|
|
Sõrulaste regilaulu ansambel Ammuker.
|
Saarteelu kaemas Muhus ja
Saaremaal
tekst: Hille Tarto
Muhu
pätid, apurokk, uisk ja söömarenn ehk kaks päeva
vaimse pärandi jälgedes Muhus ja Saaremaal.
Hellamaa
Külakeskus
Kui ma
Hellamaa Külakeskusse jõuan, on õue peal täie
hooga käimas lasteetendus. Publik elevil ja naeruhäälne
Naksitrallid on ju laste lemmikud.
Tiina Jõgi, külakeskuse juhataja viib mind tagaukse
kaudu majja, kus kohe hakkab silma puhtus, kord ja uus särav
köögisisustus. See on meil kogukonnaköök,
et saaks väiketootjaid aidata. Kui köögi valmis
saime, hakkas siin koos käima ka Keedusse klubi muhulane
keedab, ei tee süüa
, seletab Tiina.
On kohe tunda, et majas on hästi mõnus, pole siis
ime, et rahvas tahab siin koos käia.
See on vana koolimaja ehk peegeldavad need seinad tänaseni
laste rõõmu. Viimati, kümme aastat tagasi,
käis koolis veel kuus last. Külarahvas hakkas siis muretsema,
et kui maja jääb tühjaks, on see maja surm. Tehti
külakoosolekuid ja leitigi lahendus: kogu valla kultuur hakkas
siit majast läbi käima. Tullakse üle Muhu, naised
tulevad talvel kord nädalas ja terve suve läbi, jalgrataste
või tõukekelkudega. Koos käivad Kohvitoa naised,
tehakse käsitööd ning õpitakse vanu tantse.
Talvel käib iga nädal koos tikkimisring, kus käib
Muhu pättide ja rahvarõivaste tegemine. Kangastelgedel
kudujad käivad ka: siin saab muhu triibuseelikuriiet kududa.
Kevadel olid näitusel väljas omatehtud suured Muhu tekid.
Tiina enda tehtud tekk on veel koju viimata, seda ta mulle vaikse
uhkusega ka näitab. Ah kui värvirõõmus!
Muuseas Eesti Rahva Muuseumis
on Muhu kogu üks rikkalikumaid, kauem kui mujal on siin alal
hoitud oma kultuuri rahvarõivaid ja käsitööoskust.
Ja meil on oma tantsurühm Käekuatsad (muhu
murdes nurmenukud), kes esineb folkloorikavaga, tegime
ka töötubasid Muhu toitude valmistamiseks. Näiteks
apurokk, meie memmed katsetasid, igalühel omad nipid.
Tiina jagab kohe retsepte: Muhu apurokk: külmale keefirile,
petile või hapupiimale lisatakse jahu ja hakatakse keetma,
sinna võib lisada ka rosinaid, väga maitsev, see on
järgitehtud asi. Aga õige muhu tuhlirokk: keedetakse
kartulipuder aga ilma sibula ja piimata, natuke soola ja selle
veega tehakse püree, sinna lisatakse nisujahu või
rukkijahu ja pannakse hapnema üheks ööpäevaks.
Teisel päeval on ta mõnusalt hapukas ja siis pannakse
keema ning keedetakse kaks tundi. Ta säilib tänu sellele
päris kaua, vanasti tehti korraga nädala ports. Seda
süüakse külma piima ja suhkruga. See on samuti
meie vaimne kultuuripärand, mida muhulased kasutavad tänini.
|
Tikitud muhu pätid.
|
Nagu Muhu
pättegi. Tiina kannab neid suvel toas ja õues, kui
vaja, teeb ja tikib uued. Muhu murre elab ka, sest Irena Tarvise
juhitud murdevõistlused on viimasel ajal edendanud saarel
ka Muhu murde kasutamist.
Tiina, kes on siin 10 aastat tegutsenud, tunneb heameelt, et Muhu
vald toetab külakeskust, ja et inimesed on aktiivsed, nad
tulevad ise ettepanekutega, mida tahavad teha. Kodanikualgatus
on meil tugev! kiidab Tiina.
