Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Wehrmacht II maailmasõjas
Wehrmachti soomusrusikas

tekst: Jüri Kotšinev

Euroopa sõjakampaaniate jooksul aastatel 1939/1940 – Blumenkriegi ja Blitzkriegi ajal – ei olnud Wehrmachti soomusrusikal ehk tankiüksustel vastast. Triumf, mille saavutasid sakslased Euroopa sõjaväljadel, oli ennenägematu ja isegi pärast Poola hävitavat purustamist ei osanud II maailmasõjas Saksamaaga võitlema asunud sõja alguses mõista, mis oli Wehrmachti tankivägede edu tegelik põhjus.

Liitlasvägede juhtkonna nägemus tankivägedest oli I maailmasõja aegne vanamoeline käsitlus tankiüksustest jalaväerünnakut toestavast jõust või siis vaenlase tiibadelt haaramise vahendist. Wehrmachti andekad ja edumeelsed kindralid nagu Heinz Guderian, Wilhelm Josef von Thoma ja Oswald Lutz töötasid välja uue tankirünnaku taktika, kus tankiüksused ei toestanud rünnakule minevat jalaväge, vaid olid selle rünnaku tipus. Ja see tipp andis välkkiireid ja hävitavaid lööke vastase jõududele.
Wehrmachti tankidiviis koosnes tankirügemendist, kahest motoriseeritud grenaderirügemendist, motoriseeritud luurepataljonist, kahurväerügemendist ning tankitõrjepataljonist, kelle relvastuseks olid roomikutel liikuvad tankitõrjekahurid. Koostöös ründelennuväega, mis asendas kaugele taha jäänud rasket kahurväge, suutsid kiiresti edasi liikuvad tankiüksused olla väga mobiilsed ja täita olulisi taktikalisi ülesandeid välkkiirelt ja vaenlasele hävitavalt.
Wehrmachti tankid olid kiired, neil oli tugevdatud soomus ning suur tulejõud. Wehrmachti tankivägedes teenisid hoolikalt väljavalitud ja hästi koolitatud professionaalid, kus iga tankiekipaaži liige oli ette valmistatud enda ja ka ekipaažikaaslaste tööks. Wehrmachti tankiüksuste põhimõtteks oli mitte kunagi peatuda pealetungil ja tehnika kahjustuste korral kasutada kohapeal käepäraseid vahendeid, ootamata baaside remondimeeskondade saabumist. Edasi ja ainult edasi. See põhimõte töötas hiilgavalt. Selleks, et puhastada vastase rindes teed oma jalaväele, toetusid tankidiviisid enda koosseisus olevatele iseliikuvatele suurekaliibrilistele kahuritele. Sellest iseliikuvast kahurväest eristus erilise efektiivsuse poolest iseliikuv tankitõrje kahurvägi – tankikütt (Panzerjäger). Eriliselt võimsad olid rasketest tankidest koosnevad tankipataljonid, kuhu olid koondatud võimsad sõjamasinad nagu „Tiger” ja „Königstiger”, mis olid tankitõrjemürskudele täielikult vastupidavad.

Tiger I rasketank (PzKpfw VI Tiger) oli sakslaste kõige võimsam ja täisulikum soomusmasin II maailmasõjas. Foto: Bundesarchiv

Tankiüksused

1. tankidiviis (1. Panzer-Division) moodustati Weimeris 15. oktoobril 1935. Diviis osales 1939. aasta sügisel Poola sõjas ning 1940. aasta mais Ewald von Kleisti väegrupi koosseisus Ardennides Sedani operatsioonis ning sama aasta juunis Heinz Guderiani juhitud väekoondises. 1941. aasta juunist kuni oktoobrini idarindel Leningradi all. 3. tankiväekoondises lahingutes Vjazma ning Moskva all. 1942. aastal tegi diviis läbi ümberformeerimise Prantsusmaal, millele järgnes lahingutegevus 1943. aasta juunist kuni oktoobrini ja novembrist jaanuarini Kreekas 4. tankiarmee koosseisus. 1944. aasta jaanuaris võitles 1. tankidiviis Kiievist Lääne pool. Järgnes võitlus koos 48. tankikorpusega 1944. aasta juulis, seistes vastu pealetungivatele punaste üksuste pealöögile Vislal ning sealt ümber suunamine Ungarisse 1944. aasta oktoobris. Diviis lõpetas sõjategevuse 1945. aasta mais, kui andis alla ameeriklastele Austria idaosas. 1939. aasta septembrikuu seisuga kuulus 1. tankidiviisi 1. ja 2. tankirügement, 1. jalaväerügement, 73. kahurväerügement ja 4. motoriseeritud luurepataljon. 1940. aasta oktoobris viidi diviisi 2. tankirügement üle 16. tankidiviisi ning sama aasta novembris liideti 1. tankidiviisi koosseisuga 113. jäägrirügement. 1943. aastal koosnes 1. tankidiviis 1. tankirügemendist, 1. ja 113. motoriseeritud jäägrirügementidest, 73. kahurväerügemendist ja 1. tanki luurepataljonist.

2. tankidiviis (2. Panzer-Division) moodustati Würzburgis 15. oktoobril 1935. Osales 1938. aastal Lillesõjas (Blumenkrieg) Viinis, 1939. aasta septembris Poola vallutamisel, 1940. aasta mais/juunis Prantsusmaa vallutamisel, 1941. aasta aprillis/mais Balkanil ja Kreekas, 1941. aasta septembrist alates lahingutes idarindel Moskva all ning 1942. ja 1943. aastal idarindel, osaledes lahingutes Smolenski, Orjoli, Kiievi all ja Dnepril ning suunati peale raskete kaotuste kandmist 1944. aasta alguses ümberformeerimisele Prantsusmaale, kus edasine võitlustee viis 1944. aasta juunist augustini lahingutesse Normandias. Nende raskete viimaste lahingute käigus hävis diviis peaaegu täielikult. Siiski formeeriti diviis veel kord ümber 1944. aasta septembris ning viimased lahingud pidas 2. tankidiviis 1944. aasta detsembris Ardennides ning 1945. aasta alguses Reini jõe (Rhine) kaitseliinil. Diviis andis alla liitlastele 1945. aasta mais. 1939. aasta seisuga kuulus 2. tankidiviisi 3. ja 4. tankirügement, 2. jalaväerügement, 74. kahurväerügement ning 1940. aasta septembris viidi 3. tankirügement üle 13. tankidiviisi alluvusse. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi 3. tankirügement, 2. ja 304. jalaväerügement, 74. kahurväerügement ja 2. tanki luurepataljon.

