Kultuur ja Elu 1/2013

Kultuur ja Elu 4/2012

Nõelasilmast ja 1944. aasta 9. märtsi suurpommitamisest!

Tekst: Jaan Tamm

Kirjutasin peaaegu aasta tagasi (13. aprillil 2012) ajalehes Sirp Trepi tänavast ja Nõelasilmast. Aasta on möödunud märkamatult ning 9. märtsil kell 12 olime jälle pärgi asetamas ja küünlaid süütamas Tallinna linna XX sajandil tabanud suurimas katastroofis – nõukogude lennuväe korraldatud õhurünnakus – hukkunute mälestuspaigal Aleksander Nevski kalmistul.

Kordame lühidalt üle ka tollase õhurünnaku, mille peamiseks sihtmärgiks olid Tallinna elurajoonid, tagajärjed. Kultuurigenotsiidina käsitletavate rünnakute käigus sai rängalt kannatada üks Tallinna hansaperioodi pärlitest – Harju tänav teda ümbritsevate kvartalitega. Süttis ka Niguliste kirik ja palju teisi vanalinna hooneid. Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ning 3350 sai kahjustada. Ligi 20 000 elanikku jäi ilma oma kodust. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, neile lisandus veel 50 saksa sõdurit ning 121 nõukogude sõjavangi.

Muinsuskaitse Selts korraldas mälestusteenistusi

1989. aastal alustas Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) 1944. aasta 9. märtsi suurpommitamise ohvrite mälestamist hingepalvega nende kesksel matmispaigal, Aleksander Nevski kalmistul, mälestusüritusega Niguliste kirikus ning küünalde süütamisega kiriku ümbruses Harju tänava haljasalal ja seda ümbritsevatel müüridel. Samuti helisesid kurva sündmuse mälestuseks vanalinna kirikukellad. Seega mälestame märtsipommitamise kurva päeva ohvreid juba 25. korda.
Kuna vähemalt üks põlvkond noori inimesi on peale kasvanud juba ka selle ajaga võrreldes, mil Eesti Muinsuskaitse Selts oma Asutavat Kogu (12.12.1987) pidas, siis võiks lühidalt kirjeldada ka seda õhustikku, mis traagilise päeva esmameenutamist ümbritses.
Äsja oli Eesti Vabariigi 71. aasta­päeval, 24. veebruaril Pika Hermanni torni Rahvarinde ja ENSV Ministrite Nõukogu initsiatiivil heisatud sinimustvalge lipp. Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Kristliku Liidu ning ERSP esindajad pidasid keskpäeval Raekoja platsil toimunud miitingul rahvuslipu heiskamist ennatlikuks. Samal üritusel kutsuti üles moodustama Eesti Vabariigi kodanike komiteesid, kes kutsuksid kokku oma esindusorganina Eesti Kongressi. Õhtusel EV 71 aktusel Estonia kontserdisaalis räägiti Ungari tollasest staatusest, mille realiseerimine Eestis oleks võinud meid mõneks ajaks kindlasti rahuldada. Võimalikkuse võtmes räägiti ka astumisest Varssavi liitu ning Vastastikuse Majandusabi Nõukogu liikmeks saamisest.

1944. aasta märtsipommitamise purustused Tallinna vanalinnas.