Vanaaegne seinakell vana koolimaja päevilt annab endast äkki
löögiga märku
Väinamere
uisk Koguva sadama uisukojas
Pean tunnistama, et
kuulsin uisust samal päeval, kui jala Kuivastus maha panin.
Ma ei kujutanud üldse ette, milline see välja näeb.
Kuid Krista Lember (Rahvakultuuri Keskuse spetsialist Saaremaal)
viis mind kokku mehega, kes teab uisust väga palju põnevat,
sest on teinud sellest ka uurimistöö.
Läheme siis Koguva sadamasse, uisukotta. Mis see veel on?
Saan teada, et juba kaks aastat tagasi hakati Muhumaal Koguva
sadama uisukojas ehitama uisku, sellist, mis seilas siin meredel
oma tuhat aastat ja mida peetakse Muhu saare sümboliks. Viimane
uisk sõitis Muhu vetes veel 90 aastat tagasi.
Mihkel Jürisson, ühingu Väinamere Uisk liige, uisu-uurija,
ütleb: Minu soov oli, et see uhke Muhu merenduse sümbol
taas elaks ja kuna keegi teine sellest vedu ei võtnud,
siis kutsusin ise rahvast üles, et seda mälestust selgemaks
saada ja hoida. Ka minu esivanemad on meremehed nagu enamus muhulasi
Selgub, et uisk oli praami eelkäija, vanem nimetus huisk
tähendas ussi või madu, selle nime järgi tunti
ka viikingite sõjapaate. Soomes uisko seal purjetati
Karjalast Laadogani, kuid 17. sajandil kadus uisk Soomes ära,
venelastel olid nn uid või uskoid. Muhus oli uisutraditsioon
kõige järjepidevam.
Ja seal see uisk on: hiigelsuure roosa telgi, uisukoja katuse
all. Uisk on on päris kõrge, et sisse vaadata, tuleb
redelist üles ronida. Võimas
.
Uisu kere pikkus olnud vanasti 15 meetrit, sinna mahtus kõige
rohkem 60 inimest ja 10 hobust koos vankriga, kusjuures vankriaisad
rippusid üle servade. Uisu peal oli meeskond eesotsas kipriga
ning sadamates, kus uisk randus, olid uisusulased, kes elasid
uisusaunas ja aitasid teha kõike, mis kipril vaja. Ka Koguva
sadamas on ehitatud uus uisusaun, tõsi küll käsitööpoeks.
Muhus on tulnud välja fotosid uisust, leiti ka viimase uisu
plangud ja eelviimase uisu kere poolmudel, mis tuli välja
tuntud muhu laevameistri Kaarel Noore aida lakast, selle järgi
hakatigi tegema. Projekti ja joonised tegi Enn Metsar, kes on
tuntud selliste laevade joonestajana.
Vanadest ürikutest on teada
seegi, et kui Eesti läks võõrvõimu kätte,
anti muhulastele võimalus uiskudega edasi sõita.
1532. aastal pandi siin orjadele otsene postivedamise kohustus
Väikesel väinal ja selle eest nimetati nad vabadikeks.
Uisu pikkus on 19,5 meetrit, puri ning kaks paari aerusid ja mootor,
ega tänapäeval muidu saa. Esimesel aastal langetati
emapuu, seda pühitses maausu asjatundja ja õigeusu
õpetaja. Põhijõud on neli meest: Vormsilt,
Haapsalust, Muhust, kõik ise meistrid.
Meil on laev tehtud traditsioonide järgi, viikingite
moodi klinkerplangutus, kuuma auruga pannakse plangud
painduma. Aga kõik algab emapuust ja täävist,
see on väga täpne ja raske füüsiline töö,
rõhutab Mihkel.
Uisu ehitamist toetab LEADER-programm Eestis ja erasponsorid.
Uisk kuulub ka Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi. Järgmisel
aastal läheb uisk vette.
Milleks seda uisku ikka tänapäeval vaja on?
julgen Mihklilt küsida.
See on Muhu patriotism. Et mis on ehe ja natuke hääbumas,
tuleb uuesti üles putitada, ja see ei jää kindlasti
ainukeseks teemaks. Mulle on see nagu ajaloo läbimine, see
on äärmiselt huvitav, räägib Mihkel.