3. tankidiviis (3. Panzer-Division) moodustati Berliinis 15. oktoobril 1935. Osales 1939. aasta septembris Poola vallutamisel ning 1940. aasta mais/juunis Prantsusmaa vallutamisel. 1941. aasta juunist kuni 1942. aasta veebruarini võitles diviis idarindel Venemaal armeegrupi „Mitte” 2. tankivägede koondise koosseisus. 1942. aasta veebruarist märtsini võideldi armeegrupi „Mitte” lõunapoolsel rindelõigul, 1942. aasta suvel suunati diviis Kaukaasiasse, 1942. aasta novembris/detsembris kandis diviis suuri kaotusi Mozdoki all ning 1943. aasta suvel võitles diviis väga rasketes lahingutes Harkovi all. 1943. aasta septembrist kuni 1944. aasta jaanuarini võitles diviis Dnepri ääres ning osales Wehrmachti kaitselahingutes Ukrainas ja Poolas. 1945. aasta jaanuaris suunati diviis Ungarisse, kust taganeti aprillis Austriasse ning anti seal ameeriklastele alla maikuus. 1939. aasta seisuga kuulus diviisi 5. ja 6. tankirügement, 3. motoriseeritud luurepataljon. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi koosseisu 6. tankirügement, 3. ja 394. motoriseeritud jalaväerügement, 75. kahurväerügement ja 3. tanki luurepataljon.

4. tanki­diviisi insiignia 1943-1945.

4. tankidiviis (4. Panzer-Division) moodustati nagu ka 2. tankidiviis Würzburgis, aga erinevalt 2. tankidiviisist mitte 1935., vaid 1938. aastal. Niisiis moodustati 4. tankidiviis 10. novembril 1938. Võttis osa Poola vallutamisest 1939. aasta septembris, osales Prantsusmaa alistamisel 1940. aasta mais/juunis, võitles idarindel armeegrupi „Mitte” koosseisus alates 1941. aasta juunist ning oli ümber suunatud 1942. aastal Kaukaasiasse. Järgnes võitlus Kurskist põhjapool 1943. aasta juulis ning osalemine Gomeli kaitsmisel 1943. aasta augustis ja septembris. Edasi võideldi Lätis 1944. aasta suvel ning sõja lõppjärk võeti vastu Kuramaal 1945. aasta jaanuaris. Vangi andis ennast 4. tankidiviis punavägedele 1945. aasta mais Ida-Preisimaal. 1939. aasta ­augustikuu seisuga kuulus diviisi 35. ja 36. tankirügemendid, 12. jalaväerügement, 103. kahurväerügement ja 7. motoriseeritud luurepataljon. 1939. aasta oktoobris viidi 4. diviisi koosseisust üle 36. tankirügement 14. tankidiviisi koosseisu. Samas toodi 4. tankidiviisi koosseisu 33. jalaväerügement. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi 35. tankirügement, 12. ja 33. motoriseeritud jalaväerügemendid, 103. kahurväerügement ja 4. tanki luurepataljon ning 49. tankitõrje divisjon iseliikuvate kahuritega.

5. tankidiviis (5. Panzer-Divison) moodustati Oppelnis 24. novembril 1938. Osales 1939. aasta septembris Poola vallutamisel, Prantsusmaa alistamises 1940. aasta mais/juunis, suunati 1941. aasta aprillis Jugoslaaviasse ja Kreekasse. 1941. aasta juunist võitles 5. tankidiviis idarindel armeegruppi „Mitte” ­tegutsemisalal, 1943. aasta algusest Demjanskis ning ülirasketes lahingutes Kurski all 1943. aasta juulis. Diviis osales lahingutes Dnepril 1944. aastal ning edasi viis sõjatee 1944. aasta juulis Lätti, kust edasi Kuramaale 1944. aasta augustist oktoobrini. Edasi suundus diviis sama aasta novembris Ida-Preisimaale, kus alistuti nõukogude vägedele 1945. aasta aprillis. 1938. aasta seisuga kuulus 5. tankidiviisi koosseisu 15. ja 31 tankirügement, 13. ja 14. jalaväerügement, 116. kahurväerügement, 8. motoriseeritud luurepataljon ja 58. tankitõrjedivisjon. 1940. aasta septembris viidi diviisist 15. tankirügement üle 11. tankidiviisi koosseisu. 1943. aasta seisuga kuulus 5. tankidiviisi koosseisu 31. tankirügement, 13. ja 14. motoriseeritud jalaväerügement, 116. kahurväerügement ja 5. tanki luurepataljon.

6. tankidiviis (6. Panzer-Division) moodustati Wuppertalis 18. oktoobril 1939, Poola purustamisel 1939. aasta septembris osalenud 1. kerge diviisi (1. leichte-Division) baasil. Osales võitlustes Läänerindel 1940. aasta mais/juunis, Idarinde põhjaosas 1941. aasta juunis 4. tankivägede koondise koosseisus, võttes seal osa Leningradi vallutamise eest peetavatest lahingutest. 1941. aasta oktoobrist viidi 6. tankidiviis armeegruppi „Mitte” 3. tankivägede koondise koosseisus ning kandis seal 1941/1942. aasta talvel selliseid kaotusi, et lakkas peaaegu olemast. Ometi saadeti 6. tankidiviis ümberformeerimisele Prantsusmaale ja puhkusele 1942. aasta mais. 1942. aasta detsembris saabus täiendatud ja ümberformeeritud 6. tankidiviis Idarinde lõunaossa ning võitles Stalingradi all. Edasi võitles 6. tankidiviis 1943. aasta alguses Harkovi all ja 1943. aasta juulis Kurskist lõuna pool Belgorodi juures. Edasi võideldi 1943. aasta kaitselahingutes ning 1944. aasta märtsis elas 6. tankidiviis üle teise raske räsidasaamise, võideldes vapralt idast pealetungiva nõukogude sõjamasinate laviiniga. 1944. aasta detsembris jõudis taganev 6. tankidiviis Ungarisse ning võttis osa Budapesti kaitselahingutest. 1945. aasta märtsiks jõuti Austriasse, kus osaleti Viini kaitsmisel ning sõjatee lõpetas 6. tankidiviis, alistudes punavägedele 1945. aasta mais Brnos. 1939. aasta seisuga kuulus 6. tankidiviisi koosseisu 11. tankirügement ja 65. tankipataljon, 4. jalaväerügement, 41. tankitõrje divisjon ning 76. kahurväerügement. 1942. aasta seisuga kuulus 6. tankidiviisi 11. tankirügement, 4. ja 114. motoriseeritud jalaväerügement, 76. kahurväerügement ja 41. tankitõrjedivisjon.