Fotonäitus märtsipommitamise 45. aastapäeval

Märtsipommitamise 45. aastapäeva esmatähistamine paar nädalat hiljem oli vaatamata näilisele liberaliseerumisele siiski tollaste võimude teravdatud tähelepanu all, mistõttu kultuurigenotsiidi sümboliks saanud Niguliste kirikus oli selle korraldamiseks loa saamine üsnagi keerukas. Nimelt pidi kontsertsaal-muuseumina administratiivselt ENSV Kultuuri­ministeeriumile allunud Niguliste kirik selleks luba küsima ministeeriumilt. Seal aga ei julgenud ükski tippametnik endale sellist vastutust võtta, mistõttu lõpuks tehtigi otsus rohujuure- ehk muuseumi tasandil. Tollane direktriss Marju Lagrekül näitaski üles kodanikujulgust ning ütles – teeme ära!
Sama keeruline oli sõjapurustusi kajastava fotonäituse ettevalmistamine. Ametlikult oli võimatu ühestki mäluasutusest pilte saada. Appi tuli aga juhus. Nimelt oli EMS-i ühe algüksuse – postkaardikogujate üks juhtidest, miilitsamajor Väino Karmi ka küllaltki suure fotokogu omanik. Juhtumisi oli ta ka üsna tihe EMS-i kontori külastaja ning meie kurtmise peale, et kuskilt ei saa pilte, kutsuski ta mind oma koju Kivimäe mändide alla juttu rääkima ja kohvi jooma. Mäletan üsnagi eredalt seda külaskäiku. Peale paari tassi kohvi joomist ja tühja-tähja üle lobisemist, tõmbas ta eemale ühe seina varjava kardina, avas selle taga oleva lukustatud ukse ning me sisenesime väikesesse ruumi, mille seinad olid kaetud kappide ja riiulitega. Sealt ta siis õngitseski välja ühe pappkarbi, mille sisu palus mul vaadata. Ning seal need olidki – sajad ja sajad fotod märtsipommitamise tagajärgedest. Edasine oli juba tehnika küsimus. Muidugi ei saanud näitust koostada päris avalikult kõigi silme all. Pealegi ei olnud võimuesindajaid sellest üldse informeeritud. Kuna Rüütli tänava teisel küljel paiknenud vastvalminud Arheoloogiakeskuse paljud ruumid olid rahapuudusel inventariga sisustamata, saimegi sealt ühe toa, kus me 9. märtsi hommikul V. Karmilt saadud pildid kollektsionääridelt laenatud stendidele klaasi alla paigutasime. Sama päeva õhtupoolikul said need tassitud üle tänava Niguliste eeskotta, et õhtusel mälestusüritusel inimesed neid vaadata saaksid. Kuna Niguliste juhtkond siiski kartis Kultuuriministeeriumi poolseid sanktsioone, paluti meil tohutut huvi tekitanud näitus paari päeva pärast ära viia. Just tohutust huvist tulenevalt (kohati seisid inimesed lausa õues järjekorras) püüdsime seda näitust kuskil lähikonnas pikemalt edasi eksponeerida. Isegi muidu liberaalsete vaadetega raamatukaupluse „Lugemisvara” juhtkond, olles eelnevalt konsulteerinud võimuesindajatega, ütles meile ära.

Sõnavõtud

Ega ka mälestusõhtul kõnelejate leidmisega asi lihtsam polnud. Lõpuks nõustus kaks tuntud muinsuskaitsejuhti, lapsepõlves koos lasteaias käinud Rasmus Kangropool ja Olev Maas siiski oma märtsirünnakuga seotud üleelamisi meenutama. Mõlemad olid traagiliste sündmuste ajal 13-aastased. Neist esimene elas Laial, teine Roosikrantsi tänaval, mistõttu läbis ka nende koolitee paar päeva purustatud alasid. Nimelt õppis R. Kangropool Reaalkoolis ja O. Maas Gustav Adolfi Gümnaasiumis, kuid peale 19. veebruari oli üheksa kesklinna kooli paigutatud praegustesse Vanalinna Hariduskolleegiumi ruumidesse Vene 22. 11. märtsist lõpetati aga koolitöö Tallinnas üldse. Olev Maas oli ka üks neid, kes V. Karmi kogus olnud pilte näituse tarbeks aitas allkirjastada.