Eks ta Muhu rahva jaoks tehtud ongi. Meie huvi on pärandi
elushoidmine.
Saare maavalitsus ja SA Saaremaa Arenduskeskus tunnustasid läinud
aastal kodanikuühiskonna konverentsil Uisu ühingut tiitliga
Kena mõte.
Uisk kantakse loodetavasti ka Eesti vaimse pärandi nimistusse.
|
Uisu-uurija, ühingu Väinamere Uisk liige, Mihkel
Jürisson uisu ees.
|
100 aastat
muhu lilltikandit
Kes ei teaks laulusõnu:
See on väike Muhu, see on Muhumaa...
Muhu saar on küll väljastpoolt väike, kuid seestpoolt
päris suur, kultuurikiht sügav ja ainuke selline maailmas.
Muhu-Liival on rikkaliku kaubavalikuga Muhu käsitöömeistrite
pood, nahatöökoda ja ka Muhu restoran, kus seinu ehivad
imeilusad vanad tikitud Muhu pruuttekid. See on just õige
koht, et kokku saada Anu Kaburiga, kes on Muhu Põhikooli
kunstiõpetaja, Muhu Käsitööseltsi Oad
ja Eed liige, raamatu Meite Muhu mustrid üks
autor, tunnustatud tikkimismeister ja vaimse pärandi hoidja.
Anu on muhulane, kuid sündinud ja (üli)koolis käinud
Tallinnas. Õppis tööõpetust, kuid tikkimine
teda siis veel ei köitnud. Alles pärast Muhusse tagasitulekut
19 aastat tagasi hakkas tasapisi tikkima, hakatuseks tegi sada
nõelapatja!
Minu ema noorepõlvesõbranna oli tikandimeister
Eevi Kõvamees, keda pean enda iidoliks ja õpetajaks.
Tema tööd olid erilised, neid ei raatsitud kasutadagi.
Eevi suri 2007. aastal ja siis oli mul sügav kahjutunne,
et nii palju jäi küsimata. Tekkis mõte teha Eevi
töödest näitus. Sain 2009. aastal Kultuurkapitalilt
raha ja kogusin kokku 50 Eevi tööd, näitus oli
siin Muhu koolimajas.
Järjepidevuse mõttes väärib Anu meelest
tänu kunagine rahvakunstimeistrite koondis UKU, mis andis
käsitööle kõvasti vunki juurde, aga jättis
oma pitseri ka. Meistritel on oma mälestused, sest normid
olid ikka väga koormavad.
Raamatus Meite Muhu mustrid kasutas Anu ära ka
oma sugulasi, nende töid ja materjali. Viimane aeg oli seda
teha, sest raamatus on esindatud meistreid, keda nüüd
enam pole. Paljud tikkijad on omavahel sugulased, ka Anu leidis
oma juuri endistest tikkijatest.
|
|
Rääkides sellest,
millal ja kuidas muhu tikand alguse sai, maalib Anu sõnadega
romantilise pildi saja aasta eest Kopli talust Leeskopa külas,
kus kaks vallalist õde end tikkimisele pühendasid.
Seal olnud omamoodi käsitöökeskus, kus tüdrukutele
õpetust jagati. Muhu tikandile oli eeskujuks erksavärviline
ja suureõieline Lihula tikand, mida nähti, kui mandril
kirikumõisates ja mujal tööl käidi. See
meeldis!
Ja muhulasel on see hea omadus, et kui muhulane midagi ilusat
näeb, väänab ta selle oma kasuks! ütleb
Anu rõõmsalt.
Muhu naisel pidi olema palju ilusaid asju. Hea, kui ise oskas,
aga kasutati ka teiste abi. Lilltikandiga pruuttekke tehti talgute
korras, üks tekk tuli siis eri käekirjaga.
Muhus oli palju neidki, kes oma elu käsitööle pühendasid,
jäidki vanapiigaks, ja pole ka ime, sest see töö
tekitavat sõltuvust, seda tunnistab Anu isegi
Tikkijad jagasid omavahel motiive, õiekuju on sama aga
teise tikkija käekiri on teistsugune. Kui on villane
riie ja lõng, siis tikkija võib ka portselantassilt
ilusa lille riidele tikkida! teab Anu. Eeskujuks olid ka
uued trükikangad ja loodus isegi. Muhus tegid revolutsiooni
aniliinvärvid, erksad toonid panid muhulaste vere ikka keema.
