|
|
Raamat tõe karvasest
poolest
tekst: Ants Sild
Trükikoja
Vali Press vahendusel jõudis mõni aeg tagasi lugejani
Priit Silla raamat „Tõe karvane pool”.
See on
raamat valikutest, mis sageli määravad nii üksikisiku
kui rahvaste saatuse ajalootuultes. Eesti inimesed kahel pool
tõe ja vale eraldusjoont – motiiv, mis raamatu ligemale
kolmesajal leheküljel ikka ja jälle kordub. Selleks,
et lugejal oleks võimalik võrrelda. Ja ka selleks,
et inimestele hoiatavalt meelde tuletada – otsustamine toimub
valikusituatsioonis. Tavaolukorras valitakse elus parim. Kui rohkemat
valikuks pole antud, siis valitakse näiteks kahe enam-vähem
võrdse võimaluse vahel. Aga mida teha siis, kui
totalitaarrežiim on sulle valikuks vaid ühe võimaluse
jätnud? Selles olukorras avaneb inimliku tõe hetk
selle klassikalisel kujul, mis tuleb esile ka Priit Silla raamatus...
Konkreetsel juhul tuli valik teha enne arreteerimist. Või
siis vahetult pärast seda. Sest ülekuulamiste vaimse
terrori ja inimpsüühika lammutamise käigus võis
mõni nõrgem natuur meeltesegaduses tõe valeks
või vale tõeks tunnistada. Autor kirjeldab värvikalt,
mis toimus temaga elu rasketel hetkedel ning kuidas tal õnnestus
vastu pidada, säilitada inimväärikus, päästa
au ja aated. Ja lisada tuleb – mitte ainult iseenda, vaid
meie kõigi jaoks. Autori elusaatus on veenev kinnitus tõdemusele
– ka üks on võitlusväljal sõdur.
„Laagris oli koos söakam osa kuuendiku kuivamaa rahvast.
Ei nad olnud terasest, vaid luust ja lihast. Nad väsisid
aeg-ajalt ja mõnedki murdusid. Aga nad moodustasid vastuhakkajate
klassi. Nad olid märgitud põletusrauaga, mis neid
eraldas teistest ja sundis omavahel ühte hoidma. Impeeriumi
saatuses nad ei kahelnud: olgu vale või härja suurune,
ükskord see lõpeb,” kirjutab autor oma raamatus,
meenutades episoode tõe tundasaamise teekonnalt.
Autor,
sünnilt virulane, on andnud oma raamatus tõetruu pildi
kodukandi elu-olust nõukogude okupatsiooni aastatel. Üksikdetailid,
sündmused ja ümbruskond kangastub usutavana kõigile
nendele, kes sel ajal kasvasid, koolis käisid ja isiksusteks
kujunesid. Et elusaatus autori lõpuks oma kodu rajamise
kaudu lõunaeestlaseks tegi, jätkab ta eestlaste portreteerimist
ka siin. Juba varem oli Priit Silla oma kirjatöödes
ära märkinud lõunaeestlaste rahvuslikku vaimsust,
meelekindlust ning erakordset julgust ja südidust vastuhakkamisel
nõukogude okupatsioonirežiimile. Raamatus „Tõe
karvane pool” esinevad nimed nagu Mart Niklus, Enn Tarto,
Alfred Käärmann, Valdur Raudvassar jmt ei vaja tutvustamist.
Nende laiem tuntus Eestis põhineb aga sellel, et tegu on
olnud vilgaste kirjameestega, kelle vabadusvõitluse sõnum,
nagu Priit Silla endagi puhul, sel moel püsivana rahva südamesse
ja mällu on talletatud.
Raamat annab värvika pildi ka kuuekümnendate aastate
alguse Tartu Riiklikust Ülikoolist, kus sel ajal käis
hoogne marksistlik-leninlik ajupesu, mille mõju kestab
siiamaani, ent mille tegelikku akadeemilist dramaatikat ning kujuneva
uue ühiskonnakorralduse koolutavat ja õigelt teelt
kõrvalejuhtivat mõju keeldutakse kategooriliselt
tunnistamast. Tegelikult on käivitunud hoopis vastupidine
protsess – Eesti Vabariigis püütakse okupatsiooniaastaid
lausa jõuga „kuldseteks kuuekümnendateks”
ümber ristida ning sellelt kõigelt nii ainelist kui
ka poliitilist profiiti lõigata. Terasemad jälgijad
on märganud – nüüd ehk ka raamatu „Tõe
karvane pool” toel –, kuidas kunagine punataud taas
meie ühiskonna organismi kudedesse ja rakkudesse poeb...
