sellest pitsitamisest lahti. See oli ränk,
eriti suviti, ei saanud kiiresti kõndida ja ajas hingeldama.
Turnüürid, need seljal allpool taljet kantavad padjakesed,
olidki peaaegu kadunud. Naerdi küll veel kellegi Köie
tänava Matilde üle, kellele pidid Kalamaja kitsed karjadena
järel käima ja keelt limpsama, kuna tema turnüür
olevat kokkuhoiu tõttu heintest tehtud.
Ei teadnud Meta, et tema prints, kelle kaardimoor Mari talle lubas,
oli juba üsna lähedal, kuigi nende kohtumiseni jäi
veel mitu aastat.
See prints oli minu isa Aleksander Rattas, tsaariarmee leitnant,
peaaegu kogu sõja läbi teinud, korra šrapnellikillust
kergelt haavata saanud ja ka kaevikutes istumisest endale tuberkuloosi
hankinud. Kui algas Vabadussõda, jõudis ta koos
kindral Judenitši valgekaartlaste riismetega Eestisse ja
liitus kohe vabadussõdalastega. Oma haiguse tõttu
teda rindele ei lubatud, aga kuna ta oli hea väljaõppega
taktik, tegi oma tänuväärset tööd staabis.
Samal ajal leidis minu ema, Meta Fulkan, et peab ka sõjameestele
appi minema. Palus Telegraafist ajutist eemalviibimist ja läks
pärast kuus kuud kestnud kiirkursust koos oma kooliõe
ja pinginaabri Selma Kenapeaga rindele. Nende laatsaret asus Vaivara
mõisas ja kuulus Narva lendsalka, mille ülemarst oli
meile kõigile teatud doktor Vares (Barbarus).
Pärast Vabadussõja lõppu läks Meta uuesti
Telegraafi tööle, aga külastas sageli oma Nõmmel
elavat kooliõde Selmat. Nõmmele tuli sõita
rongiga.
Ühel päeval nägi ta Järve jaama platvormil
üht kena, silmatorkavat meest hästiistuvas mundris,
saledat ja sirgeselgset. Meta soovis väga, et mees siseneks
tema vagunisse, aga see soov ei täitunud. Kena ohvitser sisenes
hoopis kõrvalvagunisse, aga jäi talle mällu.
Mis aastal see võis olla, ei tea, ega ema seda nii täpselt
kirjeldanud. Igatahes oli juba Eesti Wabariik ja Tondil asus sõjakool.
Järve jaam oli sellele kõige lähemal.
Siis juhtus see, mis juhtuma pidi: ema hakkas köhima, võttis
kaalus alla, kurtis väsimust ja läks arsti juurde. Diagnoos:
kopsutuberkuloos, õnneks algastmes. Ta saadeti Taagepera
sanatooriumi ravile. Aasta võis olla 1925, ema veetis seal
nii jõulud kui aastavahetuse. Ja oh üllatust! Seesama,
kunagi Järve platvormil nähtud kena ohvitser oli sealsamas
oma rindelt saadud tiisikust ravimas. Ravi oli lihtne: hea söök,
värske õhk, igapäevane mitmetunnine lamamine
rõdul karusnahksete tekkide all. Naiste rõdu oli
esimesel, meeste oma teisel korrusel. Igavuse peletamiseks minu
ema muudkui laulis ja teised kuulasid.
Isa oli siis meeste rõdu vanem ja ema jällegi sai
endale nimeks rõduööbik. Isa hakkas ööbiku
vastu huvi tundma ja seal nad tutvusidki. Isa oli siis juba major
ja õpetas Tondi sõjakoolis noori allohvitsere.
Tutvus jätkus ka pärast Taagepera sanatooriumit ja lõppes
loogiliselt pulmadega. Pulmapidu peeti uhkelt Toompea lossi valges
saalis, sest isa sõbrale, lossi komandant kolonel Kanepile,
polnud mingi probleem seda korraldada.
Ema oli õnne tipul! Lõpuks ometi agulist välja,
kõrgemasse seltskonda! Vaid tema ärapõlatud
kosilane Johannes Märtsin õhkas kurvalt: „Nägin
ainult, kuidas pruudiloor korraks lehvis ja läinud ta oligi!”
järgneb
|
|
|