Praegu on Anu meelest Muhus tikkimine ellujäämise vahend
ja muidugi teeb rõõmu, et turistid ostavad ja käsitöömeistrid
on oma käsitöö kaudu tähelepanu saanud. Oma
kogukonna heakskiit on ka oluline.
Mul on pidevalt käsil sada asja. Mulle meeldib, kui
on pooleli asju: tekk, padjad, pätid. On päris hea tunne,
kui saan valmis joonistada ja siis võtan ette. Alustamine
on kõige keerulisem, sealt edasi on juba tore, räägib
Anu, kes teeb koostööd ka moekunstnik Katrin Kuldmaga.
Seal saab ta vabad käed: võib ise mustrit disainida
ja soovi järgi lõnga värvi valida. Kokku on ühiselt
tehtud juba 15 tööd. See hoiab minul vaimu erksa!
ütleb Anu.
Kui küsida temalt, miks käsitööpärand
muhulastele nii armas on, et koolilapsed 1. septembril isegi kooli
rahvariietes tulevad, mõtleb Anu hetke ja vastab siis:
Seepärast, et selle taga on lood, asjad ja sugulased
ja see on muhulastele kõige tähtsam.
Olge siis
munuksed!
Sel suvisel laupäeval
on Muhus Igaküla esimene kokkutulek. Igakülast sõidab
mööda igaüks, kes Koguvasse teel on. Küla
vanust ei tea täpselt keegi, kuid arvatakse, et see oli olemas
juba muinasajal.
Ilm on soe ja ilus, inimesed külaplatsil mõnekaupa
jutuhoos ja kellelgi ei paista kuhugi kiire olevat. Parajasti
mängib akordionistide ansambel Kiäks tuntud rahvamuusikaõpetaja
Vello Tikerpaluga eesotsas A Pärdi Ukuaru valssi.
Siinsamas hakkab silma vana ja auväärne, rootsi sõjameeste
rajatud kaev Muhu Suurkaev. Johannes Pääsuke
tegi sada aastat tagasi kaevust foto ja 1944. aastal maalis kunstnik
Nigul Espe Muhu Suurkaevust rahvusromantilise meeleoluga pildi.
Juba aastakümneid ei saa Muhu sügavaimast kaevust enam
vett kätte, ometi tahab külarahvas anda nüüd
kaevule uue elu. Ja küllap see ühel päeval juhtub.
Päeva jooksul käib Igakülast läbi kõvasti
üle 200 inimese, lähedalt ja kaugelt, kes külas
ise elanud, või juured siin. Kunagi oli see ju suur küla,
oma 56 suitsu, nüüd vaid 19. Kokkutuleku hingeks on
Inna Ligi ehk Antsu-Matsi talu Inna.
Inna ümber on pidevalt rahvast. Jälle tuleb keegi ja
küsib: Kas sa mind mäletad?
Kelle jagu sa oled, ma ei mõista sind koju ajada
(nii Muhus just öeldaksegi, kui ära ei tunne.)
Tõniselt olen, vanaisa lõi Kahtla kirikus kella
Ahjaa
.
Inna tegeleb küla vanade aegade ja asjadega. Nii on,
tütar ja mees võtsid otsa üles, Saaremaa Ühisgümnaasiumis
peab tegema uurimistöid, Liina tegi 9. klassis Igaküla
taludest ja peredest, see on nüüd Muhu muuseumis,
kõneleb ta.
Kõnnime Innaga tema vanaisa sünnikodu õuele,
mida pere suviti tasapisi üles ehitab. Pärandi hoidmine
on siin püha asi. Siin on minu vanavanaisa 19111912.
aastatel ehitatud suveköök, esikülje kivid on ühest
suurest raudkivist, valged kivid küla tagant karjäärist,
kõik ühel talvel välja tahutud. Selline
must-valge kontrast iseloomustab Muhu maju, sest see on kohalik
materjal.