Tõe
tunnetamine teeb vabaks. Aga mõnikord ka aheldab. Inimene
sünnib vabana, sellegipoolest näeme teda kõikjal
ahelais, on Jean Jacques Rousseau öelnud. Küsimus oli
ajaloos, ja on ka tänapäeval selles, milliseid ahelaid
keegi kanda soovib. Kas tõe või vale omi. Rasked
on nad mõlemad. Vahe on vaid selles, et tõe omadest
vabanetakse tõe väljaütlemisega, vale ahelad
jäävad valetajaid vaevama aga nende näruse elu
lõpuni... Seda kirjakohta peaksid need, kes end eliidiks
nimetanud või muidu etteotsa tõusnud, kohe mitu
korda üle lugema. Siis ehk jääb pasundamine üleüldisest
viletsusest ja maailmatumast majanduskriisist vaiksemaks ning
mõtted suunduvad hoopis mujale – näiteks meil
laialt levima hakanud kõlbelisele kriisile, mida nüüd
igale oinapeale oma eetika- ja moraalikoodeksi koostamisega leevendada
tahetakse. Asjatu vaev...! (Osa tegelikust ja tõelisest
viletsusest on põhjustatud sellest, et teatud seltskonnad
– sealhulgas eriti kommunistliku režiimi endiste juhtfiguuride
omad – suplevad neile põhjendamatult sülle langenud
tunnustuses ja heaolus, teine osa tingitud sellest, et tavakodanikud
pole harjunud enda ja oma perekonna parema käekäigu
eest seisma ning riigi valitsejatelt nõudma seda, millele
nendel on oma riigis täielik õigus). Viltuvedamised
algavad sageli inimlikust argusest – ei julgeta endale tõtt
tunnistada või siis lihtsalt valetatakse viimase hetkeni
olukorda ilusamaks kui see tegelikult on. Nii otsesõnu
kui kaude on pärispatule – valetamisele – Priit
Silla raamatus korduvalt tähelepanu juhitud.
Pikemas ülevaateartiklis ajalehes Sakala kirjutab Heiki Raudla
Priit Silla raamatu kohta järgmist: „Stiililt meenutab
„Tõe karvane pool” kohati leedu kirjaniku Balys
Sruoga raamatut „Jumalate mets”, mille tegevus toimub
ühes Saksamaa surmalaagris. Tõsi küll, 1960.
aastate Venemaa vangilaager polnud enam see, mis oli olnud tosin
aastat tagasi, aga siiski: Silla satiiriline tekst on napp ja
tabav ning näitab, et laagri olemus polnud muutunud.”
Ei olnud
„kuldsetel kuuekümnendatel” sovetlikus unenäotaolises
elus ka muus osas veel midagi muutunud ja seepärast ironiseerib
Silla juba raamatu alapealkirjas – „Pajatusi ja targutusi
ka „kuldsetest kuuekümnendatest” – nende üle,
kes teadlikult ja kellegi huvides neid aegu õilistav-totra
nimega pärjanud. Kuidas on võimalik üht ajajärku
nõukogude okupatsioonist, mille käigus paisati rahumeelne
väikeriik amoraalse suurvõimu santaaži, petulepingute
ja jõuga ähvardamiste abil väljapääsmatusse
olukorda, hiljem vennatapusõtta, seejärel küüditamiskoleduste
ja kolhoseerimise viletsusse – „kuldseks” nimetada?”
See, et okupatsioonirežiim kuuekümnendatel kolhoosnikele
rahapalka maksma hakkas, ei korvanud ju hiiglaslikke ainelisi
ning inimkaotusi, ei toonud tagasi Eesti Vabariiki ega kuivatanud
kodude kaotuse pisaratemerd...