7. tankidiviis (7. Panzer-Division) moodustati Poola purustamisel osalenud 2. kerge diviisi (2. leichte-Division) baasil Göhrenis 18. oktoobril 1939/1940. aasta mais/juunis võitles diviis läänerindel. 1941. aasta juulist kuni 1942. aasta maini sõdis diviis idarinde keskmises sektoris 3. tanki­vägede koondise koosseisus ning läks 1942. aasta novembris Prantsusmaale ümberformeerimisele. Edasi viis sõjatee 7. tankidiviisi idarinde lõunasektorisse, kus võideldi 1942/1943. aasta talvel. 1943. aasta kevadel võitles 7. diviis Harkovi all ning 1943. aasta juulis Kurski kaare hiigellahingu lõunasektoris Belgo­rodi juures, nagu ka 6. tankidiviis. 4. tankiarmee koosseisus võitles 7. diviis uuesti Harkovis 1943. aasta suvel. Edasi võideldi Žitomiri ja Kiievi eest ning saadi 1943. aasta novembris väga tugevasti räsida. 1944. aasta märtsis taganeti Põhja-Ukrainasse ning edasi suunati diviis Baltikumi, kuhu jõuti 1944. aasta augustis. Seal võideldi 3. tankiarmee koosseisus nii Leedus, Kuramaal kui Memelis kuni aasta lõpuni. Edasi võitles 7. tankidiviis 1945. aasta alguses Vislast lääne pool ning pidas seal raskeid kaitselahinguid pealetungiva punaväe tohutu survega, taganedes Preisimaale. 7. tankidiviis alistus 1945. aasta mais inglastele Schwerinis. 1940. aasta seisuga kuulus diviisi 25. tankirügement, 66. tanki­pataljon, 6. ja 7. jalaväerügement, 42. tankitõrjepataljon iseliikuvate kahuritega ja 78. kahurväerügement. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi 25. tankirügement, 6. ja 7. jalaväerügement, 78. kahurväerügement ja 7. tanki luurepataljon. Eraldi tuleb selle diviisi juures ära märkida, et 1940. aasta veebruarist kuni 1941. aasta veebruarini juhatas seda väeüksust kindralmajor Rommel (Generalmajor Erwin Rommel) isiklikult.

8. tankidiviis (8. Panzer-Division) moodustati 16. oktoobril 1939 Kotbusis 3. kerge diviisi (3. leichte-Division) baasil, mis samuti osales Poola alistamisel 1939. aasta septembris. 8. tankidiviis osales 1940. aasta mais/juunis Prantsusmaa vallutamisel ning oli 1941. aastal osaline Jugoslaavia hõivamisel, osalemata seal, tõsi küll, lahingutegevuses. 1941. aasta juulist võideldi idarindel punavägedega 4. tankiarmee koosseisus idarinde põhjasektoris. 1941. aasta sügisel võideldi Leningradi all, seejärel 1942. aasta detsembrist kuni 1943. aasta veebruarini Smolenski all. Edasi võitles 8. diviis 1943. aasta aprillist kuni augustini rasketes lahingutes Orjoli all ja Kurski kaare hiidlahingu põhjasektoris. 1943. aasta oktoobris kandis diviis raskeid kaotusi, võideldes Kiievi all. 4. tankiarmee koosseisus võitles räsitud diviis 1944. aasta jaanuarist kuni septembrini Idarinde lõunasektoris ning osales lahingutes Žitomiri, Ternopoli, Brodõ, Lvovi all ning 1944. aasta septembris Karpaatias. Järgnes taganemine Ungarisse, kus 1944. aasta detsembris osaleti Budapesti kaitsmisel. Edasi pidas 8. tankidiviis 1945. aasta veebruarist märtsini raskeid kaitselahinguid Moraavias ja lõpetas oma sõjatee Brnos, kus alistus punavägedele 1945. aasta mais. 1940. aasta seisuga kuulus diviisi koosseisu 10. tankirügement, 67. tankipataljon, 8. jalaväerügement, 43. tankitõrje iseliikuvate kahurite divisjon ja 80. kahurväerügement. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi koosseisu 10. tankirügement, 8. ja 28. motoriseeritud jalaväerügement, 80. kahurväerügement, 43. tankitõrje iseliikuvate kahurite divisjon ja 8. tanki luurepataljon.

9. tankidiviis (9. Panzer-Division) moodustati 3. jaanuaril 1940 4. kerge diviisi (4. leichte-Division) baasil. Seegi diviis võttis osa Poola alistamisest 1939. aasta sügisel. 9. tankidiviis tegutses 1940. aasta mais/juunis Madalmaades ja Prantsusmaal ning oli Antverpenis, Brüsselis, Arras`is, Dunkerque`s, Amiens`is Lionis ning 12. armee koosseisus Balkanil 1931. aasta kevadel. Idarindel võitles diviis 1941. aasta juulist armeegrupp „Mitte” võitlusalas, 1943. aasta juulis osales diviis Kurski kaare lahingus ning Dnepri kaitselahingutes 1943. aasta sügisel. Raskeid kaotusi kandis diviis 1943/1944. aasta talvel ning sai suunamise Prantsusmaale, kus teda tugevdati 155. tanki reservbrigaadiga 1944. aasta märtsis. Edasi kestis võitlus 1944. aasta augustist läänerindel, kust tuli taganeda septembris Aachenini. 1944. aasta detsembris suunati 9. tankidiviis 5. tankiarmee koosseisus Ardennidesse. Lõpuks jäi diviis Ruhr´i „kotti” ning alistus ameeriklastele 1945. aasta mais. 1940. aasta seisuga oli 9. tankidiviisi koosseisus 33. tankirügement, 10. ja 11. jalaväerügement, 9. luurepataljon ja 50. tankitõrje iseliikuvate kahurite divisjon. 1943. aasta seisuga kuulus diviisi koosseisu 33. tankirügement, „Prinz Eugen”, 10. ja 11. motoriseeritud jalaväerügement, 102. kahurväerügement, 50. tankitõrje iseliikuvate kahurite divisjon ja 9. tanki luurepataljon.

8. tankirügemendi nooremleitnant 1942. aastal Aafrikas.

10. tankidiviis (10. Panzer-Division) moodustati 1939. aasta aprillis Prahas. Diviis osales Poola vallutamisel 1939. aasta sügisel Panzerguppe „Ostpreusen” üksusena. Diviis osales Prantsusmaa anastamisel 1940. aasta mais/juunis ning võitles idarindel 1941. aasta suvest, alguses selle kesksektoris, osaledes lahingutes Gžatski ja Vjazma all. Edasi järgnes ümberformeerimine Prantsusmaal 1942. aasta mais ning sama aasta augustis suunati diviis liitlaste maabumise vastu Dieppe`s Normandias. Detsembris 1942. viidi 10. diviis Tuneesiasse, kus liitlasväed selle 1943. aasta mais täielikult purustasid. 1940. aasta seisuga kuulus 10. diviisi 7. ja 8. tankirügement, 69. ja 86. jalaväerügement ja 90. kahurväerügement. 1943. aasta seisuga kuulus 10. tankidiviisi koosseisu 7. tankirügement, 69. ja 86. motoriseeritud jalaväerügement, 90. kahurväerügement ja 10. tanki luurepataljon.