Kivi võeti maast välja ja laoti müüriks.
Sealt on tulnud selline ilus mõte, et üks maja peab
olema maa seest kerkinud. Raudkivitöö oli Muhu meeste
ühistöö ja kiviseintes on Muhu mustrid. Ka Ruhnu
kirik on Muhu meeste ehitatud.
Innat on ehitamine alati huvitanud ja nii on ta seda põhjalikult
ka uurinud. Vanasti ehitatud nii, et alumised kivid pandi paika,
siis pandi traadist abloon ja selle järgi tehti edasi.
Seinas pidi olema paaritu arv plokke, paarisarv oli halb enne.
Muhus oli ju ainult kivi, puit toodi Hiiumaalt või Saaremaalt,
see oli hinnas.
Igakülas on rajatud uuesti ka kivimüüre, isegi
seguta tehtud, meistriks oli Pärimatsi Priit. Siin on kiviaedasid
kümme ning teid kaks ja pool kilomeetrit. Ka keldreid on
Muhus palju, all paekivi, küljes raudkivid ja katus rohuga
kaetud, ka Inna õues on üks kolmest vanemast keldrist
ehitatud 1854. aastal.
Siin tehti ikka väga uhked keldrid, sest Muhus oli
ju alati see, et meil peab olema ennemini kui teistel,
sellepärast tuli teha ikka ilusam ja kenam
Kokkutulekuga
ka et meil 200 inimest, Koguvas oli 170, meil ka siis ju
ennemini kui Koguva küla kokkutulekul! särab Inna
heameelest.
Muhust saaks vaimse kultuuripärandi nimistusse panna
nii kiviaiad kui rookatuse ja raidkivi, muhu tikandist rääkimata,
õieti võiks sinna panna terve Muhu saare, siin on
pärand igal sammul!
Ja ongi aeg edasi minna. Siinkandis öeldakse: Olge
siis munuksed!, mis tähendab muhu murdes heatahtlikku
ja mõnusat inimest, kellega on hea suhelda.
|
Anseküla seltsimaja.
|
Pärimuspäev
Ansekülas, Sõrvemaal
On pühapäev.
Päike ja pilvelambad suvise Sõrvemaa taevas. Põlluvili
kahiseb ning tuul kannab magusat lille- ja heinalõhna üle
väljade. Nii lõhnab vist ainult Sõrves.
Anseküla rahvas kuulab kunagise kiriku asukohas huviga mälestusi
Martin Georg Emil Körberist, Anseküla kiriku pastorist,
kelle sünnist sai sel päeval 195 aastat ja kes tegutses
siinmail aastatel 18451893. Tartu ülikooli teoloogiharidusega
Körber, kes pärineb vanast kirikuõpetajate suguvõsast
Saksamaal, oli ka muusikamees, kirjamees ja õpetaja. Ta
püüdis arendada rahvakooli, kutsus lapsi laulma, et
nad aega tühjalt ei kulutaks, pani kokku Anseküla maarahva
laulukoori ja korraldas 1863. aastal esimese Sõrve laulupäeva,
mis pälvis toona ka Perno Postimehe tähelepanu. Körber
mugandas tekste saksa keelest, koostas lauluraamatuid, ravitses
inimesi ja kirjutas üles ka Suure Tõllu lugusid. Martin
Körber hoolis oma koguduse rahvast, tehes küll palju
enam kui pastoriamet nõudis.
Siis kõnnib Anseküla rahvas läbi küla kunagise
koolimaja juurde ning kõik laulavad Isamaa
(Mu isamaa armas), mis samuti Martin Körberi
sulest. Ka Armas isa kohakene (Vaikne kena kohakene)
on Martin Körberi ja Virumaa muusiku Ferdinand Mühlhauseni
laul, mida teavad paljud põlvkonnad. On arvatud, et Körberilt
pärineb 1000 ilmalikku ja vaimulikku laulu. Seda kõike
sain sel päeval kuulda.