Priit Silla hakkas kuuendikul planeedil võimutsevale hiigelvõimule
otsustavalt vastu ja saadeti selle eest kui eriti ohtlik riiklik
kurjategija Gulagi ümberkasvatamisele. Ta oli siis noor 22-aastane
Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna eesti filoloogia
eriala üliõpilane, kellel jäi pooleli kõik
– kõrgkool, algav elu ja armastuski. Ent põhjalik
tutvumine Venemaa ühe õudseima kinnipidamispaigaga
ei hävitanud ta vaimu, vaid tegi selle hoopis tugevamaks.
Ta ei andnud alla ega ajanud tõtt valega segamini. Nüüdseks
seitsmekümnenda rajajoone ületanud mees on Viljandimaal
taastanud palju meie militaarse rahvusliku mälu ja vabadusvõitluse
ajaloo mälestusmärke, teinud selles vallas ära
hiigeltöö ning on üks kodanikuühiskonna edendamise
tuntumaid aktiviste Eestis. Ta on kõigil aegadel armastanud
Eestit kui oma isamaad ega häbene seda kuulutada...
„Tõe
karvane pool” ei ole otseselt ilmutuslik ega avastuslik teos.
Küll aga väga eluline, sest kirjeldab kuritegeliku režiimi
üldist amoraalsust, terve inimloomuse võitlust selle
vastu, aga ka isikliku elu ebaõnne ja nukrust, kaotusvalu
ning kannatusi. Seda kõike ometigi läbi elujaatuse
ja positiivsuse, mida tiivustab lootus jõuda selguse ja
tõeni kõigis suhetes. Seda võimaldab vaid
vale väljatõrjumine nii iseendast kui ühiskonnast,
selle naeruväärsesse valgusse asetamine, et too ei saaks
enam reostada tsivilisatsiooni. Sellega näib autori süda
rahule jäävat. Nõnda oleks vaja talitada ning
selgust luua poolsajandiga sassiaetud suhetes ka igal pool mujal,
kuid kahjuks ei ole selleni jõutud. Aga just see ongi eesti
elu peamine takistaja. Ausad hinged muidugi tulevad ka säärastes
oludes kõigega toime, teevad oma väärikat misjonitööd
edasi ja mõtlevad endiselt Eestile rohkem kui iseendale.
Vaatamata paljule häirivale on vabaduse eest võidelnutel
ja selle nimel ohvreid toonutel kosutav kuulata väljakannatatud
hädade lõpu hümni ning tunda, et oled lõpuks
võitja. Kusjuures teada, et see võit pole mitte
ainult sinu raskete üleelamiste ja pingutuste, vaid su armastuse
vili, mille oled külvanud isamaa mulda...
Antoine
de Saint-Exupery on kirjutanud: „Ma aiman paremini võitude
juhtmõtet: see, kes kindlustab endale kirikuteenri või
tooliandja koha ehitatud katedraalis, on lüüa saanud.
Aga igaüks, kes kannab oma südames ehitatavat katedraali,
on juba võitja. Võit on armastuse vili.”
Priit Silla, Riigivapi ordeni kavaler, Kaitseliidu Sakala Maleva
endine propagandapealik ja noorkotkaste juht on kirjutanud oma
raamatu, mõeldes katedraaliehitajatele, neile noortele,
kes sündinud juba iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis.
Oma mälestusteraamatuga on ta tugevalt toetanud Eesti ühiskonnas
seni vähe võrseid ajanud, ent suuri kasvueeldusi ja
tähenduslikkust omavat isamaalise kasvatuse taime. Meie võimuses
on selliseid püüdlusi märgata, tutvustada ja võimendada
igas kodus, koolis, vallas ja maakonnas. Lisades sellesse ka oma
jõukohase panuse.
Katkend Priit Silla raamatust
„Tõe karvane pool”
"Kolhoosi
või Siberisse"
Kes räägib sundimisest?