11. tankidiviis – „Kummitusdiviis” (11. „Gespenster-Division”) moodustati 1. augustil 1940 11. jalaväebrigaadi baasil. Osales lahingtegevuses Prantsusmaal, Balkanil ning Belgradi vallutamisel 1941. aasta aprillis. 1941. aasta juulist võitles diviis idarinde lõunasektoris ning 1941. aasta oktoobrist kuni 1942. aasta juulini idarinde keskosas, millele järgnes suunamine tagasi idarinde lõunasektorisse. Osales rasketes lahingutes Orjoli all ja Belgorodis 1942. aasta juulis. Järgnes võitlus Krivoi Rogis 1943. aasta sügisel ning väga suur kaotus Korsuni „kotis” 1944. aasta jaanuaris/veebruaris. Sellele järgnes üleviimine Prantsusmaale täienduse saamiseks. 1944. aasta juunis suunati 11. diviisi koosseisu 273. reserv-tankidiviis ning selliselt pidas 11. tankidiviis kaitselahinguid Lõuna-Prantsusmaal, kus augustist septembrini taganeti Elsassi. 1944. aasta detsembris pidas 11. diviis lahinguid Ardennides ning 1945. aasta jaanuaris juba 7. armee koosseisus võideldi Trier`is. Sõda lõppes diviisile 1945. aasta mais Baieris, kus alistuti ameeriklastele. 11. diviisi kuulus 15. tankirügement, 110. ja 111. jalaväerügement, 119. kahurväerügement ja 11. tanki luurepataljon.

12. tankidiviis (12. Panzer-Division) moodustati 5. oktoobril 1940 Stettinis 2. motoriseeritud jalaväediviisi baasil. 1941. aasta juulist võitles diviis idarinde keskosas Minski ja Smolenski all. 1941. aasta septembris suunati diviis idarinde põhjasektorisse, kus ta sai tugevasti räsida Leningradi piiramislahingutes. Sellele järgnes suunamine Eestisse ümberkomplekteerimisele. 1942. aasta jaanuaris suunati diviis tagasi Leningradi alla, kus ta võitles novembrini kuni ümbersuunamiseni Roslavli alla. 1943. aasta märtsist augustini võitles diviis Orjoli, Brjanski ja Gomeli all. Edasi osales 12. diviis 1943. aasta sügisel Dnepri liini kaitsmisel ning seejärel suunati jälle Leningradi alla. Sealt tuli taganeda 1944. aasta veebruaris, kui lõppes Leningradi blokeerimine. Edasi järgnesid alates augustist rasked lahingud Kuramaal, kus alistuti 1945. aasta aprillis punastele. 12. tankidiviis koosnes 29. tankirügemendist, 5. ja 25. motoriseeritud jalaväerügemendist ja 12. tanki luurepataljonist.

13. tankidiviis (13. Panzer-Division) moodustati Viini lähistel 11. oktoobril 1940 13. motoriseeritud jalaväediviisi baasil. Diviis suunati kohe peale moodustamist Rumeeniasse ning 1941. aasta juunis idarindele. Diviis alustas seal võitlust rinde lõunaosas. Osales Kiievi vallutamisel, 1942. aasta suvel Kaukaasia hõivamisel. Rasked ja kaotusrohked lahingud tabasid diviisi Tereki jõel ja Taganrogi all. 1942/1943. aasta talvel osales diviis Kuubani hõivamisel ja võitles 1943. aasta juulis Krimmis Tamani poolsaarel. Järgnesid väga tulised lahingud Krivoi Rogi rajoonis 1943. aasta oktoobris, mis kestsid 1944. aasta jaanuarini. Edasi järgnes 1944. aasta kevadsuvine taganemine läbi Põhja-Ukraina ja Rumeenia Karpaatideni. Sealt suunati diviis Saksamaale ümberformeerimisele, mis toimus 1944. aasta sügisel. Oktoobris 1944. aastal saadeti diviis Ungarisse, kus ta osales novembris ja detsembris Budapesti kaitsmisel 6. armee koosseisus. 1945. aastal sattus diviis „kotti” ning hävis, kuid sai taastatud lühikeseks ajaks sõja lõpuni nime all „Panzer-Division Feldherrnhalle 2”. 13. tankidiviisi koosseisu kuulus 4. tankirügement, 66. ja 93. motoriseeritud jalaväe­rügemendid ning 13. tanki luurepataljon.

14. tankidiviis (14. Panzer-Divison) moodustati 15. augustil 1940 4. jalaväediviisi baasil ning suunati Jugoslaaviasse, kus ta võttis osa lahingutegevusest 1941. aasta aprillis. Järgnes ümberformeerimine ja idarinde lõunasektorisse saatmine, kus diviis võitles 1941. aasta juulist kuni 1942. aasta detsembrini. 1943. aasta jaanuaris sattus diviis Stalingradi all piiramisrõngasse ja hävis täielikult. Taastati uuesti 1943. aasta aprillis Bretoonias Prantsusmaal ja saadeti uuesti idarinde lõunasektorisse, kus võitles alates 1943. aasta oktoobrist. Sama aasta detsembris pidas raskeid kaitselahinguid Dnepril Kirivogradi, Kišineu ja Jassa all. 1944. aasta juulis saadeti diviis Ukrainasse ümberformeerimisele. Edasine võitlus jätkus 1944. aasta augustis Kuramaal ning kaitselahingutes Liepaja ümbruses 1944. aasta oktoobrist 1945. aasta aprillini. Diviis alistus aprillis 1945 punavägedele. 14. diviisi koosseisu kuulus 36. tankirügement, 103. ja 108. jalaväerügement ning 14. tanki luurepataljon.

Kindralmajor Erwin Rommel.

15. tankidiviis (15. Panzer-Division) moodustati 1. novembril 1940 33. jalaväediviisi baasil. See diviis suunati Aafrika korpuse koosseisus Liibüasse 1942. aasta veebruaris, olles seega üks kahest kindralmajor Rommeli tankidiviisist, kes pidasid võitlus inglastega Aafrikas 1941/1942. kampaania ajal. Võitles El Alamein`i lahingus (23.10.–4.11.1942), kus sai lüüa ja taganes Tuneesiasse. Seal veetis diviis talve ning 1943. aasta aprillis ja mais toimunud sõjategevuse käigus hävitati peaaegu täielikult. 15. tankidiviis alistus koos teiste Wehrmachti Aafrika korpuse väeosadega 12. mail 1943 sealsamas Tuneesias. Uuesti moodustati sama numbrit kandev diviis 1943. aasta juulis Sitsiilias ja nimeks sai sellele uuele diviisile „Sitsiilia”, mis nimetati peagi ümber 15. motoriseeritud jalaväediviisiks (15. Panzergrenadier Division). 15. tankidiviisi moodustasid 8. tankirügement, 115. motoriseeritud jalaväerügement ja 33. kahurväerügement.

16. tankidiviis (16. Panzer-Division) moodustati 1. novembril 1940 16. jalaväediviisi baasil. Lõplikult formeeriti diviis 1940. aasta detsembris Rumeenias. 1941. aasta juunist kuni 1942. aasta detsembrini võitles diviis Idarinde lõunasektoris. Osales lahingutes Lvovi, Pervomaiski, Zaporožje, Taganrogi, Artemovski kandis ning jõudis osaleda ka Stalingradi lahingu lõpufaasis, kus diviis piirati sisse ja hävitati 1943. aasta jaanuaris. Uuesti moodustati 16. tankidiviis Prantsusmaal 1943. aasta märtsis ning suunati sealt Põhja-Itaaliasse 1943. aasta juunis, kus diviis võitles liitlasvägede dessandi vastu Salerno ja Napoli all sama aasta septembris ja oktoobris. 1943. aasta detsembris suunati 16. tankidiviis idarindele. 1944. aasta Kiievile suunatud vasturünnakutes kandis diviis tohutuid kaotusi. Järgnes taganemine Visla äärde Baranovitši juures ning ümberformeerimine Poolas 1944. aasta oktoobris. Edasi järgnesid kaitselahingud Baranovitši all ja Ljublinis 1945. aasta märtsis ja aprillis ning alistumine ameeriklastele mais Brnos. 16. tankidiviisi kuulus 2. tankirügement, 64. ja 79. motoriseeritud jalaväerügement ning 16. kahurväerügement.