Kui mind alguses pani veidi imestama, miks sõrulased ühest
ammusest kirikumehest nii huvitatud on, et terve päikselise
pühapäeva tema mälestuste peale kulutavad, siis
tasapisi kasvas minugi lugupidamine tolle suurmehe, ammuse vaimse
kultuuripärandi hoidja vastu, kes rahvuselt hoopis sakslane
oli
Küllap kanti sõna mehe tegudest siinkandi
peredes põlvest põlve edasi.
Merike Sepp
|
Osav kuduja Merike Sepp.
|
Kokkutulnud rahva seas
hakkas silma naine, kes lasi varrastel käia, suur tükk
kinnast muistse akna-ja võrgukirja halli-punase lõngaga
juba kootud. Mustri leidsin lakast, heinte seest tuli vana
kinnas välja. Siin on kolm lõnga koos, koeravill ka
ja oma lammas, meil on sada lammast, käsitsi ketrasin,
räägib Merike Sepp. Kuduma hakkas ta üsna noorelt,
mõlemad vanaemad õpetasid ketramist ja mustreid,
nii et pole käsitööd, mida Merike teha ei oskaks.
Peame ka kitsi, need annavad hästi piima, teen sõira
ja juustu, käisin Olustveres õppimas. Aga maal
on noortel talupidamisega raske alustada, kui raha ei ole. Tööd
ei ole ju ka, räägib Merike.
Merikese abikaasa Egon on Lõu külas sepp, esivanemad
samuti sepad. Pere taastabki sepa talu, mis ära põles,
vundament on alles. Inimesed viidi siit ju omal ajal ära
Ja taastavad ka villavabrikut, et maal millegagi elatist teenida.
PRIA kaudu said toetust, LEADER-programm abiks. Et targasti toimida,
on nad käinud mujal väiksemate villavabrikute tööd
vaatamas. Praegu saarlased põletavad villa ära,
pole kuhugi panna, lambad peab ju ära pügama. Seepärast
tuleb midagi ette võtta! Näiteks Gotlandil nägime,
et villa saab kasutada seinamaterjalina, heli summutamiseks kontserdisaalides.
Juba ostetaksegi Eestist villa kokku aga see olevat praegu alla
pügamise hinna. Merike ja Mari ning veel viis naist ja kolm
last moodustavad oma rühma, nimeks Ammuker (sõrve
keeles Vikerkaar), laulavad regilaule, teevad traditsioonilisi
toite ja käsitööd, käivad ka esinemas. Ja
mehed on eraldi ansamblis, mille nimi on Küi (sõrve
keeles Vaskuss). Maal on ikka väga mõnus
elada. Olin hiljuti Kuressaares kolm päeva, oi, kui hirmus
oli
naerab Merike.
Paldid
Sõrve pärimuspäev
jätkub Anseküla Seltsimaja juures, mida hakati ehitama
detsembris 2011. See on kohalike inimeste jaoks üks kauaoodatud
kokkukäimise koht ja loodetakse, et siia majja saab tulevikus
ka kaugtöökohti luua.
Elve Lepik, kogu ettevõtmise eestvedaja, ja teised tragid
sõrulased, on maja ette katnud söömarenni (sõrve
keeles söögilaud), kus pannileib, soola-ja suitsukala,
omaküpsetatud leib, piim. Kõik see on kokkutulnutele
müügiks ja tulu läheb maja edasisse ehitusse. Seejärel
tutvustab Elve üht kohalikku toitu paltisid ,
mis on üks vaimne ja elav pärand.
Igas peres tehakse isemoodi paltisid. Mina teen nii, nagu
minu ema tegi. Neid tehti mitmesuguseid: riivipaldid, tuhlist
ehk kartulist; valged paldid, jahust ja lambarasvast ning veripaldid,
räägib Elve, paneb kausid ja jahukotid lauale ning hakkab
tegema ja seletama.
Õpetus on selline: toores kartul riivida, käte vahel
vesi välja pressida, panna odrajahu ja ka veidi nisujahu,
muidu laguneb ära. Lisada praetud soolapeekonit, suitsuliha
ja sibulat. Segada ja teha pallikesed, mida keeta soolases vees
kuni paldid tõusevad pinnnale, umbes 15 minutit, kui vara
ära võtta, jäävad ratsaks (sõrve
keeles tooreks).