Talurahval oli vabadus valida emba-kumba. Juba hinge kinni pigistavate
viljanormidega andis Nõukogude võim taludele mõista,
et endine elu ei kesta kaua. 1949. aasta märtsiküüditamine
pidi pimedalegi selgeks tegema, et ees seisab uus moonakaelu oma
kodumaal või sõit külmale maale. Nädala
jagu enne küüditamist teatas uue võimuga kiiresti
leppinud Juura Juku Hiie Augustile, et „tõstsime sinugi
kulakuseisusesse” ehk, sindki küüditatakse minema.
Nagu aastakümneid hiljem selgus, ei lugenud juura jukude
tõstmine või langetamine midagi, küüditamise
nimekirjad pandi kokku kõrgemal, kuid Hiiel seda ei teatud.
Pere oli suure mure tõttu kui halvatud. Nööri
kaela panemisest hoidis tagasi vaat et väike Priit, mis temast
siis saab? Nõnda jõudis kätte suur ülekohtu
ja vägivalla päev 25. märts. Iila küla puudutas
see õnneks vähe. Hiie pere jäi paigale. Ära
viidi Truu ja Sipria perekonnad, kusjuures Sipria peremees lamas
kodus surnulautsil, tema jäeti külarahva matta, üks
vanadest suri teel, üks pruudieas tütar pääses
pakku, Riho ja Ilmatar – Priidu koolikaaslased – läksid
kusagil kaugel vene kooli ja Siberist saadi tagasi alles seitsme
aasta pärast.
Kevadvaheajalt kooli tagasi tõtanud lastele (küüditamine
jäi vaheaja sisse) torkas valusalt silma tühjade kohtade
hulk klassis. Puudu jäi ka Priidu pinginaaber Riho. Kuid
koolis oli Iila küla tüdruk Eha, kes oli 1941. aasta
küüditamisel koos oma emaga juba vagunis, kuid emal
õnnestus ta aknast välja tõsta, kus abivalmis
käed sülelapse vastu võtsid ja vastuvõtja
pakku jõudis. Eha kasvatas üles vist vanatädi,
nagu Priitu kasvatas vanaonu. Eha ema tagasi ei tulnud. Savi Jussigi
kasvataja oli tädi, nad olid Iilasse sattunud sõja
käigus.
Iilas läksid peaaegu
kõik talud kolhoosi, Hiie nende hulgas. Juura Jukust sai
brigadir. Muide, Iila küla 32 talu kohta leidus üksainuke
juura juku. See näitab kui soojalt tervitas või käsi
rusikasse pigistas eesti talurahvas kolhooside moodustamisel.
Mõni aasta tagasi tundis külarahvas Juura Juku perele
kaasa poja kaotuse puhul. Nimelt oli Juku poeg Elmar punaarmee
leitnandina Narva ümbruse demineerimisel surma saanud. Väike
Priit, kes veel koolis ei käinud, võeti Elmari puusärki
panemisele kaasa. Ta mäletas palavat tuba, kus oli puusärgis
sinaka näoga surnu, palju vängelõhnalisi lilli
ja hulk rahvast. Surnu rinnale oli pandud tema vormimüts
ja medalid. Keegi sõjaväelane rääkis Elmari
kangelaslikust langemisest Nõukogude Eesti pinda miinidest
puhastades. Rahvas kuulis niisugust asja esimest korda. Rahvale
oli Elmar oma küla poiss ja talle lauldi samu vaimulikke
laule, mis teistelegi oma küla surnutele.
Küllap Juura Juku (seda küll keegi ei tea) kasutas poja
kangelaslikkust ära oma nõukogude-truuduse rõhutamisel.
Brigadiriks ta ju sai.
Hiie uus laut, mis valmis
alles Eesti aja lõpul, kõlbas kolhoosi lehmadele.
Velda ja Jants viidi Pumbu hobusetalli, lehmad jäid oma endisesse
lauta koos külast kokku veetud võõraste loomadega,
põllutööriistad ja -masinad viidi kusagile mujale.
Kahe põlvkonna tööga välja ostetud oma (!)
põlistalu oli sama hästi kui röövitud: maa,
paremad hooned, loomad, inventar kuulutatud kolhoosi omandiks,
peremees muudetud oma endises talus popsiks, kel oli kasutada
õue-aiamaa ja kes tohtis pidada ühte lehma. Kolhoos
oli Siberi kohapealne variant, parem siiski kui Baikali-tagune.