Kindralmajor von Senger.

17. tankidiviis (17. Panzer-Division) moodustati 1. novembril 1940 27. jalaväediviisi baasil. 1941. aasta juunist 1942. aasta novembrini võitles diviis idarinde keskosas. 1942. aasta Stalingradi lahingus osales diviis 4. armee koosseisus katses deblokeerida seal piiramisrõngas olnud Wehrmachti väeosad. 1943. aasta sügisel osaleti kaitselahingutes Dnepril Donetsi piirkonnas. Osaleti Kurski hiigellahingus ja enamikus Põhja-Ukrainas peetud lahinguoperatsioonides 1944. aasta märtsist augustini. Järgnesid punavägede pealetungi peatamiseks peetud lahingud 1944. aasta septembrist oktoobrini Proskurovis, Tšortkovis, Stanislavis Helmis ja Poolas Baranovitši piirkonnast taganeti lääne suunal 1945. aasta märtsis. 17. diviisi hävitas punavägi täielikult 1945. aasta aprillis. Diviisi kuulus 39. tankirügement, 40. ja 63. motoriseeritud jalaväerügement, 27. kahurväerügement ja 17. tanki luurepataljon. 17. tankidiviisi komandörideks olid 1941. aasta juulist septembrini kuulus kindralmajor Wilhelm von Thoma ja 1942. aasta oktoobrist kuni 1943. aasta juunini mitte vähem kuulus kindralmajor Fridolin Baron von Senger und Etterlin.

18. tankidiviis (18. Panzer-Division) moodustati 26. oktoobril 1940 4. ja 14. jalaväediviiside baasil. Lahingutee algas diviisil idarinde keskosas 1941. aasta juunis. 1943. aasta septembris osaleti lahing­operatsioonides Brjanskis ja Orjolis. 1943. aasta oktoobris pidas diviis raskeid kaitselahinguid Wehrmachti taandumise ajal Kiievist lääne pool. Eriti ränki kaotusi kandis diviis 20. oktoobril 1943. aastal Orša all, peale mida suunati diviisi riismed Leetu ja moodustati tema baasil 18. kahurväediviis. Diviisi kuulus 18. tankirügement, 52. ja 101. jalaväerügement ja 18. kahurväerügement ning 18. tanki luurepataljon.

19. tankidiviis (19. Panzer-Division) moodustati 1. novembril 1940 19. jalaväediviisi baasil. 1941. aasta juunist 1942. aasta detsembrini võitles diviis idarinde keskosas. Seejärel idarinde lõunasektoris, kandes raskeid kaotusi Belgorodi all Kurski kaare hiidlahingus 1943. aasta juulis. Osales kaitselahingutes Põhja-Ukrainas ja Varssavi all. 1943. aasta septembrist kuni 1944. aasta oktoobrini võideldi Kiievi all, Žitomiris, Šepetovkas, Proskurovis ja Stanislavis. Järgnes täienduse saamine Hollandis 1944. aasta juunis ja juulis ning kaitselahingud Poolas 1944. aasta augustist kuni detsembrini. 1945. aasta jaanuaris ja veebruaris võitles diviis Baranovitšis ning Sileesias Breslaus 1. tankiarmee koosseisus, kuni alistus punastele 1945. aasta mais Boheemias. Diviisi kuulus 27. tankirügement, 73. ja 74. jalaväerügement, 19. kahurväerügement ja 19. tanki luurepataljon.

Ründesuurtükk Sturmgeschütz III (StuG III), mida toodeti aastatel 1940–1945 üle 9000 masina. Foto: Bundesarchiv

20. tankidiviis (20. Panzer-Division) moodustati 15. oktoobril 1940 Erfurtis 19. jalaväediviisi baasil. Juunist 1941 võitles diviis idarinde keskosas ning osales Moskva pealetungis. Idarinde keskosas võitles diviis kuni 1943. aasta juulini. Kurski kaare lahingus sai tugevasti kannatada Orjoli piirkonnas ning taganes Gomeli, Orša, Vitebski kaudu 1943. aasta detsembrini, millele järgnesid 1944. aasta jaanuarist aprillini kestvad kaitselahingud Polotski, Vitebski ja Bobrusiki rajoonides. Seejärel suunati diviis ümberformeerimisele Rumeeniasse 1944. aasta augustis ning võitlus jätkus uute jõududega Ungaris. Edasi võitles diviis Breslau ja Neisse kandis kuni punavägi ta 1945. aasta mais täielikult hävitas. Diviisi kuulus 21. tankirügement, 59. ja 112. jalaväerügement, 92. tanki-kahurväerügement ja 20. tanki luurepataljon. Sedagi diviisi juhtis kuulus kindralmajor Wilhelm von Thoma, kes võttis diviisi juhtimise enda peale, olles saabunud eelmisest teenistuskohast 17. tankidiviisist 1941. aasta oktoobris ning juhatas diviisi kuni 1942. aasta juunini. Teine tuntud komandör Hermann von Oppeln-Bronikowski juhatas 20. diviisi 1944. aasta novembrist kuni diviisi hävimiseni 1945. aasta mais.

5. tankirügemendi lipukandja 1939. aastal paraadmundris, rügemendi lipuga.

21. tankidiviis (21. Panzer-Division) moodustati 1. augustil 1941, kui 5. kergdiviisile (5. Leichte-Division) liideti 5. tankirügement ja muud kaadriüksused, mis toodi üle 3. tankidiviisist. 21. tankidiviis alustas oma võitlusteed Põhja-Aafrikas Wehrmachti Aafrika ekspeditsioonikorpuse koosseisus. 1941. ja 1942. aasta jooksul võttis diviis osa kõikidest seal peetud lahing­operatsioonidest inglaste vastu ning sai raskelt räsida Alam el Halfa ja El Alameini lahingutes 1942. aasta juulis ja oktoobris. Seejärel võitles diviis inglaste vastu, kaitstes Wehrmachti vägede taandumist Tuneesiasse ja Tripolisse ning hävis täielikult Tripolis 1943. aasta mais. Uuesti moodustati 21. diviis Normandias 1943. aasta juulis, kus ta viibis 1944. aasta juunini. Järgnesid rasked lahingud Prantsusmaale maabunud liitlasvägedega ning taganemine läbi terve riigi Saksamaa piirideni. Edasi tulid kaitselahingud Saarimaal ja Põhja-Elsassis. Sellele järgnes ümberformeerimine ning suunamine punavägede vastu läänerindele 1945. aasta veebruaris. Diviis osales Ljublini ja Kotbusi kaitsmisel ning hävis täielikult 1945. aasta aprillis. Diviisi kuulus 1942. aasta seisuga 5. tankirügement, 47. ja 104. motoriseeritud jalaväerügement, 155. tankiväe kahurväerügement ja 580. tanki luurepataljon. 1944. aastal kuulus diviisi 22. tankirügement, 125. ja 192. motoriseeritud jalaväerügement, 155. tanki kahurväerügement ja 21. tanki luurepataljon.