Süüa võib nii soojalt kui ka külmalt või,
hapukoore ja külma piimaga.Teisel päeval süüakse
praetult. Kes sööb, see kiidab.
|
Mari Lepiku tütred rahvariietes.
|
Mari Lepik, sõrulane
Elve tütar, Ammukeri hing Mari sõitis
juba hommikul jalgrattaga mööda Anseküla põlluteed,
pillikott õlal ja neli rahvarõivas tüdrukut
ratastel ema sabas, kiivrid peas.
Nüüd askeldavad nad koos palditegemise juures.
Uurin, kuivõrd sõrulased oma vaimset pärandit
tunnevad ja väärtuslikuks peavad?
Eks see algab kodust. Osa inimesi väärtustavad
ja ei teadvusta, osad mõlemat, nad ei oska muud moodi väärtustada
kui koovad ja muud sellist. See on ka julguse ja väärtushinnangute
küsimus. Mina tunnen, et mul on juured, mul on siin kodu,
ma olen sõrulane, mitte saarlane see on minu identiteet.
Mari oli 10 aastat Tartus õppimas, vahepeal sai nelja tütre
emaks ja tuli uute teadmistega ning analüüsimise oskusega
oma juurte juurde tagasi. Siin on võimalik midagi
saavutada, ütleb Mari. Ma ei saa elada iseendana
kui ma siin midagi ei paranda, kui ma ei teeks ühistegevust,
ma oleksin imelik! Mu lastel oleks koolis probleemid, miks nad
paljajalu käivad ja miks patsipael peas (siin oli kombeks,
ilus on ju), keegi ei mõistaks seda, miks lapsed nii räägivad
Tegelikult räägivad paljud lapsed sõrve keelt.
Mari teeb ettevalmistusi aabitsa tegemiseks, kuid seda ei saa
teha tühja koha peale, on vaja kirjakeelt, kas või
murdekirjakeelt. Vana emakeeleõpetaja Evi Tiitsaar on abiks.
Võib öelda, et praegu õpivad nad sõru
keelt! See on olevik, selle eesmärk ongi olevik, et ka teised
julgeksid olla ja öelda pörsas, ilma et keegi naerma
purtsatab, räägib Mari.
Ansamblis Ammukeri on siduvaks regilaul, aga regilaulu õppimisega
arutletakse üheskoos, millest lauldakse ja mida see tähendab,
see on ju väga vana keel. Tekstid on Jakob Hurda arhiivis,
hea, et nüüd on internetis. Ka lastega tehakse lauluringi
ja ringmänge. Kunagi oli vahetunni ajal see loomulik, et
tantsiti ringmänge, aga kui väiksed koolid kinni pandi,
siis enam ei lubatud, traditsioon tapeti ära, lapsed sunniti
jalutama. Mina õpetan lastele need uuesti selgeks,
sõnab Mari südikalt.
Kevadel olid Ansekülas murdetalgud Sõrve keele
ideaaltulevik, kus inimesed arutasid oma soovid ja ootused
läbi ning panid kirja. Me võime tahta, me võime
osata, suuta ja isegi seadused toetavad, aga
kui tagantpoolt
Sõrve rahvaga nende elust rääkida, kuidas nende
päev reaalselt välja näeb, millal nad ärkavad,
kuhu nad sõidavad, mille peale nende aeg, energia ja raha
kulub, siis oleks neilt kohatu küsida, et miks nad nii väheaktiivsed
on, nad peavad lihtsalt elus olema, tõdeb Mari. Kuni
riik ei ole otsustanud, kas nad tahavad, et inimesed saaks maal
elada, niikaua võime meie siin rahvakultuurist rääkima
jäädagi
Aga siis võtavad Merike, Elve ja Mari koos lastega lihtsalt
ja loomulikult regilaulu üles
Ja ma tajun, et on üks
tugev sisemine soov, mis sõrulastes vaatamata kõigile
keerulistele aegadele ja reformidele edasi elab. Kas mitte
elada ise elu ilusaks, rõõmsaks ja tegusaks. Kui
tunned veel toetust esiemade ja isade vaimsest pärandist,
on see ju rikas elu.
|
|
|