Tühjaks jäänud Sipria ilusasse kahekorruselisse
majja veeti sisse kunstväetis, õunapuud juuriti välja
ja istutati kolhoosikeskuse juurde. Ka keskuse maja oli küüditatu
endine kodu, mida kolhoosi juhtkond pidas endale kõlbavaks.
Maja kui maast leitud, ei maksa midagi, astu sisse ja riputa silt
külge „Kolhoos Lenini võit“.
Sipria vanem peretütar, kel õnnestus küüditamispäeval
pakku pääseda, elas salaja oma peigmehe kodus. See „salaja“
oli külarahvale teada, kuid võimumeeste kõrvu
asi ei ulatunud. Vist isegi Juura Juku pidas suu või siis
ei hoolinud võim tema ettekandest, sest kampaania oli juba
möödas. Mitu aastat redutanud, läksid noored ametlikult
paari ja nad jäeti usaldavalt eesti kolhoosnikuteks.
Priit pani naksis poisina
tähele, et vene võim peab eesti kolhoosnikke (talurahvast)
kirjaoskamatuks, kes samas ihaldab teada saada, mida partei ajalehes
kirjutab. Miks muidu saatis partei Appelbaumi kevadel põllule
kartulikuhjade juurde, kuhu naised olid seemet välja korjama
aetud. Appelbaum sõitis kohale mootorrattaga, mida poisid
nimetasid võrriks, võttis portfellist ajalehe, sundis
naised kartulikuhja õlgede sisse istuma, näoga vastu
päikest, ja hakkas lehte ette lugema. Päike paitas,
Appelbaum luges rahuliku häälega ja naised jäid
tukkuma. Appelbaum nägi üle ajalehe serva, et ainuke
silmapaar, mis teda jälgib, kuulus Priidule (poiss oli naistele
kodunt juua toonud). Mees pani oma lehe portfelli tagasi ja põristas
sõnagi lausumata minema. Tema oli käinud agiteerimas.
Mõnedki nooremad
mehed, kes oma isatalus popsielu alandavaks pidasid, jätsid
kõik sinnapaika ja põgenesid Kohtla-Järvele
põlevkivi kaevama. Hiie August oli juba üle 60 vana,
tema jäi kolhoosi. Hiie Liisast sai karjatalitaja, lüpsinaine
ja lõpuks karjabrigadir. August, olles vanuse tõttu
töökohustusest vaba, käis naisel laudas abiks.
Pere kõige vanem liige Anni hoolitses oma lehma eest. Nälga
näha ei tulnud, küll surid paljud küüditatud
ja sealsed venelased nälga Venemaa kolhoosides.
Ulda oli laudas, andis piima ja tahtis süüa. Temale
pidi heina tegema. Kuna heinamaa oli nüüd kolhoosi oma,
võttis omanik tehtud kuivast heinast poole endale. Nõnda
tuli Ulda hein tööga välja lunastada. Kolhoos kui
hea peremees lubas niita muidugi kivikutest ja võsa veerest,
kus ta ise poleks kõrtki katkestanud. Seega tuli vikatit
vibutada nii Ulda kui Kolhoositari eest. Sellest tööst
sai osa ka Priit. Algul tahtis vikat mättasse minna ja rehapulgad
kulu sees katkeda, kuid aeg parandas sellegi vea. Kuhja hangumine,
igipõline meeste töö, ootas Priitu vast liiga
haljas nooruses. Ka adra taga tegi ta esimesed sammud, kui tegu
oli liivamaaga. Õnneks läks parteiline rangus kivikute
niitmise asjus varsti mööda, oma lehmale (ja mullikale)
tohtis nüüd niita ka kodulähedastel lagedatel heinamaadel,
kusjuures kolhoos sai oma priskema osa. See tähendas Priidule,
et tuli hakata niitma mitte vikatiga, vaid kahehobusemasinaga
ja loogu võtma hoburehaga, sest onu Augusti tervis ei kannatanud
põrutamist. Mehe ametid kippusid Priidule vägisi tulema
enne meheiga.
|
|
|