22. tankidiviis (22. Panzer-Division) moodustati 25. septembril 1941 Prantsusmaal. Diviis suunati 1942. aasta veebruaris idarindele, kus ta osales rasketes lahingutes Krimmis Kertši poolsaarel kogu 1942. aasta sügisel. Järgnes võitlus Donetsil, Doni ääres ja Rostovi all, kus võideldi 1942. aasta suvel ja sügisel ning osaleti ka Stalingradi lahingus 1942. aasta novembris, saades kõvasti räsida punavägede pealetungi ajal Stalingradist põhja pool. Diviis sattus piiramisrõngasse ja hävis peaaegu täielikult. Alles jäi vaid 129. motoriseeritud eliit-jalaväerügement, kes jätkas 1943. aasta jaanuarist märtsini võitlust Starobelski ja Tšistjakovi rajoonis. 1943. aasta märtsis moodustati diviisi riismetest võitlusgrupp ning liideti see aprillis 23. tankidiviisiga. 22. tankidiviisi koosseisu kuulus 24. tankirügement, 129. ja 140. jalaväerügement, 140. tankikahurväerügement ja 140. tanki­luurepataljon.

23. tankidiviis (23. Panzer-Division) moodustati 1941. aasta novembris Pariisis, kus formeerimine lõppes 1942. aasta märtsis. Sama aasta aprillis suunati diviis idarinde lõunasektorisse, kus mais peeti võitlust Harkovi juures ning edasi tungiti Kaukaasiasse ja forsseeriti Tereki jõgi. 1942. aasta detsembris osales diviis 4. tankiarmee koosseisus katsetes murda läbi punavägede piiramisrõnga, tungides peale Stalingradist põhja poolt. Kuni 1943. aasta juulini osales diviis kaitselahingutes Bolšoi, Rostovi ja Stalino rajoonides. Juulist detsembrini võideldi Dnepril, Harkovi all, Krivoi Rogis, Krementšugis ja Kirovgradi all. 1944. aasta jaanuarist märtsini võitles diviis Krivoi Rogi ja aprillist augustini Jassa kaitsel. 1944. aasta suvel suunati diviis Poolasse ning oktoobris sealt edasi Ungarisse. 1944. aasta novembrist kuni 1945. aasta aprillini taganes diviis Austriasse ning hävis täielikult 1945. aasta mais lahingutes punavägedega. Diviisi kuulus 23. tankirügement, 126. ja 128. motoriseeritud jalaväerügement, 128. tankikahurväerügement ja 23. tankiluurepataljon.

24. tankidiviis (24. Panzer-Division) moodustati Ida-Preisimaal 28. novembril 1941 1. ratsaväediviisi kaadrikoosseisu baasil. Diviis läbis lahingkooli Prantsusmaal aprillist juunini 1942. Sõjatee algas diviisil idarinde lõunasektoris ning seal võideldi Stalingradi all, sattudes punavägede piiramisrõngasse. Diviis hävis seal peaaegu täielikult 1943. aasta jaanuaris. Uuesti moodustati see väeosa 1943. aasta aprillis Prantsusmaal ning augustis sai diviis suunamise Itaaliasse. 1943. aasta oktoobris sattus diviis idarinde lõunasektorisse, kus osales Nikopoli, Krivoi Rogi ja Krasnogradi rasketes kaitselahingutes. 1944. aasta veebruarist aprillini jätkusid kaitselahingud Krivoi Rogi ja Jassa rajoonis. Aprillist augustini taganes diviis Poolasse ning 1944. aasta oktoobris jõuti Ungarisse. Sealt liiguti 1944. aasta detsembrist 1945. aasta jaanuarini Slovakkiasse ning osaleti veebruarist aprillini Ida-Preisimaa kaitselahingutes, kust taanduti lõpuks Schleswig-Holsteini. 1945. aasta mais alistuti inglastele. Diviisi kuulus 24. tankirügement, 21. ja 26. motoriseeritud jalaväerügement, 89. tankikahurväerügement ja 24. tankiluurepataljon.

25. tankidiviis (25. Panzer-Division) moodustati 25. veebruaril 1942 Eberwaldes. Esimese suunamise sai diviis okupeeritud Norrasse ning sealt suunati ta 1943. aasta augustis okupeeritud Taani ning Prantsusmaale. Idarindele sattus diviis alles 1943. aasta oktoobris ja võitles Kiievi all. 1943. aasta detsembrist kuni 1944. aasta aprillini pidas diviis raskeid kaitselahinguid Berditševi, Proskurovi, Tšortkovi, Stanislavi rajoonides ning viidi täienduse saamiseks tagasi Taani 1944. aasta mais. Septembris võitles täiendatud diviis Poolas ning pidas kaitselahinguid 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta veebruarini Radomi ja Münchebergi all. Sealt taganeti Saksamaale ning 1945. aasta mais hävis diviis täielikult, pidades viimast võitlust punavägedega. Diviisi koosseisu kuulus 9. tankirügement, 146. ja 147. motoriseeritud jalaväerügement, 91. tankikahurväerügement ja 87. tankiluurepataljon.

26. tankidiviis (26. Panzer-Division) moodustati 14. septembril 1942 Belgias. Sõjategevus algas diviisil Itaalias 1943. aasta juulis. Lahinguid pidas diviis Salerno ja Cassino rajoonides ning 1944. aasta jaanuarist maini Anzio ja Nettuno all. Märtsis ja aprillis pidas diviis kaitselahinguid Rimini, Ravenna ja Imola all, kuni kapituleerus 1945. aasta mais. Diviis koosnes 26. tankirügemendist, 9. ja 67. motoriseeritud jalaväerügemendist, 93. tankikahurväerügemendist ja 26. tankiluurepataljonist.

27. tankidiviis (27. Panzer-Division) moodustati 1. oktoobril 1942 Voronežis idarinde lõunasektoris 22. tankidiviisi baasil. Diviis sõdis Voroneži ja Vorošilovgradi rajoonis ning saadeti laiali 15. veebruaril 1943. Diviisi allüksused liideti 7. ja 24. tankidiviisiga. Diviisi kuulus 127. tankipataljon, 140. motoriseeritud jalaväerügement ja 127. tankikahurväerügement.