Renoveerimistööd Harju tänava piirkonnas

Lisaks Aleksander Nevski kalmistule paigaldatavale hukkunud kaaskodanike hauamonumendile on EMS alates 1992. aastast taotlenud ka Vana-Posti tänava pikenduseks olnud Trepi tänava rusudest puhastamist ja selle külgmüüride ehk ­tänavaseinte konserveerimist koos siia nii ­lõuna- kui põhjaküljelt avanenud ukse ja aknaavade eksponeerimisega. Arhitekt Raul Vaiksoo kavandas ka mälestusrajatise põhilise aktsendi – Nõelasilma – taastamise. Kahjuks ei olnud varasematel aastatel linnal võimalusi kõike kavandatut realiseerida. Nii jõuti alles 2004. aastal mälestusehitise rajamiseni Aleksander Nevski kalmistul ning 2007. aastal, peale linna korraldatud rahvahääletust, alustati Harju tänav 36–46 kinnistumüüride uuesti katmise ja haljasala taastamisega. Oli ju viimane koos Niguliste kirikuga mitte ainult meenutus traagilistest 1944. aasta sündmustest, vaid ka mälestusmärk Tallinna elanike ühistegevusele 1940. aastate II poolel, mil likvideeriti nõukogude armee purustuse jälgi. 2012. aastal toimunud märtsipommitamise mälestuspäeva raamidesse mahtus ka seda kurba päeva ning sellele järgnenud Harju tänava muutusi meenutavate pilditahvlite (tellija Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, teostaja OÜ Mari Kadanik) avamine Harju tänavat rekonstrueeritud haljasalast (autorid Ülle ja Urmas Grišakov) eraldaval tugimüüril.
Lisaks praegu vaidluse all olevale haljasalale, mis hõlmas ka Trepi tänavat ja Nõelasilma vanalinna 37. kvartalis, kujundati samalaadne haljasala praeguse Kirjanike maja kohale. See likvideeriti alles maja rajamise algusaastal 1958. aastal. Vilde monument ja seda ümbritsev skväär pärineb aga Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamise ajajärgust 1965. aastal.
Taoline linnaruumi taasavamine teenis juba nimetatud rahvahääletusel tuhandete linnakodanike väljendatud avalikku huvi. Selle realiseerimise käigus tuli aga mööda Trepi tänavat liiklevatele inimestele tagada ka turvalisus, mida tehti kohati kahe meetri kõrguselt säilinud Harju tn 30 põhjamüüri muinsuskaitselist metoodikat jälgiva konserveerimisega.
Tallinna Linn Kultuuriväärtuste Ameti finantseerimisel ei taastanud mitte ainult ajaloolise linnaruumi Trepi tänava ja Nõelasilma avamisega, vaid taastas osaliselt ka tänavat kahelt küljelt palistanud tänavaseina. Seejuures kuulus neist lõunapoolne siinse kinnistu omandanud OÜ-le Uranos, kellega 2007. aastal algaski aastaid kestnud kohtutee. 2010. aastal jättis maakohus tema hagi rahuldamata. 2011. aastal jättis ka ringkonnakohus tehtud otsuse jõusse. Seejärel järgnes kaebus riigikohtusse, mis suunas asja ringkonnakohtusse tagasi ning 9. veebruaril 2012 otsustaski ringkonnakohus, et Trepi tänava OÜ-le Uranos kuuluva, osaliselt säilinud tänavaseina peale rajatud uus seinaosa tuleb lammutada. Vahepeal jõudis Muinsuskaitse Selts OÜ Uranos juhile Heino Viik’ile Muinsuskaitsekuu avamisel 18. aprillil 2012 anda ka Karuteene medali. Muidugi jõudis ka see kohtuasi jällegi Riigikohtusse. Peatumata pikemalt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 5. novembril 2012 Tartus tehtud otsusel (kokku 11 lk), tsiteeriksin vaid selle 1. punkti „Jätta Tallinna Ringkonnakohtus 9. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-20207 muutmata ja kassatsioonikaebused rahuldamata”. Ning Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud otsuse p. 4.2. kõlas järgmiselt: „Kohustada Tallinna linna taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord OÜ-le Uranos kuuluval kinnisasjal (registriosa nr 35301), sh lammutama piiripunktide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehitised ja nende osad”.
Maakeeli ümberpandult tähendab see seda, et mööda Trepi tänavat (see kuulub Talllinna linnale, mitte Uranosele) ehk avalikus ruumis liiklevatele inimestele turvalisuse tagamiseks rajatud Uranose müüri­osa kõrgendus tuleks lammutada ning selle asemele rajada pikki Trepi tänavat ca 20 cm kaugusele selle lõunamüürist uus tehislik (soovitavalt läbipaistev) tõkend. Samuti tuleks eemaldada kuulsa Nõelasilma lõunapoolne põsk ja pool seda katvast kaarest. Sellega olekski tagatud OÜ-le Uranos kuuluva kinnistu puutumatus ning linnaelanike turvalisus.
Kuna Tallinna vanalinn on alates 1997. aastast ka maailmapärandi nimistus, siis on Eesti Muinsuskaitse Selts nõus probleemi lahendamisele kaasa aitama, organiseerima Euroopa Muinsuskaitse päevade ajal selle aasta septembrikuu teisel nädalal analoogselt 2002. aastal toimunud rahvusvahelisele konverentsile „Alternatiivid ajaloolisele rekonstruktsioonile UNESCO maailmapärandi linnades” varemete eksponeerimist ja ajaloolise linnaruumi taastamist käsitleva konverentsi.