116. tankidiviis (116. Panzer-Divison) moodustati 28. märtsil 1944 116. motoriseeritud jalaväediviisi baasil. Diviis võitles Normandias ning taganes Prantsusmaalt, mille järel ta Aachenis ümber formeeriti ja ning suunati 5. tankiarmee koosseisu. Diviis võttis 5. tankiarmee koosseisus osa pealetungist Ardennidele. 1945. aasta jaanuaris osales diviis Reini jõe kaitseliini lahingutes ning 1945. aasta aprillis kapituleerus diviis Ruhrimaal ameeriklastele. Diviisi kuulus 16. tankirügement, 60. ja 156. motoriseeritud jalaväerügement, 146. tankikahurväerügement ja 116. tankiluurepataljon.

130. tankiõppediviis moodustati Potsdamis ja Bergenis sõjaväeõppeasutuste näidis-tankiväe ühenduste baasil. 1944. aasta veebruarist aprillini võitles diviis Prantsusmaal, siis Ungaris ning rasketes kaitselahingutes Normandias liitlasvägede vastu 1944. aasta juunist augustini. 1944. aasta detsembris võitles Ardennides ning alistus 1945. aasta aprillis ameeriklastele Ruhrimaal. Diviisi kuulus 130. tankiõpperügement, 901. ja 902. motoriseeritud õppe jalaväerügement ning 130. tankiõppeluurepataljon. Diviisi juhatasid kindralleitnant Bayerlein (Generalleitnant Friz Bayerlein) ja kindralmajor krahv Strachwitz (Generalmajor Hyazinth Graf Strachwitz).

Major Walter von Wietersheim 1943. aastal. Tankirügemendi Panzer-Regiment „Gross-Deutschland” komandör.

Tankidiviis „Suur-Saksamaa” (Panzer-Division „Gross-Deutschland”) oli üks Wehrmachti elitaarseimaid ja kuulsamaid võitlusüksusi. See väeosa kasvas pidevalt, alustades motoriseeritud jalaväerügemendist ja lõpetades korpusega, mis paistis silma erilise võitlusvõimega Prantsusmaa võitmisel 1940. aastal. 1941. aastal võitles diviis Balkanil ja Kreekas. 1943. aastal paistis diviis silma idarindel võitluses Harkovi ja Kurski all. Võitlus jätkus Dnepri ääres ja Kuramaal ning sõja viimastel kuudel Ida-Preisimaal. Diviisi koosseisu kuulus tankirügement, mis jagunes kolmeks pataljoniks. Kolmas pataljon koosnes ainult „Tiger”-tüüpi tankidest. Lisaks tankirügemendile kuulus diviisi kaks motoriseeritud jalaväerügementi, ründe-kahurväebrigaad ja võimsad tugiüksused. Sõja lõpus omistati Wehrmachti eliitüksustele diviisi „Gross-Deutschland” allüksuste staatus koos õigusega kanda mundri käisel vastavat paela.

Esimeseks selliseks väeüksuseks oli konvoidiviis „Führer”, mis loodi motoriseeritud jalaväest Führeri peakorteri kaitseks. 1944. aastal omistati sellele eliitüksusele brigaadi staatus. 1944. aasta detsembris võitles see jalaväebrigaad Ardennides ning 1945. aasta jaanuaris nimetati brigaad juba diviisiks. Selles staatuses pidas diviis raskeid kaitselahinguid Oderil ning kaotas enamuse elavjõust Sprembergi lahingus 1945. aasta aprillis. Diviisi kuulus tankirügement, motoriseeritud jalaväerügement ja kahurväepataljon.

Teiseks eliitväeosaks, mis sai „Gross-Deutschlandi” allüksuse aunime, oli jalaväediviis ­„Führer” (Führer Grenadier Division). Väeosa loodi alguses brigaadina peale ebaõnnestunud atentaadikatset Saksamaa riigipeale Adolf Hitlerile 1944. aasta juulis. Väeosa paiknes Kotbusis Führeri Rastenburgis asuva peakorteri „Wolfschanze” lähedal Ida-Preisimaal. Brigaadi kuulus motoriseeritud jalaväerügement, laskurpataljon ja tankipataljon. Brigaad võitles 1944. aasta oktoobrist novembrini Ida-Preisimaa kaitsel, mispeale viidi üle Ardennidesse. 1945. aasta veebruaris omistati brigaadile diviisi staatus, kuhu kuulus tankirügement, ründekahurväebrigaad ja motoriseeritud jalaväebrigaad. Diviis pidas märtsis raskeid lahinguid Küstrini platsdarmil ning Stettinis. Aprillis suunati diviis Viini, kus kapituleeruti ameeriklastele, kes vangilangenud diviisi meeste õuduseks nad punaväele üle andsid.

Kolmas „Gross-Deutschland” allüksuse staatuse ärateeninud eliitväeosa oli tankidiviis „Kurmark” (Panzer-Division „Kurmark”). See väeosa moodustati 22. jaanuaril 1945 võitlusgrupi „Langkeit” (Heeresgruppe „Langkeit”) riismetest. Oberst Willy Langkeit oli selle võitlusgrupi komandör ja tema nime järgi üksus oma nime saigi. Vastne tankidiviis „Kurmark” moodustati Kotbusis ja tema koosseisu kuulus tankirügement, motoriseeritud jalaväerügement, tankikahurväe­rügement ning tankiluurerügement. 1945. aasta veebruaris võitles diviis rasketes kaitselahingutes Oderil ning aprillis kestis diviisi meeleheitlik vastupanu võimsalt pealetungivale vaenlasele Münchebergi all ­Saksamaal. Diviis suutis välja murda Halbe piiramisrõngast ning ületada Elbe jõe. Diviisi riismed alistusid 5. mail 1945 ameeriklastele.

Raskerelvastatud tankipataljonid (Schwere Panzer-Abteilung), kes sõdisid II maailmasõjas võimsatel „Tiger”-tüüpi tankidel, olid järgmised.

501. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 501) võitles 1942. aasta detsembris Tuneesias ja osales Tebourba lahingus 19. jaanuaril 1943, Hamra lahingus 14. veebruaril 1943 ja Faida rajoonis Kasserina lahingus. 1943. aasta märtsis ja aprillis võitles pataljon Medžerda orus ja Maknassis ning kapituleerus 12. mail 1943. Peale ümberformeerimist 1943. aasta detsembris suunati pataljon idarindele Vitebski all. 1944. aasta juulis sai pataljon endale võitlemiseks „Kuningtiiger” (Panzerkampfwagen „Königtiger”)-tüüpi tankid. 1944. aasta augustist detsembrini kestsid katkematud lahingud Poolas. Detsembris liideti pataljon 24. tankikorpusega ning nimetati ümber 424. korpusepataljoniks „Tiger” (424. Korps-Abteilung „Tiger”), mis hävis lahingutes 1945. aasta jaanuaris.

502. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 502) võitles idarindel Leningradi all 1942. aasta augustist kuni 1944. aastani. Järgnes taganemine Kuramaale, lahingud Riia all, Memelis ja Königsbergi kaitsel 1944/1945. aasta talvel ning kapituleerumine 9. mail 1945 Ida-Preisimaal. Oma kangelasliku võitluse jooksul II maailmasõjas hävitas see pataljon üle 2000 punaväe tanki.

503. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 503). Selle pataljoni lahingulugu kätkeb endas Põhja-Kaukaasia kaitselahinguid ning Rostovi „katlast” väljamurdmist 1942/1943. aasta talvel, pealetungi Kurski kaare hiidlahingus 1943. aasta juulis, Dnepri kaitselahinguid 1943. aasta talvel, 1944. aasta jaanuarist märtsini kestvaid võitlusi tankirügemendi Beck (Panzer-Regiment Beck) koosseisus. 1944. aasta juulis sai pataljon enda kasutusse „Königtiger”-tüüpi tankid ning kasutas neid Prantsusmaal, võideldes inglaste dessandi sooritanud vägedega, andes neile valusaid lööke 18. juulil 1944 Bourguebus lahingus, saades ise tugevasti räsitud Amiens´i all. 1944. aasta septembris täiendati pataljoni elavjõu ja tehnikaga ning suunati oktoobris võitlema Ungarisse, mida ta ka tegi 1945. aasta kevadeni.

504. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 504). Osa pataljonist suunati 1943. aasta märtsis Tuneesiasse. Võitles Maknassi rajoonis ja kapituleerus 1943. aasta mais. Pataljoni allesjäänud osa võitles Sitsiilias ning suunati seejärel 1944. aasta juunis Hollandisse, kus toimus ümberformeerimine ning suunamine Itaaliasse. Seal võideldi sügisel ja talvel Rimini lähistel ning alistuti 1945. aasta mais inglastele.

505. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 505) tungis peale Kurski kaare lahingu põhjaosas 1943. aasta juulis. Järgnes võitlus armeegrupi „Mitte” koosseisus kuni selle hävimiseni 1944. aasta suvel. Samal suvel täiendati pataljon „Königtiger”-tüüpi tankidega ja pataljon võitles Ida-Preisimaal 1945. aasta maini.

506. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 506) võitles idarindel armeegruppi „Mitte” koosseisus Lvovi all ja Ternopolis 1943. aasta septembrist alates. 1944. aasta augustis viidi pataljon üle läänerindele, kus ta võitles Arnheimi ja Neimegeni all 1944. aasta septembris ja Aacheni all novembris. Võttis osa pealetungist Ardennides 1944. aasta detsembris ja kapituleerus 1945. aasta aprillis Ruhrimaal.

507. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 507) võitles 1944. aasta märtsikuust armeegrupi „Mitte” koosseisus Ternopoli all. 1944. aasta novembris viidi pataljon üle idarinde põhjasektorisse, kus võitles täieliku hävimiseni 1945. aasta aprillis.

508. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 508) moodustati 1944. aasta augustis ning võitles Anzio lähistel Itaalias 1944. aasta veebruarist maini. Pataljon taandus Itaaliast 1945. aasta jaanuaris ning isikkoosseis saadeti Saksamaale.

509. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 509) tegutses 1943. aasta novembrist armeegruppi „Süd” koosseisus, võttes osa Proskurovo all peetud lahingutes ning sattus „kotti” Kamenets-Podolskis. 1944. aasta septembris formeeriti ja täiendati pataljon Saksamaal, kus ta sai endale „Königtiger” -tüüpi tankid. 1945. aasta jaanuaris suunati pataljon Ungarisse. Seal pidas pataljon kaitselahinguid kuni kapituleerumiseni ameeriklastele 1945. aasta mais Lienz´is Austrias.

510. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 510) sõdis 1944. aasta augustist idarinde põhjasektoris ning osales rasketes kaitselahingutes Kuramaal. Hävis täielikult 8. mail 1945.

511. rasketankipataljon (Schwere Panzer-Abteilung 511) oli formeeritud vaid osaliselt ning pidas maha mõne lahingud idarindel 1945. aastal.

Tankiüksuste teenetemärgid ning lahingust osavõtja märgid

Wehrmachti tankivägede isikkoosseisul oli õigus saada autasu ja kanda järgmisi teenetemärke.

Esiteks – 20. detsembril 1939. aastal asutatud märk tankilahingu eest (Panzerkampfabzeichen). Selle aumärgi said need ohvitserid ja sõdurid, kes osalesid kolmes tankilahingus. Hõbetatud metallmärgil oli kaks varianti – üks vermitud, teine valatud aumärk tammelehtedest ovaalis, mille keskel oli tankivägede sümbol kotkas, mis hoidis küüniste vahel haakristi. Kotkas ise oli kujutatud stiliseeritud tanki taustal. Selle aumärgiga autasustamise aluseks oli tankidiviisi komandöri esildis ning see märk pidi asendama oma eelkäijat – tankivägede aumärki „Kondor”. Peale 1943. aastat viidi sisse aumärgi kõrgemad liigid vastavuses selle saajate osavõttudest tankilahingutest. Nii lisandus märgile number „25”, „50”, „75” ja „100”. Number asetses märgi alumises osas tammepärja kokkuliitumise kohal asuval kolmnurksel alusel. On teada, et II maailmasõja ajal vermiti vähemalt üks märk numbriga „200”, mis tähendas, et selle saaja pidi olema osa võtnud 200 tankilahingust. 1940. aasta juunis viidi sisse selle märgi pronksist versioon, millega autasustati soomusmasinate ja iseliikuvate kahurite isikkoosseisu.
Teiseks tankiväelaste aumärgiks oli üldrünnaku märk (Allgemeines Sturm­abzeichen), mis asutati 1. juunil 1940. Selle saajad pidid osalema vähemalt kolmes lahingus, kuid erinevalt eelmisest aumärgist ei pidanud see olema tingimata tankilahing. Sellise aurahaga autasustati eelkõige kahurväe ja insener-tehniliste väeosade ohvitsere ja sõdureid, aga ka tankitõrje ja õhutõrje üksuste võitlejaid.
Kollektiivsed aumärgid, mis olid mõeldud terve allüksuse autasustamiseks, olid mansetipaelad, kuhu oli kirjutatud väeosa nimi. Esimene selline pael anti Aafrikas sõdinud Wehrmachti korpusele. Pael oli tumerohelisest riidest, millele oli hõbetikandiga kirjutatud „AFRIKAKORPS”. Pael oli ääristatud pruuni, hõbetriipudega kaunistatud ääristusega. See pael viidi sisse 1941. aasta 18. juulil. 15. märtsil 1943 viidi sisse eelmise paela asemel uus variant helepruunist riidest, mis oli ääristatu hõbehalli kandiga ja millel oli hõbehalli tikandiga kirjutatud „AFRIKA”. Linte kanti vasakul varrukal.
31. motoriseeritud jalaväerügemendi kahe pataljoni võitlejad said õiguse kanda Kreetale sissetungimise (16. oktoobril 1942) mälestuseks valgest riidest kollase ääristusega paela kirjaga „KRETA”. 12. märtsil 1943 viidi Kuramaal võidelnud väeosade kollektiivseks autasustamiseks sisse käisepael helehõbedasest riidest punktiirääristusega, kus oli kujutatud Teutooni ordu magistri vapikilp ja Miitava vapiloom – põdra pea koos kirjaga „KURLAND”. Kiri ise oli musta värvi.